Facebookis meenutatakse tänulikult ja tänuväärselt Kersti Merilaant tema 40. surma-aastapäeval.

Sel puhul paigutan siia oma ühte tema luuletusest vaatleva  ettekande temale ja August Sangale pühendatud konverentsil 2013. aastal. Mõlemad - Kersti ja Sang - olid  ja on mulle isiklikult väga olulised inimesed. Ja mida edasi, seda selgemaks kristalliseerub  nende  loomingu ilme oma tekkeaja ja -koha peegeldusena.

„… ja nii pagana raske teha / on tõeliselt mõtteta värsse“

Võtan vaatluse alla Kesti Merilaasi 1979. aastaga dateeritud luuletuse „Mõtteta värsid“. Miks just selle?

Eeskätt et see luuletus on mind alati kummitanud. Täpsemini öeldes tema kaks lõpurida, mis on luuletuse puändiks ja siinse jutu pealkirjaks. Huvitav muide, et Merilaasil on näidend pealkirjaga „Kaks viimast rida“; selle peategelane näeb unes tähendusrikast luuletust, kuid ärgates mäletab sellest vaid lõpuridu. Minagi avastasin just, et Merilaasi kõnealust luuletust täies pikkuses, mis tolle lõpppunktini viib või toob (oleneb kustpoolt vaadata), poleks ma varem nagu lugenudki. See lõpetus aga on kord vaiksemini, kord valjemini kuskil mu teadvuses tiksunud aastakümneid.

Siit siis uus küsimus, kiusatus aru saada: miks ikkagi just nii?

Tõenäolisim seletus on, et Kersti Merilaasi luulega üsna palju tegelnuna (nii omaks lõbuks lugedes kui kriitikuna analüüsida püüdes) ja ka luuletajat ennast aastakümneid üsna lähedalt tundnuna pole mul kuidagiviisi muljet, nagu tema eriliste igatsuste hulka kuulunuks tahtmine vabaneda (elu, luule vms) mõttekusest või mõtestatusest. Pigem vastupidi.

Ei tea temal ühtegi niisugust pala, mis kas keele grammatilise struktuuri lõhkumise või siis grammatiliselt korrektsete, aga absurdsete lausungite konstrueerimise teel püüaks väljuda mõistetavuse või loogilise relevantsuse raamidest. Sedalaadi meeleheitlik või epateeriv eksperimenteerimine on talle võõras. Niisamuti on kõnelustest Kerstiga meelde jäänud just tema püüd kõikvõimalikest asjadest – ka mõtlemist ületavatest antustest või isiklikest vaistlikest vastumeelsustest – selgust saada, neis mõtet leida. Niisiis mõistaandmine (neis kahes värsis), nagu autoril oleks lausa obsessioon püüda teha midagi mõttetut ja selle nurjumine võtab lausa vanduma, näib olevat selges kontrastis kõige muuga, mis sellest luuletajast teada. Ja nii ilmekas kontrast muidugi intrigeerib.

Rangelt selle luuletuse, vähemasti tema puändi juurde jäädes tuleb küll täpsustada, et otsesõnu käib see just ja ainult värsside kohta. Autor ütleb värsivormis, et tal on raske teha mõtteta värsse, luua mõtteta luuletust. Koguni pagana raske, mis võib peaaegu tähendada, et samahästi kui võimatu. Või kui siiski võimalik, siis nii suure pingutusega, et see on omakorda mõttetu. Mõttetu on pingutada, saavutamaks mõttetust.

Nii et tsiteeritu käib värsside tegemise kohta. Kas seda tohiks tekstist lähtudes ja seda mitte liiga vabalt tõlgendades üldistada ka mistahes muule tegevusele, s.t. kas värsside, olgu mõtteta või mõttekate, tegemist võiks võtta mistahes inimtegevuse metafoorina? Luuletamise, luule lugemise ja mõistmise ja luule n.-ö. ühiskondliku funktsiooni seisukohast on see oluline küsimus. Tulen selle juurde allpool tagasi.

Nüüd aga: mis on üldse mõttetus? Mõtte täielik puudumine ilmselt, mistahes mõtte puudumine. Aga mis on mõte?

Vaatlus ja kogemus näitab, et selle sõna tähendus on haraline. Mõte võib tähendada ja tähistada mõtlemisprotsessi (olgu või spontaanse ja momentaanse) sisu ja tulemust. Ja sama sõna võib tähendada ja tähistada ka mingi olemise fundamentaalset põhjendatust, põhistatust (raison d’etre) – näiteks küsimus elu mõttest – , aga ka mingi tegevuse vastavust selle tegevuse eesmärgile, otstarbele. Tuleb tunnistada, et need on pisut kaks eri asja. Mõtte kui mõtte ja mõtte kui tähenduse vahet teeb juba (hiljemalt) Wiedemanni sõnaraamat.

Mööda ei tohi vaadata sellestki, et ka nii sarnaste sõnade nagu „mõtteta“ ja „mõttetu“ tähendus päris ei kattu. Vaadeldav luuletus kasutab sõna „mõtteta“ ja meil pole õigust seda teisiti lugeda. Aga siinkohal ongi just paras hetk asuda luuletust lähemalt silmitsema.

MÕTTETA VÄRSID

Kui ruttu kasvavad küüned,

juba jälle neid lõigata vaja!

Tuuleta veed on tüüned

ja vete peal kollane kaja.

Aga käärid on kole nürid,

vist traati ma lõikasin eile.

Need piltide pühajürid

ei tuhkagi tähenda meile.

Pool tundi ma raiskasin elust

tehes mani- ja pediküüri.

Üks pääsuke räästa pelust

läks lendu, lõi augu müüri.

Sa pärid mult, pooleldi nutul,

nagu aimaksid alatut võtet:

Mis mõtet on säärasel jutul?

Tõepoolest – ei olegi mõtet!

Mis mõtet on noorel kasel

aina õõtsuda akna taga,

või sel, et sind lahkuda lasen,

öeldes: Jää jumalaga!

Kui ma ometi tean, sa ei jää ju,

päris üksi sa edasi lähed

ja kaod üle kummuva käänu,

kus starti ootavad tähed.

Läbi õhtu õispunase eha

orkester põrutab marsse,

ja nii pagana raske teha

on tõeliselt mõtteta värsse.

Paar sõna luuletuse tehnilisest vormist. See on võimalikest lihtsaim, kavalusteta, püüdeta millegagi rabada või demonstreerida erilist virtuoossust kui väärtust omaette – ristriimilised nelikud aktsentueerivas (rõhulises) süsteemis, eesti luulesse tulnud võibolla Heine ja/või mõne teise sakslase tõlkimise kaudu. Ajapikku juurdununa ja laialt levinuna on selline vorm saavutanud tähelepandava loomulikkuse (sarnasuse spontaanse kõnega), samas ometi signaliseerides, et tegemist on ikkagi luulega, s.t. millegi erilisemaga kui mistahes igapäevane jutt. See on tehnika, mis laseb nii tegijal kui lugejal keskenduda sellele, mida „tahetakse öelda“ – sõnumile, mida põhimõtteliselt saaks ka proosas ümber jutustada, kuid mille esitus värsikujul on niihästi tihedam kui ka lahedam.

Kompositsiooni ja vaatenurga seisukohast hakkab silma, et lisaks mina-vormilisele esitusele (mis signaliseerib, et tegemist on lüürikaga) on luuletusel punktiirselt antud, kuid selgesti jälgitav süžee, mis imehästi sobiks ka väiksele novellile või ühevaatuselisele näidendile. (Merilaasi-Sanga konverentsil oli äratundmisrõõm kuulda Rein Aguri repliiki, et ta on kunagi tahtnud seda luuletust lavastada.) Luuletuse mina juurde on tulnud vana sõber (tundub, et midagi võitlus- või aatekaaslase taolist, kelles – või ka senises ühises aates või selle teostamises – mina on pidanud pettuma), et klaarida nende vahel tekkinud tõsiseid lahkarvamusi ja ilmselt taotleda mõistmist ja lepitust. Mina tunneb aga, et seda suhet enam ei anna lappida, nii raske kui see tõdemus talle ka poleks.

Petlikuks tuulevaikuseks maskeerunud ebamugavas situatsioonis teeb mina muud juttu – varba- ja sõrmeküünte lõikamisest, nüridest kääridest jms. Dialoogist ei saa asja, sõber on mina keerutamisest puudutatud ja ka mina tunnistab, et sel pole mõtet. Sõber lahkub ja mina ei hoia teda tagasi, kuigi tunneb, et teine on nüüd „päris üksi“ ja ka tema ise on rahulolust kaugel. Kõik see toimub grotesksel taustal, milleks on ilmselt sovjetlikud mai- või oktoobripühad oma „piltide pühajüridega“ (tõenäoliselt Poliitbüroo liikmete portreeplakatid linnakujunduses ja sundparaadist osavõtjate kantuna) ja orkestriga, mis „(l)äbi õhtu õispunase eha /---/ põrutab marsse.“

Pealkiri välja arvatud, lööb mõttetuse motiiv sisse süžee murdekohas, kus mina partner ei pea enam vastu ja küsib („pooleldi nutul“): „Mis mõtet on säärasel [asjasse mittepuutuval – P.-E. R.] jutul?“ ja mina vastab: „Tõepoolest – ei olegi mõtet!“ Järgneb huvitav manööver – mina küsib või tegelikult nendib (pole selge, kas valjult või iseeneses): „Mis mõtet on noorel kasel / aina õõtsuda akna taga“. Ehk siis umbes – kas tõesti kohe peab igal asjal mõte olema?

