Sunday, 18 September 2022

 Riputan siia "Tähenduse teejuhtide" tellimusel kirjutatud lookese, mis ilmus väljaande 23. numbris (numbri teema: tarkus). Mõistagi on seda parem lugeda teiste samas numbris samal teemal toodud lugude kontekstis. Üldse on "....teejuhid" üks tähelepanuväärne ettevõtmine, millel tasub silma peal hoida.

Lollakaid märkmeid tarkusest

Ükskord vanasõnades ja kõnekäändudes tuhnides jäi silma krüptiline lausung: tark oled, tuppa/tarre s**ud.

Mida see võiks tähendada? Üldiselt ju mingis vanasõnas kasutatud, enamasti loodusest ja taluelust pärinevaid reaale enamvähem tundes saad pikemalt mõtlemata pihta ka tema õpetuslikule sõnumile. Vahel aga pead kukalt sügama.

Millegipärast oli mu esmane reaktsioon, et see vist küll ei olegi ehtne vana rahvatarkus, vaid seondub hoopis poolsundusliku väljakäikude rajamise kampaaniaga 1920ndatel. Et siis propagandaloosung, mis sihtrühmale mõeldes “rahvapäraseks” disainitud. Näpunäiteks, et tark – ja kes siis ei tahaks tark olla, eks – on see, kes ei käi asjal lauda taga või vagude vahel, vaid rajab selleks vajaliku ruumikese eluhoonesse. Selle mu kujutluse ekslikkus sai aga ruttu selgeks, nähes, kui palju tollest kampaaniast varem on seda ütelust rahvasuust kuuldud ja kirja pandud.

(Kõrvalepõige, loodetavasti ergastav. On üks kõnealusest veelgi mõistatuslikum lause: mida rotem, seda konnem /või oli see vastupidi/. Selle tähendus jäi avastamata isegi heal Arvo Krikmanil, olgu muld talle kerge, kes ometi teadis me vanasõnavaramust kõike ja rohkemgi. Ta ainsaks hüpoteesiks oli “mida rohkem konni kevadel, seda rohkem rotte sügisel” /või oli see vastupidi/, aga ausa teadlasena varustas ta sellegi mitme küsimärgiga. Teen siinkohal üleskutse tema mälestuseks: siinses interdistsiplinaarsuses leidub kindlasti loodusteadlasi ja -huvilisi, palun neil teada anda, kas niisugust pärivõrdelist seost konnade ja rottide esinemissageduse vahel on empiiriliselt täheldatud.) Aga tagasi peateema juurde.

Mu teine oletus oli, et tegemist on radikaalselt sõnastatud analoogiaga nendele õpetustele, mis manitsevad koduseid suhteid koduseinte vahele jätmagi, oma musta pesu mitte avalikult pesema, prahti tarest mitte välja kandma jms. Niisiis et tarkus seisneb selles, et sa ei roni oma s**aga külarahva nina alla. See muide näib vastavate vanasõnade hulga järgi otsustades olevat me esivanemate valdav mentaliteet, millest moodsad trendid ju märgatavalt erinevad. Mis näitab, et olgu tarkus/tarkolemine kui niisugune aegumatu väärtus, siis milles just ta millalgi seisneb, on juba iseasi.

Tuleb aga tunnistada, et seegi mu tõlgendus läks pigem omadega metsa ehk oli pigem loll kui tark. Osalt kärsitusest: ruttad seletama enne, kui seletatavat piisavalt tunned. Olin kahe silma vahele jätnud tõlgendatava variandid, kus lausepoolte vahel seisab “aga”. Tark oled, aga... ja need teised sõnad. Mis muidugi viib asja hoopis teisele pinnale. Sa võid olla mingis mõttes tark, aga samas toimida/elada lollisti. Või: sa tahad näida tark, aga su tegelik (võibolla varjatud, aga näe äranähtud) toimimine sunnib selles kahtlema. Ka võib tegemist olla alaväärsustundelise kadedusega: teine ajab säärast juttu, millest ma niigi palju tolku ei saa, et hinnata, kas see on tõesti tark või lihtsalt tühi targutamine, või veel hullem, saan sisimas aru, et teine on tõepoolest tark, targem kui mina iial küüniks – ja siis mis muud kui lohutuseks teise nõrku kohti otsima või neid välja mõtlema. Veel muidki psühholoogilisi variante annaks siit välja tuletada. Skaala ulatub vahetegemisest – loomuliku intelligentsi ja elukogemuse varal – tõelise ja teeseldud-eputava tarkuse vahel kuni tõsisegi tarkuse halvustamiseni sisseharjunud tuima rumaluse ajel. Aga võibolla on see viimanegi tarkus – aitab sul edasi elada.

*

Tegelikult tunnen end alati kuidagi nihelevalt, kui arutluse all on abstraktsioonid/universaalid, vahetust kombatavusest kasvõi väheke kõrgemal (?), mõttekujutuslikkuses elunevad entiteedid. Nagu näiteks tarkus ja lollus.

Vahel tundub, et mis jama see olgu: olles nad endale ise välja mõelnud nagu puuslikud pärisjumala asemele, oleme nüüd nendega kimpus, tajume neid nagu Ding an Sich'e, mille olemusele (juhul kui väljamõeldisel seda on), tähendusele, veel vähem rakendatavusele maises igapäevaelus (kui see üldse oluline või võimalikki on) me kuidagi pihta ei saa, vähemalt rahuldavalt mitte. Äkki oleks tark neist ärgata, nad sinnapaika jätta kui rumal hälve, kui tõepoolest targutamine t(T)arkuse surrogaadina. Kisub aga ometi nende juurde tagasi; vahel tundub, nagu ikkagi saaks nende abil Suure AlgusTähega Tegelikkuse Adumisele ehk Tarkusele ligemale pääseda. Nagu mingi kuradima obsessioon, jumala eest.

Eks see vist üks maharahunemata kaja realistide ja nominalistide kaklemisest ole. Kuskil kumab kaasa ka piikidemurdmine selle üle ja ümber, kas miskid kollektiivsed identiteedid (nt. sugu, rahvus....) on empiiriline realiteet või intellektuaalne/sotsiaalne konstruktsioon. (Vihje: minumeelest üks ei sega teist.) Ja kuskilt nagu kostaks ka Schrödingeri vaese ärasolgutatud kassi kräunumist, kellest me ei tea, kas ta ise ikka teab, kas ja millal ta elus või surnud on. Kui olen õigesti aru saanud, siis hiljemalt tõehetkel – siis kui Schrödinger ta kasti lahti teeb – ei saa ta (enam) olla mõlemat korraga. Aga meie? Kas meile, inimestele, on antud võime olla superpositsioonis, ühekorraga nii selles kui igaveses elus – ja kui jah, siis kuidas käib või peaks käima selle võime realiseerimine? Äkki realiseerime seda pidevalt, ise teadmatagi?

Kirjutan seda hilisõhtul ja üsna unisena; kassindus jäi kummitama, seda enam et külmade lähenedes on hiired majja tungimas. Meenus, et on ju üks teinegi kuulus-klassikaline kass, see alatasa kas olematuks hajuja või igatahes vaatleja silmist kaduja, kuni temast aistitavaks jääb vaid aistitava ainelise kandjata irvitus või naeratus.

Ma arvan, et see olematuse/aistitamatuse irvitus või naeratus ongi Tarkus (või vähemalt pole liiga ebaadekvaatne teda selleks nimetada) ja võime/oskus seda, ütleme, nautida, midagi juurde kauplemata, on see, mida tohiks ehk nimetada meile kättesaadavaks tarkuseks. Piisavaks, sest kõik muu tuleb pealekauba.

*

Tarkust (seda sõna, abstraktnoomenit, millega tähistame üht aprioorselt antud või empiirikast väljanõrutatud mõistet) võiks niisiis võtta kui, ütleme, kõiksuse sünonüümi, nähtuna tema poole püüdleva inimese seisukohast.

Kõlab ju kenasti, aga definitsiooniks ei passi, sest eks defineerimine ole ju piiritlemine, ja mis kõiksus see sul on, mida piiritleda saab.

Oh jah, ja üldse ja ülepea. Läbi analüütilise filosoofia isade pedantselt lihvitud prilli- ja suurendusklaaside fokuseeruv kiir põletab igasuguse lootuse keelelis-sõnaliste jadade kaudu Tarkuseni jõuda. Ja millest rääkida ei saa, sellest oldagu vait, käratab Wittgenstein (ka iseenda peale, aga sadat protsenti ei kuuletu: obsessioon, nagu sai juba öeldud... liigiomane /liig?/inimlik loomusund vist).

*

“Näe, tarkus jalutab tuhas, / käes väike maailma-mudel, / nii heledalt selge ja puhas / kui seebikivi pudel.” (Betti Alver)

September 2022



Riputan siia "Eesti Looduse"  tellimusel kirjutatud mõtiskluse, mis ilmus ajakirja juulinumbris, rubriigis "Sada rida Eesti loodusest".


KAUGENENUD – KUHU ?

Ükskord veetsime mõne päeva Veneetsias. Noor sinjoriina mõnusa hotelli vastuvõtuletis tegi juttu ja küsis, kas seal, kust me pärit oleme, loodust ka on.

