Äsjasel Kirjandustänava festivalil esitleti mu kogutud näitemängude raamatut. Omalt poolt kandsin ette mõne katkendi mõnest näidendist, ajapuudusel jäi aga üks kavatsetuist ette kandmata. Soovitasin siis kohalolijail endil see raamatust üles otsida - aga kuna raamat maksab päris palju, siis otsustasin selle stseeni siia üles riputada. See on 14. episood näidendi "Taevast sajab kõikseaeg kive" 2. vaatusest. Kaks inglit, kes näidendi peategelasteks Caraks ja Jaaguks kehastununa jälgivad inimeste elu ja püüavad neid aidata, teevad äkilises katastroofiolukorras (orkaan ja vandaalide pealetung) vahekokkuvõtteid ja visandavad järgmisi samme.

Ere välguvalgus. Tuul peatub, õhus lendavad sildid, oksad, katuseplaadid peatuvad seal, kus nad parajasti on, nagu stoppkaadris. Kõik helid ja mürad katkevad nagu lõigatult.

CARA (inglina): Kolleeg, oled sa siin?

JAAK (inglina; tuleb läbi taverni seina): Olen, olen.

CARA: Paistab, et miski läks vussi.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kas me ikka oleme tasemel?

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Peaks äkki kõrvale tõmbuma.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kõigele üks ja seesama vastus?

JAAK: Kõigele ongi üksainus vastus.

CARA: Ja milline see on?

JAAK: Küll me teame. Kuid praegu veel on vara välja öelda.

CARA: Kas me läheme sinna tagasi?

JAAK: Peaks minema. Päris huvitav oli.

(Aeglaselt eeslaval liikudes silmitsevad tähelepanelikult inimesi publiku hulgas.)

CARA: Ei tea, ei tea.

JAAK: Pealegi, kui ma ei eksi, on see me kohustus. Kahju inimestest, nagu sa viimati ütlesid. CARA: Et nad ka iial ei õpi!

JAAK: Noh, ehk me ei õpeta õigesti.

CARA: Nad võtavad kõike liiga raskelt.

JAAK: Jah, nad võtavad kõike liiga kergelt.

CARA: Nad tahavad midagi saavutada.

JAAK: Nad tahavad päevi õhtusse saata.

CARA: Nad rabavad lõpmatult tööd teha.

JAAK: Nad räägivad mingist kvaliteetajast, mis tähendab vägisi puhkamist.

CARA: Nad tuuseldavad ja tuuseldavad ja haaravad kinni igasugu jamast.

JAAK: Nad hoiavad küünte ja hammastega kinni millest tahes, mis nad on pähe või südamesse võtnud.

CARA: Surmani.

JAAK: Ja kui tarvis, kauemgi.

CARA: Nad elavad kampaaniate, festivalide, teema-aastate, suursündmuste kaupa.

JAAK: Nad tahavad teistest eristuda ja teisi omataolisteks teha.

CARA: Ja kogu aeg midagi muuta.

JAAK: Mis neil üle jääb, kui maailm muutub.

CARA: Mis tal üle jääb, kui nemad muudavad. Aga teisiti nad ei saa. Nad lihtsalt on sellised. JAAK: Muide, kes oleme meie, et neid siin arvustame?

CARA: Võibolla arvamusliidrid.

JAAK: Ahjaa. Mul läks meelest ära. Ilus sõna.

CARA: Ja kas me siis arvustame? Kas sa ei mäleta, et tegelikult me vaikime? Lihtsalt publikul on tunne, nagu me oleks siin ja räägiks.

JAAK: Aga päriselt?

CARA: See ongi päriselt.

JAAK: Misasi?

CARA: See nende tunne. Me võiksime rahul olla.

JAAK: Jah, rahul ja rahus. Aga me nagu ei oleks.

CARA: Sest et nemad ei ole. Nad lihtsalt on sellised.

JAAK: Kas me aitame neid, et neil oleks kergem olla sellised, nagu nad on?

CARA: Või aitame neil saada teistsugusteks?

JAAK: Vara, vara, vara.

CARA (noogutab): Hilja, hilja, hilja.

JAAK: Noh, ega midagi, läki siis.

CARA: Oh sa saadana silmamuna küll… (Hingab sügavalt sisse ja välja.) Et siis hakkame nendekssamadeks, kes me viimati olime?

JAAK: Või võtame mõned teised ette?

(Lasevad pilgul publikus ringi käia.)

CARA: Ah, olgu. Kui juba, siis juba. Nendega jäi ju pooleli.

(CARA teeb oma käeliigutuse, mispeale välguvalgus kaob, mürad ja tuul oma mõjudega taastuvad.)

Rmt. Paul-Eerik Rummo. Taevast sajab kõikseaeg kive. Eesti Keele Sihtasutus 2016

         Paul-Eerik Rummo. Kogutud mänge. SE&JS 2024

 Facebookis on äratanud mõningast tähelepanu T.S.Elioti "J. Alfred Prufrocki armulaul". See pani mind üle hulga aja uuesti üle vaatama oma tõlget sellest loost, ja otsustasin selle siia üles riputada - sest  raamatuid, kus see ära trükitud, on praegu juba raske leida.

J. ALFRED PRUFROCKI ARMULAUL

S’io credessi che mia risposta fosse

a persona che mai tornasse al mondo,

questa fiamma staria senza piú scosse.

Ma per ciò che giammai di questo fondo

non tornó vivo alcun, s’i’odo il vero,

senza tema d’infamia ti rispondo.

        Eks lähme siis, sina ja mina koos,

õhtu samas kui patsient, eeterlik kellest narkoos

saand võitu, laotumas taeval kui lõikuslaual,

lähme piki neid teatud pooltühje tänavaid,

pominal reastavaid

rahutuid unesid mõnes odavas ühe-öö-urus

ja austrikeldreid, põrandad saepurus,

tänavaid, mis viivad sind kui tüütu argumentatsioon,

mil reetlik-süütu alatoon,

ühe kolossaalse küsimuse poole…

Oh ärme küsi, mis on see kõik,

tehkem ära see külaskäik.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Kollane udu, selga vastu aknaruute hõõruv,

kollane suits, koonu vastu aknaruute hõõruv,

pistis keele õhtu soppidesse,

rentslilaukail liikumatult kõõlus,

laskis korstnate tahmal oma turjale langeda,

libises piki terrassi, tegi järsu hüppe,

ja nähes, et käes on mahe oktoobriöö,

ümber maja end keeras ning vajus unerüppe.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

mis just selle kollase suitsu jagu –

aknaid hõõruda, piki tänavaid kanduda;

tuleb aeg, tuleb aeg

teiste nägude kohtamiseks teha valmis üks oma nägu;

aeg tappa ja aeg luua, elu toetada,

aeg päevadeks ja töödeks kätele, mis tõstavad

üht küsimust, et see su taldrikule poetada;

aeg sinu jaoks, aeg minu jaoks,

aeg veelgi sajaks otsustamatuseks

ja kõhkluseks ja taandumiseks sajaks,

et saada valmis tee ja röstiviilu ajaks.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

aeg mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,

aeg paotet uks taas vargsi sulgeda,

endal juba lage laik pealael –

(“Kui hõredaks jäänd ta juus! Kui kõhnaks kael!”)

mu sabakuub, mu lõug nii toekalt särgi kõrgel krael,

lips nooblilt hillitset, nõel märkimist ei vääri –

(“Kui kõhnad käed! – “Ja vaadake ka sääri!”)

kas tõesti julgeda

maailmaruumi rahu ohtu seada?

Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,

millest järgnev hetk ei taha enam teada.

       Sest olen seda juba tundnud, teadnud –

kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid,

teelusikhaaval oma elu välja mõõtnud hoolikalt;

ma tean neid hääli, mis on hääbuma end seadnud

koos muusikaga kaugematest tubadest.

Kuis söandaksin siis, lubage?

      Ka need silmad on mul juba tuntud, teatud –

silmad, mis torkavad su napi fraasi otsa,

ja kui siis siplen, seina külge seatud,

vaadeldav vastu formuleeringute valgust –

kuis teeksingi siis algust

ja sülitaksin südame pealt ära

kõik oma päevade ja teede põhjapära?

Kuis söandaksingi, lubage?

       Ning küll neid käsigi kõik ammu teavad –

võrudega ehit, valged, tuunjad

(ent lambipaistel udukarvus pruunjad!) –

kas see on kleidi parfüümihõng,

et sassi kisub mu mõttelõng?

Käsi, mis puhkavad laual või õlasalli seavad.

Kas peaksingi söandama, lubage?

Ja kuis teeksin algust?

…..

       Kas ütleksin, et olen hämarikus käinud

kitsail tänavail ja silmitsenud suitsu,

mis tõuseb üksildaste meeste piipudest,

kes rinnutavad aknail särgiväel?

       Ma pageks kui paar pragunenud sõrgu

krabinal üle vaiksete merede põranda.

…..

         Ja õhtupoolik, õhtu, magab nii rahuliselt!

Põrandal siruli, sinu ja minu jalge ees,

pikist sõrmist silut, unede palge ees…

nii väsinud… või simuleerib…

Kas peaksin nüüd, pärast teed, jäätist ja kooke,

asjade käigule andma otsustava looke?

Kuid olles küll nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,

ja vaagnal näinud oma pead (mis kergelt kiilastunud),

pole prohveti kahtlane au mulle isegi viirastunud;

olen näinud oma kõrghetke korraks vilkumas

ja igi-Lakeid mu mantlit hoides sõnatult ilkumas,

ja lühidalt öeldes, ma kartsin.

        Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast tasse, marmelaadi, teed,

keset portselani, keset jutlemist

hambaid naeratades asja tuuma lüüa,

maailm tihkeks palliks muljuda,

et paisata see kolossaalse küsimuse poole,

öeldes: “Olen surnuist tõusnud Laatsarus,

kel lasti teisest ilmast väljuda,

et öelda teile kõik – ma ütlen teile kõik.” –

kui mõni naistest, kohendades patja, silmis mõistmatus,

       võinuks kosta: “Ma ei mõelnud üldse mitte seda,

       see pole üldse see.”

      Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast loojakuid, jalgväravaid ja märgi kõnniteid,

romaane, teed ja seelikute rauget vedimist

serviti üle põrandate – ja veel paljut muud - - -

Võimatu on öelda seda, mis ma mõtlen!

Kuid nagu maagiline latern heidaks närvimustri sirmile:

kas tasunukski ülepea,

kui keegi patja sättides või heites salli kõrvale

pöördunuks akna poole, öeldes: “Ma ei tea –

        see pole üldse see,

        ma ei mõelnud üldse seda.”

…..

       Ei! Mina pole Hamlet ega printsiks mõeldudki;

ma olen üks õukondlasi, kes kõlbab

mõnd asja edendama, stseeni algama,

nõu andma printsile; hea tööriist iga toll,

aupaklik, rõõmsalt valmis ennast salgama,

täis elutarka kavalust, pedantlik,

pateetiline, samas pisut tömp,

aeg-ajalt, ausalt öelda, õige jantlik –

aeg-ajalt enam-vähem Loll.

      Pea vanadus jaol… pea vanadus jaol…

pea nooblid voldid mu pükstel ja näol.

     Kuhu teen seitli? Vast üks virsik siiski vahel?

Valged flanellpüksid jalas, jalutan, pilk lahel.

Ma olen kuulnud näkineide laulmas omavahel.

      Ei arva, et minule kunagi laulaks neist keegi.

      Olen neid näinud lainte turjil sööstmas

ulgumere poole, terveid karju,

sugedes oma mustade ratsude valgeid harju.

      Mere tubades me viibime ju veelgi,

peas adrupärjad meretütreilt, pruun ja ruske segi,

kuni inimhääled äratavad meid, ja upumegi.

Tlk. Paul-Eerik Rummo

Tõlge (varasemas redaktsioonis) ilmunud rmt. T.S.Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi, ISBN 9985-9137-5-2, ja 2008. a. redaktsioonis rmt. Ameerika luule antoloogia, koostanud Jüri Talvet, ISSN 1736-3713, ISBN 978-9949-11-813-7

Luuletuse moto pärineb Dante "Põrgust" (XXVII, 61 - 66), kus kaheksandas põrguringis tulega piinatav Guido da Monfeltro, karistatav kuritahtlike nõuannete eest, soostub Dantele oma lugu ära rääkima, olles kindel, et küsija niikuinii ei pääse tagasi elavate hulka. Vastav koht kõlab Harald Rajametsa tõlkes nii:

"Kui usuksin, et minu vastust kuuleb / mõni, kes pääseb tagasi maailma, / ei liigutaks ma enam seda leeki.  // Ent kuna sellest august pääsnud keegi, / nagu on kuulda, elusalt veel pole, / võin häbi kartmata küll sulle kosta."

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Oma failindust üle vaadates sattusin sõnavõtule kuulsusrikka "Loomingu Raamatukogu" asutamise 60. aastapäeva tähistamisel 2017. aastal. Leidsin, et miks mitte see ka siia üles panna, ehk pakub kellelegi huvi. (Ilmus toona küll ka "Loomingus", aga topelt ei kärise.)

Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”

„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja kui Lembit Remmelgas.

     Formaadina vastab LR minu silmis täpselt sellele, milline üks lugemiseks mõeldud asi olema peab. Mõistagi oskan hinnata ka toredaid ja/või soliidseid, rikkalikult kujundatud, kõvakaanelisi ja suurekaustalisi köiteid ning kõikvõimalikke bibliofiilseid haruldusi — suurejoonelise inspiratsiooni ja filigraanse täppistöö vilju. Nemad on kunst omaette, tihti omal moel meeliülendavad, ja paeluvad pilku ka siis, kui neisse mahutatud tekst erilist huvi ei paku. Kuid tõesti-tõesti, miski ei ületa neid teisi, neid paraja pikkuse, laiuse ja paksusega paperback’e oma keskpärase kvaliteediga paberil! Kui hubane on torgata neid taskusse või kotti, sirgelt või rullis, ja siis on nad sinuga kaasas alati ja kõikjal, kus lugemis­himu ületab huvi füüsilise ümbruse vastu. Seejuures ei pea tundma ülemääraseid süüme­piinu kohvi- või muude plekkide või köite kapsastumise pärast, rääkimata allakriipsutustest ja ääremärkustest, millega lehekülgi kaunistad, ega sellestki, kui kasutad kaasi ja lehtede vaba pinda käepärase märkmikuna mille tahes parajasti vajaliku või pähekaranu ülestähendamiseks. Nõnda on need pehmekaanelised kaaslased tõesti su igapäevase elu kõige loomulikumaks osaks.

      Mu kõige tugevamad lugemiselamused jäävad LR-i ajaloo esimesse kolmandikku. Camus. Kafka. Keset riiklikku sundoptimismust juubeldav meeleülendus, mille tekitas vahetu kontakt põhjatu ängistusfilosoofiaga (iseenesest naljakas lugu, kui järele mõelda). Dürrenmatt ja Max Frisch. Mrożek ja unustamatu pan Kurtna, kes seltskondlikus suhtluses puistas jutu sekka fraase oma parajasti käsil­olevast tõlkest, nagu „loomaaia direktor kasutas loomi oma karjääriredeli pulkadena” ja muud taolist ja toredat. Murphy seadus ja Peteri printsiip. Esimesed kokkupuuted Linnart Mälli vahendatud orientalistikaga. Esimene kokkupuude küberneetikaga ja üllatus, et Norbert Wieneri esituses ja Boris Kaburi tõlkes polnudki mul, keskpärasel humanitaaril, sellest raske aru saada. Ühtlasi pani raamatukese alapealkiri — „Inimolendite inimlik kasutamine” — esimest korda juurdlema inimese kui iseväärtuse ja samas kui pragmaatiliselt käsitatava (kelle poolt? teiste omasuguste!) ressursi paradoksaalsuse üle. Ja siit edasi siis üleüldse humanismi mõiste üle. Eraldi nimetaks veel tšehhi Karel Michali „Viirastusi päise päeva ajal”, mis oli lähemate kaaslaste ringis põgusalt kultusraamatuks. Eriti üks jutt selles, kus on tegemist kõnevõimelise surnud kassiga, kes annab igale piisavalt selgelt formuleeritud küsimusele absoluutselt ammendava ja ümberlükkamatu vastuse. Kui raadios parajasti dramaatiliselt arutatakse, mis aitaks teraviljakultuure kõige radikaalsemalt kaitsta nakkushaiguste eest, teatab kass: „Mitte kasvatada teraviljakultuure.” Tunnistan, et see maksiim on mul kogu elu aidanud hoiduda liialt kaasa minemast kõikvõimalike debattide ja arutlusvoorudega. Kui juba radikaalne, siis mis sa seal enam arutad.

     Niipalju lugemisest. Autorina seostub LR mul kõigepealt luuletuskoguga „Lume­valgus… lumepimedus” (ilmus 1966) ja näidendiga „Tuhkatriinumäng” (ilmus 1969). Luulekogu toimetamise ajal olin ise Eestist ära, Vene kroonus, ega tea üksikasju (kas toimetajatel oli palju tegemist, et seda n-ö kaitsta võimude ees, või läks sel korral veel enam-vähem libedalt). Kes ei tea või ei mäleta — „Lume­valgus… lumepimedus” ilmus n-ö pööratava raamatuna, mille teiseks pooleks oli Enn Vetemaa „Lumesõda”. Mahutäitmiseks polnuks seda vaja, üksiknumbri mahu andnuks välja mõlemad. Niisiis oletan, et Vetemaa lõbusus ja lahedus toodi mängu, et minu valdavalt raskemeelset tõsidust tasakaalustada. Nii või teisiti, kukkuski välja huvitav tervik.

     „Tuhkatriinumängu” avaldamisega, nagu selle lavastamisegagi, oli probleeme omajagu, vahepeal oli läinud kruvide kinnikeeramiseks. Lõpuks see siiski ilmus täiesti muutmata kujul, milleks küll tuli kahida kaks lühemat varjamatut sarkasmi („Pseudopus” ja „Kotkast-Prometheust”), mis olid mõeldud „Tuhkatriinut…” toetama ja täiendama. Hea, et niigi läits. Protsessi käigus hoidsid nii peatoimetaja Otto Samma kui Lembe Hiedel mind telgitaguste asjadega kursis, niipalju kui teine neid ise teadis ja esimene rääkida tohtis.

       Muud mu tööd LR-is on tõlked. Väga tore oli teha soome tollase uusima luule valimikku „Kõne voolab voolavas maailmas” (ilmus 1967). See viis kõige markantsemate autorite kaudu käigupealt kurssi mitme eri suundumusega ja ühtlasi suunas end harima Soome ja Eesti poliitiliste ja mentaliteedilooliste erinevuste asjus. Sain põgusalt tuttavaks korraks Tallinnas liikunud Pentti Saarikoskiga, kes muuhulgas — kuna tõlkimise ja toimetamise ajal oli Moskvas jõutud Hruštšov ära kukutada — pikema jututa lubas ühes oma palas värsi „toetan Hruštšovi” asemel trükkida „toetan tulevikku” (üldiselt oli Saarikoski tuntud oma tekstide muutmise kategoorilise keelajana). Kuna väljavalitud autorite hulgas oli ka üks naisluuletaja, Eeva-Liisa Manner, sattusin mõtisklema soolisuse tähendusest luules, eriti just kõrgelt abstraktse, metafüüsilise temaatikaga poeesia puhul — et kas, kuipalju ja mis moel niisuguste asjade taju ja fikseerimise laad oleneb autori soost. Igaks juhuks kutsusin Mannerit tõlkima Ly Seppeli, kes ilmselgelt jõudiski autori vaimulaadile lähemale, kui mina seda oleksin suutnud.

