Tallinna Linnateatri hoonestiku taas-avamiseks tellis teater Olav Ehalalt ja minult kantaadi. Pidupäeval kandis selle ette tervest teatriperest koosnev koor Riina Roose juhatusel. Nüüd, teatri asutamise 60nda aastapäeva puhul, näidati seda ka ETV-s. 

Panen huviliste jaoks siia üles kantaadi teksti. 

LINNATEATRI-KANTAAT

1.

Mul polnud kaua kaua kaua kivist kodu

ei kivist kõrkjast papist ega puust

Mu rännuaastail mööda metsi soid ja lodu

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

ja rännulaule üha lehvis minu suust

ma rändan ja rändan otsata teel

Sain märjaks vihmadest ja kõrvetada päiksest

sain osa sinitaeva sinisüütusest

mul väiksed vembud muudkui pudenesid käiksest

prii olin tähtsusest prii olin tüütusest

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

ja rännulaule üha lehvis minu suust

Ma meelsasti maanteel lõin tantsu

kus tuulte ja tormide mürts

lõin meeletut hulkuri valtsu

koos minuga neiud/poisid karmürts

Mul polnud kaua kaua kaua kivist kodu

ei kivist kõrkjast papist ega puust

Mu rännuaastail mööda metsi soid ja lodu

mul öiti pea all oli padjaks õletuust

Ma olin vandersell kes rändas mööda ilma

ei kuskil juuri ajand alla nagu taim

vaid õppis igast asjast mis tal hakkas silma

ja järsku tundis

järsku tundis

järsku tundis

ja järsku tundis et tal peale tulnud vaim

ja järsku tundis et tal peale tulnud vaim

see vaim see haarab oma laia hõlma alla

kõik kaunid aimused mis udus ujusid

ta vajab paika kus saaks maa peal paigal olla

ja võtta vaimustavaid kujusid

ja võtta vaimu-vaimustavaid kujusid

Kaugel näen kodu kasvamas

ma rändan ja rändan otsata teel

kaugel näen kodu kaas-vaa-maas !

2.

maja maja

maja maja maja maja maja

nii mitu mitu maja

neis kostab kaja kaja

nii mitme aastasaja kaja saja saja saja

ammuse aja

ammuse aja

oh kaja laula meile

miks teile

miks teile

miks teile miks just teile

sest on ju väga vaja

on vaja vaja

vaim kostku läbi aja

ta kostku läbi aja

ja kestku üle aja aja aja aja aja aja

aja

aeg on me elumaja

aeg on me elumaja

maja maja maja

aeg kinkis meile maja

maja maja maja

aeg kinkis meile maja

:,: :,: :,; juhhei juhhei juhhei

aeg kinkis meile maja

juhhei juhhei juhhei

aeg kinkis meile maja :,: :,: :,:

Bass: Hahahahaa. Hahahahaa. Kas veel vähe on nähtud, kuidas niipea kui olematutes oludes loonud ja lehvinud organisatsioonil saab valmis ta kauaoodatud, suure innuga kavandatud ja kaua tehtud kaunikene hoone, nii hakkab ta ise kiduma ja lagunema ja tema sisu jätab ta maha-haha-hahaaa. See on vaatlustega tõestatud ja aina korduv asjade käik. Ei pääse sellest teiegi. Hahahahaa.

Koor:

Ei.

Ei.

Ei.

Ei.

Tenor: Jaa jaa jaa jaa jaa jaa jaa jaa ! Trahh trahh trahh, teid ootab vältimatu krahh.

Koor:

Ei. Ei. Ei. Ei.

Me teeme nii, et meie kohta see ei käi.

Ei vaju ära meie väsimatu vaim.

3.

Nüüd on meil oma oma kindel kivist kodu

kus kokku saavad aeg ja ajatus

Ei enam kimbuta meid raske rahesadu

ei häiri kurja kõue sajatus

Neis hooneis paukusid kord kangasteljed

ja aidad olid leivavilja täis

Nüüd meie kord oh sõsarad ja veljed

on tuua siia mis meil südameis ja päis

Las täidab elu-elu-eluvaim me maja

las katus kuulatab ja hinge kinni peab

Oh leidku meie hääled vastukaja kaja kaja

oh maailm soovi meile uues kodus head

oh maailm soovi meile uues kodus head!

ma rändan ju siingi otsata teel

ma rändan ju siingi otsata teel

ma rändan ju siingi otsata teel......

Joyce'i "Ulyssest" ja selle tõlget siin-seal tutvustades olen märganud huvi mitte ainult selle teose vastu, vaid ka tõlkimise kui niisuguse, selle tunnetuslike, teoreetiliste, filosoofiliste jms aspektide vastu. Panen sel puhul siia üles oma asjakohase kirjutise "Tõlkija Hääles", mis on üsna spetsiifiline väljaanne (erialainimeste aastaraamat), samas aga minu meelest enamalt jaolt ka huvi olemasolu korral üldloetav ja -mõistetav. Seesinane kirjutis ilmus "Tõlkija Hääles" nr XII, 2024, kus on mõndagi mõttekat lugemist. Autoriõigused kaitstud.