Eks ma mõistagi saanud aru, mida ta silmas peab, eriti kui ta mu naise kirjeldusi Eesti metsadest, aasadest, merest (jah, ka merest, mida veneetslased küll ju omastki käest tunnevad), puudest-põõsastest-lindudest-loomadest kuulates kurvaks ja igatsevaks muutus ja lõpuks õhkas: küll te olete õnnelikud, meil siin ei ole loodust üldse!

Talle südamest kaasa tundes mõtlesin sisimas ometi: kas on ülepea võimalik kujutledagi kohta, kus ei ole loodust? Või midagi, mis poleks loodus?

*

Osalt muidugi seltskondlik keelemäng: mida me võtame pähe looduseks nimetada ja mille selle nime alt välja jätame.

Aga juba seesinane asjaolu (oh, vist küll pöördumatu, aga õnneks vähemalt ajuti äraunustatav), et midagi millekski nimetades selle kõigest muust eraldame, võtab väheke kõhedaks. Seda enam, et sama soojaga siis ju eraldame ka enda kui nimepanija nii sellest, millele nime paneme, kui ka sellest, mille seest me ta oma nimepanemisega välja kisume. Nagu iseendagi, nimepanija, (nina)targa.

Eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes, et on olemas miski (ja et ainult see ongi), mis ei jagune (näiteks) looduseks ja mittelooduseks, on kuidagi kenam tunne olla ja elada. Selle miski sisemuses ja sellena. Kas pole?

Ja kui siis seda miskit, kogu seda kupatust, jutujooksu huvides näiteks ikka just looduseks nimetada, tuleks iga hinna eest meeles hoida, et see nimi hõlmab tervet seda miskit, mitte kõigest mõnd füüsilist või mentaalset tükki või tükikest sellest. (Muide see kõigest, tähenduses ainult, on meil üks tark sõna: viitab selgesti, et on olemas kõik ja et meie oma jutuga tabame kõigest/ainult mingit osakest sellest. Ka ainult on ses suhtes tark sõna, sutsu teise nurga alt ainult, aga olgu.)

Sääraselt eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes ja nähes pole jutud, et inimene on loodusest kaugenenud, eriti adekvaatsed. Kaugenenud – kuhu? Kuhu mujale tal (inimesel, mul, sul, kes-mis-iganes elukal) minna on? Mh, ah? küsib Paunvere apteeker.

*

Vähemalt sellest oleme (inimesed, s.o. inimese kuju võtnud loodus) hakanud aru saama, kui tobe on kujutleda end kõige krooniks, lausa kosmose vallutajaks. Kahetseme pattu, raputame pähe tuhka ja muud saastavat. Pole paha, kuigi omakorda siitki kumab läbi samasugune suurusehullustus – kujutlus, et meiekesed oma lollustega, kui kohe järele ei jäta, teeme olematuks kogu olemise.

Einoh, nii vinged me ei ole, ei heas ega halvas. Iseendale kui liigile saaksime vast küll mitmel eri viisil otsa peale tehtud, aga mis siis – liike on kadunud muiste ja mullugi. Oleks ikka eriline egotsentrismus oma hukkasaamist, aeglasemat või kiiremat, enda või teiste süül, üldviimsekspäevaks pidada. Muundudes ja moondudes, aga edasi see eluke kestab, ja kui me tõesti suudaksime talle maa peal enesetaputerroristlikult kabelimatsu anda, siis olemine jääb ikka olema. Ja ehk kord võtab uuesti, kui tolm alla langeb, jälle elugi kuju.

Lühidalt, kui teeme lõpu, siis ainult endale. Oma asi.

*

Kõik mis on ja toimib, see on ja toimib tänu kõigele, kõige kulul ja toel, ja selles loomulikkuses on kõigel omad head instinktiivsed nipid. Meil kui suht uuel ja uutmoodi liigil on lisaks instinktidele ka üks uutmoodi eriomadus – mõistusliku reflekteerimise võime. Esialgu veel algelisevõitu ja/või suurelt jaolt avastamata.

Et saaksime olla niisama asjalikud kui muud (“madalamad”) nähtused (kellemille kapriisse kasutamise ja kahjustamisega oleme lapsikult liiale läinud), tuleks sel meie ainulaadsel võimel kultiveeruda instinktiks. Et mõistus toimiks niisama täpselt, eksimatult ja heas tempos nagu teevad seda juurdunud instinktid. Siis saaks võimalikuks, et tarbime ja toetame teisi ja iseennast just säärasel moel ja määral kui kestmiseks vältimatu. Mis tähendab, et käituksime selgelt niisamuti nagu loodus üldiselt. Kultuur ju pole looduse vastand. Kultuur on loodusseaduste raames kultiveerunud loodus.

*

Korraks veel Veneetsiasse tagasi. Ühel õhtul ringi luusides, suund juba hotelli poole, jäime tohutu paduvihma kätte. Püha Markuse plats oli nagu üks suur bassein, kiire vooluga jõe taolise kitsa tänava ääres hakkas kohviku varikatus, mille all kaitset otsisime, kähku läbi laskma, vihm leotas koogid ja lahjendas joogid ja küünladki kustusid ära.

Kuidas sellega nüüd oligi, et siin loodust kohe üldse ei ole?

Mai 2022



_________________________________________________ 






Monday, 12 September 2022

Äsjasel Kirjandustänava festivalil äratas mõningast huvi mu näidendi "L-hunt. Pildikesi kohalikult taevakehalt" ettelugemine Rakvere näitlejate poolt. Riputan selle teksti ka siia, kuna küsiti, kus seda lugeda saaks. See on ilmunud ka "Loomingu" selle aasta jaanuarinumbris, mis vist küll on läbi müüdud.

Kohaliku taevakeha motiivi olen ka varem kasutanud, nimelt ühes mitmekümne aasta taguses luuletuses, millele ka praegu alla kirjutaksin. Nimelt:

PÜHAPÄEV KOHALIKUL TAEVAKEHAL

pühapäev kohalikul taevakehal / patt ja patukahetsus / pat ja patasson teineteist / kättpidi järel vedamas / ühest rentslist teise / teine naeru- teine nutu- / krampides

Ja nüüd siis näidend:

L-hunt.

Pildikesi kohalikult taevakehalt

Avamäng ja proloog

Raskest purpursest sametist eesriie kuldsete poordide ja tuttidega on suletud.

Orkester mängib avamänguks Aida võidumarssi või Radetzky marssi või Eesti presidendimarssi või midagi taolist.

Avamäng lõpeb vägeva koodaga. Saabunud vaikuses avaneb väärika aeglusega eesriie.

Laval on hallikas videvikus (läbi tülli) rehetuba, suur vokiratas virgalt ketrava perenaisega ning pirruvalgel pikki paberipoognaid hoidva ja nendelt veeriva väikse tüdrukuga. Kuskil hõõgub kolle; vommil lebab rohkem aimatav kui nähtav vana naine. Kostab tuisu ja huntide ulgumist.

Tüdruk veerib: Kõh-üü-emm-emm-ee, kümme. Aa-ess-jott-aa, assjota.

Perenaine: Asja.

Tüdruk: Asja. Emm-ii-tee-aa, mida, ii-kee-aa-üü-kaa-ess, kole pikk sõna...

Perenaine: Proovi uuesti.

Tüdruk: Ii-kee-aa... I-ga-üks!

Perenaine: Tubli.

Tüdruk: Mi-da i-ga-üks pee-ee-aa-pee, peab. Tõhh-ee-aa-tee-emm-aa, teadma. Aa-enn-aa-aa-ell-ess-ee-kaa-ess-ii-ess-tee, anaal... sek... a-en-aalseksi-ess-tee.

Perenaine: Anaalseksist. Mis kokku tuli?

Perenaine ja tüdruk koos: Kümme asja, mida igaüks peab teadma anaalseksist.

Vana naine: Oh issand, issand küll, püha vaimuke, issa ristike....

Vali vokivurin, vali tuisk, vali huntide ulgumine.

Pimendus.

1.

Suur lage lava, selle kohal mõned ekraanid. Halastamatu valgus.

Keset lava seisab ihuüksinda Mari.

Mari: Mina. Mari. Tammaru Mari. Üksi siin suurel laval. Üksi selle keskel. Mina.

Ma pean saama lapse. Minu ja Marguse sugu peab jätkuma. Tammaru tõug peab jätkuma.Meie rahvas peab jätkuma. Inimsugu peab jätkuma. Universum peab jätkuma.

Mina olen universum. Mina olen inimsugu. Mina olen meie rahvas. Mina olen Tammaru tõug. Mina olen mina ja Margus.

Midagi muud pole olemas. Universum on universum on mina.

Universum peab jätkuma. Ükski ohver pole selle jaoks liiga suur. Ükski ohver pole selle jaoks ohver. Universum ei ole ohver. Ma pean saama lapse.

Seni me pole last saanud. Mitte ühelgi viisil. Aga me jätkame. Universum jätkab.

Üksi selle suure lava keskel. Tammaru Mari. Mari.

Mu rahad on viimseni läbi.