     Veel üks Soomega seotud töö tuli kümmekond aastat hiljem, kui toimetuse ettepanekul redigeerisin ja osalt tegin uuesti Minni Nurme ja Eha Lättemäe tõlkeid Paavo Haavikko kahest suurepärasest teosest — poeemist „Neliteist valitsejat” ja määratlematu žanriga kompositsioonist „Rääkida, vastata, õpetada”, mis lõpuks ilmusid ühtede kaante vahel 1976. aastal. „Neljateistkümnes valitsejas” kootakse Bütsantsi keisrite ajalugu nagu üht suurt vaipa, mille mustritesse kaovad viimaks kudujad isegi; puhas luule, kontrollitud faktoloogia ja ajaloofilosoofia põimuvad ainulaadseks tervikuks, mida soovitan kõigil lugeda. Moodsa majanduse ja ideoloogiate võrgustikus stoiliselt toimetav „Rääkida, vastata, õpetada” tasuks uuesti välja anda, kuna tollal tuli sellest mõndagi olulist välja jätta. Pealegi tunduvad mõlemad teosed uudsel viisil kokku kõlavat ka praeguse maailmaga ja katsetega seda kuidagiviisigi mõtestada. Kohendasime neid tõlkeid osalt koos Lembe Hiedeliga, sellest mäletan, et mõnelgi puhul liikus me arusaamine ja mõte spontaanselt päris ühes suunas.

      Veidi rohkem kaklemist Lembega oli Dylan Thomase „Piimmetsa vilus” puhul, kus autori iseäralike kujundite ümberpanekuks on kindlasti rohkem kui üks või kaks võimalikku varianti (mitte algtekstist arusaamise, vaid selle eesti keelde ülekandmise mõttes). Mõnelgi korral tajusin toimetaja tahet kehtestada oma maitset ja keeletaju ning tõrjusin seda argumendiga, et ka head üksikettepanekud ei pruugi sobida, sest ei istu üldtervikusse. Aga Lembel tuli ka tõesti minu omadest igati paremaid välgatusi, ja mõne süntaktiliselt eriti pöörase koha kallal pusisime sõbralikult koos kuni enam-vähem rahuldava lõpuni. Ka see teos, „Piimmetsa vilus”, tasuks uuesti käibele lasta.

       Veel üks žanriliselt niisama hästi kui määratletamatu, mahult väike, sisult intrigeeriv raamat, mis mind tõlkima ahvatles ja mille LR-i tollane peatoimetaja Jüri Ojamaa riskidele vaatamata kirjastada võttis, oli briti psühhiaatri R. D. Laingi „Knots”, mis tõlkes sai pealkirjaks „Omadega puntras” (algupärand 1970, tõlge LR-is 1978). Normaalsuse ja ebanormaalsuse piiri, enesepeegelduse adekvaatsuse või hälbelisuse, psüühiliste kannatuste jne küsimused on mind alati kummitanud, ning muidugi ka see, kuidas teised inimesed ja ühiskond kohtlevad vaimuhaigeteks kvalifitseeritavaid. Klassikalise psühhiaatrina alustanud R. D. Laing arendas välja oma psühhoterapeutilise tegevussuuna, mida on nimetatud ka antipsühhiaatriaks, ning selle praktiseerimise kõrvalt ka kirjutas päris palju. „Knots” pole siiski mingi traktaat, vaid hulk kumuleeruvalt reastatud sõnalisi mudeleid, mis püüavad puust ette teha ennast ja oma suhteid reflekteeriva inime­se tüüpilisi kinnijooksmisi, millega end hulluks aetakse. Väliselt, s.o trükipildilt näevad need välja kui luuletused. Laingi tõlkimisega oli tööd ja rasket lõbu kõvasti peamiselt inglise ja eesti süntaksi, aga ka morfoloogia suurte erinevuste tõttu. Järelsõnas paningi kirja selle karmi kogemuse, et „inglise keel võimaldab eesti keelega võrreldes tunduvalt hõlpsamini väga skemaatilisi väljendusi, jäädes samas ometi enam-vähem loomulikuks. Tõlkes tuli mitmel korral üks neist kahest omadusest teisele ohvriks tuua.” Suur abi oli Enn Soosaarest, kes mu mustandeid läbi vaadates ja oma variante pakkudes julgustas mind algupärandi süntaktilistest raamidest mitte liiga kramplikult kinni hoidma. See vabastas mu meeli ka hilisemate tõlkimiste jaoks. — Mis raamatu väljaandmisse puutub, siis õnneks oli Laingit vähemalt ühel juhul ka nõukogude pressis suhteliselt neutraalselt tutvustatud, sellele võiski vajadusel toetuda. Püüdsime ka tellida selgitava saatesõna kuulsalt professorilt Jüri Saarmalt, kes aga viisakalt keeldus. Raamat ilmus sellegipoolest ja tekitas omajagu kõhinat, kuna esimese hooga kiputi seda võtma kui liiga kaugele läinud ja liiga vähestele mõeldud eksperimentaalset luuletuskogu, mille suure tiraaži peale on raisatud lubamatult palju tollal krooniliselt defitsiitset trükipaberit. Oli siiski ka positiivsemat, autori kavatsust mõistvat ja hindavat tagasisidet.

      Kaudsem seos LR-is ilmunuga tekkis Erich Segali „Armastuse loo” („Love Story”) pinnal. Koos Viiu Härmi ja Olav Ehalaga tegime sellest muusikali moodi dramatiseeringu Noorsooteatrile, pealkirjaga „Oliver ja Jennifer”. See raamat, tema tekke- ja retseptsioonilugu ja siit-sealt laekuvad teadmised autori mitmekülgsest tegevusest andsid tänuväärt mõttematerjali loomingulise tegevuse ning kommertsiaalsuse keerukate seoste üle vabas maailmas, kuhu me tollal veel ise ei kuulunud.

       Nimetamata on veel Joseph Helleri näidendi „Me pommitasime New Havenit” tõlge (1978), mille tegin ühe teatri tellimusel, aga see jäi lavastamata. (Muide on algupärandi pealkiri eneseirooniliselt kahemõtteline, slängilise tähenduse pinnalt võinuks tõlkida ka „New Havenis põrusime läbi” — nimelt oli näidendi esmaesitus Yale’i ülikoolis New Havenis.) Praegugi on hea meel, et lugu õnnestus vähemalt trükis välja anda, sest tegemist on omamoodi kvintessentsiga teatri ja nn päris-elu (kaasa arvatud päris-surm) suhtest, kompositsiooniga, mis on ühtaegu ülimalt virtuooslik ja ise pommituslendurina teeninud autori poolt äratuntavalt, kripeldavalt isiklik. Taas kord — soovitan lugeda. Muide oli mul meelde jäänud, nagu pärineks just sellest näidendist, ühest selle remargist, üks suurepärane formulatsioon elu ja kunsti suhte kohta, ja nimelt: „see ühtaegu nii teeseldud kui ehtne eksaltatsioon, mis on omane näitlejaile”. Nüüd tagantjärele kontrollides selgus, et nii on asja sõnastanud hoopis Flaubert oma „Tundekasvatuses”, kust olen selle laenanud Helleri näidendi järelsõna jaoks. Igatahes hästi öeldud minu meelest.

      Palun lahkesti vabandada, et „Loomingu Raamatukogu” juubelil laskusin nii kapitaalselt mälestustesse stiilis „MINA ja juubilar”. Küllap osalt tingis seda kokkulangevus mu oma jubileumiga just samadel päevadel. Usun siiski, et midagi annab mu jutust ka laiemalt üldistada. Nimelt seda, milliseid teemasid, vaatenurki, mõtte-, tunde- ja maitsesuundi, impulsse ja ärgitusi LR oma varajastel aegadel nädal nädala järel Eesti vaimuellu tõi ja siin idanema pani. Lugejaid oli LR-l ju palju, palju, palju, palju!

Mälupulki puistates sattusin kahe aasta tagusele pandeemia-aegsele jutule, millega videosalvestise teel esinesin teatrikunsti tulevikku arutaval konverentsil (Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul) ja mis pärast "Sirbi"-lehes ära trükiti. Panen ta nüüd ka siia.

MÕISTUJUTTE, MÕTISKLUSI

Selle kirjutise aluseks on mu ettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutused) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul.

Alustasin seal sõnadega „tere päevast, daamid ja härrad“ ja kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli vahepeal möödunud tervelt kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsust ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.

Hüva. Tahtes auahnelt asja tuumale võimalikult pihta saada, lähtusin kolmest tekstist, mida võtsin kui mõistujutte. Seda selles tüütuseni teadaolevas mõttes, et ega pärisasjadest kõnelda, neid sõnadega tabada, pole suurt võimalik, parimal juhul saame neid mõista anda (endale ja teistele) metafooride ja muu sellisega. Mõisturääkimisega niisiis.

Sünnilt on üks nendest äratõukejuttudest definitsioon, teine ilukirjanduslik katkend, kolmas tõenäoliselt ajaloolise faktipõhjaga anekdoot.

