Saturday, 6 November 2021

Täna, 6. oktoobril 2021, on Viivi Luige 75. sünnipäev - palju õnne! Jah, noorimadki kuulsusrikka 1960ndate põlvkonnast hakkavad täiskasvanuikka jõudma...

 Panen sel puhul siia üles oma ettekande konverentsil, mis peeti tema 60. sünnipäeva puhul aastal 2006 Tartus Toomemäel, suurkooli muuseumis. Trükis on see jäädvustatud tolle konverentsi materjale koondavas kogumikus ja ka minu esseistikaraamatus "Kuldnokk kõnnib"  (2010). 


Viivi Luige sünnipäevakonverentsiks 2006

Usun, et ainus tee teist inimest mingilgi määral mõista on see, kui püüad iseennast temaks kujutleda. Või vähemalt teda imiteerida. Nõnda ka kunstidega, luulega sealhulgas. Luuletaja eripärale ligemale pääsemiseks tuleb proovida teda jäljendada – üks-ühele või liialdades. Nii sünnivad pastišid ja paroodiad. Minu ettekanne sel konverentsil koosnebki katsetest Viivi Luige luulet mõista selle jäljendamise teel. Ja lisaks ka ühest pühendusluuletusest Viivile, milles samuti olen püüdnud tabada mõnesid tema põhimotiive.

Paar kommentaari või selgitust. Üks neist pseudo-Viivi luuletustest on kirjutatud juba hulk aega tagasi, 1981. aastal. Siis toimus üks järjekordseid ENSV Kirjanike Liidu kongresse, mille ettevalmistamisel, kestel ja järelkajades hakkas nagu kostma senisest ilmsemaid nurinaid vaimuelu ahistatuse üle ning senisest selgemaid rahvustundelisi meeleolusid. Viivil oli parajasti ilmunud uus luuleraamat, kus üks vist kevadisel põhjarannikul jalutamise luuletusi lõppes nii (tsiteerin mälu järgi): “Misasja me rääkisime? / Endast ja Eestimaast.” Jah, veel ei seisnud otse luuletuse tekstis seda, mida just endast ja Eestist omavahel, nelja usaldusliku silma all räägiti. Aga luuletus annab teada, et räägiti. Ja üritati rääkida ka kongressi kõnetoolist. Läbisegi ametliku vahuga. Kongressi eelõhtul kirjutatud pastišis (mille oma sõnavõtu osana ka ette kandsin), mis võtteilt jäljendab Viivi, Jõerüüdi ja veel mõne teise omakorda Üdist lähtuvaid katkendlike, vihjeliste lühilausetega nelikuid, püüdsin silme ette manada kahepäevase jutupeo etteaimatava järelpildi - veel mitte päris lahtunud elevuse koos segadusega, et mis siis nüüd edasi teha.

Pühendusluuletuses võibolla tekitab mõnes kuulajas küsimusi viide sotsialistlikule ülesehitustööle. Kuid see pole midagi salapärasemat kui et Viivi, olles noorukesena oma väikestelt seiklemistelt Tallinna maandunud, teenis mõnda aega leiba vägevas asutuses nimega Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Arhiiv – varasema ja hilisema riigiarhiivi üks osasid asukohaga Maneeži tänavas. Tagantjärele on selles midagi uskumatult naljakat, aga paratamatult jättis selline massiivne, raskepärane hallus mingi jälje kõigi tollal elavate inimeste olekusse ja olemisse.

Aga olgu pealegi, läheme nüüd ettekande põhiosa juurde.


KATSEID VIIVI LUIGE VÕTMES


* * *


Vaata õitsvate takjate pidu,

juba homme saab otsa see.

Vaata laiade takjate pidu,

mille vahelt viib läbi su tee.


Meeled valla ja hambad risti,

läheb takjate vahelt su tee.

Meeled valla ja hambad risti –

õrn ja porine tunne on see.


Täna jälle sain algebras kahe,

no ütle nüüd, kuradi raisk.

Homme saan stereomeetrias kahe,

kuid mu huultel on takjate maik!



* * *


Kas ma isegi tean,

miks just see aastasada

laskis end müürida

ja miks just minu sisse.


Lapsepõlv

jäi maha,

kärjemesi ja vaha

jäid maha,

ja raha

mul polegi olnud,

pole olnudki

elu sees.


Mis oleks viga

hõljuda,

taevaste tuuled sõõrmeis.


Aga näed sa, ei saa,

aastasada on müürind

ennast

just minu sisse.


Pidi

see

nii

nüüd

minema.

Kole

kõhuvalu

ju

ja see

müürikivide

raskus.


Ja pealegi veel nii tühine!



* * *


See nukrus… Astu

mu varbad õide, palun,

templielevant!



POST FESTUM

Kirjanike Liidu kongressiks 1981


Üks tool. Ja veel kolmas. Ja teine.

Kõik tuba on toole täis.

Kes kurinahk käis siin eile?

Ei tea. Aga keegi käis.


Ühe isamaa õllekeha –

palju vahtu, ja ikka paast.

Misasja sa hing mõistad teha

endast ja Eestimaast!


(Esmakordselt raamatus “Ajapinde ajab”, 1986)


ARMAGEDDON


Rüvetatud pinnast tõuseb nähtavale

veritumedana ehtne eesti tökat.

Tõuseb nagu tõde, nii et vajub vale,

roostetab ja murdub vilets vene vikat.


Ingel laskub pilvist stalinliku jõuga,

tiivul metsavennad, Golem, Suits ja Under.

Tsensorid ja vari´serid saavad lõuga,

varisevad põrmu, seljas kõrbev munder.


Pajupillipuhu´jate ratsavägi

täidab langend linnad hirmsal madinal.

Taevasteni kerkib vanakuldne mägi,

tipus troonimas Elvira Madigan!


JA SEE ON PÜHENDUS VIIVILE


Möödund sajand, see õuduste öö,

saadab viirastuspilte Viivist

Sotsialistliku Ehitustöö

ja Revolutsiooni Arhiivist.