Ma lähen tööintervjuule.

Ühele ekraanile ilmub paar noorukest reporterit linnatänava taustal. Kõnetavad Mari.

Esimene reporter: Mida te arvate meie uuest asumist?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Teine reporter: Kui homme oleks valimised, mis erakonda te valiksite?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Esimene: Kas te kavatsete külastada Tiidemetsa elamuskeskust?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Teine: Mitu tundi kvaliteetset und ööpäevas on teie arvates piisav?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Esimene: Mitu tundi ebakvaliteetset und asendab teie arvates ühe tunni kvaliteetset und?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Teine: Kas olümpiamängud peaks teie arvates ära jääma või toimuma kuus korda aastas?

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Esimene: Kas te eelistaks pannkooke moosiga või moosi pannkookidega?

Teine: Mmmm, nämma!

Mari: Ma lähen tööintervjuule.

Reporterid esitavad veel hulga küsimusi, mille väljamõtlejaid palub autor püsida antud tonaalsuses. Mari vastus on muutumatu. Mingil hetkel hakkab ekraan virvendama ja pilt kaob. Samas hakkab tekkima pilt teisele ekraanile.

Mari: Mina. Tammaru Mari. Universumi tõug peab jätkuma.

Teisele ekraanile on ilmunud tööintervjuu komisjon. Viimasel hetkel lipsab nende hulka üks äsjastest reporteritest ja teeb ette tähtsa näo. Järgnevad küsimused jagunevad suvaliselt komisjoniliikmete (KL), kaasa arvatud äsjane reporter, vahel.

KL: Miks te valisite just selle töö?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Miks te arvate, et olete parem teistest kandidaatidest?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Mis on teie varasemad töökogemused?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Kas teil on omakseid, keda hooldama peate?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Kas te kavatsete lähiajal rasestuda?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Mis on kuupjuur arvust kaks miljonit kolmkümmend kolm?

Mari: Universum peab jätkuma.

Äsjane reporter: Kas te kahtlustate, et selle konkursi tulemus on tegelikult juba korruptiivselt ära otsustatud?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Kas te usute, et Shakespeare'i komöödiad kirjutas Homeros, Homerose eeposed Shakespeare ja Tammsaare „Nukitsamehe“ Elvis Presley?

Mari: Universum peab jätkuma.

Äsjane reporter: Kas universum tohib ka korruptiivselt jätkuda?

Mari: Universum peab jätkuma.

KL: Muide mis teie palgaootused ka on?

Mari: Universum peab jätkuma.

Esitatakse veel mitmesuguseid küsimusi, Mari vastus on muutumatu. Seejärel avastab üks komisjoniliige puudujäägi materjalikogumis.

KL: Ma ei näe siin teie tervisetõendit. Stressitaluvuse kohta ja stressi puudumise taluvuse kohta. Vaimsete häirete esinemissageduse kohta. Sihilikult läbipõdemata jäetud lastehaiguste kohta. Ja muud, ja muud, ja muud. (Vaatab kella.) Kui viie minutiga toote, siis ehk saame veel edasi kaaluda.

Ekraan hakkab virvendama ja pilt kaob. Elavneb kolmas ekraan arsti ja õega (õeks on äsjane reporter, kes koguaeg itsitab).

Arst: Mille üle te kaebate?

Mari: Et mind ilma tõendita tööle ei võeta.

Arst: Veel midagi?

Mari: Mina ei ole kaebleja. Mina, Tammaru Mari, olen ja elan, elan ja tegutsen, elan ja tegutsen, panen asju paika. Mina, universum. Ma tahan sünnitada.

Arst õele: Vii ta sünnitustuppa.

Õde: Läki, tädike!

Mari: Ei, vara veel.

Õde: Pigem hilja.

Mari: Vait!

Õde: Ise ole vait!

Mari: Kunagi ei ole hilja.

Arst: Misasja te siis tahate praegu? Siin ja praegu, minu käest?

Mari poco a poco accelerando: Ma tahan, et universum kestaks. Et päike ära ei kustuks. Et inimsugu jääks kestma. Ma tahan teha selle heaks kõik mis ma suudan, ja teengi. Ja suudangi. Ja teengi. Me peame olema suuremad kui me oleme. Ma tahan sünnitada. Ma tahan täita lastega maa ja teised planeedid, kaasa arvatud eksoplaneedid. Ja paralleeluniversumid. Oma lihaste lastega. Ma tahan, mida ma tahan. Ma tahan, et mind saaks palju ja kõik nad saaks, mis nad tahavad. Ma olen universum. Kes saab mind takistada? Kes julgeb? Kuidas ta julgeb? Kes ta üldse on? Mina olen lained ja osakeste voog ja hullem kui tuhat päikest. Minu päralt on igavik. Ma olen suurem kui ma olen nii vaimult, kehalt, jõult kui üldse. Ma korraldan konverentsi ja kooskõlastusringi. Andke juba see tõend!

Arst dikteerib õele mingi pika ladinakeelse diagnoosi ja koodi rahvusvahelises haiguste registris. Õde paneb kirja.

Õde: Hospitaliseerite?

Arst lööb käega: Üks haigemaja igal pool. (Ulatab Marile üle ekraaniserva tõendi.) Te ärge häbenege, eks ole. Haigus on haigus, eks ole. Kui teil on nohu või jalaluumurd, siis te ju ei häbene, eks ole.

Õde: Mina küll häbenen.

Arst viskab talle etteheitva pilgu, õde itsitab.

Arst Marile: Pealegi, kui kõik on haiged, siis pole ju keegi haige, eks ole.

Mari (võtab tõendi vastu, vaatab kella) Viis minutit ammu möödas, hiljaks jäin. Aga minu päralt on igavik.

Tuleb paažirõivastuses kuller, käes hõbekandik, sellel uhkelt pitseeritud kiri luksuslikus ümbrikus.

Kuller Marile: Proua, teile on kiri. (Laskub ühele põlvele, küünitab kandiku Mari poole.)

Mari haarab kirja, tuleb sellega ruttu eeslavale, rebib ümbriku kärsitult lahti. Kuller samal ajal hakkab minema. Mari viipab ta enda juurde, annab talle rebitud ja kokkukäkerdatud ümbriku, öeldes: Taaskasutusse. Kuller kummardab, seab ümbriku kaunilt kandikule, kummardab veel kord ja lahkub.

Mari loeb kirja: „Meil on au Teile teatada, et meie tähelepanelikult, laitmatult ja täie vastutustundega läbiviidud uuringute tulemuste kohaselt olete Te tunnistatud absoluutselt ja pöördumatult täielikult vabastatuks mistahes võimalusest ja/või kohustusest saada järglasi olgu loomulikul, olgu kunstlikul, olgu mistahes hübriidsel teel. Otsus on sedapuhku lõplik ega kuulu vaidlustamisele. Sellegipoolest me hindame Teie püüdlusi kõrgelt.“

Sama tekst ilmub mitmes keeles kõigile ekraanidele.

Mari kukub jalapealt kokku.

Plätude pladinal tuleb üks lohmakas hoolitsemata keha ja vaimuga olevus kirevas lohmakas vabaajariides, varustatud piknikukraami, tuulelohede ja dildodega. Märkab maas lamavat Mari, imestab.

Olevus: Vau! Sina või? Ja lõõgastud? Uskumatu. Hea mõte igastahes. Ainult vaata, et miski sust üle ei sõida. Oot, ma vean su kusagile varju. Haarab Marist kinni, et ta kõrvale lohistada, ehmatab. Oh džiisus, täitsa kange. Veel kangem kui harilikult. Juhtus midagi või?

Ekraanid vilguvad kutsuvalt, kostab mitmesuguseid häiresignaale. Olevus loeb ekraanidelt kulleri toodud kirja teksti, ta nägu läheb laia naeru täis.

Olevus: Ah vaat siis, milles asi. No jumal tänatud. Lõõgastu, lõõgastu, puhka.

Igast küljest ilmub veel suur hulk samasuguseid olevusi, nad ümbritsevad Mari lohutava ringina ja laulavad talle pika loo sellest, et:

  • maailmas on juba niigi liiga palju inimesi

  • töö- ja pereelu ühitamine ei vääri vaeva

  • las riik vaatab ise, kust ta maksumaksjaid saab

  • las rahvus vaatab ise, kuidas ta üle aegade säilib

  • meestest ei ole laste üleskasvatamisel asja

  • naised ei pea olema sünnitusmasinad

  • nüüd lõpuks ometi saab Mari segamatult teha karjääri, milleks tal on hulk eeldusi

  • inimene pole loodud ainult tööd tegema ja vaeva nägema

  • kõik häirivad probleemid, näiteks iive, on valitsus välja mõelnud selleks, et rahva eest

    varjata oma kuritarvitusi

  • ja mis peamine - lapsukesi sundida sündima siia õudsesse maailma on üleüldse andestamatu kuritegu nende vastu.

(NB: kui peaks minema lavastamiseks, palun siin ja edaspidi laulutekstide tellimiseks võtta ühendus autoriga. Laulmisel tuleks silmas pidada, et sõnad välja kostaks ja taust ning võimendus neid ära ei tapaks.)