Seda esimest teavad kõik teatrihuvilised; ma ei hakanud seda raamatutest täpseks tsiteerimiseks üleski otsima, sest ta sisu on niikuinii veres ja geenides nagu kõigutamatu aksioom. Siinkohal on ta meile vajalik selleks, et määratleda, millest me räägime – kui teatri tulevikust, siis mis on teater? Mis on tema miinimumdefinitsioon, tema tunnused, mille puudumise korral on tegemist millegi muuga? Selle miinimumdefinitsiooni on andnud Peter Brook oma „Tühjas ruumis“. Mälu järgi vabalt ümber räägituna ütleb ta, et kui on olemas üks ruum/tuba, kus istub üks inimene ja üks teine inimene läheb tema ees läbi selle toa, siis on olemas teater. Võib lisanduda mida kõike veel – ja me teame, mida kõike on läbi ajaloo teatris tehtud ja nähtud – aga nendest kolmest elemendist (tegija, vaataja ja nende ühine ruum) ühegi puudumisel pole selle defineeringu järgi tegemist teatriga. Kui külluslikult see puudumine ka kompenseeritud poleks. Püüame allpool hinnata, kas ja kuidas need põhieeldused ilmnevad uuemas teatripraktikas ja siis ehk ka tulevikus.

Nüüd siis teise mõistujutuna katkend teosest, mis on ilukirjanduslik, aga väikselt nagu ka õpetusliku taga- või kõrvalmõttega (kuigi muidugi mitte nii põhjapanevalt nagu fundamentaalsed pühad kirjad või nii lohvakalt nagu viimaste laiatarbe-lahjendused). Ma muide ei tea, kuivõrd tsiteeritav autor – J. D. Salinger – on praegu veel või jälle moes ja elavas käibes; millegipärast tundub, nagu oleks ta hallis tsoonis ühelt poolt teatava aegumuse/vanamoodsuse ja teiselt poolt vaieldamatuks klassikaks kinnistumise vahel. (Mis on ka põhjuseks, miks tsiteerin õige pikalt ja jutustan ka pisut tausta juurde, juhuks kui on ehk unustatud või pole algtekstiga enne kokku puututud.) Niisiis Salinger, „Franny ja Zooey“. Franny on tubli humanitaartudengi-neiu, muuhulgas lööb edukalt kaasa ka näitemängutegemises. Tabame ta hetkel, kui ta jõudnud oma eksistentsiaalsete ja spirituaalsete eneseotsingutega hullusti puntrasse, sealhulgas hakanud talumatult ärrituma kõigest ja kõigist teda ümbritsevast (kui tühisest, võltsist, silmakirjalikust jne.) ja ka iseenesest, põlguse ja vihkamiseni välja. Zooey on tema mõnevõrra vanem vend, kes on parajasti jõudmas kutselise TV-näitleja karjääri otsa peale. Ta püüab kojupõgenenud õde kõiksugu trikkidega depressioonist välja tuua, mis on enam kui vaevaline. Mõlemad, nagu ka nende veel vanemad vennad-õed, on kutseliste varieteeartistide järeltulijatena lapsest peast aastaid esinenud menukas raadio-sarisaates „Tark laps“. Nende mentaliteeti on pesakonna vaimse juhina kujundanud vanim vend Seymour, nüüd juba ammu enesetapu läbi siit-ilmast lahkunud ja seda enam legendistunud; nooremad meenutavad teda ambivalentse seguga aukartusest ja pahurusest, et ta jõudis nende ajud õrnas eas sedavõrd ära töödelda, et nad ei saa ega saa elatud n.-ö. normaalsete inimestena. Noh, midagi taolist, väga lihtsustatud ümberjutustuses. Hea küll. Nüüd siis Zooey räägib oma äravajunud õele:

„.....Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi n i i k u i n i i näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. / - - - / Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin – kõik need aastad / - - - / ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli m õ t e t.“ (Tõlge: Valda Raud)

Ja edasi – pärast seda kui Franny on lõpuks hakanud Zooey rääkimistega haakuma ja lisanud omad, üsna samasugused kujutlused Paksust Prouast – jätkab too:

„Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... / - - - / Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või t e l e v i s i o o n i s, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse –kas sa kuuled mind? N e n d e  h u l g a s   e i  o l e    k e d a g i, k e s  e i        o l e k s  S e y m o u r i  P a k s P r o u a. / - - - / Mitte k u s a g i l ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea –          k u u l a nüüd mind – k a s   s a  e i  t e a, k e s   s e e    P a k s   P r o u a   t e g e l i k u l t   on?... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake.“

Vat nii. Ja nüüd kolmas mõistujutt.

See on kellestki kuulsast Viini operetitähest eelmise sajandivahetuse, La Belle Époque'i ajast, ja tema majapidajannast, kes tähe maist elamist korraldas. Kindla käega, ausalt ja laitmatult. Proua hiilgavatele etendustele oli võimatu pääseda, neile oli kallitest hindadest hoolimata tohutu tung. Ja ükskord otsustas staar oma asendamatu abilise teeneid premeerida pääsetähega heale platsile oma järjekordsel hiilgaval esietendusel. Mis kulges oodatud sära ja menuga. Kuu lõpus, nagu alati, esitas majapidajanna prouale tavapärase aruande ja arve, mis kajastas pedantselt kõiki majapidamiskulusid ja täidetud ülesandeid. Kuid seekord oli bilansis üks uus rida: vaatamine, kuidas proua laulab ja tantsib. Ja etenduse pikkuse pealt arvestatud lisatasu majapidajanna tavalisele palgale.

Mida me neist lugudest järeldame? Eks igaüks ise vaata. Mulle tundub, et mis meil siin ikka tulevikku piiluda ja prognoosida, mis teatrist edasi saab. Teatrit teevad inimesed ja selline ta saab, nagu inimesed ta teevad. Teistele inimestele, nende rõõmuks ja tahes-tahtmata ka nende mõjutamiseks, sest igal sammul, mille üks inimene teiste nähes või teades teeb, on neile teistele mingi mõju, isegi kui sel sammutegijal pole mõjuavaldamine omaette eesmärgiks, ta vaid lihtsalt elab ennast välja vms. Ja see on see, millest oleks kena endale aru anda: tõmmates kellegi tähelepanu endale, võtad sa tema päevast ja tema eluajast ühe lõigukese, mida ta põhimõtteliselt saanuks ka millegi muu jaoks kasutada, kuidagi teisiti täita, kasvõi end mingile teisele mõjuväljale allutada. Ja päev on kõigil ühepikkune, nagu laias laastus ka eluaeg. Küsimus on minu tegemiste kohast teiste inimeste tegemiste ja elamiste seas ja nende suhtes. Jäigemalt öeldes ja me praeguse teema raames püsides: teatri kohast ühiskonnas. Kui tegijatel on paigas mingi, ütleme, baasiline eetika suhtumises teistesse, mida nad neist teistest teinekord enda sees ka ei arvaks, siis tulevad need teatri uued või taaselustatud vanad vormid, viisid, ilmed, teostumised iseenesest, ilma prognoosimise ja punnitamisetagi.

Brooki definitsiooni juurde naastes tundub esimese hooga, et selles asjas (teatri elementaartunnuste asjas) oleks nagu uuematel aegadel midagi muutunud küll. Eriti just esituse ja vastuvõtu samaaegsuse suhtes. Tegelikult juba enne Brooki, kui salvestustehnikate areng üha tuure üles võttis. Me ei saa enam päris endistmoodi kurbpateetiliselt deklameerida „ei miimidele pärgi punu järelilm“ (s.t. et tulevased põlved ei saa teada, kui vinged näitlejad me täna oleme). Natuke nagu ikka saavad. Teater pole enam ajas lootusetult ja pöördumatult kustuv mälestuste mälestus. Muidugi, salvestuse järelvaatamine pole see, pole seesama mis kordumatult ainult täna õhtul oma silmaga nägemine, kooshingamine, lava ja saali ühekordne sünergia jne. Kuid kuni seda kordumatu kohaloleku joovastust ja hetke kaduvikku vajumise magusat valutunnet vajatakse, seni ei kao ka taoline päris-teater kuhugi. Samas, praeguse pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks, usun, jäävad kestma ka nakkusohu ja saalide suletuse möödudes ja tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktis-oleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust. Lisaks senisele, mitte senise asemele. Mõlemad pooled, näitaja ja vaataja, on olemas nagu muiste ja mullugi, puudub vaid ühine ruum – aga kas puudub? Või on röögatult suurem kui suurim teatrisaal? Nagu võib ka salvestamisega saavutatud diakroonse vaatamise kohta öelda, et see suurendab, avardab seda hetke, mil ma etendajaga kohtun, ega välista kordumatustki. Iga kord, kui ma uuesti vaatan salvestust mingist mitmekümne aasta tagusest etendusest, mida ma „päriselt“ kordagi ei näinud, on kordumatu, sest juba homme ma vaatan seda teise ilma, teise tuju ja teise pilguga. Olgugi vaadatav endine. Nii et väikeste mööndustega kehtib Brooki definitsioon neilgi juhtudel edasi, kandunult küll füüsilisest ilmast – kuhu? Metafüüsilisse? Või orgaanilisest tehnoloogilisse? Või mõlemat? Oh kui seda teaks.

Kas Brooki definitsioon kehtib ka niisuguste teatri elluviimise, teatri ja elu piiride hajutamise aktsioonide suhtes, nagu nt. Eero Epner neid äsja on kirjeldanud (firma aktsionäride üldkoosoleku ülevõtmine ja selle etenduseks muutmine – või ehk pigem selle olemusliku etenduslikkuse võimendamine? – vähemusaktsionärideks hakanud näitlejate poolt; näitlejaist aktivistide infiltreerumine tänavameeleavaldustesse; üldisemalt: mingite reaaleluliste situatsioonide ja ettearvamatute reaktsioonide provotseerimine avalikus ruumis). Pedantlik olles ütleksin, et ei kehti, nimelt tegijate ja publiku segunemise ja tegelikult publiku kui publiku puudumise tõttu. Kui kummaliselt see ka ei kõlaks, lava ja saali ühtsuse tagab traditsioonilises teatris nimelt nende optimaalne eraldatus ja kummagi poole teadlikkus oma rollist ning püsimine selles. Näitleja mõjuga vaatajale kaasneb vaataja teadlik ja tahtlik asetumine tema mõjuvälja, tegemist on võrdsete partneritega. Eelkirjeldatud aktsioonides on olemas küll ühine ja üheaegne kohalolek, aga publik (kui see nimetus siin üldse sobib) pole oma rollist teadlik ja osutub oma tahtest olenematult manipuleeritavaks. Asjaolu, et etenduse (jällegi, kui see nimetus siin üldse sobib) läbiviijad on teatrirahva hulgast, näitleja- ja lavastajakoolitusega, ei ole piisav, et see kvalifitseeruks teatriks Brooki definitsiooni järgi. (Hüva, möönduseks: teadagi, kogu maailm on teater, me kõik näitlejad jne. jne.)