Umbetuisanud vanalinn

ja vaksalis lehkavad rongid –

seda uskumatum kõik on,

mida rohkem sa selles songid.


Mustad pargipuud, vareseparved

vettind latvade ümber diadeemiks.

Halvast paberist kohvikuarved

voldid kobavalt krüsanteemiks.


Halvast paberist nagu kalendrid –

neist päevhaaval lehti kisu

vaikses jonnis, et ükskord kohtuksid

eluisu ja elu sisu.


Ja siis see pooljärsku juhtubki,

kas taevas või kuskil või maa pääl.

Läbi sfääride nooblilt sähvatab

vanamoelise ingli saabel,


mis läbistab õiged ja patused,

unenäolised vürtsid, kaneelid,

kaardukiskuvad laastukatused

ja lutikaehtes paneelid,


massihauad ja mõttetarkuse,

juudikalmistud Ida-Euroopas,

paneb paigale hulkuvad suudlused

ja ilmed su silmakoopas.


Hulk asju, mis lähevad korda,

kuid ega liialt ei rusu –

ei teagi kas uskmatusest

või läbi põlise usu.


Möödund sajand, ta kuivand hääl,

kestab praegugi, maksmata viivist,

ehkki võidukas tulevik

ei hooli lukust, ei riivist.


Möödund sajand, ta kuivand hääl

ja see tulevik tundmatus stiilis

saavad kokku siin ilma pääl

ja kui viitsivad – miks mitte Viivis!


-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------












 

Monday, 5 July 2021

 Kärdla muusikakooli juubelikontserdil laulsid lapsed muuhulgas ka minult tellitud sõnadega laulu (viis: Indrek Liit). Kuna pärast on vahel küsitud, kust neid sõnu saaks, panen need siia üles.

Kärdla muusikakooli juubeliks

Hommikul tõusen ja laulu löön lahti,

laulu löön pargis, kui koristan prahti,

laulu löön laanes, kus pean sääsejahti,

laulmiseks on minul alati mahti.


Refr. :,: Muusikakool, muusikakool,

muusika on meie suhkur ja sool. :,:


Annel on kannel ja Tiiul on viiul,

Toomal on trompet ja nootide riiul,

pillimäng lõpu teeb tülil ja riiul,

teeb tuju heaks igal Hiiumaa hiiul.


Refr. Muusikakool.....


Muusikat teevad kõik varesed puudel,

muusikat teevad ka pontu ja puudel,

muusikat teeb supipoti sees nuudel,

muusikal endal on alati juubel!


Refr. Muusikakool.....

Hei!

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------




Thursday, 25 March 2021

 Vanades failides tuhlates sattusin jälle kord nendele lauludele. Need pärinevad Leningradi (Petrogradi, Peterburi) dramaturgi Vladimir Arro (eesti päritoluga muide) nostalgilisest näidendist "Viis romanssi vanas majas" (1981), mille peategelane püüab päästa romantilise poeedi mälestust korteris, kus poeet kord põgusalt elanud ja noorena elust lahkunud ja mida "reaalse sotsialismi" ajal parajasti hoolimatult ümber ehitatakse.

Näidendisse, nagu selle pealkirigi ütleb, kuulub viis ilusat romanssi, mis oleks nagu kirjutatud tolle poeedi sõnadele. Tegelikult on nad hästiõnnestunud pastišid nii sõnade (Galina Bukalova) kui meloodiate (Matvei Kostolevski) poolest. Tõlkisin need Rakvere teatri tellimusel, kus näidend 1985. aastal lavastati.

Olen kunagi mõnda neist oma luuleõhtutel retsiteerinud, Tõnu Naissoo suuremeelse klaverisaatega. Ja õige tihti laulis mõnda neist Jaak Johanson, küll omaette numbritena, küll jupiti oma improvisatsioonide sisse põimides.

Kasutamishuvi korral palun küsida nõusolekut pauleerik.rummo@gmail.com

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Laulutekstid Vladimir Arro näidendile „Viis romanssi vanas majas“.

Algupärand: Galina Bukalova

Eestikeelne versioon: Paul-Eerik Rummo, 1985


1

Võimas Peetrilinn, au sull´ ja kiitus,

kes sa sündind graniidist ja veest.

Kõik mu saatus – see sinuga liitus

juba pikkade aastate eest.

Noolprospektidel kuldsed fassaadid,

kuldne meelitus silmis ja suil.

Pehme leivalõhn koidikust saadik,

joomakohtade öösine uim.

Au ja kiitus sull´, malmine laotus,

äärelinnade ääretu õud.

Linn, su võit on su lastele kaotus,

nendelt röövit su hiilgus ja jõud.

Au ja kiitus sull´, lippude uhkus,

hingetühjuse karastet raud.

Pesku sind minu tunnete puhtus,

toitku sind minu südameau.


2

Tänav külm, õhtu sünge,

kangi all juba öö.

Kaitsmas inglid me hinge!

Kaitsmas inglid me hinge!

Aga ütle, mis ringe,

sõber, teeb küll su tee?


Rentslid, müür, post, mis längus –

mida otsid sa siit?

Ei siin õilsusehõngu,

ei siin au hõbelõngu,

plangu vastas vaid vangub

pehkind halgudest riit.


Läbi öö, läbi aja

hoovist, mis nagu kaev,

saadab sind vaid su kaja –

mitte nutt ega naer.

:,: Vaprust, vaprust on vaja,

vaprust, vaprust on vaja,

kui jääb vastusest vaeseks

sinu rõõm ja su raev. :,:


3

Näe, jälle udu laskub alla

justkui neil kõigil päevadel.

Ma ütlen: õnn su kõrval olla.

Sa vastad: oota… mis on kell?

Sa ütled – õnn mu kõrval olla.

Ma vastan: oot! mis on see kell?


Sa tead, ma hetkegi ei tõrguks

ja terve tee su seltsis käiks.

Kuid oma sisseharjund põrgut

su ellu tuua ma ei täi.


Vist minu süü, et langeb alla

see udu, tüütult hall ja külm.