Siinkirjutajas äratas see kirjakoht kaks allusiooni. Üks on hästituntud episood Tšehhovi „Kolmes ões“, kus õdede juurde teeõhtule tulnud ohvitserid võtavad järjekordselt ette filosofeerimise kõrgetel teemadel. Kui üks neist, parun Tusenbach, on maalinud seltskonna silme ette pildi inimes(t)e elust kui olematu või igatahes teadmatu eesmärgiga, loomusunnist ajendatud lennust nagu rändlindudel, küsib üks naistest: „Все-таки смысл?“ – „Смысл... Вот снег идет. Какой смысл?“ vastab Tusenbach. Järgneb paus.

Teine pärineb Merilaasilt endalt, kuid vaadeldavast luuletusest üle neljakümne aasta varasemast ajast:

Sa küsid: „Miks?“ ja sinu hing

on ikka mitmekihtne.

Öö vajub üle metsa ning

kõik on nii hea ja lihtne.

(„Õhtu“, 1936)

Mõlemal puhul väidetakse, et parem (ja äkki ka adekvaatsem) on end mitte vaevata asjade või olukordade mõtte/tähenduse otsimisega. Ja mõlemal puhul antakse vaikimisi või sellesama teksti (luuletuse puhul – teiste, eelnevate või järgnevate luuletuste) edasise kulgemise kaudu mõista, et selline õndsalik nullseisund saab mõistuslikul olendil olla vaid ajutine. Mistõttu sellele toetumine , postuleerides universaalset mõttetust, on pisut nagu peitupugemine.

Vaadeldava luuletuse juurde tagasi tulles: ka siin püütakse mõttetust (või teadmist sellest) instrumentaliseerida, mõttetust lausa tahtlikult (juurde) luua või seda enda kasuks tõlgendada – et saada üle vastumeelsest olukorrast, seda enda eest peita. Kui noore kase õõtsumisel (teadvustatuseelsel või -välisel stiihial) ei ole mõtet, siis ei ole ega peagi olema seda ka minu toimimisel konkreetses situatsioonis ega kogu sel situatsioonil endalgi – eks ju?... Täpselt niimoodi luuletus jätkubki – nii nagu pole mõtet kase õõtsumisel, nii pole mõtet ka sellel, kuidas ma oma asjadel kulgeda lasen. Tegemist pole konkreetse olukorra konkreetse lahendusega (kuigi ka see mingil moel toimub), vaid katsega kogu kupatus mõtestavast teadvusest välja pühkida, vähemalt kuni halb päev saab otsa ja tähistaevas annab niikuinii teistsuguse perspektiivi (nagu eeltsiteeritud „Õhtus“, kus öö muudab „kõik“ heaks ja lihtsaks).

Ja nüüd need kaks viimast rida. Kõigele etteaimatavusele vaatamata on nad üllatuslikud – nagu puändile kohane. Autor ei ütle, et pagana raske on käituda mõttetult. Autor ütleb, et pagana raske on teha mõtteta värsse. Käigult tekib nagu hoopis uus vaade – nimelt et kõik eelnev ei olnud „päris“, vaid oli hoopis katse kirjutada luuletust, ja just sellist, mis oleks mõtteta. Kas see oleks seesama luuletus, mida siin vaatleme ja mis niisiis raskustele vaatamata siiski ära tehtud sai? Küllap vist, miks muidu on autor sellele niisuguse pealkirja pannud. Samas, kas see luuletus on ikka nii väga mõtteta? Nonsensi tähenduses kindlasti mitte – avastasime selles ju jälgitava, usutava, mõistetava loo jälgitava, usutava, mõistetava kirjelduse. Niisiis ikkagi ei õnnestunud mõtet vältida?

Nii või teisiti, võib vist öelda, et autor on luuletuse mina’st veelgi rohkem pingutanud distantseeruma luuletust ajendanud olukorrast: lisaks mõtteta jutule, mida luuletuses ajab mina, ja lisaks sellele, et mina hindab kogu oma käitumise ses olukorras mõttetuks, taandab autor otsekui meta-positsioonilt kogu närve- ja hingesööva loo lihtsalt nokitsemiseks ühe luuletuse kallal ja – nagu sellest distantsivõtust veel vähe oleks – hindab tagatipuks sellegi mõttetuseks. Olgu sellepärast, et tekkinud luuletus ongi mõtteta (trikk läks korda), või sellepärast, et päriselt ikka täiesti ei ole (trikk ei saavutanud eesmärki ja seega osutus mõttetuks). – Meenutades eespool püstitatud küsimust, kas värsitegemine tähendabki just ja ainult värsitegemist või on see mistahes inimtegevuse metafoor, tuleb ilmselt öelda, et eristamatult põimunud viisil nii seda kui ka teist. Midagi taolist on ju ka rahvaluule selles all-liigis, mida koolifolkloristlik taksonoomia nimetab „lauludeks laulust ja laulikust“. Psühholoogilises võtmes öelduna on ilmselt tegemist poeetilise teadvuse (või teadvuseseisundi) eripäraga, mis samastab luule ja elu.

Kui alguses postuleerisin, et vaadeldav luuletus on selle autori puhul midagi ootamatut ja kõigest muust eristuvat, siis paistab et eksisin. Mõtteta luuletusi, nonsenssluulet, Merilaas, nagu öeldud, kirjutanud ei ole – ja pealkirjale vaatamata pole seda ka kõnealune luuletus. Nii et ses suhtes sobib viimane täiesti autori kaanonisse. Igati mõttekas tekst. Kuid mõte, nagu eespool öeldud, võib tähendada ka eesmärgipärasust. Sellest lähtudes – ja silmas pidades luuletuses jutustatud loo ja luuletuse puändi vaimus seda, et mõtteta jutu ja mõtteta värsside eesmärk on põgeneda reaalsuse talumatuse eest – jõuame samuti just nimelt Merilaasi loomingu põhihoiaku, põhipaatose juurde. Erinevat on vaid niipalju, et selle luuletuse puhul väljendatakse põhitõdemust vastupidise ümberlükkamise teel: loodetakse, et mõtteta teod ei ole mõttetud otstarbetuse tähenduses, vaid et neist on raskes olukorras abi – aga pettutakse. Nii et omal eituse eitamise viisil kuulub seegi luuletus kokku nendega, mis ütlevad: „Usalda oma silmi. / - - - / Vaata! Sa vaatama pead!“ või „Need on maailma murede mäed, / mis kooruvad uduvirvest.“ või „Siiski – olgem optimistid! / „Seda ma olengi,“ ütles Mägiste Mart, / „mis muud jääb mul üle.“ Kohe kuidagi ei ole pääsu mõtestatuse imperatiivi eest.

Nov/dets 2013

 

Tallinna Linnateatri hoonestiku taas-avamiseks tellis teater Olav Ehalalt ja minult kantaadi. Pidupäeval kandis selle ette tervest teatriperest koosnev koor Riina Roose juhatusel. Nüüd, teatri asutamise 60nda aastapäeva puhul, näidati seda ka ETV-s. 

Panen huviliste jaoks siia üles kantaadi teksti. 

LINNATEATRI-KANTAAT

1.

Mul polnud kaua kaua kaua kivist kodu

ei kivist kõrkjast papist ega puust

Mu rännuaastail mööda metsi soid ja lodu

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

ja rännulaule üha lehvis minu suust

ma rändan ja rändan otsata teel

Sain märjaks vihmadest ja kõrvetada päiksest

sain osa sinitaeva sinisüütusest

mul väiksed vembud muudkui pudenesid käiksest

prii olin tähtsusest prii olin tüütusest

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

ja rännulaule üha lehvis minu suust

Ma meelsasti maanteel lõin tantsu

kus tuulte ja tormide mürts

lõin meeletut hulkuri valtsu

koos minuga neiud/poisid karmürts

Mul polnud kaua kaua kaua kivist kodu

ei kivist kõrkjast papist ega puust

Mu rännuaastail mööda metsi soid ja lodu

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

Ma olin vandersell kes rändas mööda ilma

ei kuskil juuri ajand alla nagu taim

vaid õppis igast asjast mis tal hakkas silma

ja järsku tundis

järsku tundis

järsku tundis

ja järsku tundis et tal peale tulnud vaim

ja järsku tundis et tal peale tulnud vaim

see vaim see haarab oma laia hõlma alla

kõik kaunid aimused mis udus ujusid

ta vajab paika kus saaks maa peal paigal olla

ja võtta vaimustavaid kujusid

ja võtta vaimu-vaimustavaid kujusid

Kaugel näen kodu kasvamas

ma rändan ja rändan otsata teel

kaugel näen kodu kaas-vaa-maas !

2.

maja maja

maja maja maja maja maja

nii mitu mitu maja

neis kostab kaja kaja

nii mitme aastasaja kaja saja saja saja

ammuse aja

ammuse aja

oh kaja laula meile

miks teile

miks teile

miks teile miks just teile

sest on ju väga vaja

on vaja vaja

vaim kostku läbi aja

ta kostku läbi aja

ja kestku üle aja aja aja aja aja aja

aja

aeg on me elumaja

aeg on me elumaja

maja maja maja

aeg kinkis meile maja

maja maja maja

aeg kinkis meile maja

:,: :,: :,; juhhei juhhei juhhei

aeg kinkis meile maja

juhhei juhhei juhhei

aeg kinkis meile maja :,: :,: :,:

Bass: Hahahahaa. Hahahahaa. Kas veel vähe on nähtud, kuidas niipea kui olematutes oludes loonud ja lehvinud organisatsioonil saab valmis ta kauaoodatud, suure innuga kavandatud ja kaua tehtud kaunikene hoone, nii hakkab ta ise kiduma ja lagunema ja tema sisu jätab ta maha-haha-hahaaa. See on vaatlustega tõestatud ja aina korduv asjade käik. Ei pääse sellest teiegi. Hahahahaa.

Koor:

Ei.

Ei.

Ei.

Ei.

Tenor: Jaa jaa jaa jaa jaa jaa jaa jaa ! Trahh trahh trahh, teid ootab vältimatu krahh.