Mis ei tähenda, et ka selliste aktsioonide puhul ei oleks kena mõelda, kuidas nad mõjuvad Seymouri/Salingeri Paksule Prouale ja kas aus majapidajanna on kuidagi vale inimene, kui tal pole huvi nende peale oma kallist aega kulutada.

Ühesõnaga, mis me siin ennustame. Teeme. Teistega arvestades. Ja kui ei tea, mida teha, siis ärme tee. Kes meid käsib.

Muide, on ju tehtud ka vaatajateta teatrit (meelega, mitte et publik lihtsalt ei tule, tee mis müügikampaaniaid tahes). Kas mitte Grotowski ei jõudnud lõpuks selleni. Kui ma ei eksi, kasutas ta sellest rääkimiseks sõnu performance (mitte avaliku performantsi tähenduses, otse vastupidi), performer. Head kahemõttelised sõnad, tähendaks nagu esitust, etendust, aga algselt lihtsalt (millegi) teostamist, toimepanemist, lõpuleviimist. Eks ka jumalateenistusi peetakse tühjagi kiriku korral, isegi jutlust on peetud, ilma et kuulajaid oleks.

 

"Loomingu Raamatukogu" on taas-avaldanud 1971. aastal läbi häda ilmunud ja omajagu laineid löönud "Närvitrüki" - vihiku nelja noore autori luuletustega, kelle väärikamas mahus debüteerimist omaette raamatutega tollased ametlikud olud lõputult takistasid. 

Meenus, et olin esimene (kui mitte ainus?), kel õnnestus seda vihikut ametlikus pressis retsenseerida (ajakirjas "Noorus", 1971 nr. 11). Otsisin selle kirjutise välja (on ka mu kogumikus "Kuldnokk kõnnib", 2010) ja  panen siia muutmata kujul üles.

(Kirjutise alguses mainitud äsjased matused, mille järelmõjus kulges Eesti NSV Kirjanike Liidu korraline kongress, viitavad Tuglase ja Smuuli pea üheaegsele surmale, mis tähendas füüsilise pidevuse katkemist niihästi Noor-Eestiga kui ka markantse nõukogulikkusega. Aga edasi kesta e.nõuk. kirjandusel ja nn. kirjanduselul tuli sellegipoolest.) 

„NÄRVITRÜKI” PUHUL

Viimane kohalik kirjanike kongress, mille müügiletile „Närvitrükk” veel viimasel minutil jõudis, kulges äsjaste matuste rea värske järelmõju all. Kõnetoolist räägiti tõsiduse tähtsusest, eesti kirjanduse koorma ümberpaigutamisest allesjäänute õlgadele, lünkadest selle kirjanduse üldpildis, ning pruugiti korduvalt viimaste aastate või kümnendite lemmikmetafoorikat sünnitusabist ja ämmaemandakunstist uute talentide ilmaletoomisel – metafoorikat, mis seekord, reaalsete surmade naabruses, üsna rabavalt kõlas.

Allakirjutanu peab tunnistama, et ta ei oska päriselt jagada sellist ränka kujundlikkust, või täpsemalt – selle aluseks võetavat piiratud alal toimuva suunatud arengu kontseptsiooni. Antud juhul eesti kirjanduse arengu või arendamise oma. Kas pole selle lätteks ikka ja jälle see meelevaldne kujutelm, et ühel endast lugupidaval rahval, kes tahab ka teiste poolt lugupeetud olla ja sellisena säilida, peavad olema sellised prestiižitunnused nagu oma vene ballett, oma itaalia ooper, oma folkmuusika ja omatehtud kirjandus, mis rahuldaks kõik muudes maailmades juurdunud žanrilised ja temaatilised nõuded, ideoloogilisest puhtusest rääkimata.

Vaevalt on kunagi tehtud midagi asjalikku, elatud vähegi väärtuslikku elu, oma elu ja tegevust pideva koormana tundes. Oma vastutuskoormast kõnelemine võib hõlpsasti muutuda retooriliseks formaalsuseks, seesmise mugavuse varjamiseks isegi siis, kui ta polegi nii mõeldud. Poleks minu arust midagi lahti, kui mõned meie kirjanduses puuduvad teemad, vormid või mõtteviisid puuduma jääksidki ja kui mõned väljakistud olemata oleksid, kui seda kompenseeriks kõigi maailmakaarte raamatute kättesaadavus ning sama asja teise küljena meie autorite suutlikkus soovi korral teistes keelte väljenduda ja sel teel kirjanduse üldkäibest vahetult osa võtta.

Kõige eelneva taustal ja vaheaegadel oli „Närvitrükki” meeldiv ja meeltlahutav lehitseda. Silm otsis nagu iseenesest üles kohad, mis ilmutavad või vähemalt deklareerivad elu/kirjanduse tõsiduse spetsiifilist suhtelisust, nagu: „luuletamine pole yldse töö / ytlen mina” (lk. 93, Isotamm); „Just nagu seest, / kuid ometi väljast / / on need ohvrid, mida ma toon.” (lk. 39, Jüri Üdi) Siiski ei ole – kahjuks või õnneks, ei tea mina – alust seda nelikkogu vastandada meie kirjanduselu üldpildile, lugeda teda millekski sellest väljaspool seisvaks. Need neli autorit, ilmunud auväärse väljaande kaudu, on ühed nendest, kellele tasapisi toda sündimisabi antakse, kartes samal ajal, kas nad ikka on juba esmasündinute ja suurte surnute väärilised – või et äkki ongi...

Nii või teisiti – et elu, surma ja vastutuskoorma mõistetega manipuleerivale vanasõduri-keelepruugile seks korraks ring peale saada: nii või teisiti on neli meest karantiist või reservist lastud eesliini lähistele, kus veteranide ja üleajateenijate ohtlikult hõrenenud read väliköögi ümber koondumas.

Üldmulje kogu raamatust ning igast neljandikust eraldi on kindlalt selline, et kellelgi neljast ei tarvitse oma loomingu pärast ühegi varasema allesjäänu kõrval vähimat häbi tunda. Mis puutub osavõttu kirjanduselust selle algajaile kättesaadavais vormides, nagu tegelemine teooriaga ülikoolis, siis on selleski ilmutatud meenutusväärselt head tahet.

„Närvitrükis” mõjuvad kaks eeltsitseeritut – Üdi ja Isotamm – kindlakäeliste, kujunenud autoritena; Sang ja Liiv mahuvad tavapärasemalt debütandi või algaja mõiste alla. Siinkohal väike märkus väljaande toimetusele: pildid on kaanel, nii et autorite lihalikest isikutest pole saladust tehtud – miks mitte siis ka paar sõne nende senise elu- ja hariduskäigu kohta, võib-olla ka mingi märge, mil määral on luuletuste valik ja sarjade kompositsioon autorite- ja mil määral toimetusepoolne (nii nagu kunagistes kassettides toodi ära vähemalt koostaja nimi).

Alustagem siis algajaist. Joel Sanga „Lättease” on tundeluule kõige paremas traditsioonilises mõttes. Väärib tähelepanu, et valik sisaldab minu teada enam-vähem kõik autori luuletused reas, mis on enam-vähem kronoloogiline. Niisiis pole „Lättease” ainult päeviku imitatsioon, päevikuvormis kunstiteos, vaid samavõrd või just eeskätt kunstivormis päevik. Autori meetodit võib kujutleda umbes nii: hoidudes luuletamast, ootab ta ära mingi kurvikoha oma tundeelus, laseb selle ka veidi mööda, harjub uue emotsiooniga ja seejärel fikseerib selle äärmiselt korrektses, diskreetses, lõpetatud luuletuses. Sanga luuletustes valitseb vaikne tasakaal eneseväljendustungi ja objektiloomise vahel, emotsionaalse algtõuke, kujundivaliku ja vormilise lahenduse vahel. Kõigisse kolme komponenti suhtub Sang rüütellikult, lõhkuva irooniata, ning on seeläbi saavutanud silmapaistva väljapeetuse. Ta luuletused pole emotsionaalsete seisundite kirjeldused, sest see oleks usutavasti viinud keerukama kujundlikkuseni. Need pole ka tundeseisundite kujutised, sest sel juhul oleks küllalt muutlik ja erk tundeelu , mis sarjast aimub, viinud suuremate vormivabadusteni. Surumata küll erinevaid tundeliigutusi täiesti ühtsesse vormi, ei püüa ta ka kujutatava muutusi täpselt kujutisse projitseerida, tundekõveraid vormiga matkida. Ta piirdub nende põgusa maskeerimisega, ja ta luuletuste vormiline mitmekesisus tuleb pigem iga üksiku kirjutamisaja meeleolust kui nende elamusainest. Niisiis võiks öelda, et Sanga luuletused on tundeseisundite nimetused, vihjed nende olemasolule. Erandiks ehk luuletus lk. 15, mis jõulisemalt ja ärevamalt esitab jõulisema ja ärevama janu suurema intensiivsuse järele.