MÄRKMEID ULYSSESE TEEKONNALT KEELEST TEISE

Need siin on esmased, süsteemitud, pooljuhuslikud märkmed "Ulyssese" tõlkimise kohta või sellest ajendatult, üles tähendatud umbes aasta pärast käsikirja üleandmist kirjastusele, umbes pool aastat pärast toimetamisele joone alla tõmbamist ja poolteist kuud pärast raamatu ilmumist.

Töö ise (kui seda nõnda nimetada – oleneb defineerimisest) kestis ümmarguselt kolm-pool aastat, muidugi läbisegi muu eluga nagu ikka, ja oli ülimalt tore. Kuidas ka selle tulemust mistahes mõõdupuude järgi hinnata (ise tajun päris hästi, mis on selle nõrkused, aga praegu veel mitte täiesti, mis neist olnuks välditavad, mis tõhusamalt kompenseeritavad ja mis lihtsalt paratamatud) – siis ühte tahaks ja julgeks küll loota, nimelt et see tegemist saatnud hea enesetunne mingilgi määral tulemusse üle kandus ja tutvujatele tajutav on.

*

Mida edasi, seda enam taban end mõtisklemast selle üle, misasi see tõlkimine ülepea on. Teekonna mõiste näib tema metafooriks päris hästi sobivat – tõlkimine on teksti ränd ühest keelest teise. "Ulyssese" puhul pealegi mängib kaasa see, et tegemist on teosega, mis suuresti põhinebki sihipärast retke kujutaval aegadetagusel tekstil ("Odüsseia") ja mille endagi ülesehituse teljeks on küll rohkete kõrvalepõigetega (nagu "Odüsseiaski"), aga ikkagi sihtpunktile orienteeritud retk.

Kuid ükski metafoor pole iial täiesti täpne (eks sellest ju metafoorika võlu ja mõju tulegi). Ühelt poolt nii muistse kui moodsa Odüsseuse/Ulyssese teekonna ja teiselt poolt tõlkimise kui teekonna vahel on üks selge erinevus. Milles see seisneb?

Odüsseus/Ulysses on kunagi kodust, Ithakast, lahkunud ja rändab vinka-vonka sinna tagasi. Ithakasse. Koju, mida on üks ja ainus, ka kui seal on vahepeal mingid muutused aset leidnud. Kus aga on kirjandusteose algkodu?

Kui selleks lugeda keelt, milles teos kirjutatud – siis mida kujutab endast selle tõlkimine, kui tahta püsida sihipärase teekonna metafoori juures? Võimalikke sihtpunkte, Ithakaid, on niisama palju kui maailmas keeli, ja kõik nad on erinevad. Kusjuures, kui võtta ette tõlkimine millisesse tahes nende hulgast, ei saa seda võrrelda startimisega kodu poole, vaid lausa vastupidi – algkodust eemale. Pentsik lugu. Eriti kui kujutleme tõlkija auahnuse ja kutse-eetika tipuna algteose maksimaalselt adekvaatset taasloomist (mis oleks nagu ta jätmine sinna kus ta on, topeldamisega koguni selle ülekinnitamine).

Siiski ei pea (kodu)teekonna-metafoorist täiesti loobuma, ainult seda väheke painutama. Nimelt nii, et võtame tõlkimist kui algteose kaaperdamist otse tema kodusadamast ja selle navigeerimist enese omasse. Eks see praktikas ju nõndamoodi käigi. Kusjuures tänuväärselt jääb algteos kõige lastiga samas ka oma vanasse kohta alles, kaaperdatagu kuhu ja kui tihti tahes.

Aga. Navigeeri kui osavalt tahes – iga asi, ka iga kunstiteos, saab olla identne vaid iseendaga. Loodusseadusliku paratamatusega on iga tõlge, ka täpseim, tahes-tahtmata teos omaette. Ühemunakaksikudki ei kattu täielikult, kumbki on iseseisev isend ja isik. Nii et tõlkimine, navigeerimine algupärandi Ithakast tõlkija Ithakasse, annab tulemuseks omaette teose omis õigustes – sealjuures aga teose, mis pakub erksale lugejale õrritust algteosegi kallale asuda. Kui ikka rangelt võtta, siis ega keegi, kes on lugenud vaid näiteks minu tõlget James Joyce'i "Ulyssesest", ei tohiks öelda, et ta on seega nüüd lugenud James Joyce'i "Ulyssest".

*

Kui juba sattusin proovima üles joonistada tõlkimist "kui niisugust", siis veel paar katsetust selles suunas.

Olen mõelnud ja ka omal nahal tundnud, et tõlkimine sarnaneb näitlemiskunstiga: kõigepealt püüad end vabastada, niipalju kui vähegi suudad, omaenda empiirilisest minast, saavutada tühjus, ja siis selles tühjuses "kehastuda", niipalju kui vähegi suudad, rolliminaks – kelleks tõlkimise korral on tõlgitava teose autor. Nüüd peaks su inspiratsiooni laad ja suund olema enamvähem sama mis algteose autoril ja seega võimaldama tõlke... millel? ütleme vaimul või vaibil kujuneda algteose omaga kas just kokkulangevaks, aga põhilises ligilähedaseks. Muuhulgas päästab selline alghoiak tõlkija bukvalismi painest, kiusatusest või automatismist jäljendada algteksti grammatilisi tarindeid (mis võivad algteose kodukeeles olla tavapärased, sihtkeeles aga tarbetult kentsakad) ja muust säärasest pseudokorrektsusest. Midagi taolist nagu see, et seaduste järgi käimisel järgitagu nende vaimu, mitte kirjatähte.