Koor:

Ei. Ei. Ei. Ei.

Me teeme nii, et meie kohta see ei käi.

Ei vaju ära meie väsimatu vaim.

3.

Nüüd on meil oma oma kindel kivist kodu

kus kokku saavad aeg ja ajatus

Ei enam kimbuta meid raske rahesadu

ei häiri kurja kõue sajatus

Neis hooneis paukusid kord kangasteljed

ja aidad olid leivavilja täis

Nüüd meie kord oh sõsarad ja veljed

on tuua siia mis meil südameis ja päis

Las täidab elu-elu-eluvaim me maja

las katus kuulatab ja hinge kinni peab

Oh leidku meie hääled vastukaja kaja kaja

oh maailm soovi meile uues kodus head

oh maailm soovi meile uues kodus head!

ma rändan ju siingi otsata teel

ma rändan ju siingi otsata teel

ma rändan ju siingi otsata teel......

Joyce'i "Ulyssest" ja selle tõlget siin-seal tutvustades olen märganud huvi mitte ainult selle teose vastu, vaid ka tõlkimise kui niisuguse, selle tunnetuslike, teoreetiliste, filosoofiliste jms aspektide vastu. Panen sel puhul siia üles oma asjakohase kirjutise "Tõlkija Hääles", mis on üsna spetsiifiline väljaanne (erialainimeste aastaraamat), samas aga minu meelest enamalt jaolt ka huvi olemasolu korral üldloetav ja -mõistetav. Seesinane kirjutis ilmus "Tõlkija Hääles" nr XII, 2024, kus on mõndagi mõttekat lugemist. Autoriõigused kaitstud.

MÄRKMEID ULYSSESE TEEKONNALT KEELEST TEISE

Need siin on esmased, süsteemitud, pooljuhuslikud märkmed "Ulyssese" tõlkimise kohta või sellest ajendatult, üles tähendatud umbes aasta pärast käsikirja üleandmist kirjastusele, umbes pool aastat pärast toimetamisele joone alla tõmbamist ja poolteist kuud pärast raamatu ilmumist.

Töö ise (kui seda nõnda nimetada – oleneb defineerimisest) kestis ümmarguselt kolm-pool aastat, muidugi läbisegi muu eluga nagu ikka, ja oli ülimalt tore. Kuidas ka selle tulemust mistahes mõõdupuude järgi hinnata (ise tajun päris hästi, mis on selle nõrkused, aga praegu veel mitte täiesti, mis neist olnuks välditavad, mis tõhusamalt kompenseeritavad ja mis lihtsalt paratamatud) – siis ühte tahaks ja julgeks küll loota, nimelt et see tegemist saatnud hea enesetunne mingilgi määral tulemusse üle kandus ja tutvujatele tajutav on.

*

Mida edasi, seda enam taban end mõtisklemast selle üle, misasi see tõlkimine ülepea on. Teekonna mõiste näib tema metafooriks päris hästi sobivat – tõlkimine on teksti ränd ühest keelest teise. "Ulyssese" puhul pealegi mängib kaasa see, et tegemist on teosega, mis suuresti põhinebki sihipärast retke kujutaval aegadetagusel tekstil ("Odüsseia") ja mille endagi ülesehituse teljeks on küll rohkete kõrvalepõigetega (nagu "Odüsseiaski"), aga ikkagi sihtpunktile orienteeritud retk.

Kuid ükski metafoor pole iial täiesti täpne (eks sellest ju metafoorika võlu ja mõju tulegi). Ühelt poolt nii muistse kui moodsa Odüsseuse/Ulyssese teekonna ja teiselt poolt tõlkimise kui teekonna vahel on üks selge erinevus. Milles see seisneb?

Odüsseus/Ulysses on kunagi kodust, Ithakast, lahkunud ja rändab vinka-vonka sinna tagasi. Ithakasse. Koju, mida on üks ja ainus, ka kui seal on vahepeal mingid muutused aset leidnud. Kus aga on kirjandusteose algkodu?

Kui selleks lugeda keelt, milles teos kirjutatud – siis mida kujutab endast selle tõlkimine, kui tahta püsida sihipärase teekonna metafoori juures? Võimalikke sihtpunkte, Ithakaid, on niisama palju kui maailmas keeli, ja kõik nad on erinevad. Kusjuures, kui võtta ette tõlkimine millisesse tahes nende hulgast, ei saa seda võrrelda startimisega kodu poole, vaid lausa vastupidi – algkodust eemale. Pentsik lugu. Eriti kui kujutleme tõlkija auahnuse ja kutse-eetika tipuna algteose maksimaalselt adekvaatset taasloomist (mis oleks nagu ta jätmine sinna kus ta on, topeldamisega koguni selle ülekinnitamine).

Siiski ei pea (kodu)teekonna-metafoorist täiesti loobuma, ainult seda väheke painutama. Nimelt nii, et võtame tõlkimist kui algteose kaaperdamist otse tema kodusadamast ja selle navigeerimist enese omasse. Eks see praktikas ju nõndamoodi käigi. Kusjuures tänuväärselt jääb algteos kõige lastiga samas ka oma vanasse kohta alles, kaaperdatagu kuhu ja kui tihti tahes.

Aga. Navigeeri kui osavalt tahes – iga asi, ka iga kunstiteos, saab olla identne vaid iseendaga. Loodusseadusliku paratamatusega on iga tõlge, ka täpseim, tahes-tahtmata teos omaette. Ühemunakaksikudki ei kattu täielikult, kumbki on iseseisev isend ja isik. Nii et tõlkimine, navigeerimine algupärandi Ithakast tõlkija Ithakasse, annab tulemuseks omaette teose omis õigustes – sealjuures aga teose, mis pakub erksale lugejale õrritust algteosegi kallale asuda. Kui ikka rangelt võtta, siis ega keegi, kes on lugenud vaid näiteks minu tõlget James Joyce'i "Ulyssesest", ei tohiks öelda, et ta on seega nüüd lugenud James Joyce'i "Ulyssest".

*

Kui juba sattusin proovima üles joonistada tõlkimist "kui niisugust", siis veel paar katsetust selles suunas.

Olen mõelnud ja ka omal nahal tundnud, et tõlkimine sarnaneb näitlemiskunstiga: kõigepealt püüad end vabastada, niipalju kui vähegi suudad, omaenda empiirilisest minast, saavutada tühjus, ja siis selles tühjuses "kehastuda", niipalju kui vähegi suudad, rolliminaks – kelleks tõlkimise korral on tõlgitava teose autor. Nüüd peaks su inspiratsiooni laad ja suund olema enamvähem sama mis algteose autoril ja seega võimaldama tõlke... millel? ütleme vaimul või vaibil kujuneda algteose omaga kas just kokkulangevaks, aga põhilises ligilähedaseks. Muuhulgas päästab selline alghoiak tõlkija bukvalismi painest, kiusatusest või automatismist jäljendada algteksti grammatilisi tarindeid (mis võivad algteose kodukeeles olla tavapärased, sihtkeeles aga tarbetult kentsakad) ja muust säärasest pseudokorrektsusest. Midagi taolist nagu see, et seaduste järgi käimisel järgitagu nende vaimu, mitte kirjatähte.

Ühe teise nurga alt vaadates võiks tõlkimises – millel nagu oleks eeskätt ju kunsti tunnused – näha keele- ja kirjandusteaduse praktilist/katselist haru. Sa püstitad hüpoteesi, et vähemalt mingil määral on mingis teoses mingi märgisüsteemi näol ilmutuv tunnetuslaad ülekantav mingisse teise märgisüsteemi, ja ehitad üles katse, mille varal selle võimalikku tõesust kontrollida, mõõta ja demonstreerida. Kusjuures katse käigus tekkinud produkt – tõlkeline kunstiteos – on ühtaegu nii vahetult aistitav iseväärtus kui ka vaadeldava, analüüsitava jne. objektina sisend edasisse teadusprotsessi (lingvistika, semiootika, psühholoogia....).

Eri tunnetusviisid ei seisa üksteisest lahus, nende vahel on seosed, vastavused, põimumised, teatud tasandeil kattuvusedki. Muide just sellise arusaama mängutoomises ja plastilises kujustamises on nähtud Joyce'i ja tema "Ulyssese" erilist olulisust, mis mõne arvamuse järgi (nt Hermann Broch, aga ka Kundera, Nabokov jt) päästis romaanižanri pöördumatust sumbumisest ja mandumisest. Tõlkijale tähendab tegelemine sedalaadi kirjandusega värskendavat väljakutset ja võimalust oma maailmapildi avardamiseks.

*

Olen hooti mõelnud ka lugemise "kui sellise" üle: missugune lugemisviis võiks olla, kuidas nüüd öeldagi, tõhusaim.

Kaldun arvama, et parim (kui ei loeta just lihtsalt aja viitmiseks ja surnukslöömiseks) on nn. close reading – hoolikas, eelteadmisi ja -arvamusi, ajaloolisi, eluloolisi, ideoloogilisi jm kontekste kõrvalejättev detailne sisseimbumine konkreetsesse teksti kui ühte autonoomsesse ja kordumatusse entiteeti.

Võib ehk öelda, et siin ühinevad kahe eelvisandatud vaatenurga määravad omadused – säärane lugemisviis aitab lugeja müstilisse samastumisse käsitletava teksti autoriga (ja sedakaudu teksti ainulise olemusega) ning vabastab ta (lugeja) omaenda subjektiivsete eelistuste ("maitse") piirangutest objektiivse tunnetuse kasuks. Olgu veel teistega nagu on – tõlkija ilma close readinguta tegelikult läbi ei saa. Võiks ehk koguni öelda, et tõlkimine ongi see kõikse close'im reading mis üldse võimalik ja tõlge siis lihtsalt selle vormistatud produkt.