Toomas Liiv, kes esineb valikuga „Kase põlemine”, äratas „Nooruses” tähelepanu juba paar-kolm head aastat tagasi ning on oma sageli pikkade ja enamasti pikavärsiliste luuletustega sestsaadik pidevalt silmapiiril püsinud. Nimetan seda „pikalisust” siin konstateeringu korras lihtsalt kui tõsiasja, mis kohe pilku püüab, ilma et tahaksin seda autorile reklaamtrikina ette heita. Veel kaugemal olen pidamast luuletuste pikkust ja sõnaohtrust mingiks iseendast-paheks, mida vahel võib kuulda, nagu ma seda ka iseendast-väärtuseks ei pea.

Et rumal tõlgendamistõbi on ikkagi veres, püüdsin leida sellele Liivi tunnusvõttele mõned mõeldavad seletused. Nii võib see tähistada katset fikseerida elamuse voolu, voolavat nägemust, kaemust. See võib aga olla ka katse loitsida, viia end teataval viisil tarvitatud sõnade abil seisundisse, mil alles hakatakse nägema, kusjuures saavutatud nägemuse sisu ei tarvitse kattuda nende sõnade ja sõnaühendite sisuga, mida kasutati vahendiks. Kolmas, esimesega külgnev võimalus on, et Liiv imiteerib keele lagunemist transtsedentse kogemuse surve all, – nimelt imiteerib, sest tegelikult jääb keel tal terveks nii süntaktiliselt kui morfoloogiliselt, ta värsid on taandatavad grammatiliselt õigeteks lauseteks, kirjavahemärgid, kus need puuduvad, üheselt paigaldatavad. Ka sõnamänge, mis osutaksid paradoksitajule, pole oluliselt harrastatud. Teatav lõhutuse-efekt on tekitatud välise, tüpograafilise liigendusega, mis on asetatud teksti peale ühetaolise võrguna, nii et teksti jagunemine värssideks oleks nagu mehhaaniline – justkui tahetaks pääseda luulest mingis autorile sisseharjunud mõttes, ning rõhutada tekstis peituvate nägemuste või taotluste primaarsust teksti enda ees. Kui nii võtta, on tegemist korraga kahe erineva liigendusprintsiibiga (sest, nagu öeldud, koosnevad Liivi luuletused täiesti korralikest, omakordagi monotoonseteks rütmiseeritud voolavatest lausetest), ning kogumulje määrajaks on nende omavaheline suhe. Need süntaktiliste üksuste ja lugeja silmale nähtavate värsside vahekorrad on kohati kavatsuslikud, kultiveeritud, sagedamini aga ilmselt juhuslikud. Viimane tõik kinnitab varasemat arvamust, et Liivi varjatud sooviks võib olla organiseeritud poeetilisusest pääsemine.

Ka tema sumedaist muinasjutuarhetüüpidest laenatud sõnapildistik reedab tema sümpaatiate suunana sealpoolsuse (ning ometi hoiab teda just tagasi). Sama püüdlust on ta ka otsesõnu deklareerinud, nimiluuletuses kui teostunut, mitmes teises kui soovitavat („Kõigest hoolimata”, „Põleta mind”), vähemalt ühes kui liig-inimlikkuse läbi takistatut (lk. 52). Viimasest hargneb rida katseid oma müstikukutsumust leebelt pilgata, sellele argipäevasemas ringis resigneerivat rahuldust leida või talle hoopis mõtlemata lihtsalt niisama luuletusi teha. Kuid neidki katseid seob omavahel ja muudega mingi üldine nostalgiline põhitoon (mis võib ka stiliseering olla) ning abitus harvadel naljaheitmistel, mida võib pidada elamisega kindlamalt lepitava huumori puudumise märgiks. Tõepoolest oma taotluste sfääridesse tõusvat näib Liiv ainult „Mina mina mina” lõpuosas, kuid siingi jäävad keel ja värss muutumatuks.

Autori teise külje, kaugema pretensioonita puhta luule õnnestunuimaks näiteks pean „Silda ja pääsukest”, küllaltki originaalse ainega pretsiisset ja ülepingutustest vaba sõnamaalingut (või peaks ütlema sõnafilmi, sest tal on ajas kulgev süžee), mida võib võtta kui mitme võtmega sümbolit, kuid mis on täiuslik ka asjana iseeneses. Ühtlasi ilmneb siin selgelt Liivi kõikide nägemuste ühine joon: need on nägemused selle sõna kõige otsesemas mõttes – nad on silmanähtavad, olgu siis ihuliku või vaimusilmaga, ega reeda endas midagi meelelisele kirjeldusele allumatut. Nii oleme jälle tagasi keelekäsitluse juures. On võimatu lõplikult otsustada, kas Liivil on olnud transtsedentseid kogemusi, mida ta keeletarvitus lihtsalt ei võimalda veenvalt esitada, või pole tal neid olnud ning ta püüab neid käepäraste vahenditega esile kutsuda või imiteerida. Usun igatahes, et tal ei tuleks maha matta ega maha salata oma nii paljus ilmnevat müstikakiusatust, vaid tõesti lasta enda vabaks üldpoeetilistest stampidest või leida kas või mingeid teisi, kirjandusväliseid teid oma kalduvuste realiseerimiseks, vähemalt järelekatsumiseks. Kõige vähem tarvitseks karta seda, et lõpuks või mõnes vahejärgus ei osututagi äkki luuletajaks literaadi tähenduses.

Ülejäänul kahest mehest pole põhjust pikalt rääkida. Need on ilmekad ja enesekindlad anded, sellised, kelle puhul on kombeks öelda, et nende eest räägivad nende teod, ja kelle puhul võiks kurta ainult nende nii väiksegi raamatudebüüdi koletut hilinemist, kui mitte see kurtmine ja arutamine kirjastamisküsimuste ümber poleks viimasel ajal niigi tüütuks kombetalituseks jõudnud muutuda.

Jüri Üdi („Aastalaat”) ülimalt kirjut, nii ainealade, vaatenurkade kui tundetoonide poolest mitmekesist loomingut hoiab koos tema kõikeläbiv artistlik loomus, kõrget marki kergus nii värsistuses kui hoiakus. „Aastalaat” ning sellele nüüd omaette raamatuna lisandunud „Detsember” (millele kunagi algatatud järjekordse kasseti materjalidest on kuuldavasti järgnemas veel Liivi ja Isotamme raamatud) lasevad heita mingi pilgu ka autori kujunemisloosse. Siin-seal välgub õige varajast ühemõõtmelist tragismi või pealiskaudset naera-bajazzot, ka niisama klounimängu, vahel üsna pudedat, kuid eksimatu vaist on õige ruttu juhtinud tasandile, kus traagika ja koomika, enese ja teiste, usu ja absurdi, traditsiooni ja paroodia, päevakaja ja üldinimlikkuse, filosoofilisuse ja jama sulamid totaalse artistlikkuse rüpes on lahutamatud. Ja kui ka seda on juhuslikumalt ja väiksemate komponentide arvuga esinenud meie luules ehk varemgi, siis täiesti konstruktiivse sõna ütleb Üdi argielulise lüro-eepikaga, nagu „Krauklis” („Aastalaadas”) või „Ema ootel” („Detsembris”). – Kahtlemata on Üdi üks avaramaid luuletajaisiksusi, kellega meil kunagi hoobelda olnud. Meelega jätan lisamata „juba praegu”, mis kõlaks sündsusetu pealetükkiva lisapalade norimisena ja rumala möödavaatamisena senitahtu tähendusest nii kõrvalise tunnuse alusel, nagu seda on tegija eluiga.

Selleks, mis Üdil artistlikkus, on Isotammel („Mees tänavalt”) kõigeläbiv tõsidus ja asjalikkus. Loonud ühe väga kindla ja tervikliku lüürilise m i n a, mis antud juhul autori maise isikuga kattub vist täpsemalt ja täielikumalt, kui oleme harjunud nägema, kuulutab ta selle nimel luuletushaaval oma arvamusi ühekaupa kõigist maailma asjadest, tema ise kaasa arvatud. Seda on kosutav jälgida. Lapselikult selged ja lihtsad arusaamad õiglusest, tõest, inimesest, armastusest, elust kõlavad siin täismehe täiel häälel, ilma hajuva lastetoa-illusioonita ja ilma kahtluseta selles, et nende õige koht on siinsamas maa peal.

Lugenud ka teisi Isotamme luuletusi peale „Närivtrükis” toodute, võin öelda, et tema on väljaande mahu kitsuse läbi teistest rohkem kannatada saanud. Kuna tema amplituud ilmneb nimelt temaatilises haardes ja mitte võteterohkuses, saaks temast õige ettekujutuse ja ühtlasi õige mõnu tema ühekaupa-läbivõtmise meetodist ikka ainult kõigi ta luuletuste peale kokku; igasugune valik jääb paratamatult segaseks. Kui näiteks puuduvad luuletused, mis konkretiseerivad lk. 81 antud autoportree esimest salmi, jääb sellest salmist endast väheks ning mõni võrdpilt nagu „Matadoor” kaotab isikuloolise tagapõhja. Nii et kirjastusest lubatud lisa omaette raamatu näol on tõepoolest pikisilmi oodatav, ja seejärel poleks paha midagi ülevaatekogu taolist.