Ühe teise nurga alt vaadates võiks tõlkimises – millel nagu oleks eeskätt ju kunsti tunnused – näha keele- ja kirjandusteaduse praktilist/katselist haru. Sa püstitad hüpoteesi, et vähemalt mingil määral on mingis teoses mingi märgisüsteemi näol ilmutuv tunnetuslaad ülekantav mingisse teise märgisüsteemi, ja ehitad üles katse, mille varal selle võimalikku tõesust kontrollida, mõõta ja demonstreerida. Kusjuures katse käigus tekkinud produkt – tõlkeline kunstiteos – on ühtaegu nii vahetult aistitav iseväärtus kui ka vaadeldava, analüüsitava jne. objektina sisend edasisse teadusprotsessi (lingvistika, semiootika, psühholoogia....).

Eri tunnetusviisid ei seisa üksteisest lahus, nende vahel on seosed, vastavused, põimumised, teatud tasandeil kattuvusedki. Muide just sellise arusaama mängutoomises ja plastilises kujustamises on nähtud Joyce'i ja tema "Ulyssese" erilist olulisust, mis mõne arvamuse järgi (nt Hermann Broch, aga ka Kundera, Nabokov jt) päästis romaanižanri pöördumatust sumbumisest ja mandumisest. Tõlkijale tähendab tegelemine sedalaadi kirjandusega värskendavat väljakutset ja võimalust oma maailmapildi avardamiseks.

*

Olen hooti mõelnud ka lugemise "kui sellise" üle: missugune lugemisviis võiks olla, kuidas nüüd öeldagi, tõhusaim.

Kaldun arvama, et parim (kui ei loeta just lihtsalt aja viitmiseks ja surnukslöömiseks) on nn. close reading – hoolikas, eelteadmisi ja -arvamusi, ajaloolisi, eluloolisi, ideoloogilisi jm kontekste kõrvalejättev detailne sisseimbumine konkreetsesse teksti kui ühte autonoomsesse ja kordumatusse entiteeti.

Võib ehk öelda, et siin ühinevad kahe eelvisandatud vaatenurga määravad omadused – säärane lugemisviis aitab lugeja müstilisse samastumisse käsitletava teksti autoriga (ja sedakaudu teksti ainulise olemusega) ning vabastab ta (lugeja) omaenda subjektiivsete eelistuste ("maitse") piirangutest objektiivse tunnetuse kasuks. Olgu veel teistega nagu on – tõlkija ilma close readinguta tegelikult läbi ei saa. Võiks ehk koguni öelda, et tõlkimine ongi see kõikse close'im reading mis üldse võimalik ja tõlge siis lihtsalt selle vormistatud produkt.

Jah, tõesti, soovitan säärast lugemistaktikat igaühele – arendab tekstivaistu, mis on midagi analoogilist muusikalisele kuulmisele. Saad loetavast kätte rohkem kui vaid esmase spontaanse emotsiooni.

Samas tõlkimist silmas pidades või juhul, kui su ülesandeks on tekstide seletamine teistele, ei pea siiski ka taustateadmisi ära põlgama, eriti mitte neid, mis keelelist laadi (eeskätt sõnade etümoloogilised, ajaloolised ja akuutsed tähendused ja nende kasutusjuhud jms). Ainult et teadmisi saab vajaduse ja tahtmise korral alati juurde hankida, vaistu pead arendama aga iseeneses (mis muuhulgas hõlmab ka seda, et sa kõrvalt õpitud või nopitud teadmised eristamatult isiklikuks kogemuseks moondad).

Mis just "Ulyssesega" seonduvate teadmiste hankimissse puutub, siis selle kommentaare ning kõikvõimalikest aspektidest vaatlusi, selgitusi, tõlgendusi on sajandiga kogunenud kordades mahukamal määral kui teose enda maht, ning suur jagu neist on tänapäeval võrgus hõlpsasti kättesaadavad. Niihästi pisteline kui süsteemsem tutvumine nendega on lust omaette, kui oskad neisse mitte ära uppuda. Küllap kõige praktilisem on Don Giffardi kommentaarium (Ulysses Annotated). Joyce'i loomingu elulooliste taustade suhtes, eriti mis puudutab tema autorihoiaku väljakujunemist ja selle realiseerimise tehiolusid, pakub nii huvi kui selle rahuldust Richard Ellmanni klassikaline monograafia.

Mis aga tõlkija kui vastete otsija seisukohast eriti tähtis, see on meie järjest edenev leksikograafia. Sõnaveeb, üha täienevad keelekorpused, kõnekäändude, murrete, erikeelte, kirjakeele ajalooliste kujude näidised ja terviktekstidki vabalt kättesaadavana – mida sa hing veel ihkad. Lisaks see, et eesti keel kui oluliste tekstide tõlkimise sihtkeel on viimase paari-kolmekümne aastaga silmatorkavalt edasi arenenud, nii mõttekirjanduse sarjadeviisilise tõlkimise kui ilukirjandust silmas pidades eriti Hieronymuse-sarja läbi. Samas on kõigi käeulatuses eesti enda varasema ja uuema algupärase mõttekirjanduse varud ("Eesti mõtteloo" sari). On, millest innustust saada ja õppida.