Jah, tõesti, soovitan säärast lugemistaktikat igaühele – arendab tekstivaistu, mis on midagi analoogilist muusikalisele kuulmisele. Saad loetavast kätte rohkem kui vaid esmase spontaanse emotsiooni.

Samas tõlkimist silmas pidades või juhul, kui su ülesandeks on tekstide seletamine teistele, ei pea siiski ka taustateadmisi ära põlgama, eriti mitte neid, mis keelelist laadi (eeskätt sõnade etümoloogilised, ajaloolised ja akuutsed tähendused ja nende kasutusjuhud jms). Ainult et teadmisi saab vajaduse ja tahtmise korral alati juurde hankida, vaistu pead arendama aga iseeneses (mis muuhulgas hõlmab ka seda, et sa kõrvalt õpitud või nopitud teadmised eristamatult isiklikuks kogemuseks moondad).

Mis just "Ulyssesega" seonduvate teadmiste hankimissse puutub, siis selle kommentaare ning kõikvõimalikest aspektidest vaatlusi, selgitusi, tõlgendusi on sajandiga kogunenud kordades mahukamal määral kui teose enda maht, ning suur jagu neist on tänapäeval võrgus hõlpsasti kättesaadavad. Niihästi pisteline kui süsteemsem tutvumine nendega on lust omaette, kui oskad neisse mitte ära uppuda. Küllap kõige praktilisem on Don Giffardi kommentaarium (Ulysses Annotated). Joyce'i loomingu elulooliste taustade suhtes, eriti mis puudutab tema autorihoiaku väljakujunemist ja selle realiseerimise tehiolusid, pakub nii huvi kui selle rahuldust Richard Ellmanni klassikaline monograafia.

Mis aga tõlkija kui vastete otsija seisukohast eriti tähtis, see on meie järjest edenev leksikograafia. Sõnaveeb, üha täienevad keelekorpused, kõnekäändude, murrete, erikeelte, kirjakeele ajalooliste kujude näidised ja terviktekstidki vabalt kättesaadavana – mida sa hing veel ihkad. Lisaks see, et eesti keel kui oluliste tekstide tõlkimise sihtkeel on viimase paari-kolmekümne aastaga silmatorkavalt edasi arenenud, nii mõttekirjanduse sarjadeviisilise tõlkimise kui ilukirjandust silmas pidades eriti Hieronymuse-sarja läbi. Samas on kõigi käeulatuses eesti enda varasema ja uuema algupärase mõttekirjanduse varud ("Eesti mõtteloo" sari). On, millest innustust saada ja õppida.

*

"Ulyssese" märgatavaim ja võibolla määravaim eripära seisneb tema mitmehäälsuses, mis on realiseeritud polüstilistilisusena. (Küsimus, milline neist häältest on autori oma, on põhimõtteliselt valesti püstitatud: autorihäälena tuleb võtta seda teatud mõttes impersonaalset häält, mis sine ira et studio artikuleerib terve teose koos kõigi selles kostvate häälte ja muuga.)

Tõlkija asi niisiis on leida või leiutada vasted paarikümnele eri esituslaadile, mis pealegi algteoses kohati kapriisselt, aga lähemal vaatlusel õige veenvalt omavahel segunevad ja/või põimuvad. Lisaks kurikuulus 14. peatükk, mis koosneb rohketest inglise stiilide pastiššidest nende ajaloolises järgnevuses. Tunnistan, et kardetavasti on minu toodetud teksti stilistika algtekstist nivelleeritum, aga loodetavasti on autori intentsioon siiski piisavalt tajutav.

Tuge vastete valimisel (aga ka puhast süüdimatut tunnetuslikku huvi, ilma milleta ei viitsiks vaimu vaevama hakatagi) pakuvad tõlked teistesse keeltesse, nende kõrvutamine omavahel ja algtekstiga. Konkreetselt konsulteerisin kahe soome (Pentti Saarikoski; Leevi Lehto), ühe vene (Sergei Horužij ja Viktor Hinkis) ja ühe saksa tõlkega (Hans Wollschläger), kaudselt ja juhuslikult ka mõne muuga, mille katkeid siin-seal ette sattus.

(Siit muide üks lisakogemus – nonde tõlgetega tutvumise kõrvalt huvitusin esialgu põgusalt, hiljem veidi tõsisemaltki, nende tegijatest, kellest igaüks osutus intrigeerivaks, värvikaks isiksuseks. Aga see on üks teine teema.)

Nüüd siis esitan mõned näited oma katsetest tabada ja edasi anda mõnesid Joyce'i rohketest stiilidest, püüdes neid (oma lahendusi) põhjendada. Võibolla annab siit midagi järeldada ja üldistada. Näited on sihilikult võetud just eelmainitud 14. peatükist, kus eri stiilide kontsentratsioon on kõige suurem ja neile autori poolt antud funktsioon vast kõige ambitsioonikam.

*

Nagu öeldud, on 14. peatüki tegevus esitatud inglise kirjakeele stiilide pastiššidena nende ajaloolises järjestuses. Pärast kena väikest sissejuhatust või avaakordi algab peatükk nii:

Universally that person’s acumen is esteemed very little perceptive concerning whatsoever matters are being held as most profitably by mortals with sapience endowed to be studied who is ignorant of that which the most in doctrine erudite and certainly by reason of that in them high mind’s ornament deserving of veneration constantly maintain when by general consent they affirm that other circumstances being equal by no exterior splendour is the prosperity of a nation more efficaciously asserted than by the measure of how far forward may have progressed the tribute of its solicitude for that proliferent continuance which of evils the original if it be absent when fortunately present constitutes the certain sign of omnipollent nature’s incorrupted benefaction. Jne

Tegemist on kas Sallustiuse ja Tacituse ladina retoorika jäljendusega või (mis tõenäosem) mingi keskaegse ladinakeelse traktaadi algelise tõlke imiteeringuga (või kombinatsiooniga mõlemast) – igatahes millegagi, mis sõnavaralt oleks nagu inglise keel, ülesehituses aga püüab ladinat järgida.

Esimese hooga paistis, et stiilivastena võiks vaadata ajaliselt mitte palju hilisema Läti Henriku kroonika (kui sünnilt ladinakeelse, siinse eluga seotu ja pealegi kohaliku keele eksampleid sisaldava) poole – aga ruttu selgus, et see ei mängi välja. Seda nimelt põhjusel, et mallivõtmiseks olnuks tegelikult vaja Henriku teksti algupärandiga enamvähem samaaegset tõlget eesti keelde, olgu see kuitahes ladinapärane ja kuitahes algeline. Ainult see täitnuks laias laastus sama funktsionaalset rolli mis vastav lõik Joyce'il. Sellist tõlget aga teadagi olemas ei ole. Kasutada poleks saanud ka ei Richard Kleisi ega Julius Mägiste Henriku-tõlkeid, millest esimese stiililine arhaiseeritus on minimaalne ja teise keelekasutus lausa tänapäevane.

Samas jäi aga mõnevõrra üllatuslikult silma, et ega see lõik ka originaalis ülemäära arhailiselt kõla – mõned järgmised, mis idee järgi peaks kuuluma sellest hilisematesse ladestustesse, mõjuvad pigem varasematena. Selle tähelepaneku ja ka soome ja vene tõlgete julgustusel sai siis konstrueeritud mingi üpris ebamääraselt vanapärane, pigem nagu XIX sajandi sõnastus, hoolitsedes kõige rohkem selle eest, et edasi saaks antud jutu pateetiliselt kõrgendatud toon. (Praegu seda kirjutades ei suuda mõista, mis meeltesegaduses jäi kasutamata võimalus jätta see ülev kõnevool kirjavahemärkidega liigendamata, nagu ta on originaalis ja ka soome ning vene versioonides – see oleks tugevdanud ta kavalat komismi. Võibolla kummitas mind kukla taga teadmine üldsuses kinnistunud kollijutust, et "Ulyssest" on kole raske lugeda, mispärast alateadlikult püüdsin siis vähemalt ühe kohakese lihtsamaks teha :)). Nii või teisiti, trükki läks nõnda:

Eks ju väheseks peetud, ikka ja igal pool, säärase inimese arusaamist ole, kes mis asjas tahes, mida tarkusega õnnistatud surelikud õppustvõtmiseks kõige tarvilisemaks hindavad, sellest teadmata on, mida kõige haritumad ning oma kõrge vaimu pärast auväärseks arvatud ühtjärge meeles hoiavad, kinnitades kui ühest suust, et muude asjaolude ühetaolised olles mitte välispidine hiilgus ühe rahvause heast käekäigust kõige tõsisemat tunnistust ei anna kui aga see, mis mõõdus tema keskel hool kestmise ning kasvamise eest edeneb, missuguse puuduolemine kõige kurja juur on, mille õnneline asetleidmine aga on vääramatuks märgiks kõigeväelise looduse tühjendamatust heldusest jne

Vrdl vene: Всегда и повсюду того человека разумение весьма недалеким полагают во всяческих предметах что сведущими из смертных наиболее признаются полезными для изучения коему то неведомо чего самые искушенные в учености и особливого почитания достойные за драгоценное убранство высокого их ума неизменно придерживались jne

Vrdl soome (Saarikoski):Yleisesti arviodaan sellaisen henkilön äly kaikkea muuta kuin teräväksi joka olipa kysymys mistä tahansa sellaisesta asiasta jota viisaudella siunatut kuolevaiset pitävät enimmän harrastuksen arvoisena on tietämätön seikasta josta oppialaan parhaiten perehtyneet ja juuri tämän ylevän hengen koristuksensa ansiosta kunnioituksen ansaitsevat jne

(Näeme, et nendeski näidetes ei imiteerita-parodeerita mingi kindla kunagise üriku laadi, vaid piirdutakse suhteliselt põgusa, teravate piirjoonteta vanapärasusega.)