Ma ütlen: õnn su kõrval olla.

Sa vastad: tead sa, vaevalt küll.

Sa ütled – õnn mu kõrval olla.

Ma vastan: tead sa, vaevalt küll.


4

Gitarrikeeli kokku kõlas,

kui olnuks pulm – kui meie pulm.

Kas oli tõesti arm ses kõlas –

kas tõesti see – või ainult ulm?...


Kuid nüüd ma seda endist viisi

ei enam püüa leidagi.

On möödas kirg – ja endistviisi

ma enam meelt ei heidagi.


Ent miks sa siiski kurdad, süda,

kõik pikad päevad, pikad ööd?

:,: Miks minu kiuste hoiad seda,

mis ammu läinud oma teed?... :,:


/näidendis laulavad teised tegelased “Ent miks sa siiski kardad, süda“, peategelane parandab „…kurdad“ /


5

Meeles pea poeeti, piiga,

rahu kui sult tuisk on viind,

ning su mõtted talle liiga

ärgu tehku ealeski.

Omal käel kesk elupäeva

paadi veele tõukas ta.

Leidis põrgu ta või taeva

või ehk tühja surnud maa?...


Kord su elu videvikku

tule väikese ta tõi.

Ammu jäänd see minevikku,

aga kustuda ei või.

Seda tuld kord endas kandsid –

nõrka leeki keset lund.

:,: Põgus viiv, mis talle andsid,

On su puhtaim tähetund. :,:

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------



Tuesday, 27 October 2020

 Olles vähehaaval tegelnud Apollinaire'i luulega,   panen selle nüüd kahetsusega mõneks kuuks kõrvale, et hoida järjekindlust Joyce'i "Ulyssese" tõlkimisel. Sel puhul koondan siia  senivalminud Apollinaire'i tõlked koos saatesõnadega. Osa neist on  ilmunud "Loomingus", "Vöönd" "Akadeemias". Tõlked on tehtud koostöös Triinu Tammega. 

Võin öelda, et iseäralik lummus, mis kord ammu tabas mind esimesel väga põgusal kohtumisel selle luulega, on nüüdseks vaid süvenenud.