*

"Ulyssese" märgatavaim ja võibolla määravaim eripära seisneb tema mitmehäälsuses, mis on realiseeritud polüstilistilisusena. (Küsimus, milline neist häältest on autori oma, on põhimõtteliselt valesti püstitatud: autorihäälena tuleb võtta seda teatud mõttes impersonaalset häält, mis sine ira et studio artikuleerib terve teose koos kõigi selles kostvate häälte ja muuga.)

Tõlkija asi niisiis on leida või leiutada vasted paarikümnele eri esituslaadile, mis pealegi algteoses kohati kapriisselt, aga lähemal vaatlusel õige veenvalt omavahel segunevad ja/või põimuvad. Lisaks kurikuulus 14. peatükk, mis koosneb rohketest inglise stiilide pastiššidest nende ajaloolises järgnevuses. Tunnistan, et kardetavasti on minu toodetud teksti stilistika algtekstist nivelleeritum, aga loodetavasti on autori intentsioon siiski piisavalt tajutav.

Tuge vastete valimisel (aga ka puhast süüdimatut tunnetuslikku huvi, ilma milleta ei viitsiks vaimu vaevama hakatagi) pakuvad tõlked teistesse keeltesse, nende kõrvutamine omavahel ja algtekstiga. Konkreetselt konsulteerisin kahe soome (Pentti Saarikoski; Leevi Lehto), ühe vene (Sergei Horužij ja Viktor Hinkis) ja ühe saksa tõlkega (Hans Wollschläger), kaudselt ja juhuslikult ka mõne muuga, mille katkeid siin-seal ette sattus.

(Siit muide üks lisakogemus – nonde tõlgetega tutvumise kõrvalt huvitusin esialgu põgusalt, hiljem veidi tõsisemaltki, nende tegijatest, kellest igaüks osutus intrigeerivaks, värvikaks isiksuseks. Aga see on üks teine teema.)

Nüüd siis esitan mõned näited oma katsetest tabada ja edasi anda mõnesid Joyce'i rohketest stiilidest, püüdes neid (oma lahendusi) põhjendada. Võibolla annab siit midagi järeldada ja üldistada. Näited on sihilikult võetud just eelmainitud 14. peatükist, kus eri stiilide kontsentratsioon on kõige suurem ja neile autori poolt antud funktsioon vast kõige ambitsioonikam.

*

Nagu öeldud, on 14. peatüki tegevus esitatud inglise kirjakeele stiilide pastiššidena nende ajaloolises järjestuses. Pärast kena väikest sissejuhatust või avaakordi algab peatükk nii:

Universally that person’s acumen is esteemed very little perceptive concerning whatsoever matters are being held as most profitably by mortals with sapience endowed to be studied who is ignorant of that which the most in doctrine erudite and certainly by reason of that in them high mind’s ornament deserving of veneration constantly maintain when by general consent they affirm that other circumstances being equal by no exterior splendour is the prosperity of a nation more efficaciously asserted than by the measure of how far forward may have progressed the tribute of its solicitude for that proliferent continuance which of evils the original if it be absent when fortunately present constitutes the certain sign of omnipollent nature’s incorrupted benefaction. Jne

Tegemist on kas Sallustiuse ja Tacituse ladina retoorika jäljendusega või (mis tõenäosem) mingi keskaegse ladinakeelse traktaadi algelise tõlke imiteeringuga (või kombinatsiooniga mõlemast) – igatahes millegagi, mis sõnavaralt oleks nagu inglise keel, ülesehituses aga püüab ladinat järgida.

Esimese hooga paistis, et stiilivastena võiks vaadata ajaliselt mitte palju hilisema Läti Henriku kroonika (kui sünnilt ladinakeelse, siinse eluga seotu ja pealegi kohaliku keele eksampleid sisaldava) poole – aga ruttu selgus, et see ei mängi välja. Seda nimelt põhjusel, et mallivõtmiseks olnuks tegelikult vaja Henriku teksti algupärandiga enamvähem samaaegset tõlget eesti keelde, olgu see kuitahes ladinapärane ja kuitahes algeline. Ainult see täitnuks laias laastus sama funktsionaalset rolli mis vastav lõik Joyce'il. Sellist tõlget aga teadagi olemas ei ole. Kasutada poleks saanud ka ei Richard Kleisi ega Julius Mägiste Henriku-tõlkeid, millest esimese stiililine arhaiseeritus on minimaalne ja teise keelekasutus lausa tänapäevane.