    Mari ajab end aeglaselt istuli, hõõrub silmi. Samal ajal hakkab kostma mingeid raginaid ja raksatusi.

Olevused üksteisele: Juba toibub, juba toibub. (Marile.) No me nüüd siis lähme.

Mari: Kuhu?

Olevused: Ilutulestikule.

Mari: Mille auks?

Olevused: Ei tea. Tule järgi, kui tahad.

Lähevad vadistades ja lauldes minema. Ekraanidel ja igal pool suur efektne tulevärk ja aupaugud. Mari ajab end püsti, sirgu, klopib riided puhtaks. Vaatab tulevärki, ta ilme selgineb ja kirgastub.

Mari: Tänan teid selle tunnustuse eest! See innustab mind oma seniseid samme analüüsima ja jälle nullist pihta hakkama.

1a.

Tülliga raam laskub alla. Hallikas videvik, suur vokiratas jne.

Tüdruk: Kõhh-aa-kõhh-ess-tõhh-ee...kaksteist. Aa-ess-jott-aa, assjota.

Perenaine: Asja.

Tüdruk: Asja. Kaksteist asja, emm-ii-tee-aa, mida. Ess-aa, saa. Põh-ee-aa-tee, peatee.

Perenaine: Ei ole, loe uuesti.

Tüdruk: Põh-ee-aa-tee, pead.

Perenaine: Tubli. Edasi.

Vana naine: Oh issand, issand küll, püha vaimuke, issa ristike....

Vali vokivurin, vali tuisk, vali huntide ulgumine summutab edasiveerimise.

Pimendus. Tüllvahesein tõuseb.


2.

Barkarool „Hoffmanni lugudest“.

Suured varjulised pajud. Jõgi. Margus väikeses paadis õngitseb.

Veepinna all ujuvad näkineiud, panevad Marguse õngede otsast sööte ja lante pihta. Iga kord, kui nad selleks õngenööre sikutavad, võpatab Margus tukastusest üles ja tõmbab õnge välja. Ei lase end saagi puudumisest liialt häirida, söödab õnge uuesti, laseb sisse, jääb meditatiivselt silmitsema korgi ulpimist, ümiseb vaikselt barkarooli, kuni uuesti tukastab.

Läheneb vali mootorimürin. Kiirkaatril kihutab kohale Tammaru sulane Jaanus, jätab mootori käima. Järgnev dialoog käib fortes üle mootorimürina.

Sulane: Peremees! Peremees! Jälle sa molutad omaette. Hea, et su ülesse leidsin.

Margus: Kuss! Hirmutad kalad ära!

Sulane: Mis kalad siin. Ütle ruttu, kas raha on?

Margus: Mis raha?

Sulane: No selle libahundi naha eest näiteks, kelle sa maha kõmmutasid. Või mis-iganes. Kas on?

Margus: Sa tead küll, et mind raha ei huvita.

Sulane: Anna ta siis siia. Mis sa ütlesid? Ma ei kuule.

Margus jatkab õngitsemist. Näkineiud panevad ta õngede otsa igasugust sodi.

Sulane: Kuula. Ma ajasin meile ühe ekspeditsiooni välja. Erakordne lugu, erakordne võimalus, üks kord saja tuhande aasta kohta. Osavõtt tuleb ruttu ära maksta. Start on kohe praegu. Enneolematu seiklus. Sina oled teadlane, professor. Mina sinu assistent, promootor ja päramootor. Nagu päris elus. Kähku-kähku! Viskab Margusele köie, et ta sleppi võtta.

Margus ei tee väljagi. Sulane tõmbab kirudes köie tagasi.

Näkineiud laulavad ilusat lüürilist laulu veealuse elu ahvatlustest, meelitades Margust endi juurde.

Sulane tirib Marguse paati pootshaagiga enda poole.

Sulane: Siin, lollpea, on sinuga lihtsalt kööga, sinu ja kõige su sooga.

Margus: Ole ometi kuss ja kuula, kui ilus laul....

Sulane: Ei tee sa tööd, ei tee sa pulli, ideesid null, vunki njetu. Kala siin ei ole ega tule, ära looda.

Näkineiud laulavad, et kui Margus tahab kala või mistahes loodusande, siis tulgu nende juurde.

Margus unelevalt: Varsti, varsti tulen....

Sulane: Plikad, jätke ta rahule! Uputabki veel enda ära. Margusele: Muide nüüd kõik rahvas teab ja mina muide tean juba ammu, et su Mari muide ei saagi lapsi saama. Ja selle teise sa ise kõmmutasid ammu maha ja muide õigesti tegid, see jooksis ju alati kohe metsa, nii kui midagi oli. TõmbabMarguse paadi raksaki vastu oma kaatrit, hüppab paati ja hakkab õngi välja kiskuma. Kobi kaatrisse, peremees, kähku, ma päästan su õnged ära ja lähme!

Margus vastu punnides: Oot-oot, vaata, seal näkkab!

Osa näkineide lõbustab end õngenööride allatirimisega ja siis nendest järsu lahtilaskmisega, et Sulane tasakaalu kaotaks. Mõni laseb end ka hetkeks veest välja tõmmata, et siis saltoga tagasi sukelduda.

Näkineidude hulka saabub Neptun, kes lööb oma kolmikhargiga paadi põhja augud, nii et see hakkab vajuma.

Sulane hüppab õngedega, niipalju kui tal neid kätte sai. kaatrisse, Margus siiski püsib uppuvas paadis ja õngitseb endale jäänud risudega edasi.

Kõike seda saadab mikstuur Offenbachi barkaroolist ja kaatri mootorimürast, mis moodustavad päris intrigeeriva helipildi.

Näkineiud ja Neptun veavad kohale hiiglasliku säga ja panevad selle õngekonksu otsa.

Margus: Mis ma ütlesin! Näkkab, näkkab!

Sulane: Tule ära! See on feik! Tule ära! Kurat, sa ei tea ise ka, mis sa tahad!

Sulane võtab kaatriga järsult paigast, mis viib ka paadi tasakaalust välja; samal ajal püüab Margus säga välja tõmmata, Neptun aga võtab noa ja lõikab õngenööri läbi. Kõige selle tulemusel lendab Margus käkaskaela kaatrisse ja see kihutab möirgega minema.

Taastub vaikne ja õrn barkarool, purunenud paat läheb näkineidude käte vahel melanhoolselt mull-mull põhja. Neptun patsutab säga heakskiitvalt turjale ja annab talle suhkrutüki. Jõe kohal lendleb kiile. Suveõhtune idüll.

Tüllvahesein laskub.

2a.

Rehetuba nagu enne. Huntide ulgumine jne.

Perenaine tüdrukule: Loe edasi, ära tuku. Me peame vaimult suureks saama.

Tüdruk haigutades: Ess-ee-ii-tee-ess-ee, seitse. Aa-ess-jott-aa, assjota.

Perenaine: Asja.

Vana naine: Oh issake, püha ristike.... Oh issake, püha ristike....

Hundid, tuisk, vokiratta vurin.


3.

Lage lava. Sulane sihikindlalt kuhugi rühkimas, Margus pahuralt sabas. Nende teekonda markeerivad mitmesuguste maastike ja linnade vaated ekraanidel. Aeg-ajalt ilmuvad ekraanidele klipid oma teed rühkivatest Don Quijotest ja Sanchost, Ulenspiegelist ja Lammest, Faustist ja Mefistofelesest, Patist ja Patassonist, Vladimirist ja Estragonist, Kaval-Antsust ja Vanapaganast jne.

Margus: Pea hoogu. Kuhu sa mind vead?

Sulane: Oot, ära sega. Ma rehkendan. Viissada tuhat... viissada tuhat... igaüks ütleme kolm korda

nädalis, iga kord kolm korda... Oot-oot-oot... Sul kalkulaatorit pole?

Margus: Vette kukkus.

Sulane: Näed nüüd, mis see jõe ääres jõlkumine.... Ah, olgu. Nädalas üheksa, aastas on, mis ta seal

oligi, oma viiskümmend nädalit...

Margus: Viiskümmend kaks.

Sulane: Veel parem. Arvutab peast, pomisedes ja sõrmi ja varbaid appi võttes. Siis röögatab:

Kakssada kakskümmend viis miljonit! Sa mõtle!

Margus: Mida? Mida sa arvutad?

Sulane: Oota, see on alles pool asja! Nii, nüüd võtame jälle viissada tuhat... viissada tuhat... kui

igaüks ütleme iga aasta... no kui kaua nad elavad, ütleme kaheksakümmend ikka veavad välja...

igaüks siis kaheksakümmend tükki, võtame konservatiivselt, jätame need korrad kõrvale, kus mit

korraga tuleb.... See teeb... Arvutab. See teeb meil nelikümmend miljonit. Ka pole paha. Nii, ja mi

see esimene number meil oli, kakssada, kakssada....

Margus: Kakssada kakskümmend viis miljonit, aga misasja? Lööb käega.

Sulane: Liidame kokku. See on juba lihtne. Kakssada kakskümmend viis pluss nelikümmend –

palun väga – kakssada kuuskümmend viis miljonit on ainuüksi meie väikse rahva aastane

juurdekasv! Korrutame selle kümne, kahekümne, kolmekümne aastaga! Selle kõrval see sinu

äpardus, see on kukepea, nii et ära valuta südant!