*

Sellest kirjakohast veidi edasi tuleb üks just eesti (või läänemeresoome) tõlkija seisukohast tore lõik:

Before born bliss babe had. Within womb won he worship. Whatever in that one case done commodiously done was. A couch by midwives attended with wholesome food reposeful, cleanest swaddles as though forthbringing were now done and by wise foresight set: but to this no less of what drugs there is need and surgical implements which are pertaining to her case not omitting aspect of all very distracting spectacles in various latitudes by our terrestrial orb offered together with images, divine and human, the cogitation of which by sejunct females is to tumescence conducive or eases issue in the high sunbright wellbuilt fair home of mothers when, ostensibly far gone and reproductitive, it is come by her thereto to lie in, her term up.

Tore lõik selle poolest, et kuigi tegemist on stiilinäitega ajast, millest esimeste eestikeelsete kirjalike tekstideni jäi veel oma pooltuhat aastat, on meil oma põlisest suulisest pärandist võtta midagi, mis vähemalt ühelt tunnuselt – ohtralt algriimilisuselt, aga ka teatavalt üldiselt luulelisuselt – sarnaneb Joyce'il ses kohas eeskujuks olnud anglosaksi algriimiline proosaga 1. aastatuhande lõpust p.Kr., mida mõni loeb inglise kirjanduse alguse alguseks. Meie võime hoobelda, et meie regivärsi poeetiline kõrgstiil on kindlasti omajagu varasem – olgugi et kirja see pandi paartuhat aastat hiljem ja löögugi selle siinkohal kasutamine sassi Joyce'i taotletud ajalise järgnevuse.

Regilaulust ma siis siin lähtusingi, otsides anglosaksi tekstile sobiva vaste arendamisel endale inspiratsiooni peale me pärimuse enda ka tolle hilisematest kirjanduslikest kasutustest ("Kalevipoeg"; Grünthal-Ridala; Annist....) ja, silmas pidades romaani kogu kõnealuse peatüki keerlemist sünnitamis-temaatika ümber, Suitsu "Lapse sünnist". Tulemus sai selline:

Latseksel jo enne sündi antud õnne ja õnnistust. Ümmardetud-ülendetud emakojassa koguni. Tarvitsetaks mis iganes, tublilt see toimegi pandakse. Ämmamoorid jo sõimehesse söögid-joogid sätitavad, tite-jo-lapidki lahkemad targalla talitamisella, otsegu titt juba tulnudki, mahasaamine möödunud. Vähe aga veel sellestki: maarohud mitmesetmesed, väitsed-tangid taidelised varmasti valmis vaadatud, kui ehk peaks tarbeksi tulema, takkapihta veel piltisid jumaliste jumedesta, inimestegi ilosta nendes kambretes kõrgetes, paargus päevapaistelises nurganaisele naljaksi, vaevade vähendamiseksi, kui ta jo palju paisunud, tuhu-tal-tunnid kui tulemas.

Vrdl vene tõlge, mille stiililiseks aluseks on võetud anglosaksi allikaga enamvähem samaaegne "Повесть временных лет":

Отроча еще не раждено рачителей рвение разожже. Еще в лоне лежаи любовию людскою лелеемо. Вся надлежащая о сем с надлежащим же прилежанием сьвершена быша. Ложе покойно и многоусердныя повитухы яди питателныя и пелены чистейшая преже премудро уготованы яко же бо аще свершишеся раздрешение и с тем вкупе быша вся средства целителная яже потребна суть jne

Vrdl ka saksa tõlge, mille otsene ajalooline eeskuju pole mul teada, aga millest jääb silma, et toodu on keelelt ja kirjaviisilt arhailisem ja nüüdispruugist kaugem kui inglise tekst. Vast illustreerib see kirjakeele evolutsiooni tüpoloogilisi ühisjooni eri keelte puhul ja samas nende erinevat paiknemist ajajoonel:

Bevor geborn daz kint vrevde erfvr. In muoter schoze wart ez wol verert. Swaz mahte lobzam sin vor dise dinc getan ez wart. Ein ligestat von maneger wevrowen hande sorgen vn heilzam ezzen geruochliche vn windelen rinecliche alz wan die gebvrt iez wær beschehen vnde von vorsiht wisliche volendet: darzv von arzatie niht minner alze genotec waz vnde wvntarzatlich wercziug alz mahte vorderlich sin vor ir stunt vergaez jne 

Soome tõlkijaist paistab Saarikoski nii ses lõigus kui peatükis üldisemalt ajaloolisele stilisatsioonile mitte erilist tähelepanu pööravat, Lehto aga kasutab selles lõigus nagu minagi õige ohtralt läänemeresoomelist kõla, samas aga annab minu versiooniga võrreldes ilmekamalt edasi ka algtekstis leiduva proosalis-asjaliku varjundi.

*

Siit edasi (ikka tollesama peatüki raames vasteid otsides) pakkus suurt ja mõnusat pinget liikuda mööda me kirjakeele varasemaid kihistusi, jälgides tegijate visa lähenemist rahvakeelele ja samal ajal viimase arendamist suutlikuks käsitlema usulisi, filosoofilisi, õiguslikke, teaduslikke, praktilisi (tervishoid, kooliharidus, majapidamine, põllundus...) teemasid. Lisaks teadagi vaidlused ja võitlused kirjaviisi(de) ümber.

Nagu öeldud, on paaril viimasel aastakümnel – muidugi juba varemgi – asjakohaseid tekste suurepäraselt kommenteerituna publitseeritud nii paberil kui võrgus, nõnda et vastete leidmine Joyce'i arhaiseeritud-stiliseeritud-parodeeritud kirjakohtadele osutus keeruliseks mitte materjali puuduse, vaid pigem selle külluse pärast. Töö see etapp jäi mõnelgi korral venima lihtsalt seetõttu, et unustasid end neid tekste lugema, Hornungist ja Virginiustest, Brockmannist, Stahlist, Müllerist O.W. Masinguni välja – piibleid, jutlusi, luuletusi, lühhikessi öppetusi, marahwa näddala-lehti....

Konkreetsemalt seisnes töö sellest materjalist valitud keele- ja kirjapruukide sobitamises algupärandi just nende lõikudega, millega nad teemalt, toonilt ja ajaliselt kuuluvuselt kõige usutavamalt klappisid, ühtlasi püüdes niipalju kui võimalik mitte hälbida algupärandi spetsiifilisest struktuurist, mis kõnealuses peatükis ilmneb keele kujunemisloo esitamises analoogina inimese embrüo ontogeneetilisele arengule sigitumisest sünnini.

Võiks arvata, et keele (stiilide) kujunemise jälgimise ja jäljendamisega järjest tänapäevale (tegelikult XX saj. algusele) lähemale liikudes läheb asi hõlpsamaks kui vanade stiilide puhul – kuid osutus, et lausa nii see pole. Mida edasi, seda enam on suurte ja kanooniliste stiilide kõrvale tulnud rohkete eriilmeliste autorite omastiile ja leida siin selgeid vastavusi inglise ja eesti autorite vahel (isegi kui lükata täiega kõrvale nende samaaegsuse nõue, mis eelviidatud põhjustel oleks liiga ränk hälbimine autorist) võrduks tõenäoselt olematu musta kassi jahtimisega pimedas toas. Püüdsin siis, nt kui Joyce mingis lõigus on lähtunud Dickensist, tõlkida vastavat lõiku nii nagu tõlgiksingi Dickensit (ega asendanud Dickensit mõne samas suurusjärgus, aga paratamatult sajand hilisema eesti autoriga ega kasutanud eeskujudena olemasolevaid Dickensi-tõlkeid – mis ei tarvitse olla halvad, kuid igatahes tehtud teistsugustel eesmärkidel). Ühtlasi püüdsin tabada ja järgi teha seda stiililise (ja ka elutundelise) liialduse laadi ja määra, millega Joyce end ja lugejat ühe või teise autoriga manipuleerides lõbustab.

Lisan nüüd selle teema (seekordseks) lõpetuseks või katkestuseks veel ühe, varasematest mõneti erineva näite – mis ehk omalt poolt veelgi nähtavamalt illustreerib temaatiliste ja keelelis-stiililiste ideede kapriisset liikumist ajas ja ruumis.

Niisiis, ikka sessamas peatükis jõuab Joyce oma skeemi/visiooni teostades järjega XVIII sajandi lõpupoole gooti romaani juurde (Horace Walpole, "The Castle of Otranto") ja pajatab:

But Malachias’ tale began to freeze them with horror. He conjured up the scene before them. The secret panel beside the chimney slid back and in the recess appeared... Haines! Which of us did not feel his flesh creep! He had a portfolio full of Celtic literature in one hand, in the other a phial marked Poison. Surprise, horror, loathing were depicted on all faces while he eyed them with a ghostly grin. I anticipated some such reception, he began with an eldritch laugh, for which, it seems, history is to blame. Yes, it is true. I am the murderer of Samuel Childs. And how I am punished! The inferno has no terrors for me. This is the appearance is on me. Tare and ages, what way would I be resting at all, he muttered thickly, and I tramping Dublin this while back with my share of songs and himself after me the like of a soulth or a bullawurrus? My hell, and Ireland’s, is in this life. jne

Maakeelset gooti õuduslektüüri pole meil XVIII sajandist paraku leida ei tõlgete ega algupärandite näol. Mida teha?