UKS

See jube naeratus hotelliukse näos

Oh ema ma ei tea mis tal mu jaoks on täos

Olla töötaja kes ainsana on jäetud kõigest ilma

Kurb sügavik neelab pi-mu paariskalasilmad

Veel eile laskus värskeid ingleid pardaile Marseille’s

Kuulen hääbumas ja hääbumas üht laulu kauguseis

Mina alandlik ja väärtusetu üksi vastu ööd


Laps said mult kõik mis oli nüüd tee tööd



ANNIE


Texase rannikuteel

Kui Mobile´ist Galvestoni minna

Näeb nii suurt roosiaeda et sinna

Mahub villa mis omakorda

On kui hiiglaslik roos


Üks naine sageli käib

Ses aias ja ikka nii üksik näib

Ja kui juhtun sealt mööduma pärnaalleel

Siis vaatame teineteist


Et ta tunnistab mennoniitlust

Pole pungi ta põõsail ega nööpe ta rüül

Minu kuue eest puudub neid kah omal süül

Niisiis järgime ühtsama riitust


MARIZIBILL

Kölni Hochstrassel õhtuti

Ta kõndis edasi-tagasi

Ja oma kenadust müütas

Või kahtlaseis trahtereis konutas

Kui trotuaar ära tüütas


Õlekott selja all torkimas

Oma kupeldajat ta teenindas

Juuti küüslaukset punapäist roosat

Kes napsand ta kaasa bordellist Šanghais

Läbisõidul kui tuli Formoosalt


Ma tunnen nii mõndagi inimest

Ära rippumas oma saatusest

Nagu lehed tuules nad näivad

Silme lõkked poolkustund ja südamed

Kinni-lahti kui uksed käivad


1909

Selle daami kleit

Oli otomanvioletne

Ja tema kullaga tikitud tuunika

Moodustus kahest paanist mis

Ühendatud ta õlal


Silmad tantsimas nagu inglid

Ta naeris ta naeris

Tema nägu oli Prantsusmaa värvides

Sinised silmad valged hambad väga punased huuled

Tema nägu oli Prantsusmaa värvides


Kaarjas dekoltee

Ja soeng rekamjeelik

Käsivarred ilusad paljad


Kas kesköised kellalöögid jäävadki ära


See otomanvioletses kleidis

Ja kullaga tikitud tuunikas daam

Kel kaarjas dekoltee

Kõnnitas ringi

Oma lokke ja peapaela kuldset

Ja oma väikseid pannaldega kingi


Ta oli nii ilus

Et sul polnuks julgust temasse armuda


Ma armastasin julmi naisi röögatuist linnajagudest

Kus päevast päeva sündis uusi olevusi

Vereks raud ja ajuks tuleleek


Ma armastasin armastasin terast masinarahvast

Luksus ja ilu pole muud kui vaid vaht selle pinnal

See naine oli nii ilus

Et ta ajas mulle hirmu peale


SÜGISKROOKUSED

Sügiskrookustesse karjamaal mürk kogunend

Lehmad mäletsedes

Pikkamisi hukutavad end

Need õied toonilt sireljad kui sõõrid ümber silme

Aasale suvelõpuks andnud sama ahvatleva ilme

Kui sinu silmade violetlik varjund

Mis minu elu ruttamatult mürgitama harjund


Hulk lapsi käratsedes mängides suupilli

Tormab koolist ürbid üll ja korjab lilli

Mis nende emade ja nende tütardegi moodi

Ja toonilt kui su silmalaud mis hooti


Pekslevad lilledena tuules mis on hull


Karjane vaikselt laulab minekul

Ja lehmad aeglased kes sügiseselt ammuvad

Siit hukutavalt õitsvailt maadelt ära sammuvad


RÄNDAJA

Fernand Fleuret’le


Tehke lahti see uks mida ma nuttes taon


Elu on muutlik nagu Euripose väin


Sa vaatasid kuidas pilvelahmakas laskub

Suurt orbunud aurikut saates tulevikkude palavike

Ja kõikide patu- ja muude kahetsuste poole

Kas mäletad


Ähmased kaarduvad kalad pealveelilled

Öö oli meri

Ja temasse laiusid jõed


Ma mäletan mäletan ikka ja jälle


Ühel õhtul ma astusin sisse kuhugi nukrasse kõrtsi

Luxembourg’i külje all

Saali kaugemas otsas paistis tiibu sirutav Kristus

Kellelgi oli seal tuhkur

Kellelgi siil

Mõni kaarte mängides istus

Ja sina enam ei mäletanud mind


Kas mäletad raudteejaamade pikka orbudekodu

Linnu mida me läbisime ja mis päev läbi pöörlesid

Ja öösel öökisid välja oma päevade päikest

Oo madrused oo naised tumemeelsed ja teie mu kaaslased

Pidage seda meeles


Kaks madrust kes iial ei jätnud teineteist maha

Kaks madrust kes iial ei vahetand ainsatki sõna

Noorem neist kukkus surres külili maha


Oo te mu kaaslased kallid

Elektersignaalid jaamades naiste laulmine vihke köites

Sildade ratsavägi ööd alkohoolsed näost hallid

Iga linn mida nägin elas otsekui peast hull


Kas mäletad neid aguleid ja maastike kaeblikke karjasid


Küpressid heitsid kuupaistesse oma varje

Hääbuv suveöö kandis mu kõrvusse lõputu müha

Laialt tumedalt jõelt ja üha ja üha

Rahutu linnu ärritunud karje


Ent samas kui surijad suudmealadele

Suunasid kõik oma kõik oma pilgud kõigi laugude alt

Tühjad rohtunud kaldad seisid vagusalt

Ja mägi teispool oli väga hele


Ja siis mäeseinale äkki käratult heitsid

Varje ähmased hiiglased terve vägi

Kord profiilis kord näost näkku neid nägin

Ehkki nad piikide varjude taha end peitsid


Habemeis varjukujud selgel püstloodsel foonil

Kord kohutav-suured kord vajudes päris alla

Aeglaselt edasi liikudes päästsid valla

Pisarad ja nutsid nutsid inimtoonil


Tunned sa kedagi ära neil vanadel fotodel

Mäletad mesilast kes kord tulle kukkus

Suve lõpul see oli kas mäletad


Kaks madrust kes iial ei jätnud teineteist maha

Vanemal oli kaelas rauast kett

Noorem põimis oma heledad juuksed patsi


Tehke lahti see uks mida ma nuttes taon


Elu on muutlik nagu Euripose väin



RONGKÄIK

Hr. Léon Bailby´le


Rahulik lind kes sa tagurpidi lendad lind

Kes sa pesitsed õhus

Piiril kus maapind kiirgama hakkab

Langeta oma teine laug maa pimestab sind

Kui tõstad pea


Ja nii ka mina siinsamas tuhm ja sünk

Laternaid järsku varjutav udurünk

Käsi mis korraga tõuseb silme ette

Võlvlagi teie ja kõikide valguste vahel

Ja ma eemaldun heites endale valgust ümbritsetuna

Varjudest ja armsate tähesilmade sülemeist


Rahulik lind kes sa tagurpidi lendad lind

Kes sa pesitsed õhus

Piiril kus minu mälu juba kiirgama lööb

Langeta oma teine laug aga mitte

Päikese pärast mitte ka maa pärast vaid

Selle pikliku järjest põletavama tule pärast

Ükspäev ainus ja kõikehaarav valgus saab tema särast


Ükspäev

Ükspäev ma ootasin ennast

Ütlesin endale Guillaume aeg sul tulla

Et õpiksin lõpuks tundma kes ma olen

Mina see teistetundja


Ma tunnen neid viie ja veel mõne teise meelega

Piisab kui näen nende jalgu et tuhandete kaupa

Meisterdada neid juurde nende paanilisi

