Märkasin, et facebookis levitatakse linki filmile "Lõppematu päev" (režissöörid Jaan Tooming ja Virve Aruoja, operaatorid Peeter Tooming ja Vello Aruoja, laulud Tõnu Tepandi, minu idee, stsenaarium ja laulutekstid). See tehti aastal 1971 Eesti Telefilmis, kus ta ka enne avalikkuse ette jõudmist hävitamisele määrati. Jäi siiski ellu - Vello Aruoja kodus voodi all. Uute aegade tulles tehniliselt korda tehtuna on seda mõnikord siin-seal näidatud ja mõnd aega tagasi levitatud ka CD-na "Teater.Muusika.Kino"-ajakirja kaasannete hulgas. Kõige hõlpsamini on kättesaadav ETV2 saidil:
http://etv2.err.ee/videod/mangufilm/b0332071-f6b3-4cd7-a782-37d19be224b7
Uut huvi ära kasutades kleebin siia väikse mälestusliku loo filmi tegemisest, mille kirjutasin mõne aasta eest tollase huvi rahuldamiseks. Tervitan kõiki, kellele film meeldib! Teisi ka. Niisiis:
„LÕPPEMATUST PÄEVAST“
„Lõppematu päeva“ filmi (1971) oli lõbus teha, vaatamata kõigile
jamadele, mis selle ümber käisid. Kaugeltki kõiki kavandatud episoode ei
õnnestunud teostada, muidugi ideoloogilistel põhjustel.
Meenub näiteks tolle aja kohta ilmselt täiesti utoopiline kavatsus, et ühes episoodis
sõidaks peategelane (Jaan Tooming) tankiga Vabaõhumuuseumi. Kusjuures see
polnudki mõeldud Vene okupatsiooni metafoorina, vaid pigem futuristliku raevuka
tüdimusena tardunud minevikust või midagi taolist. Igatahes keeldus Telefilmi juhtkond
kategooriliselt võimaldamast Matrossovi polgust (Tondil) tanki laenata
(vaevalt see õnnestunud olekski). Ajasin aga peale, et see oleks terviku
seisukohast väga vajalik episood. Leplik Virve Aruoja siis lahendas asja nii,
et filmiti lumel muuseumi värava poole roomavat ja laste mängutanki enda ees
lükkavat Jaani, seejuures sellisest rakursist, et tank mõjus üsnagi ähvardavalt
suurena. Aga selliselgi kujul võeti stseen filmist välja.
Ära jäi ka stseen matuselt, õigemini kadunukese
ärasaatmiselt, kus Jaan oma poolkasukas, sasitud karvamüts ja paks rääbakas
portfell käes, seisis koos soliidsete seltsimeestega kirstu juures auvalves.
Väljajätmise põhjendus oli, et surma üle ei ole sünnis lõõpida, tegelik põhjus
muidugi sarnasus ametlike riiklike matuste pildiga. – Samas tekkis filmimise
käigus uusi episoodikesi juurde, ideoloogiliselt süütuid, aga taotletud
kirevale üldpildile kaasaaitavaid.
Lisaks praegu nähtavale oli filmil (ka selle lõplikul kujul)
tiitrite-eelne proloog, mis on aga ilmselt pöördumatult hävinud. Üldkompositsiooni
seisukohast on sellest kahju. See kujutas elektrirongijaama poole (filmitud
Tondi jaamas) viimase jõuga jooksvat meest (mängis üks telefilmistuudio
tehniline või organisatsiooniline töötaja, suhteliselt vanem mees, kelle nime
olen kahjuks unustanud; kui õigesti mäletan, oli ta ühtlasi mingi rahvateatri
veteran), kes endale pidevalt hingeldades kordab: „Jõuame, jõuame küll, küll me
jõuame!“ (Need olid ka ainukesed sõnad, mis filmis räägiti, kõik muu heli on
muusika.) Jõuabki viimasel hetkel enne uste sulgumist vagunisse. Kontrastina järgneb pikk igav seismine, rong
millegipärast ei sõida välja, kaamera
uitab loiult mööda vagunis istujate nägusid, kelle hulgas on ka Jaan – kuid
kaamera ei peatu temal kauemaks kui teistel. Järsku nõksatab rong liikuma,
samal ajal algavad tiitrid vaguniaknast paistva räämas maastiku taustal.
Kuna filmi avalikult ei näidatudki, jäi tollal inimestelt
küsimata, kas vaatajani jõuab selles fragmentide reas teine otsene ja
konkreetne süžeeline seos kahe järjestikuse episoodi vahel (esimene on laste ja
lõpuks ka naise laialijagamine pärast
armastusstseeni). Millegipärast kardan tänini, et see teine võib jääda puht-visuaalselt
märkamatuks. Nimelt et kortsus rahatäht,
millega Jaan sööklas maksab, otsides seda paaniliselt oma tohutute rahakuhjade
vahelt, on seesama, mille ta saab eelmises episoodis oma palja käega jääaugust
püütud kala eest. Sellel tahab
stsenaristi meelest olla oluline moralistlik tähendus.
Aga üldiselt on see minuarust üks maailma parimaid filme.