Võimatu oli tõrjuda kiusatust sooritada siin uljas ajaline hüpe otse XX sajandisse, mil Aavik – nagu tellitult – teostas oma stiiliuuendusi suuresti just õuduskirjanduse tõlkimise kaudu. – Joyce'i skeemi suhtes anakronism? Küllap. Samas ehk andestatav, kui meenutada, kui väga ja kui selgelt deklareerituna (just "Ulysseses" Stephen Dedaluse suu läbi) tahtnuks Joyce vabaneda aja(loo) kohutavast luupainalikkusest ja kui väga ta uskus just kirjandusse kui inimvaimu vabaduse kandjasse. Aaviku kui suure sõltumatu originaali ja visionääri impulsid, arvan, on ses suhtes Joyce'i omadega päris lähedased. – Aga olgu kuidas on, see kirjakoht sai ümber pandud nõnda:

Ent Malakia jutostus juba oli nendes tekitand judinaid. Nõnda selgesti oli ta näitelava manand nende silme ette. Salauks kamina kõrval libises hääletomalt lahti ja avanend orvast ilmus – Haines! Kes meist ei oleks ihos tundnud hirmovõpatost? Ta yhes käes oli portfell täis kelti kirjandust ja teises käes fiool, millele kirjotet Myrk. Hämming, õudus, jälestos heiastus kõigilt nägodelt tema seirates neid, tontlik irve suul. Sellast vastovõtto ma aimasingi, alostas ta saatanlise naeroga, milles, nago mulle tundub, syydi on ajalugo. Jah, see on tõsi. Mina olen mõrvar no Samuel Childs. Ja kuis mind karistetakse! Kõik põrgo õudused on ammutet. Niisugone on mino olokord. Häda ja viletsos, kas ma ylepää eales puhkamist leian, pomises ta segaselt, vana lauloga tambin ma Dublini uulitsail ringi ja tema mino kannol otsegu mardus või kummitos. Mino, nii nago Iirimaagi põrgo on selles ilmas. jne

*

Jäägu praegu sellega; kui Jumal päevi annab, proovin ehk millalgi pikemalt ajaliselt distantsilt veel mõned oma kogemused kirja panna – igatahes aga neid oma edasistes tegemistes arvestada.

August 2024

 

Äsjasel Kirjandustänava festivalil esitleti mu kogutud näitemängude raamatut. Omalt poolt kandsin ette mõne katkendi mõnest näidendist, ajapuudusel jäi aga üks kavatsetuist ette kandmata. Soovitasin siis kohalolijail endil see raamatust üles otsida - aga kuna raamat maksab päris palju, siis otsustasin selle stseeni siia üles riputada. See on 14. episood näidendi "Taevast sajab kõikseaeg kive" 2. vaatusest. Kaks inglit, kes näidendi peategelasteks Caraks ja Jaaguks kehastununa jälgivad inimeste elu ja püüavad neid aidata, teevad äkilises katastroofiolukorras (orkaan ja vandaalide pealetung) vahekokkuvõtteid ja visandavad järgmisi samme.

Ere välguvalgus. Tuul peatub, õhus lendavad sildid, oksad, katuseplaadid peatuvad seal, kus nad parajasti on, nagu stoppkaadris. Kõik helid ja mürad katkevad nagu lõigatult.

CARA (inglina): Kolleeg, oled sa siin?

JAAK (inglina; tuleb läbi taverni seina): Olen, olen.

CARA: Paistab, et miski läks vussi.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kas me ikka oleme tasemel?

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Peaks äkki kõrvale tõmbuma.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kõigele üks ja seesama vastus?

JAAK: Kõigele ongi üksainus vastus.

CARA: Ja milline see on?

JAAK: Küll me teame. Kuid praegu veel on vara välja öelda.

CARA: Kas me läheme sinna tagasi?

JAAK: Peaks minema. Päris huvitav oli.

(Aeglaselt eeslaval liikudes silmitsevad tähelepanelikult inimesi publiku hulgas.)

CARA: Ei tea, ei tea.

JAAK: Pealegi, kui ma ei eksi, on see me kohustus. Kahju inimestest, nagu sa viimati ütlesid. CARA: Et nad ka iial ei õpi!

JAAK: Noh, ehk me ei õpeta õigesti.

CARA: Nad võtavad kõike liiga raskelt.

JAAK: Jah, nad võtavad kõike liiga kergelt.

CARA: Nad tahavad midagi saavutada.

JAAK: Nad tahavad päevi õhtusse saata.

CARA: Nad rabavad lõpmatult tööd teha.

JAAK: Nad räägivad mingist kvaliteetajast, mis tähendab vägisi puhkamist.

CARA: Nad tuuseldavad ja tuuseldavad ja haaravad kinni igasugu jamast.

JAAK: Nad hoiavad küünte ja hammastega kinni millest tahes, mis nad on pähe või südamesse võtnud.

CARA: Surmani.

JAAK: Ja kui tarvis, kauemgi.

CARA: Nad elavad kampaaniate, festivalide, teema-aastate, suursündmuste kaupa.

JAAK: Nad tahavad teistest eristuda ja teisi omataolisteks teha.

CARA: Ja kogu aeg midagi muuta.

JAAK: Mis neil üle jääb, kui maailm muutub.

CARA: Mis tal üle jääb, kui nemad muudavad. Aga teisiti nad ei saa. Nad lihtsalt on sellised. JAAK: Muide, kes oleme meie, et neid siin arvustame?

CARA: Võibolla arvamusliidrid.

JAAK: Ahjaa. Mul läks meelest ära. Ilus sõna.

CARA: Ja kas me siis arvustame? Kas sa ei mäleta, et tegelikult me vaikime? Lihtsalt publikul on tunne, nagu me oleks siin ja räägiks.

JAAK: Aga päriselt?

CARA: See ongi päriselt.

JAAK: Misasi?

CARA: See nende tunne. Me võiksime rahul olla.

JAAK: Jah, rahul ja rahus. Aga me nagu ei oleks.

CARA: Sest et nemad ei ole. Nad lihtsalt on sellised.

JAAK: Kas me aitame neid, et neil oleks kergem olla sellised, nagu nad on?

CARA: Või aitame neil saada teistsugusteks?

JAAK: Vara, vara, vara.

CARA (noogutab): Hilja, hilja, hilja.

JAAK: Noh, ega midagi, läki siis.

CARA: Oh sa saadana silmamuna küll… (Hingab sügavalt sisse ja välja.) Et siis hakkame nendekssamadeks, kes me viimati olime?

JAAK: Või võtame mõned teised ette?

(Lasevad pilgul publikus ringi käia.)

CARA: Ah, olgu. Kui juba, siis juba. Nendega jäi ju pooleli.

(CARA teeb oma käeliigutuse, mispeale välguvalgus kaob, mürad ja tuul oma mõjudega taastuvad.)

Rmt. Paul-Eerik Rummo. Taevast sajab kõikseaeg kive. Eesti Keele Sihtasutus 2016

         Paul-Eerik Rummo. Kogutud mänge. SE&JS 2024

 Facebookis on äratanud mõningast tähelepanu T.S.Elioti "J. Alfred Prufrocki armulaul". See pani mind üle hulga aja uuesti üle vaatama oma tõlget sellest loost, ja otsustasin selle siia üles riputada - sest  raamatuid, kus see ära trükitud, on praegu juba raske leida.

J. ALFRED PRUFROCKI ARMULAUL

S’io credessi che mia risposta fosse

a persona che mai tornasse al mondo,

questa fiamma staria senza piú scosse.

Ma per ciò che giammai di questo fondo

non tornó vivo alcun, s’i’odo il vero,

senza tema d’infamia ti rispondo.

        Eks lähme siis, sina ja mina koos,

õhtu samas kui patsient, eeterlik kellest narkoos

saand võitu, laotumas taeval kui lõikuslaual,

lähme piki neid teatud pooltühje tänavaid,

pominal reastavaid

rahutuid unesid mõnes odavas ühe-öö-urus

ja austrikeldreid, põrandad saepurus,

tänavaid, mis viivad sind kui tüütu argumentatsioon,

mil reetlik-süütu alatoon,

ühe kolossaalse küsimuse poole…

Oh ärme küsi, mis on see kõik,

tehkem ära see külaskäik.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Kollane udu, selga vastu aknaruute hõõruv,

kollane suits, koonu vastu aknaruute hõõruv,

pistis keele õhtu soppidesse,

rentslilaukail liikumatult kõõlus,

laskis korstnate tahmal oma turjale langeda,

libises piki terrassi, tegi järsu hüppe,

ja nähes, et käes on mahe oktoobriöö,

ümber maja end keeras ning vajus unerüppe.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

mis just selle kollase suitsu jagu –

aknaid hõõruda, piki tänavaid kanduda;

tuleb aeg, tuleb aeg

teiste nägude kohtamiseks teha valmis üks oma nägu;

aeg tappa ja aeg luua, elu toetada,

aeg päevadeks ja töödeks kätele, mis tõstavad

üht küsimust, et see su taldrikule poetada;

aeg sinu jaoks, aeg minu jaoks,

aeg veelgi sajaks otsustamatuseks

ja kõhkluseks ja taandumiseks sajaks,

et saada valmis tee ja röstiviilu ajaks.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

aeg mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,

aeg paotet uks taas vargsi sulgeda,

endal juba lage laik pealael –

(“Kui hõredaks jäänd ta juus! Kui kõhnaks kael!”)

mu sabakuub, mu lõug nii toekalt särgi kõrgel krael,

lips nooblilt hillitset, nõel märkimist ei vääri –

(“Kui kõhnad käed! – “Ja vaadake ka sääri!”)

kas tõesti julgeda

maailmaruumi rahu ohtu seada?

Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,

millest järgnev hetk ei taha enam teada.

       Sest olen seda juba tundnud, teadnud –

kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid,

teelusikhaaval oma elu välja mõõtnud hoolikalt;

ma tean neid hääli, mis on hääbuma end seadnud

koos muusikaga kaugematest tubadest.

Kuis söandaksin siis, lubage?

      Ka need silmad on mul juba tuntud, teatud –

silmad, mis torkavad su napi fraasi otsa,

ja kui siis siplen, seina külge seatud,

vaadeldav vastu formuleeringute valgust –

kuis teeksingi siis algust

ja sülitaksin südame pealt ära

kõik oma päevade ja teede põhjapära?