Jalgu nende ühtainsat juuksekarva

Või nende keelt kui mul tuleb pähe mängida arsti

Või nende lapsi kui tuleb pähe mängida prohvetit

Reederite suuri laevu mu ametivendade sulgi

Pimedate münte tummade käsi

Või siis sõnavara ja mitte käekirja järgi

Kirju neilt kes üle kahekümne

Piisab kui tunnen nende kirikute lõhna

Jõgede lõhna nende linnades

Avalike parkide lillede lõhna

Oo Cornelius Agrippa ühe väikese koera lõhnast

Olnuks mulle küll et täpselt kirjeldada

Su kaaslinlasi Kölnis nende hommikumaa tarku ja ursuliinide

Parvi mis panid sind eksima naissoost mõeldes

Armumiseks või õelutsemiseks piisab mulle kui näkitsen

Lehekest kasvavast loorberipõõsast ja kui ma puudutan riideid

Mõistan kohe kas talutakse külma või ei

Oo inimesed keda ma tunnen

Mulle piisab kui kuulen nende sammude kõla

Et lõplikult ära tunda kuhu nad on teel

Sellest kõigest on mulle küll et uskuda oma õigust

Teisi inimesi surnuist äratada

Ükspäev ma ootasin ennast

Ütlesin endale Guillaume aeg sul tulla

Ja lüürilisel sammul astusid ette

Need keda armastan ja kelle hulgas mind polnud

Vetikaist kaetud hiiglased läbisid nende

Allveelinnu mille tornid olid ainsateks saarteks

Ja see meri oma sügavikkude säraga

Voogas vereks mu soontesse ja pani südame lööma

Siis tuli maitsi tuhandeid valgeid hõime

Igamehel käes roos

Ja keele mille nad tee peal välja mõtlesid

Ma õppisin nende suust selgeks ja räägin seda ka nüüd

Rongkäik möödus ma otsisin seal oma keha

Ja kõik kes ilmusid ja kes ei olnud ma ise

Tõid tükk-tükk-haaval kaasa mind

Mind ehitati aegamööda kui torni

Rahvaid kuhjus üksteise otsa kuni sain ilmsiks mina

Kõigist kehadest kõigist inimasjadest kokku


Oo möödunud ajad ja lahkunud ja jumalad kellelt ma kuju sain

Nii nagu teie nõnda ka mina elan möödudes vaid

Ja tuleviku tühjuselt pöörates pilgu ära

Näen iseeneses paisumas kogu möödunu sära


Surnud on üksnes see mida veel olemas pole

Oo sädelev minevik homne su kõrval on hall ja kole

Ilme ja vormita samas kui sinu terviklikkust

Tajun ma kätkemas püüdlusi pinget ja mõjurikkust


Guillaume Apollinaire (Wilhelm Albert Włodzimierz Apolinary (de) Kostrowitzky, 1880 – 1918; nimel on ka teistsuguseid kirjapilte) pole, Taara tänatud, eesti luulehuvilisele päris võõras. Tema luuletusi on tõlkinud Ain Kaalep, Ilmar Laaban, Hasso Krull, neid on ilmunud väliskirjanduse lugemikes, „Manas“, „Loomingus“, „Vikerkaares“ ja „Ninnikus“ ning Kaalepi ja Laabani tõlgete kogumikes. Siinkirjutajal koos Triinu Tammega on olnud rõõm vahendada üks Apollinaire´i (ja üldse eelmise sajandi alguse ulja modernismi) markantsemaid poeese, „Vöönd“ („Zone“), täpipealt sada aastat pärast selle algupärandi esmailmumist (vt. „Akadeemia“ nr.1, 2012).

Et G.A. pole mitte ainult kütkestav luuletaja niihästi uute aegade kohta üllatavalt lihtsa lüüriku kui ka lennuka visionäärina, vaid ka erakordselt hea vaistu, terase tähelepanu ja suure sisseelamisvõimega kultuuripublitsist, sellest saab eesti lugeja aimu tema tõsilugude e. anekdootide sarjadest Andres Raudsepa tõlkes „Akadeemias“ aastail 2011–2016 (jällegi pilguna saja aasta taha). Neid lugedes me ei taju ainult kirjutamisaegset vahetut värskust, vaid näeme ka, kui läbi- ja ettenägelikud on autori spontaansed selgitused ja hinnangud alles sündivaile ilmingutele, millele ta entusiastlikult kaasa elas.

Keset üldist tüdimust mahakäinud vanast maailmast ja kobrutavat tulevikuõhinat nii meelelaadilises, poliitilises, ühiskondlikus, tehnoloogilises kui esteetilises plaanis on Apollinaire otsekui kogu oma ajajärgu käärivuse kehastus. Märgilisena mõjub ta surmgi: kõigepealt ränk peatrauma ilmasõja rindel (vabatahtlikuna; isiklike motiivide hulgas tahtmine ilmutada patriotismi ja viimaks ometi saavutada Prantsuse kodakondsus, mida segase võõrpäritolu ja puhuti skandaalseks peetud käitumise tõttu talle seni polnud rutatud möönma), seejärel agooniline lõpp ühena nn. hispaania gripi pandeemia kümnetest miljonitest ohvritest. Akna taga meeleavaldajad karjumas „À bas Guillaume!“, mida ta palavikus pidas enda kohta käivaks. Päriselt karjuti maha Saksa keiser Wilhelmit, kes oli just troonist loobunud.

Nüüd mõned kommentaarid siinsele väiksele pisteproovile 1913. aastal ilmunud kogumikust „Alkoholid“ („Alcools“). See oli varakult alustanud, nüüd juba 33-aastase poeedi raamatudebüüt (kui mitte arvestada väikest bibliofiilset „Bestiaariumi e. Orfeuse saatjaskonda“, 1911), ülihoolikalt valitud ja üles ehitatud kompositsioon viieteistkümne aasta intiimsustest ja hiiglaslikest visioonidest.

Uks“:

pi-mu paariskalasilmad – hiina lugudest laenatud kujutlus külgepidi kokkukasvanud kaladest, kellel on kahepeale üks silmapaar; „Vööndis“ esinevad samasugused pihii-linnud, kel ühine tiivapaar

laskus värskeid ingleid pardale – väidetavalt on jutt laevatekile hiivatavast kalasaagist


Annie“: üks luuletaja armastatuid, kes lahkus Ameerikasse. Autor etendab tema uuest elukohast mööda jalutavat vaatlejat; „päris-elus“ Apollinaire liikus küll palju ringi Euroopas, Ameerikasse aga ei jõudnud.

Marizibill“: nimi on autori väitel Kölni-pärane hääldus Marie-Sybille´ist, kes oli kas legendaarne tänavatüdruk juba XIX sajandi algusest või siis mittelegendaarne XX sajandi alguse Kölnist, kus verinoor Apollinaire liikus oma Saksamaa-perioodil ja vaimliselt ka hiljem.

1909“ :

rekamjeelik – neoklassitsistliku ilu- ja moeideaali kehastaja Juliette Récamier´ (1777 – 1849) järgi


Rändaja“:

Euripose väin – ülikitsas väin Euboia saare ja Kreeka mandri vahel Egeuse meres, tuntud oma erakordselt tugeva vooluga, mille suund neli korda ööpäevas diametraalselt muutub; suurepärane metafoor maailma ja inimes(t)e saatuse heitlikkusele, mis on üks Apollinaire´i loomingu pidevaid taustamotiive.

Rongkäik“ :

Reederite suuri laevu – mõnes väljaandes ja neist lähtunud tõlkeis on armateurs (reederid) asemel amateurs (amatöörid). Võibolla autori teadlik, mõne toimetaja poolt olematuks parandatud sõnamäng – või siis hoopis juhuslik trükiviga (aga kummal juhul?)