Margus: Mida sa sonid?

Sulane õpetlikult: Meil on pool miljonit isast ja pool miljonit emast inimest. Kui iga isane

seemendab kolm korda nädalis a' kolm emast ja iga emane surmatunnini kord aastas poegib, siis

tulebki, et.... tulebki, et mingist väljasuremisest ei ole mitte juttugi! Ja sina võid edasi viilida,

kui tahad!

Margus: Sina hirmus inimeseloom... delikaatsusest ei ole sul küll vähimatki aimu. Minu äpardus,

minu viilimine...

Sulane: Noh, aga see-eest rahvas elab edasi!

*

Hetk pimendust, siis jälle mehed teed jätkamas.

Margus: Kuule, mina ei viitsi enam. Lihtsalt ei viitsi.

Sulane: Viitsi, viitsi! Elu on ees!

Margus: Ma tegelikult peaks praegu doktorit kaitsma. Või motika ära remontima.

Sulane: Mihukest doktorit? Seda, kes teil Mariga selle kunstliku värgi seitse korda järjest vussi keeras? Mis sul säärast šarlatani kaitsta, kes sul seitse nahka üle kõrvade tõmbas! Motikas anna mulle, sa ise niikuinii - - -

Margus: Oma doktoritööst ma räägin.

Sulane: Tööst ja tööst. Tööga pole keegi õndsaks saanud. Rikkaks ka. Loominguline peab olema. Läki, läki!

*

Hetk pimendust, siis jälle mehed teed jätkamas.

Margus: Kuhu sa mind vead? Kuhu sa mind vead? Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?

Sulane: Kohe näed. Ekspeditsioon ja eksperiment.

Margus: Ekskrement, ekskrement....

Sulane: Kohe näed nalja. Me lähme ühe segase hõimu juurde. Neil oli muistsel kuldsel a'al üks suur mamma, nagu mesilasema ja prohvet ja šamaan ja mis kõik veel. Kes neil oma tont-teab-millega elu sees hoidis. Ja kui see siis viimaks otsad andis, siis tead, mis nad temaga tegid?

Margus: Kus mina tean. Ära sõid.

Sulane: Vale! Nad mumifitseerisid ta ära ja nüüd on ta neil igavesti olemas! Oli mamma, nüüd on Mummi. Noh, on ju pull? Noh, noh! Tongib tujutut Margust. Oot, ma tšekkan, kas oleme... Vaatab kaarti. Jah, on küll õige tee. Igal aastal ja vahel ka tihemini nad lammutavad selle templi või hauakambri maha ja tassivad Mummi sealt välja ja toidavad ja joodavad teda ja teevad sada imet, tants ja trall mitu päeva. Ja küsivad talt päevateemadel nõu ja. Meeskoorid ja tantsurühmad ja naiskoorid ja tantsurühmad ja segakoorid ja tantsurühmad ja. Ilmatu uhke pidi olema. Ja Mummile hirmsasti meeldima. Kõik pisielukad ja sipelgad koristatakse ta kallalt ära, sa mõtle ise, ega muumia ei saa ju ise ennast sügada. Ja vastu ööd annavad talle lõuatäie kangemat kraami, mis nad seal pruulivad, varsti saame proovida, kui veab.

Margus: Ja lapsed ka löövad kaasa?

Sulane: Ei, lapsi neil ei ole.

Margus: Kuidas nii?

Sulane: Uusi lapsi, ma mõtlen. Vanad muidugi löövad kaasa.

Margus segaduses: Mis uued, mis vanad?....

Sulane: Uusi lapsi ei ole vaja! Tänu oma Mummile on nad kõik surematud! Ja ei vanane! On nagu olid siis, kui mamma ära sures ja Mummiks tehti!

Margus: Nagu siis... mitusada aastat või?

Sulane: Mina ei tea, sada või tuhat või. Neil sellist jama nagu ajaarvamine äkki ei olegi. Küll varsti näed oma silmaga. Läki, läki, läki, lisa sammu, mees! Kuulatab. Ei, ei, stopp! Juba tulevad! Juba tulevad! Kaamera, kaamera!

Kostab lähenevat häältemüha ja jooksumüdinat. Joostes tuleb projektijuht (naine) ja paar turvameest.

Turvamehed: Eest ära, eest ära, tõmmake raja äärde. Kaugemale, kaugemale. Tõmbavad diagonaalis üle lava tõkestuslindi.

Projektijuht Margusele ja Sulasele: Teie piletid? Käepaelad? Akrediteeritud? Sertifitseeritud?Vaktsineeritud? Parafeeritud? Ratifitseeritud? Elimineeritud?

Kõik kargavad eest ära, sest müdinal ja hõigeldes tuleb summas hulk pidulisi, kandes tõstetud kätel muumiat. Sööstavad põiki üle lava ja kaovad kulisside vahele.

Sulane projektijuhile: Me oleme vabatahtlikud teadlased. Professori kutsel. Mina olen assistent. Margusele viidates: Tema on prominent.

Projektijuht: Ahjaa, jaa, professor midagi rääkis. - Ettevaatust!

Piduliste summ sööstab teistpidi tagasi.

Projektijuht: Lähme, ma viin teid konverentsiplatsile.

Lähevad taas vastutormavate piduliste vahel põigeldes ära. Piduliste summ traavib veel paar korda edasi-tagasi.

4.

Konverentsiplats. Professor peab loengut. Juhul kui ta räägib inglise, ladina vms keeles, jooksevad kuskil tiitrid tõlkega kuulajate enamuse emakeelde või loetakse sünkroontõlge peale. Aukohal kõrgel lavatsil on muumia, tema hõim tema ümber.

Kõigil ekraanidel ühesarnased salvestised muumiapidustustest.

Professor liigutades ekraanidel laseripunkti: Kõik need salvestised muumiapidustustest on tehtud eri aastatel ja te näete neid siin praegu suvalises järjestuses. Nagu märkate, on neil praktiliselt võimatu vahet teha. See annab teadusele erakordse võimaluse analüüsida sääraseid kategooriaid nagu järjepidevus, püsivus, identsus iseendaga, eneseksjäämine. Mida kiirem on areng, mida tormilisem progress, seda väärtuslikumaks niisugused esmapilgul uskumatud, aga siiski reaalsest tegelikkusest ammutatud materjalid muutuvad. Loodetavasti juba lähitulevikus suudavad meie superarvutid välja selgitada igaviku põhiparameetrid ja luua jäävuse algoritmi, mida saab rakendada millele tahes. Kas küsimusi on?

Sulane: Minul on.

Professor: Palun.

Sulane puuinglise keeles: Mei ai introdjuuss. Margusele osutades: Siss is mai prominent kolliig, mister doktor Margus von Tammaru, guud män, veri guud män indiid. Bat hi häss a veri pik änd tiip trabel, änd hii is veri sääd äs ju kän sii. Veri veri sääd änd not häpi. His paarents – nau sei aar ded – märrid him tu his sister - - -

Professor: Insest?

Sulane: Nõu-nõu-nõu-nõu, not blad sister, not keneetikal. Seesamune... kasusister noh. Profitsister.

Margus: Jää vait, mis sa pladised.

Sulane: Oota sina. - Nojah, bat šii känn not get got got sildren. Nõu sildren ät ool. Never. Nau vat abaut the järjepidevus ja püsivus juu tolk abaut? Nõu sildren – nõu järjepidevus, in mai hambel opiinion.

Margus: See on meie siseasi, ära vea seda maailma ette, raibe. Ära tungi minu privaatsfääri.

Sulane: Ai sei him: let sis Mari bii, karga sam ather vumän, karga evribodi ju sii, sõu äs mii duu. Hii sess: nõu nõu nõu, mast bii järjepidevus, mast bii Tammaru tõug. Ai sei: vhat Tammaru tõug, siss kasusister is not Tammaru tõug, šii is üks teine tõug enivei, muidu oleks ju puhta perssus or perverssus. Ai sei him: mei bii joorself võibolla ka not Tammaru tõug, juu võibolla aar kah kasu-tsaild seal Tammarul, võibolla juba su kasupaarents tõunt get sildren, tukk kasusildren kõikseeaeg.

Margus: Mina olen perepoeg.

Sulane: Huu nõus, huu nõus, män. Perhäps siss Tammaru pleiss voos ä lastekodu pisnis or varjupaik. Ai voos Tammaru karjapoiss tät taim, nõu sildren Tammaru män änd vumän häd, änd sadenli bäng! and juu äppeared from nõuvheer. Änd pärast thiis köörls uan after änother. Sõu vhat Tammaru tõug juu toolk äbaut? Hmh?

Margus: Tõunt bleim mai äntsestörs, mölakas!

Professor Sulasele: And your question to me is?

Sulane: Mai kvesson? Mai kvesson?! Tõunt ju anderständ?! Tu bii or not tu bii, siss is the kvesson!

Projektijuht: Siinkohal ongi meil tore võimalus pöörduda nõuküsimiseks meie Mummi poole, nii nagu igal aastal. Mis teie arvate, professor?