Ka luuletuste pealkirjastamine „Närvitrüki” sarjas kisub autorist kõrvale: osa pealkirju on lihtsalt tarbetud, osa aga suhtuvad oma tekstisse mingi rafineeritult lõdva irooniaga või pseudo-sügavmõttelisusega („Negližee”, „Loodetavasti”, „Tuhka pähe”, „Kuni ärkamiseni”), nagu paneks autor oma luuletuse avalikult kahtuse alla või siis luiskaks talle juurde varjatud tähendusi. Mõlemad võtted mõjuvad selle autori suhtes rakendatult seda võõramalt, mida omasemad meile üldiselt on sellised ärge-võtke-mind-tõsiselt ja ega-ma-ei-mõtlegi-seda-mis-ma-ütlevat-näin mängud. Tähest ja numbrist indeksid, millega autor varem ise märkis oma luuletuste kirjutamisjärjekorda ja kuuluvust teatavasse lahtrisse oma loomingu nomenklatuuris, olid tema luule toimeka vaimuga rohkem kooskõlas.

Kui jutt juba pealkirjadest, vaadelgem ka Isotamme valiku üldpealkirja. „Mees tänavalt” – see sõnaühend pärineb vist kahe-kolmekümnendaist aastaist, sõdadevahelisest kriisiaegsest Läänest ja kõlab praegu veidi vanamoeliselt. Siis tänavale löödud töötatöölised või lippudega tänavale läinud töölised on sealpoolseis heaoluühiskondades nüüd kuuldavasti asendunud või täienenud uute jõududega, kes on loonud ka uue fraseoloogia. Meil võiks „mees tänavalt” tähendada ehk rahvamalevlast, kes on tulnud tänavale, et ühiskonna elureeglite vastu avalikult eksijaid karistada, või jälle neid eksijaid-eksitajaid endid. Kuid pole tunda, et esimene funktsioon Isotammele sümpatiseeriks, ning nimetasingi seda siin vaid ammendavuse huvides. Teise kandjad ei näi aga ilmutavat niivõrd suurt mõistete selgust ja sekkumistarvet kui Isotamm.

Siin jõuame nähtuseni, mida võiks nimetada Isotamme paradoksiks: loomult sotsiaalne luuletaja sõna kõige rangemas tähenduse, on Isotamm ometi ilma reaalse sotsiaalse seljataguseta, poliitilise jõuta. Ühiskonnas, mis on korraldatud nii, et kogu poliitika on riiklik (isegi kui see riik üldrahvalikkuse vaheastme kaudu väidetavasti kadumisele püüdleb), ei saa ajada teist poliitikat kui sellesama üldrahvaliku riigi oma, ega teisiti kui riigi teadmisel. Selle tõsiasja senisest selgem ilmutamine iseenese näitel jääb Isotamme luuletuste, avaldatute ja seniavaldamatute, tekstiväliseks teeneks. Kus pole olemas eraalgatusel tegutsevate institutsioonide traditsiooni, kes saaks seal kiviga visata, kui mees, kes kord ühes luuletuses kirjutas umbes nii, et tema ürgjõulist elu elav luule pole avaldamiseks närtsinud kirjandusajakirjades ja hermafrodiitsetes kassettides, on nüüd ometi selleni jõudnud? Alternatiiviks oleks sahtliluule... sotsiaalne sahtliluule? Liivakastiluuletuses tunnistab „asotsiaalne element” üles, et peale väljaspoolt vaatamise ja naermise ta ühtlasi kadestab liivakastis olijaid. Mida peab tegema see omamoodi utopistist new left liivakastis, kus valitsev on realismile ja stabiilsusele pürgiva, lastehaigustest loobunud old left mentaliteet? Lohutuseks ehk piisab teadmisest, et ohu eest jõuda oma kord juba viidatud autoportree (lk. 81) kolmanda salmi põlastatud seisundisse peaks ta vist olema kaitstud.
Mida siis kokkuvõttekski öelda muud, kui algust umbkaudu korrata: „Närvitrükk” on meie kirjanduse üldsituatsiooni loomulik jätk, pärast pikka luuledebüütide pausi ometi lausa pühapäev. Taas ühe uue põlvkonnana lisab ta meis status quo’le (Uno Lahe termin) omapoolse varjundi värskust. Küllaltki jõulise, nagu igaüks lugedes ise võib veenduda.

(„Noorus“ 1971, nr. 11; "Kuldnokk kõnnib" lk. 33 - 40)

 Äsja oli mul au olla valitud August Sanga luuletõlkeauhinna laureaadiks Paavo Haavikko "Teise luuletuse" (mis on üks osa tema kompositsioonist "Talvepalee") tõlke eest.

Panen siia üles oma tänukõne.

Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna üleandmisel 30. septembril 2022

Head kolleegid, head huvilised, auväärt žürii !

Aitäh selle üllatusena tulnud auhinna eest, ja palun lahkesti vabandada, et mind kehaliselt kohal ei ole. Püüan jõudumööda olla korralik inimene, ja korralik inimene võtab iga tunnustust eeskätt kui avanssi. Sestap püüan aega ja jõudu, mis kuluks au vastuvõtmiseks kohale ja tagasi koju liikumisele, kasutada pigem selleks, et au vähemalt tagantjärgigi välja teenida. Nii või teisiti, suur tänu stimuleerimast ja ühtlasi parimad tervitused kaasnominentidele – ja ka nendele paljudele, kes seekord veel nomineerimatagi jäid. Igal juhul tasub selle kummalise asjaga – luuletõlkimisega – jatkata, kui kord juba ollakse sellesse lõksu langenud.

Ja mõistagi palju õnne toimetajaauhinna laureaadile ! Tahakski kõigepealt öelda, et on omamoodi sümboolne nende kahe auhinna üleandmine ühel ja samal päeval ühes ja samas kohas. Inimene elab keele sees, püüab keele saladuste tajumises, keele kui elava organismi loomupäraste toimemehhanismide tajumises, keele praktiliste rakendusvõimaluste katsetamises ja kujundamises edeneda, mis peale kõige muu on üks tohutu ja samas käepärane võimalus edeneda iseenda mõistmises, iseenda tajumises ja kujundamises nii igal indiviidil kui, pidulikuks minnes, inimkonnal tervenisti. Nii tekstide tegemisel, nende toimetamisel, neid mõista ja omaks võtta püüdmisel on selles lakkamatus protsessis igaühel oma asendamatu osa. Tahaks muide südamest loota, et viimastel aegadel taaselavnenud madistamine keelekorralduslike küsimuste ümber (milles paraku paistab olevat palju üksteisest mööda rääkimist, aga ehk läheb see üle) kokkuvõttes viib kõiki lähemale keele kui loomuliku, orgaanilise, isekorrastuva struktuuri tajumisele, mis on meile kingitud samamoodi nagu hingamise, kõndimise, ainevahetuse jne. võimegi. Keel toimib/realiseerub ja (eluliselt vältimatul määral ja viisil) ka korrastub meie kaudu – meist igaühe kaudu. Päevast päeva.

Selle nurga alt vaadates on luule üks keele realiseerumise viise. Vahel kurdetakse, et see või teine luuletus on kole keeruline ja segane, mõistetamatu. Arvan, et siin tuleks suuta vahet teha, kas luuletajal ongi miskipärast lust ja tahtmine segast panna või on tema püüdluseks midagi võimalikult täpselt ja nüanseeritult tabada, seda miskit kõiges tema keerukuses kirjeldada, ehitada selle millegi keeleline mudel. Mis muide pole kaugeltki puht-ratsionaalne ega “kuiv” tegevus, vaid pigem just tugevasti seotud vaistude ja väikest viisi ilmutuslike tajudega. Kui sellisest stardipositsioonist lähtudes õnnestutakse, siis küsimus tulemuse (luuletuse) keerulisusest ja nn. mõistetavusest või mõistetamatusest kukub iseenesest ära. Võibolla ongi keeruline, aga mis siis. Peamine pole selles. Kui miski on keeruline, siis ka tema aus mudel saab olla vaid keeruline. Aga ta peab olema niivõrd ilmekas ja täpne, et kõik on järsku nagu peo peal, ilma et sa lugejana tingimata peaks “mõistmiseks” näpuga järge ajama ja labürintides äraeksimist kartma. Seda täpsust ja ilmekust taotledes avastab luuletaja keeles muuhulgas ka selliseid võimalusi, mida seni pole tähele pandud ega aktualiseeritud, ja vajadusel, nii-öelda viimases hädas, loob neid ise juurde. Kas need jäävad ühekordseteks ad hoc leiutisteks või lähevad pikemalt-laiemalt käibele – igatahes on nad aidanud purustada eluohtlikke trombe keeleorganismi vereringes.

Mis aga luule t õ l k i m i s s e puutub, siis siin ei saa alguses siiski läbi ilma näpuga järge ajamata, et kõigepealt jälile saada, kuidas algtekst koos seisab. Et säärane, ajuti võibolla tüütugi tegevus ette võtta, peab olema mingi impulss, algtõuge. Algtekst peab sind kuidagi intrigeerima, su uudishimu kiusama hakkama. Siis on loota, et leiad üles tema mõjuvuse n.-ö. tehnilise saladuse ja saad inspiratsiooni selle rakendamiseks teiskeelses tekstis, niivõrd kui see põhimõtteliselt võimalik on. Täisadekvaatse tõlke tegemist pole mõtet eesmärgiks võtta, ka pealtnäha sarnased keeled on vägagi erinevad ja eks pealegi iga asi saa olla identne vaid iseendaga. Sa võid ju kujutleda, et kirjutad omas keeles sama luuletuse mis alg-autor omas keeles, aga kas ei öelnud juba vanad roomlased, et kui kaks inimest teevad sama asja, siis pole see sama asi. Eesmärgiks, positiivseks programmiks võiks olla oma uudishimu rahuldamine algtekstile võimalikult lähedale või lausa selle sisse trügimise teel. Close reading, close reading! Muide kui seda järjekindlalt harrastada, hakkab see pikapeale mõjutama ka seda, kuidas sa üldse loed, võibolla üldisemaltki – kuidas sa asju ja nende seoseid tähele paned. Võõrutab pealiskaudsusest ja koolitab vaiste. Ja mida rohkem sa algteksti sisse jõuad, seda enam sa teatud mõttes sellega samastud ja seda iseeneslikumalt hakkab kujunema ka selle tõlge kui algtekstist tõuke saanud uus entiteet sinu keeles. Eesti keele ja eesti luule elavuse seisukohast pole erilist vahet, kas tegemist on otsemaid eesti keeles kirjutatud luuletusega või mingist muust keelest eelkirjeldatud moel eesti keelde ületooduga. Mõlemal juhul hoiab see eesti keelt roostetamast, avastab selle võimalusi, vähendab inertsust ja suurendab elusat paindlikkust. Tõlkeluule teinekord rohkemgi kui algupärane, kui tuleb väljendada-kirjeldada-modelleerida midagi, mida eesti keeles seni pole teha tulnud.