Cornelius AgrippaHeinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim (1486 – 1535), saksa homo universalis ja okultne kirjamees, üks Apollinaire´i huviobjekte ja ehk ka eeskujusid püüdluses universaalsuse poole.

ursuliinid - vastureformatsiooni käigus asutatud naisordu, mille nimipühak Püha Ursula oli koos oma kaaslastega leidnud märtrisurma hunnide käe läbi Kölnis aastal 383. Siinses kirjakohas näib olevat tegemist lahkarvamustega naiste olemusest ja rollist usuelus ja ajaloos. – Katoliiklikult kasvatatud Apollinaire´i saatis kõigis ta seiklustes äratuntavalt ehe seotus meelsusega, mis uskuja silmis püsib igiuue, kindla ja inspireerivana läbi ajalike tõmbluste, kiirete tekete, kuhtumiste ja ärakustumiste: „usk üksi on uueks jäänud usk üksi on ikka klaar / ja lihtne kui lennuväljal angaar“ („Vöönd“).


VÖÖND


Vanast maailmast tüdimus kallal on sul


Karjatüdruk Eiffeli torn sillad määgivad hommikul


Villand sul elamast kesk kreeka-rooma antiikset rägu


Siin on automobiilidelgi ajast ja arust nägu

Usk üksi on uueks jäänud usk üksi on ikka klaar

Ja lihtne kui lennuväljal angaar


Vaid sina oo kristlus eristud aegunud asjade reast

Paavst Pius X te olete moodsaim eurooplaste seast

Kuid sina keda piidlevad aknad häbi ei lase sul

Minna kirikuuksest sisse et pihtida sel hommikul

Loed katalooge reklaame afišše mis lauldes kannavad hoolt

Hommikuse poeesia eest proosa see tuleb lehtede poolt

Paarikümne santiimiga hulk õnnetusi ja kuritegusid

Sadu kõiksugu pealkirju ja suurmeeste nägusid


Täna koidikul nägin üht ilusat tänavat

Uut puhast päikese enda fanfaarina säravat

Direktorid töölised kaunid masinakirjutajannad

Neli korda päevas nädal otsa siit mööda käivad

Kolm korda hommikul üürgab sireen nii et kõrv hell

Lõunati klähvib vihane kell

Siltide kirjad saavad müürilehtedelt lisa

Ja kuulutustega koos teevad papagoikisa

Selle tehaste-tänava võlus mul on olla nii lahe

See on Pariisis Aumont Thieville’i ja Avenue des Ternes’i vahel



Näe tänav on noor sa oled laps ja näed teda palgest palgesse

Su ema riietab sind vaid sinisesse ja valgesse

Oled vaga ja ei sinu ei su südamesõbra René Dalize´i meelest

Saa paremat olla kiriku toreduste keelest

Kell on üheksa õhtul gaasitaht sinetab hiilite magalast välja

Kooli kabelis palvetate hommikuni välja

Samas kui lakkamatus ametüstsügavuses

Kristuse auhiilgus pöörleb oma kiirgavas imelisuses

See on kaunis liilia meie ühises hooles

Leekjuustega tõrvik mis ei kustu tuules

Leinava ema poeg kaame ja kuldne

Igikahar puu lehtedeks palved

Au ja igavik kui võllas kahesambaline

Täht kuueharuline

Jumal kes reedel sureb pühapäeval taas ellu ärkab

Kristus kellel pilootidest lennukam õhkutõus

Ta nimel on kõrguse maailmarekord mis ikka jõus


Pupill silmateravik Kristus

Aastasadade kahekümnes pupill hästi terane

Linnuks muutub see sajand ja tõuseb kui Jeesus taevasse

Kuradeil oma taarnais valvsana kerkib koon

Nad ütlevad see on Juudamaa nõia Siimoni epigoon

Nad karjuvad kui ta lendab siis on ta üks põgenev suli

Kuid näe juba suliseid ingleid ta ümber hõljuma tuli

Kauni õhuakrobaadiga liituvad Ikaros Eenok Eelias

Esi-lennumasinat uudistab ka Tyana Apollonius

Hooti teevad nad ruumi neile kes kandmas püha euharistiat

Järjest ülenevaile preestreile hoidvaile pea kohal hostiat

Siis lennuk laskub võtmata tiibade kokkupanemist vaevaks

Ja miljoneist pääsukestest silmapilk täitub taevas

Välgutiivul on kohal rongad pistrikud kakud ja muud

Aafrikast saabuvad iibised flamingod marabuud

Hiiglaslik Rokh keda luulest ja muinaslugudest tead

Liugleb hoides küüniste vahel Aadama kolpa esimest pead

Silmapiirilt kotkas valju karjega pilvisse heitub

Ning ka Ameerika koolibrikesele ruumi leidub

Hiinast on tulnud sihvakad nõtked pihiid

Kes lendavad paaris sest neil on üksainus tiib

Siin on ka tuvi see vaim mis patust vaba

Saatjateks paabulind särav ja kannelsaba

Fööniks tuleriit iseenese sündi kes sooritab

Üheks hetkeks kõik oma hõõguva tuhaga looritab

Sireenid oma ohtlikest väinadest loobunult

Saabuvad kõik kolm koos iseenese laulust joobunult

Ja nad kõik rongad fööniks pihiid kotkas oma elaaniga

Vennastuvad me võrratu aeroplaaniga


Nüüd üksi Pariisis käid keset rahvahulga müha


Omnibusside karjad sind ammudes seiravad üha

Armastusest su kõris on äng mis rängalt pitsitab seal

Nagu armastada sind keegi ei võiks enam eal

Kui elaksid vanal ajal sa kloostrisse läheksid samas

Teil on ju häbi kui tabate end vahel palvetamas

Sa pilkad end ja su naer särtsub kui põrgutuli

Naeru sädemeist kullahelk su elupõhjale tuli

See on pimedas muuseumis pilt ja tolmukorra alt

Sa mõnikord vaatamas käid seda ligidalt


Käid ringi Pariisis naised on verest määrdunud

Kuis küll ununeks see millest alguse sai ilu väärdumus


Leekide hõõgest Jumalaema mind vaatas Chartres’is

Teie Püha Südame veri mind ujutas üle Montmartre’il

Olen haige õndsate sõnade voost neis pühis paigus

Armastus mille käes piinlen on häbiväärne haigus

Kuid sind vallanud pilt unetuses ja ängis sul aitab ellu jääda