Professor: Jah, muidugi. Mida rohkem meil Mummi profeteeringuid koguneb, seda veenvamaid üldistusi saame teha. Võimalik, et ühel hetkel jõuame absoluutse tõeni ja võime väljateenitud puhkusele minna.

Projektijuht: Pidime küll tänavu küsima, kas (sõnastab mingi päevakohase küsimuse nt ooperiteatri asukoha, energiaallikate, pandeemiapiirangute vms kohta nagu raadiote voxpopuli saadetes). Niisiis küsime seekord „to be or not to be“, jah?

Muumia hakkab oma hõimukaaslaste abiga vähehaaval lovesse langema.

Sulane: Nõu-nõu-nõu-nõu, konkreetsemalt ikka. „Kas ja kuidas saab Margus tagada Tammaru tõu püsimise?“

Margus: Ei! Ei!

Sulane: No seda ju tahad teada, sitapea! Ja mõtle, kui huvitav on!

Margus: Ei! Ei! Jätke mind rahule! Ma annan teid inimõiguste kohtusse!

Professor: Te ei pea oma isikuandmete pärast muretsema, mister Margus. Nii küsimus kui Mummi vastus kantakse andmebaasidesse sellisel kujul, et kui üldse, siis ainult ülimalt piiratud ja kontrollitud isikuteringil on - - -

Projektijuht: Me peame siiski küsimust muutma. Kui skandaal tuleb, lendab kogu projekt vastu taevast.

Sulane: Teid ja teie muresid! Te ei tea ise ka, mis te - - -

Projektijuht: Sõnastame ümber, sõnastame ümber!

Sulane: No hea küll, hea küll, no küsime ta käest siis seda, et mida talt küsida kõlbab!

Muumia teeb juba õudseid hääli ja väänlevaid liigutusi, tema ümber hõljub pahvakutena mitmevärvilist suitsu. Ta hõimukaaslased skandeerivad midagi järjest kiirenevas tempos.

Sulane: Mis nad räägivad?

Professor: Küsimust, küsimust nõuavad. Imiteerib hõimu skandeerimist: Si-ses-ta-ge kü-si-mus, si-ses-ta-ge kü-si-mus.

Muumia valmisolek on kriitilisel piiril, samas kestab vaidlus küsimuse ümber. Üldine kära.

*

Öö, tähistaevas. Mõõdukas lõke, selle ümber Muumia, Projektijuht, Professor, Sulane.

Veidi eemal teine, päris väike lõke, selle ääres Margus omaette.

Projektijuht tinistab gitarri.

Muumia kõneleb midagi vaiksel kurguhäälel, tundmatus keeles, mis kõlab nagu tuvikurin.

Sulane: Kas ta räägib midagi või häälitseb niisama?

Professor: Räägib, et paha lugu, et tema viis ennast konditsiooni, aga ei küsitudki midagi. Kuulatab.Aga nüüd, et pole hullu, ta oma hõimgi pole mõnikord midagi küsida mõistnud. Niisama nauditakse kord aastas tema ja üksteise lähedust. Mis on väärtus iseeneses. Kuulatab. Aga et üldiselt ta on väsinud, täpsemalt öeldes tüdinud ega viitsi enam. Varem ootas alati seda päeva, nüüd vaata et kardab.

Projektijuht laulab lüürilise laulu sellest, kui raske on suurt rahvusvahelist interdistsiplinaarset projekti aastast aastasse käigus hoida, arvestada osalejate kapriise ja rahastajate nõudmisi, alati midagi uut pakkuda, aga samas ometi oma äratuntavust hoida, ühitada teaduslikkus ja meelelahutus, ja seda kõike muutuvate tingimuste ja ettenähtamatuste juures ja inimeste huvide teisenedes.

Professor laulu lõppedes: Suur tänu kõigile meeldiva seltskonna eest. Aeg puhkama heita, homme on taas tihe programm. Head ööd kõigile. Ära.

Projektijuht haigutades: Tõsi mis tõsi. Mul veel tänane aruanne teha.

Sulane: Professionaalid! Entusiasmi ei ole teis mitte üks tonks!

Projektijuht Muumiale: Tule, Mummi, ma kasin su ära ja aitan koikusse. Homme jälle päev.

Sulane: Oot, kuule, las tema jääb siia. Ega nii vanal inimesel niikuinii und ei tule. Ma tahan veel ta juttu kuulata.

Projektijuht: Saad sellest midagi aru või? Siin kamandan mina. Öörahu.

Margus: Mina.... ma paluksin ka, et Mummi tohiks siia jääda. Mulle seltsiks. See aastasadade hingus, see...

Projektijuht: Ja kes vastutab?

Margus: Ee... mille eest?

Projektijuht: Kõige. Kõige-kõige-kõige.

Margus: No ma ei tea. No äkki siis... äkki siis mina?

Projektijuht: Jah?

Margus: No... ega ta nüüd nii vana ka ei ole, et ei teaks, mis teeb. Ja see aastasadadega kumuleerunud tarkus ja....

Projektijuht: Ah, noh, olgu siis peale. See üks ja viimane kord. Homses ajakavas on üks auk, siis ta saab järele magada. Head ööd.

Margus: Suur suur tänu tõepoolest. Aitüma. Head ööd.

Projektijuht Sulasele: Aga sina, aktivist, marss magama! Haarab tal kraest kinni ja viskab põõsasse. Ise ära.

Margus laulab laulu aastasadade hingusest. Muumia kuriseb kaasa.

Seejärel kostab kuskilt kaugelt Mari hääl.

Mari hääl laulab: Taat, tule koju, taat, tule koju, eit tahab sult musi saada. Taat, tule koju jne.

Mari ilmub ühele ekraanidest.

Mari: Oled sa seal kuskil? Tead, millest ma äkki aru sain. Meil on seepärast nõnda läinud, et ma oma kasuõde laimasin. Olgugi et suurest armastusest. Ja et sina ta maha lasid. Olgugi kogemata.

Margus: Sul ikka need fantaasiaid jägub.

Mari: Kas sa saad mulle andeks anda, et ma teda laimasin?

Margus: Õige mul asi nüüd enam.

Mari: Aga ikkagi see universumi tõu asi. Kui Tiina veel elus oleks, ma paluksin temalt andeks, siis ehk meie asi veel muutuks. Muidu on nagu meie süü, kui - - -

Margus: Kuula parem, kui ilus hääl.

Muumia kurisemine võimendub, varieerub. Selle saatel kanduvad Margus, Muumia ja väike lõke ekraanile, Mari aga ekraanilt lavale.

5.

Keset lava suur raske uks. Halastamatu valgus ja vaikus.

Ühel pool ust Mari rätsepa-istes.

Mari kinnisilmi: Mina. Mari. Üksi siin suurel laval. Üksi selle keskel. Mina. Mina. Mari. Üksi siin suurel laval. Üksi selle keskel. Mina. Mina. Mari. Üksi siin suurel laval. Üksi selle keskel. Mina. Universum. Universum. Mina.

Teiseltpool tuleb Tiina, hundinahk õlgadel. Toekas, asjalik, popsutab piipu. Jõuab ukseni, prõmmib.

Mari avab silmad: Kes seal on?

Tiina: Kes ja kes. No mina.

Mari: Kes? Tule sisse.

Tiina lükkab ukse lahti, seisab lävel.

Tiina: Noh?

Mari: Sina?!

Tiina: Mina, mina jah. Sa ei anna ju rahu.

Mari: Sina, Tiina?

Tiina: Selle nime te mulle panite.

Mari: Margus ju.... Margus ju lasi su maha.

Tiina mühatab: Nalja teed või?

Mari: Sellise asjaga? Lasi ju. Võibolla tõesti, et kogemata, et püss läks lihtsalt lahti, aga....

Tiina: Nalja teed või? Lasi minu maha. Kus tal selline kuul, ei tea? Lasi minu maha!

Mari: Mul oli veel hea meel.

Tiina: Su oma asi.

Mari: Aga usu mind, nüüd on mul sellepärast häbi.

Tiina: Su oma asi.

Mari: Mul on hea meel, mul on siiralt hea meel, et sa elus oled, mul on nii väga vaja sulle midagi pihtida.

Tiina: Hmh.

Mari: Midagi tõsist, fundamentaalset, eksistentsiaalset üles tunnistada. Päriselt ka. Ja sult andeks paluda, kui suudad. Võibolla suudad, kui mõistad, et ma olen oma karistuse juba kätte saanud.

Tiina ei näi kuulvatki, püüab osavalt õhust parmu, pigistab selle katki, viskab maha, pühib näpud seelikusse puhtaks, haarab järgmise parmu järele.

Mari tõmbab sügavalt hinge, siis: Mul ei ole raske seda üles tunnistada, sest minu deviis on absoluutne ausus. Ma laimasin sind Marguse, meie pere ja kogukonna ees. Ma valetasin, et ma nägin, kuidas sa Kivesti Kaarli varssa alguses himuka pilguga vahtisid, siis hundiks muutusid ja varsa maha murdsid.

Tiina peatab parmupüüdmise, jääb kuulama.