Samas jäi aga mõnevõrra üllatuslikult silma, et ega see lõik ka originaalis ülemäära arhailiselt kõla – mõned järgmised, mis idee järgi peaks kuuluma sellest hilisematesse ladestustesse, mõjuvad pigem varasematena. Selle tähelepaneku ja ka soome ja vene tõlgete julgustusel sai siis konstrueeritud mingi üpris ebamääraselt vanapärane, pigem nagu XIX sajandi sõnastus, hoolitsedes kõige rohkem selle eest, et edasi saaks antud jutu pateetiliselt kõrgendatud toon. (Praegu seda kirjutades ei suuda mõista, mis meeltesegaduses jäi kasutamata võimalus jätta see ülev kõnevool kirjavahemärkidega liigendamata, nagu ta on originaalis ja ka soome ning vene versioonides – see oleks tugevdanud ta kavalat komismi. Võibolla kummitas mind kukla taga teadmine üldsuses kinnistunud kollijutust, et "Ulyssest" on kole raske lugeda, mispärast alateadlikult püüdsin siis vähemalt ühe kohakese lihtsamaks teha :)). Nii või teisiti, trükki läks nõnda:

Eks ju väheseks peetud, ikka ja igal pool, säärase inimese arusaamist ole, kes mis asjas tahes, mida tarkusega õnnistatud surelikud õppustvõtmiseks kõige tarvilisemaks hindavad, sellest teadmata on, mida kõige haritumad ning oma kõrge vaimu pärast auväärseks arvatud ühtjärge meeles hoiavad, kinnitades kui ühest suust, et muude asjaolude ühetaolised olles mitte välispidine hiilgus ühe rahvause heast käekäigust kõige tõsisemat tunnistust ei anna kui aga see, mis mõõdus tema keskel hool kestmise ning kasvamise eest edeneb, missuguse puuduolemine kõige kurja juur on, mille õnneline asetleidmine aga on vääramatuks märgiks kõigeväelise looduse tühjendamatust heldusest jne

Vrdl vene: Всегда и повсюду того человека разумение весьма недалеким полагают во всяческих предметах что сведущими из смертных наиболее признаются полезными для изучения коему то неведомо чего самые искушенные в учености и особливого почитания достойные за драгоценное убранство высокого их ума неизменно придерживались jne

Vrdl soome (Saarikoski):Yleisesti arviodaan sellaisen henkilön äly kaikkea muuta kuin teräväksi joka olipa kysymys mistä tahansa sellaisesta asiasta jota viisaudella siunatut kuolevaiset pitävät enimmän harrastuksen arvoisena on tietämätön seikasta josta oppialaan parhaiten perehtyneet ja juuri tämän ylevän hengen koristuksensa ansiosta kunnioituksen ansaitsevat jne

(Näeme, et nendeski näidetes ei imiteerita-parodeerita mingi kindla kunagise üriku laadi, vaid piirdutakse suhteliselt põgusa, teravate piirjoonteta vanapärasusega.)

*

Sellest kirjakohast veidi edasi tuleb üks just eesti (või läänemeresoome) tõlkija seisukohast tore lõik:

Before born bliss babe had. Within womb won he worship. Whatever in that one case done commodiously done was. A couch by midwives attended with wholesome food reposeful, cleanest swaddles as though forthbringing were now done and by wise foresight set: but to this no less of what drugs there is need and surgical implements which are pertaining to her case not omitting aspect of all very distracting spectacles in various latitudes by our terrestrial orb offered together with images, divine and human, the cogitation of which by sejunct females is to tumescence conducive or eases issue in the high sunbright wellbuilt fair home of mothers when, ostensibly far gone and reproductitive, it is come by her thereto to lie in, her term up.

Tore lõik selle poolest, et kuigi tegemist on stiilinäitega ajast, millest esimeste eestikeelsete kirjalike tekstideni jäi veel oma pooltuhat aastat, on meil oma põlisest suulisest pärandist võtta midagi, mis vähemalt ühelt tunnuselt – ohtralt algriimilisuselt, aga ka teatavalt üldiselt luulelisuselt – sarnaneb Joyce'il ses kohas eeskujuks olnud anglosaksi algriimiline proosaga 1. aastatuhande lõpust p.Kr., mida mõni loeb inglise kirjanduse alguse alguseks. Meie võime hoobelda, et meie regivärsi poeetiline kõrgstiil on kindlasti omajagu varasem – olgugi et kirja see pandi paartuhat aastat hiljem ja löögugi selle siinkohal kasutamine sassi Joyce'i taotletud ajalise järgnevuse.

Regilaulust ma siis siin lähtusingi, otsides anglosaksi tekstile sobiva vaste arendamisel endale inspiratsiooni peale me pärimuse enda ka tolle hilisematest kirjanduslikest kasutustest ("Kalevipoeg"; Grünthal-Ridala; Annist....) ja, silmas pidades romaani kogu kõnealuse peatüki keerlemist sünnitamis-temaatika ümber, Suitsu "Lapse sünnist". Tulemus sai selline:

Latseksel jo enne sündi antud õnne ja õnnistust. Ümmardetud-ülendetud emakojassa koguni. Tarvitsetaks mis iganes, tublilt see toimegi pandakse. Ämmamoorid jo sõimehesse söögid-joogid sätitavad, tite-jo-lapidki lahkemad targalla talitamisella, otsegu titt juba tulnudki, mahasaamine möödunud. Vähe aga veel sellestki: maarohud mitmesetmesed, väitsed-tangid taidelised varmasti valmis vaadatud, kui ehk peaks tarbeksi tulema, takkapihta veel piltisid jumaliste jumedesta, inimestegi ilosta nendes kambretes kõrgetes, paargus päevapaistelises nurganaisele naljaksi, vaevade vähendamiseksi, kui ta jo palju paisunud, tuhu-tal-tunnid kui tulemas.