Kuis söandaksingi, lubage?

       Ning küll neid käsigi kõik ammu teavad –

võrudega ehit, valged, tuunjad

(ent lambipaistel udukarvus pruunjad!) –

kas see on kleidi parfüümihõng,

et sassi kisub mu mõttelõng?

Käsi, mis puhkavad laual või õlasalli seavad.

Kas peaksingi söandama, lubage?

Ja kuis teeksin algust?

…..

       Kas ütleksin, et olen hämarikus käinud

kitsail tänavail ja silmitsenud suitsu,

mis tõuseb üksildaste meeste piipudest,

kes rinnutavad aknail särgiväel?

       Ma pageks kui paar pragunenud sõrgu

krabinal üle vaiksete merede põranda.

…..

         Ja õhtupoolik, õhtu, magab nii rahuliselt!

Põrandal siruli, sinu ja minu jalge ees,

pikist sõrmist silut, unede palge ees…

nii väsinud… või simuleerib…

Kas peaksin nüüd, pärast teed, jäätist ja kooke,

asjade käigule andma otsustava looke?

Kuid olles küll nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,

ja vaagnal näinud oma pead (mis kergelt kiilastunud),

pole prohveti kahtlane au mulle isegi viirastunud;

olen näinud oma kõrghetke korraks vilkumas

ja igi-Lakeid mu mantlit hoides sõnatult ilkumas,

ja lühidalt öeldes, ma kartsin.

        Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast tasse, marmelaadi, teed,

keset portselani, keset jutlemist

hambaid naeratades asja tuuma lüüa,

maailm tihkeks palliks muljuda,

et paisata see kolossaalse küsimuse poole,

öeldes: “Olen surnuist tõusnud Laatsarus,

kel lasti teisest ilmast väljuda,

et öelda teile kõik – ma ütlen teile kõik.” –

kui mõni naistest, kohendades patja, silmis mõistmatus,

       võinuks kosta: “Ma ei mõelnud üldse mitte seda,

       see pole üldse see.”

      Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast loojakuid, jalgväravaid ja märgi kõnniteid,

romaane, teed ja seelikute rauget vedimist

serviti üle põrandate – ja veel paljut muud - - -

Võimatu on öelda seda, mis ma mõtlen!

Kuid nagu maagiline latern heidaks närvimustri sirmile:

kas tasunukski ülepea,

kui keegi patja sättides või heites salli kõrvale

pöördunuks akna poole, öeldes: “Ma ei tea –

        see pole üldse see,

        ma ei mõelnud üldse seda.”

…..

       Ei! Mina pole Hamlet ega printsiks mõeldudki;

ma olen üks õukondlasi, kes kõlbab

mõnd asja edendama, stseeni algama,

nõu andma printsile; hea tööriist iga toll,

aupaklik, rõõmsalt valmis ennast salgama,

täis elutarka kavalust, pedantlik,

pateetiline, samas pisut tömp,

aeg-ajalt, ausalt öelda, õige jantlik –

aeg-ajalt enam-vähem Loll.

      Pea vanadus jaol… pea vanadus jaol…

pea nooblid voldid mu pükstel ja näol.

     Kuhu teen seitli? Vast üks virsik siiski vahel?

Valged flanellpüksid jalas, jalutan, pilk lahel.

Ma olen kuulnud näkineide laulmas omavahel.

      Ei arva, et minule kunagi laulaks neist keegi.

      Olen neid näinud lainte turjil sööstmas

ulgumere poole, terveid karju,

sugedes oma mustade ratsude valgeid harju.

      Mere tubades me viibime ju veelgi,

peas adrupärjad meretütreilt, pruun ja ruske segi,

kuni inimhääled äratavad meid, ja upumegi.

Tlk. Paul-Eerik Rummo

Tõlge (varasemas redaktsioonis) ilmunud rmt. T.S.Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi, ISBN 9985-9137-5-2, ja 2008. a. redaktsioonis rmt. Ameerika luule antoloogia, koostanud Jüri Talvet, ISSN 1736-3713, ISBN 978-9949-11-813-7

Luuletuse moto pärineb Dante "Põrgust" (XXVII, 61 - 66), kus kaheksandas põrguringis tulega piinatav Guido da Monfeltro, karistatav kuritahtlike nõuannete eest, soostub Dantele oma lugu ära rääkima, olles kindel, et küsija niikuinii ei pääse tagasi elavate hulka. Vastav koht kõlab Harald Rajametsa tõlkes nii:

"Kui usuksin, et minu vastust kuuleb / mõni, kes pääseb tagasi maailma, / ei liigutaks ma enam seda leeki.  // Ent kuna sellest august pääsnud keegi, / nagu on kuulda, elusalt veel pole, / võin häbi kartmata küll sulle kosta."

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Oma failindust üle vaadates sattusin sõnavõtule kuulsusrikka "Loomingu Raamatukogu" asutamise 60. aastapäeva tähistamisel 2017. aastal. Leidsin, et miks mitte see ka siia üles panna, ehk pakub kellelegi huvi. (Ilmus toona küll ka "Loomingus", aga topelt ei kärise.)

Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”

„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja kui Lembit Remmelgas.

     Formaadina vastab LR minu silmis täpselt sellele, milline üks lugemiseks mõeldud asi olema peab. Mõistagi oskan hinnata ka toredaid ja/või soliidseid, rikkalikult kujundatud, kõvakaanelisi ja suurekaustalisi köiteid ning kõikvõimalikke bibliofiilseid haruldusi — suurejoonelise inspiratsiooni ja filigraanse täppistöö vilju. Nemad on kunst omaette, tihti omal moel meeliülendavad, ja paeluvad pilku ka siis, kui neisse mahutatud tekst erilist huvi ei paku. Kuid tõesti-tõesti, miski ei ületa neid teisi, neid paraja pikkuse, laiuse ja paksusega paperback’e oma keskpärase kvaliteediga paberil! Kui hubane on torgata neid taskusse või kotti, sirgelt või rullis, ja siis on nad sinuga kaasas alati ja kõikjal, kus lugemis­himu ületab huvi füüsilise ümbruse vastu. Seejuures ei pea tundma ülemääraseid süüme­piinu kohvi- või muude plekkide või köite kapsastumise pärast, rääkimata allakriipsutustest ja ääremärkustest, millega lehekülgi kaunistad, ega sellestki, kui kasutad kaasi ja lehtede vaba pinda käepärase märkmikuna mille tahes parajasti vajaliku või pähekaranu ülestähendamiseks. Nõnda on need pehmekaanelised kaaslased tõesti su igapäevase elu kõige loomulikumaks osaks.

      Mu kõige tugevamad lugemiselamused jäävad LR-i ajaloo esimesse kolmandikku. Camus. Kafka. Keset riiklikku sundoptimismust juubeldav meeleülendus, mille tekitas vahetu kontakt põhjatu ängistusfilosoofiaga (iseenesest naljakas lugu, kui järele mõelda). Dürrenmatt ja Max Frisch. Mrożek ja unustamatu pan Kurtna, kes seltskondlikus suhtluses puistas jutu sekka fraase oma parajasti käsil­olevast tõlkest, nagu „loomaaia direktor kasutas loomi oma karjääriredeli pulkadena” ja muud taolist ja toredat. Murphy seadus ja Peteri printsiip. Esimesed kokkupuuted Linnart Mälli vahendatud orientalistikaga. Esimene kokkupuude küberneetikaga ja üllatus, et Norbert Wieneri esituses ja Boris Kaburi tõlkes polnudki mul, keskpärasel humanitaaril, sellest raske aru saada. Ühtlasi pani raamatukese alapealkiri — „Inimolendite inimlik kasutamine” — esimest korda juurdlema inimese kui iseväärtuse ja samas kui pragmaatiliselt käsitatava (kelle poolt? teiste omasuguste!) ressursi paradoksaalsuse üle. Ja siit edasi siis üleüldse humanismi mõiste üle. Eraldi nimetaks veel tšehhi Karel Michali „Viirastusi päise päeva ajal”, mis oli lähemate kaaslaste ringis põgusalt kultusraamatuks. Eriti üks jutt selles, kus on tegemist kõnevõimelise surnud kassiga, kes annab igale piisavalt selgelt formuleeritud küsimusele absoluutselt ammendava ja ümberlükkamatu vastuse. Kui raadios parajasti dramaatiliselt arutatakse, mis aitaks teraviljakultuure kõige radikaalsemalt kaitsta nakkushaiguste eest, teatab kass: „Mitte kasvatada teraviljakultuure.” Tunnistan, et see maksiim on mul kogu elu aidanud hoiduda liialt kaasa minemast kõikvõimalike debattide ja arutlusvoorudega. Kui juba radikaalne, siis mis sa seal enam arutad.

     Niipalju lugemisest. Autorina seostub LR mul kõigepealt luuletuskoguga „Lume­valgus… lumepimedus” (ilmus 1966) ja näidendiga „Tuhkatriinumäng” (ilmus 1969). Luulekogu toimetamise ajal olin ise Eestist ära, Vene kroonus, ega tea üksikasju (kas toimetajatel oli palju tegemist, et seda n-ö kaitsta võimude ees, või läks sel korral veel enam-vähem libedalt). Kes ei tea või ei mäleta — „Lume­valgus… lumepimedus” ilmus n-ö pööratava raamatuna, mille teiseks pooleks oli Enn Vetemaa „Lumesõda”. Mahutäitmiseks polnuks seda vaja, üksiknumbri mahu andnuks välja mõlemad. Niisiis oletan, et Vetemaa lõbusus ja lahedus toodi mängu, et minu valdavalt raskemeelset tõsidust tasakaalustada. Nii või teisiti, kukkuski välja huvitav tervik.