Mari: Ma laimasin sind libahundiks ja rikkusin su saatuse.

Tiina: Mis naljad need sul täna on?

Mari: Naljad?!

Tiina: Selle varsa ma ju murdsingi maha.

Mari: Mis-mis?

Tiina: Murdsin maha ja sõin ära. Sina elad söömata või?

Mari: Ma... ma ei saa aru... Kuidas sa ta murdsid ja...

Tiina: No ega sa inimesest peast varssa palja käsi ei murra ja toorelt ei söö. Hobuseliha pealegi siinkandis ei ole eriti moes.

Mari: Sa siis.... sa siis.... ei! Sa siis oledki....?

Tiina: Nojah. Mis siis?

Mari vahib teist pärani silmi: Selliseid asju ei ole ju olemas.

Tiina kustutab korralikult piibu, raputab selle tühjaks, paneb hoolikalt vööl rippuvasse kotti. Võtab siis õlgadelt hundinaha, tõmbab selle pähe, pöörab end kanna peal ringi ja ongi järsku hunt mis hunt. Korraks lööb välku ja müristab. Siis pöörab end teistpidi ringi, heidab hundinaha peast ja on jälle inimene.

Mari, kes on kõike seda liikumatult, jäigaks tardunult jälginud, kukub jalapealt maha.

Tiina mühatab, otsib oma vööpaunast mingi taimekimbu, astub ukseavast Mari poolele ja torkab talle kimbu nina alla.

Tiina: Kadund ema pärandus. Nõrgaks olete kõik jäänud. See on see tsivilisatsioon. Ise ei tea, mis tahate.

Mari toibub, hakkab end üles upitama.

Tiina: No headaega siis. Läheb ukseavasse, astub lävele ja sõidab sujuvalt, selg ees, kõige uksega minema.

Mari kargab raevunult püsti.

Mari: Kurat! Tema elab! Ja ongi hunt! Ja sünnitab metsas kutsikaid! Ja muudkui vahetab nahka! Jälle jäin mina lolliks oma südametunnistuse otsas! Raisk! See ülestunnistamine, see oli mu viimane lootus, ja nüüd?! Kuradi kurat!

Mari märatseb nagu metslane.

Kõuemürin, välgud, lausvihm. Kostab Deus ex Machina kõmisev hääl.

Deus ex Machina: Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Fanfaarid. Tuleb paažirõivastuses kuller, pitseeritud kiri hõbekandikul.

Kuller: Proua, teile on kiri. Laskub ühele põlvele, küünitab kandiku Mari poole.

Mari võtab umbusklikult kirja, tuleb sellega eeslavale, rebib ümbriku lahti.

Kuller ootab, aga kui Mari talle enam tähelepanu ei pööra, siis läheneb talle piisavalt kombeliselt ja koputab kergelt õlale. Osutab näpuga ümbrikule.

Mari: Ahjaa. Annab rebitud ümbriku kullerile.

Kuller kummardab, seab ümbriku kandikule ja liigub seda pidulikult enda ees hoides mööda lava ringi, sooritades mitmesuguseid figuure ja arabeske.

Samal ajal loeb Mari huulte hääletult liikudes kirja ning ta kõht hakkab paisuma. Paisub ja paisub. Ekraanidele ilmuvad mitmekeelsed kirjad „Uus võimalus“, „Innovatsioon“, „Loodus ja tehnoloogia käsikäes“, „Jätkusuutlik lahendus“, „Elu kestab“ jms.

Mari jälgib hämmeldunult endaga toimuvat. Ta kõht täidab pea terve lava.

Deus ex Machina: Nüüd!

Kõuemürin, välgulöögid, ekraanidel kosmoserakettide ülessööstmine jms.

Kohale tormab Muumiat kandev Sulane.

Sulane Marile: Näe, tõin sulle ämmaemanda. Margus saatis.

Kosmiline kodusünnitus. Muumia abil väljub Mari üsast uus olend – küborg. Ilutulestik. Nabanööripidi Maris kinni, kõnnib vastsündinu ringi, pöörab pead siia ja sinna, tutvub ümbrusega.

Sulane käib tal kord ees, kord sabas, võtab viimaks käest kinni, viib Mari juurde tagasi, tõstab talle sülle.

Sulane: Ütle „emme“, ütle „emme“. Noh: „ee-mmee“.

Vastsündinu kõnesüntesaatori aktsendiga: Saja meetri pärast pöörake paremale ja vasakule. Saja meetri pärast pöörake paremale ja vasakule.

Mari ja vastsündinu vaatavad uurivalt tõtt. Samal ajal koguneb hulk katsikulisi õnnitluste ja kingitustega, käib paras sagin ja sebimine nii laval kui helitaustas. Keegi toob toruga grammofoni, väntab käima, raginal hakkab kostma „Miinge üüles määgedelle“.

Ekraanidel Margus hõõguva tuleaseme juures tukkumas, Tiina piipu popsutamas ja suitsupilvi puhumas, näkineiud vees hullamas, Mari ja vastsündinu teineteisega tõtt vaatamas.

Lõpuks kõik ekraanid liituvad üheks suureks, millel Mari ja vastsündinu teineteisega tõtt vaatavad nagu lavalgi. Sagin samal ajal kestab, kuni viimaks kogu lava varjab allalaskuv tüll.

5a

Hallikas videvik, rehetuba, suur vokiratas jne.

Perenaine: Edasi.

Tüdruk: Ess-aa-tee-aa, sada. Aa-ess-jott-aa, assjota.

Perenaine: Asja.

Tüdruk: Asja. Sada asja. Emm-ii-tee...- - -

Vana naine: Oh issand issand issand küll....

Vokiratta vurin valjeneb, pöörlev ratas suureneb, kuni katab terve tüllipinna.

Finaal

Väärika aeglusega sulgub raske purpurne sameteesriie oma kuldsete poordide ja tuttidega.

Orkestri esituses marsi lõppfraas. Dirigent lööb orkestri kinni, kummardab, läheb minema. Saalilühtrites süttib valgus.

2021


________________________________________________________________________________











 

Friday, 10 June 2022

 Riputan ka siia oma vastused küsimustele, mis esitati Joyce'i "Ulyssese" esmailmumise 100. aastapäeva ja tänavuse Bloomsday puhul Kullo Vendele, Märt Väljatagale ja mulle kui kolmele "Ulyssesega" tegelejale ja trükiti ära 10. juuni "Sirbis". (Vastused on siin  pisut pikemad kui ajalehte mahtus.) Küsijaiks olid Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Julia Kuznetski. Rännak jätkub.

  1. Ulyssesel” on mitte ainult meistriteose maine, vaid see on tuntud ka raamatuna, mille lugemisega tehakse küll algust, kuid paljud jätavad lugemise pooleli. Miks see nii on, teie arvates? Kuidas teie käsitlete seda teksti? Kas teie eelkõige lugesite terve teose läbi või töötasite ühe osaga korraga?

    Vaevalt et oskaks eemalt vaadates ära seletada, miks keegi üht või teist raamatut loeb just nõnda nagu ta seda loeb. Eks lugemine ole lugeva inimese kontaktiotsimine loetavaga, iga lugeja ja iga loetava puhul igal korral erinev – erinevate eelduste ja erinevate tulemuste ja kõrvaltoimetega. Lugeja kõige kehvemaks abiliseks on eelarvamused, olgu halvad või head.

    Ise käisin mitukümne aasta jooksul (mitte küll põhitegevusena ja üpris vahelduva intensiivsusega) ümber „Ulyssese“ nagu kass ümber palava pudru. Või nagu mõistujutus pimedad ümber elevandi. Lugesin siit-sealt, kasutades eri sõnastikke etümoloogilistest seletavateni, tutvusin (süsteemitult) kättepuutunud uuringute, tõlgenduste ja kommentaariumitega, võrdlesin tõlkeid eri keeltesse, kuigivõrd tutvusin tekkelooga, püüdsin saada järje peale selle seostes ja vastavustes nii „Odüsseiaga“ kui Joyce'i enda „Dublinlaste“ ja „Kunstniku noorpõlveportreega“ ja ka „Finnegans Wake'i“ kui autori kõige uljamate taotluste apoteoosiga jne. jne. See kõik siis andis mingi julguse ja jalgealuse lõpuks tõlkima asuda: olemata küll kogu lugu sõna-sõnalt ja kaanest-kaaneni läbi järanud, oli ometi tekkinud piisav taju autori taotlustest, stilistika eripäradest, üldisest arhitektoonikast jms.

  1. Veelgi enam, mõned kriitikud ja lugejad soovitavad mitte lasta end heidutada, kui mõni episood tundub liiga raskesti mõistetav, vaid võtta käsile järgmine osa (BBC 2022*). Iiri luuletaja Paul Muldoon soovitab lugejatel see unustada, et tegemist on meistriteosega, ja sellest lihtsalt üle käia. Kas teie arvates on võimalik “Ulyssesist” aimu saada lugedes üksnes selle arusaadavamaid osi? Millised osad need oleksid (ja kas need on juba tõlgitud)?