Vrdl vene tõlge, mille stiililiseks aluseks on võetud anglosaksi allikaga enamvähem samaaegne "Повесть временных лет":

Отроча еще не раждено рачителей рвение разожже. Еще в лоне лежаи любовию людскою лелеемо. Вся надлежащая о сем с надлежащим же прилежанием сьвершена быша. Ложе покойно и многоусердныя повитухы яди питателныя и пелены чистейшая преже премудро уготованы яко же бо аще свершишеся раздрешение и с тем вкупе быша вся средства целителная яже потребна суть jne

Vrdl ka saksa tõlge, mille otsene ajalooline eeskuju pole mul teada, aga millest jääb silma, et toodu on keelelt ja kirjaviisilt arhailisem ja nüüdispruugist kaugem kui inglise tekst. Vast illustreerib see kirjakeele evolutsiooni tüpoloogilisi ühisjooni eri keelte puhul ja samas nende erinevat paiknemist ajajoonel:

Bevor geborn daz kint vrevde erfvr. In muoter schoze wart ez wol verert. Swaz mahte lobzam sin vor dise dinc getan ez wart. Ein ligestat von maneger wevrowen hande sorgen vn heilzam ezzen geruochliche vn windelen rinecliche alz wan die gebvrt iez wær beschehen vnde von vorsiht wisliche volendet: darzv von arzatie niht minner alze genotec waz vnde wvntarzatlich wercziug alz mahte vorderlich sin vor ir stunt vergaez jne 

Soome tõlkijaist paistab Saarikoski nii ses lõigus kui peatükis üldisemalt ajaloolisele stilisatsioonile mitte erilist tähelepanu pööravat, Lehto aga kasutab selles lõigus nagu minagi õige ohtralt läänemeresoomelist kõla, samas aga annab minu versiooniga võrreldes ilmekamalt edasi ka algtekstis leiduva proosalis-asjaliku varjundi.

*

Siit edasi (ikka tollesama peatüki raames vasteid otsides) pakkus suurt ja mõnusat pinget liikuda mööda me kirjakeele varasemaid kihistusi, jälgides tegijate visa lähenemist rahvakeelele ja samal ajal viimase arendamist suutlikuks käsitlema usulisi, filosoofilisi, õiguslikke, teaduslikke, praktilisi (tervishoid, kooliharidus, majapidamine, põllundus...) teemasid. Lisaks teadagi vaidlused ja võitlused kirjaviisi(de) ümber.

Nagu öeldud, on paaril viimasel aastakümnel – muidugi juba varemgi – asjakohaseid tekste suurepäraselt kommenteerituna publitseeritud nii paberil kui võrgus, nõnda et vastete leidmine Joyce'i arhaiseeritud-stiliseeritud-parodeeritud kirjakohtadele osutus keeruliseks mitte materjali puuduse, vaid pigem selle külluse pärast. Töö see etapp jäi mõnelgi korral venima lihtsalt seetõttu, et unustasid end neid tekste lugema, Hornungist ja Virginiustest, Brockmannist, Stahlist, Müllerist O.W. Masinguni välja – piibleid, jutlusi, luuletusi, lühhikessi öppetusi, marahwa näddala-lehti....

Konkreetsemalt seisnes töö sellest materjalist valitud keele- ja kirjapruukide sobitamises algupärandi just nende lõikudega, millega nad teemalt, toonilt ja ajaliselt kuuluvuselt kõige usutavamalt klappisid, ühtlasi püüdes niipalju kui võimalik mitte hälbida algupärandi spetsiifilisest struktuurist, mis kõnealuses peatükis ilmneb keele kujunemisloo esitamises analoogina inimese embrüo ontogeneetilisele arengule sigitumisest sünnini.

Võiks arvata, et keele (stiilide) kujunemise jälgimise ja jäljendamisega järjest tänapäevale (tegelikult XX saj. algusele) lähemale liikudes läheb asi hõlpsamaks kui vanade stiilide puhul – kuid osutus, et lausa nii see pole. Mida edasi, seda enam on suurte ja kanooniliste stiilide kõrvale tulnud rohkete eriilmeliste autorite omastiile ja leida siin selgeid vastavusi inglise ja eesti autorite vahel (isegi kui lükata täiega kõrvale nende samaaegsuse nõue, mis eelviidatud põhjustel oleks liiga ränk hälbimine autorist) võrduks tõenäoselt olematu musta kassi jahtimisega pimedas toas. Püüdsin siis, nt kui Joyce mingis lõigus on lähtunud Dickensist, tõlkida vastavat lõiku nii nagu tõlgiksingi Dickensit (ega asendanud Dickensit mõne samas suurusjärgus, aga paratamatult sajand hilisema eesti autoriga ega kasutanud eeskujudena olemasolevaid Dickensi-tõlkeid – mis ei tarvitse olla halvad, kuid igatahes tehtud teistsugustel eesmärkidel). Ühtlasi püüdsin tabada ja järgi teha seda stiililise (ja ka elutundelise) liialduse laadi ja määra, millega Joyce end ja lugejat ühe või teise autoriga manipuleerides lõbustab.

Lisan nüüd selle teema (seekordseks) lõpetuseks või katkestuseks veel ühe, varasematest mõneti erineva näite – mis ehk omalt poolt veelgi nähtavamalt illustreerib temaatiliste ja keelelis-stiililiste ideede kapriisset liikumist ajas ja ruumis.