Ta on alati sinu juures see pilt mis läheb mööda


Nüüd oled sattunud Vahemere randa

Kus sidrunipuudel on õnn läbi aasta õisi kanda

Sul ja sõpradel paadisõidud on heaks tooniks

Neist üks on Nice’ist kaks La Turbie’st ja üks Mentonist

Sügaval silmame õudseid polüüpe retk üle neist sujub

Veetaimede vahel kalu Lunastaja võrdkujusid ujub


Oled maakõrtsi aias kusagil Praha kandis

Läbini õnnelik laual su ees üks roos on vaasis

Oma jutte sa peaksid kirjutama aga

Sa vaatad põrnikat kes roosi südames magab


Ehmud kui oma näojooni näed Svaty´ Vi´ti ahhaatides tärkavat

Olid surmani kurb sel päeval kui leidsid end seda märkavat

Su silmad kui Laatsarusel ei kannata päist päeva

Juudikvartali kellal käivad osutid vastupäeva

Ja sina liigud aeglaselt oma elus tagasi

Kui ronid Hradčanysse või kuulad õhtuti

Tšehhide viise lauldamas trahtereis


Nüüd oled keset arbuusivirnu Marseille’is

Nüüd ühes Koblenzi hotellis Gigant nimeks tal


Nüüd istud Roomas jaapani astelpihlaka all


Nüüd Amsterdamis koos piigaga keda ekslikult ilusaks pead

Ühe Leideni tudengiga ta abielluma peab

Seal on ladinakeelsed üüritoad Cubicula locanda

Kolm päeva ma veetsin seal ja seejärel tuli Gouda


Sa oled Pariisis vihma lahistab

Kohtu-uurija su kui roimari vahistab


Su reisid on toonud sulle valu ja õnne

Näha valet ja vananemist sa ei osanud enne

Nagu kahe- nii kolmegikümneselt sind armastus piinlema paiskas

Ma elasin nagu hull kes aega pillab raiskab

Oma käsi ei taha sa näha enam kohe vallandub nutt kauapeitunud

Sinu pärast mu armas kõige pärast millest eales sa oled heitunud


Need vaesed emigrandid toovad sul pisarad silma

Täis kindlat usku nad loevad palveid lastele antakse rinda

Nende lõhna on täis Saint-Lazare’i vaksali saal

Nad järgivad oma tähte kui targad Hommikumaalt

Nad loodavad Argentiinas teenida raha

Ja rikkaina naasta maale mis praegu jäänd seljataha

Punast vatitekki üks pere tarib kaasa nagu me kõik oma südant alati

Ebatõeline on see tekk ja me unistused niisamuti

Ka siia neid läbirändajaid jääb nad seavad end sisse

Rosiers’ või Écouffes’i tänava urgastesse

Olen näinud neid õhtuti uste ees värsket õhku võtmas

Nagu malenupud nad paigalt liikuma suurt ei tõtta

Juudid enamjaolt kelle naised pead parukates

Surmkaameina istuvad poekeste sügavustes


Seisad tsinkleti ääres su ümber on räpane baar

Lüüasaanute seas jood kohvi mis maksab sou või paar


Oled suures lokaalis on öö


Need naised siin pole halvad eks mured neil südant söö

Oma kallimale eks inetuimgi neist valusaid haavu löö


Ta on kordniku tütar Jersey’st ma pole märganud varem

Et nahk ta kätel on lõhenenud ja kare


Kohutavalt kahju on mul tema kõhu armidest


Nüüd alandan ühe armetuga kel kole naer oma suud


Oled üksi hommik tuleb

Piimaplekkide kolin käib tänavail


Sulni metissina öö sinust eemaldub pea

Salalik Ferdine või hoolitsev Lea


Jood viina kõrvetavat kui elu nagu ei teakski et

Oma elu sa jood niisama kui eluvett


Auteuil’ poole kõnnid jala koju minna on hea

Magama puuslike seas kel koduks Okeaania või Guinea

Kristused needki on teised küll kujult ja loomult sootuks

Alamad Kristused kehastamas hämarat lootust


Hüvasti Hüvasti


Päike läbilõigatud kael


Selle suurepärase poeesi esimesed eestikeelsed katked, kokku umbes kolmandik täismahust, ilmusid 1962. aastal Jaan Krossi tõlkes Tartu Ülikooli õppematerjalide sarjas (XIX-XX sajandi väliskirjanikke. 3. vihik, Valik luulet / Tartu Riiklik Ülikool, Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateeder; koostanud Villem Alttoa, L. Kaljuvee). Siinkirjutajale andsid need ilmutusliku äratundmise, et elav luule (rõhuga mõlemal sõnal) on võimalik ka XX sajandil ja ehk siis edaspidigi. See tunne ja need otsemaid pähejäänud värsid on mind nüüdseks pool sajandit saatnud, nagu ka kavatsus vanema kolleegi poolelijäänud kiirtöö lõpule viia. Paras hetk selleks võikski olla just nüüd, kui algupärandi esmailmumisest saab enamvähem täpselt sada aastat täis ja uue aastasaja ja -tuhande algusest on möödas just niisama palju aega, kui algupärandi valmimisel oli kestnud XX sajand.

Tegemist on ühega kahest poeemist, millega Guillaume Apollinaire (1880 – 1918) raamistas oma esimese suurema luuletuskogu „Alkoholid“ (Alcools. Poèmes 1898 – 1913; 1913) – „Vöönd“ (Zone) juhatab selle sisse ja mõneti traditsioonilisema ülesehituse ja tooniga „Vandemjäär“ (Vendémiaire) tõmbab otsad kokku. Hilisemad modernismiuurijad on rõhutanud Apollinaire’ile otsekui ainuomast püüdlust niihästi tabada pöördumatult muutuvate aegade fragmentaarsust kõige selle erutava värskuse ja häiriva labiilsusega kui ka allutada see ikkagi mingile läbivale esteetilisele ja tundetoonilisele printsiibile. Sarnase hoiaku tunneme küll ära ka samaaegses itaalia-, inglise-, saksa- ja venekeelses kultuuriruumis, pealegi tunnistas Apollinaire ise oma noorema kaaslase Blaise Cendrars’i poeemi „Lihavõtted New Yorkis“ (Les Pâques à New York) suunaandvat tõuget vahetu kaasajaga kokkukõlava luulekeele tekitamiseks – kuid võib-olla tõesti kukkus see just Apollinaire’il kõige loomulikumalt välja.  