    Seda minagi, et mistahes raamatut lugemiseks kätte võttes tuleb ära unustada, et kuuldavasti olevat see midagi geniaalset või skandaalset või kole keerulist või mis iganes. „Ulysses“ on mitmekihiline tort üpris erisugustest komponentidest, nii et mingit aimu ja ehk ka lõbu või siis ennatlikku tülpimust võib kindlasti saada siit-sealt näksideski, aga täis-efekti kannab ikkagi tervik. Nagu see on ju iga asjaga (vt. eelmeenutatud tähendamissõna elevanti kompavatest pimedatest :))

  1. Iiri romaanikirjanik Anne Enright** on öelnud, “Ma pole kindel, et “Ulyssest” saab üldse lõpuni lugeda. Olen kindel, et seda pole võimalik täielikult lõpuni mõista”. Kuidas võrrelda seda teie arusaamisega “Ulyssesest” ja kuidas on see mõjutanud teie enda tõlkimise protsessi ja meetodit?

    Kahtlen väga, kas üldse midagi siin ilmas saab täielikult ja lõpuni mõista. Aga eks apostel Paulus ole ju targasti öelnud, et (allakirjutanu vaba ümberjutustus) elupõline näriv rahuldamatus asjade ähmasest nägemisest tuhmis peeglis on võimalik usu, lootuse ja armastuse toel üle elada, kuni ükskord kõik järsku paugupealt (liigagi) selgeks saab.

  1. Ulysses” saab tänavu saja-aastaseks ja Homerose “Odüsseia” on peaaegu 3000-aastane. Mis hoiab odüsseiat jätkuvalt asjakohasena tänapäeva lugejale üldiselt ja kuidas teie arvates kõnetab “Ulysses” eesti lugejat?

    Mis see mõnituhat aastat, rääkimata sajast, siis ikka ära ei ole, kui teoses on õnnestunud tabada midagi sügavamalt olemuslikku. Või siis Joyce'i ja eestlaste puhul – iiri mentaliteedi ammune populaarsus Eestis lubab küll uskuda, et võõraks ta siin ei jää.

  1. Joyce’i ettekujutusvõimet toitsid kindel aeg ja koht, nimelt Dublin ja 20. sajandi alguse Iirimaa. See eeldab niihästi keele kui ka kultuuri tõlkimist. Milliseid väljakutseid see teie kui tõlkija tööle esitab? Kas saate tuua näited selle kohta ja kuidas toime tulite?

    Väga suuri väljakutseid, millega pole veel kindlasti rahuldavalt toime tulnud. Olen mõelnud, et kui kord tõlkega enamvähem talutavalt ühele poole saan, siis üritan oma kogemusi üldistada mingi kirjutise või loengu näol, näiteid juurde pannes.

  1. Kui Pariisi kirjastaja Sylvia Beach avalikustas 1921. aastal oma plaani “Ulysses” avaldada, ennustas ta sellele auväärset kohta “inglise kirjandusklassikas”. Kuid raamat, selle tegevuspaik, kontekst ja autor on selgelt iiri päritolu. Kuidas käsitlesite seda lugedes ja tõlkides: kui inglise või iiri romaani? Ja kas püüdsite vahendada seda ühtsust ja erisust eesti lugejale?

    Jah, ükski britt/anglosaks poleks seda küll kunagi kirjutanud, vaata mis aspektist tahes. Võiks ju öelda, et on inglise keeles kirjutatud iiri romaan, aga puht-keeleliseltki (kitsamas mõttes) on siin inglist omajagu väänatud nii iiri kui Joyce'i enda pöörase idiolekti järgi. Kusjuures Joyce ühelt poolt tundis inglise kirjakeele stiile vägagi hästi (mille näiteks on „Ulyssese“ 15. ptk, mille edasiandmine eesti keeles on pehmelt öeldes hull peavalu) ja, teisalt, ei olnud ta kaugeltki mitte keltluse, sh. iiri keele, pateetilise taaselustamise entusiast. Meenutada tasub ka „Finnegans Wake'i“ oma mitmekümne keele põhjal loodud erikeelega, mida sellegipoolest kah kvalifitseeritakse inglise kirjanduse saavutuseks.

  1. Ajalugu on õudusunenägu, millest üritan ärgata”, ütleb Stephen Dedalus “Ulyssese” 2. episoodis. Romaani avaldas Pariisi väike kõrvaline raamatuäri Shakespeare & Co. 1922. aastal Pariisis pärast mitut tagasilükkamist, kui oli veel tunda kahe suure kriisi, Esimese maailmasõja ja hispaania gripi järelmõju. Nii Joyce kui Stephen rändavad sünnimaal ja võõrsil, tegelane Leopold Bloom on juudi soost. Kuidas hinnata selle “õudusunenäo” aktuaalsust aastal 2022?

    Kestab edasi, kestab edasi. Vahel märkame seda vähem, vahel (nagu praegu) rohkem.

  1. Üheks vihjeks, kuidas selle ülikeerulise raamatuga hakkama saada, on “omada aimu muusikast” (BBC 2022*). Kas see musikaalsus on tajutav ja kas on sellest abi? Kuidas tõlkes seda musikaalsust säilitada?

    Ojaa, vägagi tajutav. Kohati sõnastuse ja lausestuse kõlalise instrumentaliseerituse näol (vahel muide ilmselgelt sihilikult ülesoolatuna), millele püüan ligi saada pigem luule- kui proosatõlkimise pinnal. Veel olulisem on aga terve teose tihedalt läbipõimitud kompositsioon kõigi oma teemade, motiivide, detailide mitmekordse varieeritud läbimängimisega, midagi justkui fuugalikku. Kusjuures esimesel pilgul oleks nagu kaos ja eklektika, aga tegelikult kaugel sellest. See struktuursus peaks küll olema tõlkeski edasiantav.

    9. Tolle aja meesmodernistid (nt T.S. Eliot) olid äärmiselt vaimustatud “viimase peatüki määratu geniaalsuse” üle, nagu viimane seda nimetas, viidates Molly Bloomi teadvuse voolu kujutamisele “Penelope” episoodis, kus 40 lehekülje vältel pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Seevastu naismodernistid, nt Katherine Mansfield ja Virginia Woolf kirjeldasid oma tundeid kui “imetlust, avastust … mis kohati langes täielikku igavusse” (Letters of Virginia Woolf V, 353). Mida teie selle episoodi stiilist arvate?

    Romaani kirjutamise ajal oli teadvuse kontrollimatu voolu kirjasõnaline imiteerimine murranguline uudsus, nüüdseks pigem juba trivialiseerunud. Aga kirjutamis-aegne värskus ning suurepärane sobivus teose tervikusse on siiani elavalt tunda. Et selle juurde või õigupoolest sisse kuulub ka igavus ja tüütus, on meetodi vältimatu osa: kelle teadvus siis ikka ühtejärge huvitavalt ja teraselt toimib. Muide liiasust ja näivat tühijooksu on „Ulysseses“ mujalgi nii et tapab, aga ilmne on, et kui see välja kärpida, kukub ka kõik muu kokku või vähemalt läheb logisema. Mis spetsiifiliselt soolisusse puutub, siis selle, kas Joyce'i kujutlus feminiinsest teadvusest on adekvaatne, jätan naislugejate hinnata.

  1. Tänapäeva iiri kirjanik Anne Enright** leiab, et ajal, kui naiskirjanikele omistati “järeljätmatult kehalikkust”, siis “see, et Leopold Bloom elab oma kehas nii täisvereliselt, mõjub egalitaarsena” (Enright 2022). Millised on teie meelest “Penelope” tõlkimise peamised raskused ja mis te arvate, kas mees- ja naistõlkijad lähenevad sellele erinevalt?

Olen seni kohanud ainult meeste tõlkeid, aga tean, et läti keeles on Dzintars Sodumsi legendaarsete tõlgete kõrvale tulemas uus versioon (selles tähtsuskategoorias teoseid tulebki perioodiliselt uuesti tõlkida) ja seekord just naistõlkijalt. Selle valmimisel küllap näeme võrdlemist ka soolisuse pinnal. Aga ma arvan, et tõlkija asi on vahendada, niipalju kui keelte erinevus vähegi võimaldab, algupärandi autori intentsioone, hoolimata iseenese soost, nahavärvist, orientatsioonist jms. - Tehniliselt pakub mulle praegu lõbu ja vaeva see, et lisaks mitmele asesõnaga „he“ tähistatavale isendile, kellega Molly teadvus läbisegi tegeleb, eluneb seal mõistagi ka mitmeid „she“-isendeid, mis maakeeles nais-asesõna puudumisel pildi veel enam sassi ajab (et kellest nüüd õigupoolest parajasti jutt on – kuigi alati see oluline polegi). Soome tõlkija Leevi Lehto leiutas seks tarbeks „she“ vasteks uue sõna „hen“, mida aga olevat pahaks pandud selle ingliskeelse tähenduse tõttu.

Vastanud P.-E. Rummo, mai 2022

*Colm, Kelpie. Ulysses: Celebrating 100 years of a literary masterpiece - BBC News

**Anne Enright. Dangerous, voyeuristic, transgressive, exciting: Anne Enright on James Joyce’s Ulysses at 100 | James Joyce | The Guardian