Niisiis, ikka sessamas peatükis jõuab Joyce oma skeemi/visiooni teostades järjega XVIII sajandi lõpupoole gooti romaani juurde (Horace Walpole, "The Castle of Otranto") ja pajatab:

But Malachias’ tale began to freeze them with horror. He conjured up the scene before them. The secret panel beside the chimney slid back and in the recess appeared... Haines! Which of us did not feel his flesh creep! He had a portfolio full of Celtic literature in one hand, in the other a phial marked Poison. Surprise, horror, loathing were depicted on all faces while he eyed them with a ghostly grin. I anticipated some such reception, he began with an eldritch laugh, for which, it seems, history is to blame. Yes, it is true. I am the murderer of Samuel Childs. And how I am punished! The inferno has no terrors for me. This is the appearance is on me. Tare and ages, what way would I be resting at all, he muttered thickly, and I tramping Dublin this while back with my share of songs and himself after me the like of a soulth or a bullawurrus? My hell, and Ireland’s, is in this life. jne

Maakeelset gooti õuduslektüüri pole meil XVIII sajandist paraku leida ei tõlgete ega algupärandite näol. Mida teha?

Võimatu oli tõrjuda kiusatust sooritada siin uljas ajaline hüpe otse XX sajandisse, mil Aavik – nagu tellitult – teostas oma stiiliuuendusi suuresti just õuduskirjanduse tõlkimise kaudu. – Joyce'i skeemi suhtes anakronism? Küllap. Samas ehk andestatav, kui meenutada, kui väga ja kui selgelt deklareerituna (just "Ulysseses" Stephen Dedaluse suu läbi) tahtnuks Joyce vabaneda aja(loo) kohutavast luupainalikkusest ja kui väga ta uskus just kirjandusse kui inimvaimu vabaduse kandjasse. Aaviku kui suure sõltumatu originaali ja visionääri impulsid, arvan, on ses suhtes Joyce'i omadega päris lähedased. – Aga olgu kuidas on, see kirjakoht sai ümber pandud nõnda:

Ent Malakia jutostus juba oli nendes tekitand judinaid. Nõnda selgesti oli ta näitelava manand nende silme ette. Salauks kamina kõrval libises hääletomalt lahti ja avanend orvast ilmus – Haines! Kes meist ei oleks ihos tundnud hirmovõpatost? Ta yhes käes oli portfell täis kelti kirjandust ja teises käes fiool, millele kirjotet Myrk. Hämming, õudus, jälestos heiastus kõigilt nägodelt tema seirates neid, tontlik irve suul. Sellast vastovõtto ma aimasingi, alostas ta saatanlise naeroga, milles, nago mulle tundub, syydi on ajalugo. Jah, see on tõsi. Mina olen mõrvar no Samuel Childs. Ja kuis mind karistetakse! Kõik põrgo õudused on ammutet. Niisugone on mino olokord. Häda ja viletsos, kas ma ylepää eales puhkamist leian, pomises ta segaselt, vana lauloga tambin ma Dublini uulitsail ringi ja tema mino kannol otsegu mardus või kummitos. Mino, nii nago Iirimaagi põrgo on selles ilmas. jne

*

Jäägu praegu sellega; kui Jumal päevi annab, proovin ehk millalgi pikemalt ajaliselt distantsilt veel mõned oma kogemused kirja panna – igatahes aga neid oma edasistes tegemistes arvestada.

August 2024

 

Äsjasel Kirjandustänava festivalil esitleti mu kogutud näitemängude raamatut. Omalt poolt kandsin ette mõne katkendi mõnest näidendist, ajapuudusel jäi aga üks kavatsetuist ette kandmata. Soovitasin siis kohalolijail endil see raamatust üles otsida - aga kuna raamat maksab päris palju, siis otsustasin selle stseeni siia üles riputada. See on 14. episood näidendi "Taevast sajab kõikseaeg kive" 2. vaatusest. Kaks inglit, kes näidendi peategelasteks Caraks ja Jaaguks kehastununa jälgivad inimeste elu ja püüavad neid aidata, teevad äkilises katastroofiolukorras (orkaan ja vandaalide pealetung) vahekokkuvõtteid ja visandavad järgmisi samme.

Ere välguvalgus. Tuul peatub, õhus lendavad sildid, oksad, katuseplaadid peatuvad seal, kus nad parajasti on, nagu stoppkaadris. Kõik helid ja mürad katkevad nagu lõigatult.

CARA (inglina): Kolleeg, oled sa siin?

JAAK (inglina; tuleb läbi taverni seina): Olen, olen.

CARA: Paistab, et miski läks vussi.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kas me ikka oleme tasemel?

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Peaks äkki kõrvale tõmbuma.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kõigele üks ja seesama vastus?

JAAK: Kõigele ongi üksainus vastus.

CARA: Ja milline see on?

JAAK: Küll me teame. Kuid praegu veel on vara välja öelda.

CARA: Kas me läheme sinna tagasi?

JAAK: Peaks minema. Päris huvitav oli.

(Aeglaselt eeslaval liikudes silmitsevad tähelepanelikult inimesi publiku hulgas.)

CARA: Ei tea, ei tea.

JAAK: Pealegi, kui ma ei eksi, on see me kohustus. Kahju inimestest, nagu sa viimati ütlesid. CARA: Et nad ka iial ei õpi!