„Alkoholidest“ on teada, et see kui tervik ei valminud hõlpsasti – mis pole ka ime, arvestades pikka ajavahemikku , millest ta algosad pärinevad ja mis oli ühekorraga nii kiirete ühiskondlike ja meelelaadiliste muutuste kui ka Apollinaire’i kui luuletaja mitmesuunaliste eneseotsingute aeg. Raamatu võimalike pealkirjavariantide hulgas on olnud näiteks „Tuul Reinilt“ (Le Vent du Rhin, pärandina varasemast kõrvalejäänud käsikirjast aastaist 1901-02, mil autor Saksamaal koduõpetajana leiba teenides elas läbi pingelise armusuhte inglannast töökaaslasega), „Vabariiklik aasta“ ( L’Anné républicaine, peegeldusena vahepealsest katsest struktureerida kogumik kunagise revolutsioonikalendri analoogial, millest lõppvarianti selgesti kandus vaid „Vandemjäär“) ja „Eau de vie“ . Viimasest pole lõpliku noodivõtmeni enam pikk samm. Raamatut hoiab koos intensiivse tundeelu retooriline lürism („Jood viina kõrvetavat kui elu nagu ei teakski et / Oma elu sa jood niisama kui eluvett“) ja arusaam luuletamisest kui rohkeid erisuguseid elemente kokkusulatavast alkeemiast.

„Vööndi“ ühe vahevariandi pealkirjaks oli „Karje“ (Cri), kajastamaks autori just poeemi valmimisaega langevat dramaatilist lahkuminekut oma elu suurimast armastusest. Tõepoolest pöördubki ka poeemi lõpptekst korduvalt tagasi hüljatuse motiivi juurde. Siiski on selle temaatika ja pildistik palju mitmekülgsem ning laiahaardelisem ja põhitoon pigem reibas. Fin du siècle’i salonglik maailmalõpurutiin, algusest peale vastumeelne, on lõplikult maha raputatud. Fraseeringu aleksandriinipõhisus ei takista lähedust argikõnele, riime on väga puhtaist väga kaudseini või sootuks puuduvateni, varjamatult isiklik autorihoiak võtab grammatiliselt kord esimese, kord ainsuse või ka mitmuse teise isiku kuju. Tore on ühtekokku see poeetiline hoog, millega luuletus dokumenteerib vana ja uue maailma ning iginoore religiooni läbipõimitust fundamentaalsete muutuste õhkkonnas, kus segunevad ikka veel kostev Révolution française’i järelkaja, lõbus vaimustus tehnoloogiahüppest ja eurooplase maailmapildi avardumisest, armastusejanu ja uudishimulik eelaimus lähenevatest hiiglaslikest vapustustest, mille täpsemat iseloomu ja järelmeid ei osata veel kujutledagi.

Mõned märkmed käesoleva tõlke kohta. Olen selle värsistanud Triinu Tamme toortõlke, tema pakutud taustateadmiste ja ühiste arutluste abiga, ilma milleta jäänuks see lugu veel pooleks sajandiks olemata. Tõlgenduste kaalumiseks, veel enam aga lihtsalt uudishimust olen uurinud mitmeid kättepuutunud inglise-, vene- ja soomekeelseid versioone, millest ehk lahedaim on ei kellegi muu kui Samuel Becketti oma. Unustamatu Jaan Krossi pärijate loal, mille eest olen väga tänulik, olen tõlkesse integreerinud tema tõlgitud katked, neid siiski kohati vähem, kohati rohkem ümber tehes või mõnel puhul ka päris uuesti tõlkides, kui see tundus vajalik suurema originaaliläheduse või lõppteksti stiililise pidevuse heaks. Loodan, et Jaan ei pahandaks. Huviline leiab tema tõlke algkuju eelviidatud raamatust.


Pealkirjast. Kaalusin ka varianti „Tsoon“, seda enam et mõne viite järgi pidanud autor silmas selliselt (la Zone) nimetatud proletaarlas- või lihtsalt vaestekvartaleid Pariisis, mis tõepoolest on poeemi mitme episoodi näitelavaks. Siiski oleks see liialt kitsendanud teose geograafilist, emotsionaalset ja ideoloogilist haaret. Ka on praegusse eesti keelemällu liialt juurdunud tsooni nõukogudeaegne tähendus vangilaagrite suletud alana. Niisiis jäin juba Jaan Krossi valitud vööndi juurde, millele ligilähedasi leiab ka muukeelseis tõlkeis ja mis ehk poeemi ülesehituse vaimus sugereerib kujutlust ajas ja ruumis küll laialipaisatud fragmentidest, mida aga seob ühtseks virtuaalseks vööndiks autori passioon ja mälu.

Ja lõpetuseks: igas luuletõlkes on kohti, kus tõlkija on n.-ö. riimi pärast midagi omalt poolt juurde pannud. Käesolevas on suurimaks omavoliks see „vihma lahistab“, millist meteoroloogilist nüanssi algteksti väga kuivalt sõnastatud kohtu-uurija-episoodis pole (« Tu es à Paris chez le juge d’instruction / Comme un criminel on te met en état d’arrestation »). Kaalusin versiooni, et enne vahistamist  « uurija ahistab », aga ahistamise tüütu ja kahemõtteline üleekspluateeritus praeguses eesti keelepruugis sundis seda kõrvale jätma. Jääb loota, et septembris 1911, mil ebamäärase kodanikustaatusega Apollinaire tõepoolest sattus fabritseeritud kunstivarguse-kahtlustuse tõttu nädalaks uurimise ja vahi alla, Pariisis ehk juhtuski sadama.