Jõudu ja rõõmu kõigile, kes sellele teele asunud!

Ja lõpetuseks palju tänu Piret Salurile ja Juhani Salokandlele, kes mulle Haavikko “Talvepalee” kallal pusimisel head nõu andsid!

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Riputan siia "Tähenduse teejuhtide" tellimusel kirjutatud lookese, mis ilmus väljaande 23. numbris (numbri teema: tarkus). Mõistagi on seda parem lugeda teiste samas numbris samal teemal toodud lugude kontekstis. Üldse on "....teejuhid" üks tähelepanuväärne ettevõtmine, millel tasub silma peal hoida.

Lollakaid märkmeid tarkusest

Ükskord vanasõnades ja kõnekäändudes tuhnides jäi silma krüptiline lausung: tark oled, tuppa/tarre s**ud.

Mida see võiks tähendada? Üldiselt ju mingis vanasõnas kasutatud, enamasti loodusest ja taluelust pärinevaid reaale enamvähem tundes saad pikemalt mõtlemata pihta ka tema õpetuslikule sõnumile. Vahel aga pead kukalt sügama.

Millegipärast oli mu esmane reaktsioon, et see vist küll ei olegi ehtne vana rahvatarkus, vaid seondub hoopis poolsundusliku väljakäikude rajamise kampaaniaga 1920ndatel. Et siis propagandaloosung, mis sihtrühmale mõeldes “rahvapäraseks” disainitud. Näpunäiteks, et tark – ja kes siis ei tahaks tark olla, eks – on see, kes ei käi asjal lauda taga või vagude vahel, vaid rajab selleks vajaliku ruumikese eluhoonesse. Selle mu kujutluse ekslikkus sai aga ruttu selgeks, nähes, kui palju tollest kampaaniast varem on seda ütelust rahvasuust kuuldud ja kirja pandud.

(Kõrvalepõige, loodetavasti ergastav. On üks kõnealusest veelgi mõistatuslikum lause: mida rotem, seda konnem /või oli see vastupidi/. Selle tähendus jäi avastamata isegi heal Arvo Krikmanil, olgu muld talle kerge, kes ometi teadis me vanasõnavaramust kõike ja rohkemgi. Ta ainsaks hüpoteesiks oli “mida rohkem konni kevadel, seda rohkem rotte sügisel” /või oli see vastupidi/, aga ausa teadlasena varustas ta sellegi mitme küsimärgiga. Teen siinkohal üleskutse tema mälestuseks: siinses interdistsiplinaarsuses leidub kindlasti loodusteadlasi ja -huvilisi, palun neil teada anda, kas niisugust pärivõrdelist seost konnade ja rottide esinemissageduse vahel on empiiriliselt täheldatud.) Aga tagasi peateema juurde.

Mu teine oletus oli, et tegemist on radikaalselt sõnastatud analoogiaga nendele õpetustele, mis manitsevad koduseid suhteid koduseinte vahele jätmagi, oma musta pesu mitte avalikult pesema, prahti tarest mitte välja kandma jms. Niisiis et tarkus seisneb selles, et sa ei roni oma s**aga külarahva nina alla. See muide näib vastavate vanasõnade hulga järgi otsustades olevat me esivanemate valdav mentaliteet, millest moodsad trendid ju märgatavalt erinevad. Mis näitab, et olgu tarkus/tarkolemine kui niisugune aegumatu väärtus, siis milles just ta millalgi seisneb, on juba iseasi.

Tuleb aga tunnistada, et seegi mu tõlgendus läks pigem omadega metsa ehk oli pigem loll kui tark. Osalt kärsitusest: ruttad seletama enne, kui seletatavat piisavalt tunned. Olin kahe silma vahele jätnud tõlgendatava variandid, kus lausepoolte vahel seisab “aga”. Tark oled, aga... ja need teised sõnad. Mis muidugi viib asja hoopis teisele pinnale. Sa võid olla mingis mõttes tark, aga samas toimida/elada lollisti. Või: sa tahad näida tark, aga su tegelik (võibolla varjatud, aga näe äranähtud) toimimine sunnib selles kahtlema. Ka võib tegemist olla alaväärsustundelise kadedusega: teine ajab säärast juttu, millest ma niigi palju tolku ei saa, et hinnata, kas see on tõesti tark või lihtsalt tühi targutamine, või veel hullem, saan sisimas aru, et teine on tõepoolest tark, targem kui mina iial küüniks – ja siis mis muud kui lohutuseks teise nõrku kohti otsima või neid välja mõtlema. Veel muidki psühholoogilisi variante annaks siit välja tuletada. Skaala ulatub vahetegemisest – loomuliku intelligentsi ja elukogemuse varal – tõelise ja teeseldud-eputava tarkuse vahel kuni tõsisegi tarkuse halvustamiseni sisseharjunud tuima rumaluse ajel. Aga võibolla on see viimanegi tarkus – aitab sul edasi elada.

*

Tegelikult tunnen end alati kuidagi nihelevalt, kui arutluse all on abstraktsioonid/universaalid, vahetust kombatavusest kasvõi väheke kõrgemal (?), mõttekujutuslikkuses elunevad entiteedid. Nagu näiteks tarkus ja lollus.

Vahel tundub, et mis jama see olgu: olles nad endale ise välja mõelnud nagu puuslikud pärisjumala asemele, oleme nüüd nendega kimpus, tajume neid nagu Ding an Sich'e, mille olemusele (juhul kui väljamõeldisel seda on), tähendusele, veel vähem rakendatavusele maises igapäevaelus (kui see üldse oluline või võimalikki on) me kuidagi pihta ei saa, vähemalt rahuldavalt mitte. Äkki oleks tark neist ärgata, nad sinnapaika jätta kui rumal hälve, kui tõepoolest targutamine t(T)arkuse surrogaadina. Kisub aga ometi nende juurde tagasi; vahel tundub, nagu ikkagi saaks nende abil Suure AlgusTähega Tegelikkuse Adumisele ehk Tarkusele ligemale pääseda. Nagu mingi kuradima obsessioon, jumala eest.

Eks see vist üks maharahunemata kaja realistide ja nominalistide kaklemisest ole. Kuskil kumab kaasa ka piikidemurdmine selle üle ja ümber, kas miskid kollektiivsed identiteedid (nt. sugu, rahvus....) on empiiriline realiteet või intellektuaalne/sotsiaalne konstruktsioon. (Vihje: minumeelest üks ei sega teist.) Ja kuskilt nagu kostaks ka Schrödingeri vaese ärasolgutatud kassi kräunumist, kellest me ei tea, kas ta ise ikka teab, kas ja millal ta elus või surnud on. Kui olen õigesti aru saanud, siis hiljemalt tõehetkel – siis kui Schrödinger ta kasti lahti teeb – ei saa ta (enam) olla mõlemat korraga. Aga meie? Kas meile, inimestele, on antud võime olla superpositsioonis, ühekorraga nii selles kui igaveses elus – ja kui jah, siis kuidas käib või peaks käima selle võime realiseerimine? Äkki realiseerime seda pidevalt, ise teadmatagi?

Kirjutan seda hilisõhtul ja üsna unisena; kassindus jäi kummitama, seda enam et külmade lähenedes on hiired majja tungimas. Meenus, et on ju üks teinegi kuulus-klassikaline kass, see alatasa kas olematuks hajuja või igatahes vaatleja silmist kaduja, kuni temast aistitavaks jääb vaid aistitava ainelise kandjata irvitus või naeratus.

Ma arvan, et see olematuse/aistitamatuse irvitus või naeratus ongi Tarkus (või vähemalt pole liiga ebaadekvaatne teda selleks nimetada) ja võime/oskus seda, ütleme, nautida, midagi juurde kauplemata, on see, mida tohiks ehk nimetada meile kättesaadavaks tarkuseks. Piisavaks, sest kõik muu tuleb pealekauba.

*

Tarkust (seda sõna, abstraktnoomenit, millega tähistame üht aprioorselt antud või empiirikast väljanõrutatud mõistet) võiks niisiis võtta kui, ütleme, kõiksuse sünonüümi, nähtuna tema poole püüdleva inimese seisukohast.

Kõlab ju kenasti, aga definitsiooniks ei passi, sest eks defineerimine ole ju piiritlemine, ja mis kõiksus see sul on, mida piiritleda saab.

Oh jah, ja üldse ja ülepea. Läbi analüütilise filosoofia isade pedantselt lihvitud prilli- ja suurendusklaaside fokuseeruv kiir põletab igasuguse lootuse keelelis-sõnaliste jadade kaudu Tarkuseni jõuda. Ja millest rääkida ei saa, sellest oldagu vait, käratab Wittgenstein (ka iseenda peale, aga sadat protsenti ei kuuletu: obsessioon, nagu sai juba öeldud... liigiomane /liig?/inimlik loomusund vist).

*

“Näe, tarkus jalutab tuhas, / käes väike maailma-mudel, / nii heledalt selge ja puhas / kui seebikivi pudel.” (Betti Alver)

September 2022