     „Tuhkatriinumängu” avaldamisega, nagu selle lavastamisegagi, oli probleeme omajagu, vahepeal oli läinud kruvide kinnikeeramiseks. Lõpuks see siiski ilmus täiesti muutmata kujul, milleks küll tuli kahida kaks lühemat varjamatut sarkasmi („Pseudopus” ja „Kotkast-Prometheust”), mis olid mõeldud „Tuhkatriinut…” toetama ja täiendama. Hea, et niigi läits. Protsessi käigus hoidsid nii peatoimetaja Otto Samma kui Lembe Hiedel mind telgitaguste asjadega kursis, niipalju kui teine neid ise teadis ja esimene rääkida tohtis.

       Muud mu tööd LR-is on tõlked. Väga tore oli teha soome tollase uusima luule valimikku „Kõne voolab voolavas maailmas” (ilmus 1967). See viis kõige markantsemate autorite kaudu käigupealt kurssi mitme eri suundumusega ja ühtlasi suunas end harima Soome ja Eesti poliitiliste ja mentaliteedilooliste erinevuste asjus. Sain põgusalt tuttavaks korraks Tallinnas liikunud Pentti Saarikoskiga, kes muuhulgas — kuna tõlkimise ja toimetamise ajal oli Moskvas jõutud Hruštšov ära kukutada — pikema jututa lubas ühes oma palas värsi „toetan Hruštšovi” asemel trükkida „toetan tulevikku” (üldiselt oli Saarikoski tuntud oma tekstide muutmise kategoorilise keelajana). Kuna väljavalitud autorite hulgas oli ka üks naisluuletaja, Eeva-Liisa Manner, sattusin mõtisklema soolisuse tähendusest luules, eriti just kõrgelt abstraktse, metafüüsilise temaatikaga poeesia puhul — et kas, kuipalju ja mis moel niisuguste asjade taju ja fikseerimise laad oleneb autori soost. Igaks juhuks kutsusin Mannerit tõlkima Ly Seppeli, kes ilmselgelt jõudiski autori vaimulaadile lähemale, kui mina seda oleksin suutnud.

     Veel üks Soomega seotud töö tuli kümmekond aastat hiljem, kui toimetuse ettepanekul redigeerisin ja osalt tegin uuesti Minni Nurme ja Eha Lättemäe tõlkeid Paavo Haavikko kahest suurepärasest teosest — poeemist „Neliteist valitsejat” ja määratlematu žanriga kompositsioonist „Rääkida, vastata, õpetada”, mis lõpuks ilmusid ühtede kaante vahel 1976. aastal. „Neljateistkümnes valitsejas” kootakse Bütsantsi keisrite ajalugu nagu üht suurt vaipa, mille mustritesse kaovad viimaks kudujad isegi; puhas luule, kontrollitud faktoloogia ja ajaloofilosoofia põimuvad ainulaadseks tervikuks, mida soovitan kõigil lugeda. Moodsa majanduse ja ideoloogiate võrgustikus stoiliselt toimetav „Rääkida, vastata, õpetada” tasuks uuesti välja anda, kuna tollal tuli sellest mõndagi olulist välja jätta. Pealegi tunduvad mõlemad teosed uudsel viisil kokku kõlavat ka praeguse maailmaga ja katsetega seda kuidagiviisigi mõtestada. Kohendasime neid tõlkeid osalt koos Lembe Hiedeliga, sellest mäletan, et mõnelgi puhul liikus me arusaamine ja mõte spontaanselt päris ühes suunas.

      Veidi rohkem kaklemist Lembega oli Dylan Thomase „Piimmetsa vilus” puhul, kus autori iseäralike kujundite ümberpanekuks on kindlasti rohkem kui üks või kaks võimalikku varianti (mitte algtekstist arusaamise, vaid selle eesti keelde ülekandmise mõttes). Mõnelgi korral tajusin toimetaja tahet kehtestada oma maitset ja keeletaju ning tõrjusin seda argumendiga, et ka head üksikettepanekud ei pruugi sobida, sest ei istu üldtervikusse. Aga Lembel tuli ka tõesti minu omadest igati paremaid välgatusi, ja mõne süntaktiliselt eriti pöörase koha kallal pusisime sõbralikult koos kuni enam-vähem rahuldava lõpuni. Ka see teos, „Piimmetsa vilus”, tasuks uuesti käibele lasta.

       Veel üks žanriliselt niisama hästi kui määratletamatu, mahult väike, sisult intrigeeriv raamat, mis mind tõlkima ahvatles ja mille LR-i tollane peatoimetaja Jüri Ojamaa riskidele vaatamata kirjastada võttis, oli briti psühhiaatri R. D. Laingi „Knots”, mis tõlkes sai pealkirjaks „Omadega puntras” (algupärand 1970, tõlge LR-is 1978). Normaalsuse ja ebanormaalsuse piiri, enesepeegelduse adekvaatsuse või hälbelisuse, psüühiliste kannatuste jne küsimused on mind alati kummitanud, ning muidugi ka see, kuidas teised inimesed ja ühiskond kohtlevad vaimuhaigeteks kvalifitseeritavaid. Klassikalise psühhiaatrina alustanud R. D. Laing arendas välja oma psühhoterapeutilise tegevussuuna, mida on nimetatud ka antipsühhiaatriaks, ning selle praktiseerimise kõrvalt ka kirjutas päris palju. „Knots” pole siiski mingi traktaat, vaid hulk kumuleeruvalt reastatud sõnalisi mudeleid, mis püüavad puust ette teha ennast ja oma suhteid reflekteeriva inime­se tüüpilisi kinnijooksmisi, millega end hulluks aetakse. Väliselt, s.o trükipildilt näevad need välja kui luuletused. Laingi tõlkimisega oli tööd ja rasket lõbu kõvasti peamiselt inglise ja eesti süntaksi, aga ka morfoloogia suurte erinevuste tõttu. Järelsõnas paningi kirja selle karmi kogemuse, et „inglise keel võimaldab eesti keelega võrreldes tunduvalt hõlpsamini väga skemaatilisi väljendusi, jäädes samas ometi enam-vähem loomulikuks. Tõlkes tuli mitmel korral üks neist kahest omadusest teisele ohvriks tuua.” Suur abi oli Enn Soosaarest, kes mu mustandeid läbi vaadates ja oma variante pakkudes julgustas mind algupärandi süntaktilistest raamidest mitte liiga kramplikult kinni hoidma. See vabastas mu meeli ka hilisemate tõlkimiste jaoks. — Mis raamatu väljaandmisse puutub, siis õnneks oli Laingit vähemalt ühel juhul ka nõukogude pressis suhteliselt neutraalselt tutvustatud, sellele võiski vajadusel toetuda. Püüdsime ka tellida selgitava saatesõna kuulsalt professorilt Jüri Saarmalt, kes aga viisakalt keeldus. Raamat ilmus sellegipoolest ja tekitas omajagu kõhinat, kuna esimese hooga kiputi seda võtma kui liiga kaugele läinud ja liiga vähestele mõeldud eksperimentaalset luuletuskogu, mille suure tiraaži peale on raisatud lubamatult palju tollal krooniliselt defitsiitset trükipaberit. Oli siiski ka positiivsemat, autori kavatsust mõistvat ja hindavat tagasisidet.

      Kaudsem seos LR-is ilmunuga tekkis Erich Segali „Armastuse loo” („Love Story”) pinnal. Koos Viiu Härmi ja Olav Ehalaga tegime sellest muusikali moodi dramatiseeringu Noorsooteatrile, pealkirjaga „Oliver ja Jennifer”. See raamat, tema tekke- ja retseptsioonilugu ja siit-sealt laekuvad teadmised autori mitmekülgsest tegevusest andsid tänuväärt mõttematerjali loomingulise tegevuse ning kommertsiaalsuse keerukate seoste üle vabas maailmas, kuhu me tollal veel ise ei kuulunud.

       Nimetamata on veel Joseph Helleri näidendi „Me pommitasime New Havenit” tõlge (1978), mille tegin ühe teatri tellimusel, aga see jäi lavastamata. (Muide on algupärandi pealkiri eneseirooniliselt kahemõtteline, slängilise tähenduse pinnalt võinuks tõlkida ka „New Havenis põrusime läbi” — nimelt oli näidendi esmaesitus Yale’i ülikoolis New Havenis.) Praegugi on hea meel, et lugu õnnestus vähemalt trükis välja anda, sest tegemist on omamoodi kvintessentsiga teatri ja nn päris-elu (kaasa arvatud päris-surm) suhtest, kompositsiooniga, mis on ühtaegu ülimalt virtuooslik ja ise pommituslendurina teeninud autori poolt äratuntavalt, kripeldavalt isiklik. Taas kord — soovitan lugeda. Muide oli mul meelde jäänud, nagu pärineks just sellest näidendist, ühest selle remargist, üks suurepärane formulatsioon elu ja kunsti suhte kohta, ja nimelt: „see ühtaegu nii teeseldud kui ehtne eksaltatsioon, mis on omane näitlejaile”. Nüüd tagantjärele kontrollides selgus, et nii on asja sõnastanud hoopis Flaubert oma „Tundekasvatuses”, kust olen selle laenanud Helleri näidendi järelsõna jaoks. Igatahes hästi öeldud minu meelest.

      Palun lahkesti vabandada, et „Loomingu Raamatukogu” juubelil laskusin nii kapitaalselt mälestustesse stiilis „MINA ja juubilar”. Küllap osalt tingis seda kokkulangevus mu oma jubileumiga just samadel päevadel. Usun siiski, et midagi annab mu jutust ka laiemalt üldistada. Nimelt seda, milliseid teemasid, vaatenurki, mõtte-, tunde- ja maitsesuundi, impulsse ja ärgitusi LR oma varajastel aegadel nädal nädala järel Eesti vaimuellu tõi ja siin idanema pani. Lugejaid oli LR-l ju palju, palju, palju, palju!