JAAK: Noh, ehk me ei õpeta õigesti.

CARA: Nad võtavad kõike liiga raskelt.

JAAK: Jah, nad võtavad kõike liiga kergelt.

CARA: Nad tahavad midagi saavutada.

JAAK: Nad tahavad päevi õhtusse saata.

CARA: Nad rabavad lõpmatult tööd teha.

JAAK: Nad räägivad mingist kvaliteetajast, mis tähendab vägisi puhkamist.

CARA: Nad tuuseldavad ja tuuseldavad ja haaravad kinni igasugu jamast.

JAAK: Nad hoiavad küünte ja hammastega kinni millest tahes, mis nad on pähe või südamesse võtnud.

CARA: Surmani.

JAAK: Ja kui tarvis, kauemgi.

CARA: Nad elavad kampaaniate, festivalide, teema-aastate, suursündmuste kaupa.

JAAK: Nad tahavad teistest eristuda ja teisi omataolisteks teha.

CARA: Ja kogu aeg midagi muuta.

JAAK: Mis neil üle jääb, kui maailm muutub.

CARA: Mis tal üle jääb, kui nemad muudavad. Aga teisiti nad ei saa. Nad lihtsalt on sellised. JAAK: Muide, kes oleme meie, et neid siin arvustame?

CARA: Võibolla arvamusliidrid.

JAAK: Ahjaa. Mul läks meelest ära. Ilus sõna.

CARA: Ja kas me siis arvustame? Kas sa ei mäleta, et tegelikult me vaikime? Lihtsalt publikul on tunne, nagu me oleks siin ja räägiks.

JAAK: Aga päriselt?

CARA: See ongi päriselt.

JAAK: Misasi?

CARA: See nende tunne. Me võiksime rahul olla.

JAAK: Jah, rahul ja rahus. Aga me nagu ei oleks.

CARA: Sest et nemad ei ole. Nad lihtsalt on sellised.

JAAK: Kas me aitame neid, et neil oleks kergem olla sellised, nagu nad on?

CARA: Või aitame neil saada teistsugusteks?

JAAK: Vara, vara, vara.

CARA (noogutab): Hilja, hilja, hilja.

JAAK: Noh, ega midagi, läki siis.

CARA: Oh sa saadana silmamuna küll… (Hingab sügavalt sisse ja välja.) Et siis hakkame nendekssamadeks, kes me viimati olime?

JAAK: Või võtame mõned teised ette?

(Lasevad pilgul publikus ringi käia.)

CARA: Ah, olgu. Kui juba, siis juba. Nendega jäi ju pooleli.

(CARA teeb oma käeliigutuse, mispeale välguvalgus kaob, mürad ja tuul oma mõjudega taastuvad.)

Rmt. Paul-Eerik Rummo. Taevast sajab kõikseaeg kive. Eesti Keele Sihtasutus 2016

         Paul-Eerik Rummo. Kogutud mänge. SE&JS 2024

 Facebookis on äratanud mõningast tähelepanu T.S.Elioti "J. Alfred Prufrocki armulaul". See pani mind üle hulga aja uuesti üle vaatama oma tõlget sellest loost, ja otsustasin selle siia üles riputada - sest  raamatuid, kus see ära trükitud, on praegu juba raske leida.

J. ALFRED PRUFROCKI ARMULAUL

S’io credessi che mia risposta fosse

a persona che mai tornasse al mondo,

questa fiamma staria senza piú scosse.

Ma per ciò che giammai di questo fondo

non tornó vivo alcun, s’i’odo il vero,

senza tema d’infamia ti rispondo.

        Eks lähme siis, sina ja mina koos,

õhtu samas kui patsient, eeterlik kellest narkoos

saand võitu, laotumas taeval kui lõikuslaual,

lähme piki neid teatud pooltühje tänavaid,

pominal reastavaid

rahutuid unesid mõnes odavas ühe-öö-urus

ja austrikeldreid, põrandad saepurus,

tänavaid, mis viivad sind kui tüütu argumentatsioon,

mil reetlik-süütu alatoon,

ühe kolossaalse küsimuse poole…

Oh ärme küsi, mis on see kõik,

tehkem ära see külaskäik.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Kollane udu, selga vastu aknaruute hõõruv,

kollane suits, koonu vastu aknaruute hõõruv,

pistis keele õhtu soppidesse,

rentslilaukail liikumatult kõõlus,

laskis korstnate tahmal oma turjale langeda,

libises piki terrassi, tegi järsu hüppe,

ja nähes, et käes on mahe oktoobriöö,

ümber maja end keeras ning vajus unerüppe.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

mis just selle kollase suitsu jagu –

aknaid hõõruda, piki tänavaid kanduda;

tuleb aeg, tuleb aeg

teiste nägude kohtamiseks teha valmis üks oma nägu;

aeg tappa ja aeg luua, elu toetada,

aeg päevadeks ja töödeks kätele, mis tõstavad

üht küsimust, et see su taldrikule poetada;

aeg sinu jaoks, aeg minu jaoks,

aeg veelgi sajaks otsustamatuseks

ja kõhkluseks ja taandumiseks sajaks,

et saada valmis tee ja röstiviilu ajaks.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

aeg mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,

aeg paotet uks taas vargsi sulgeda,

endal juba lage laik pealael –

(“Kui hõredaks jäänd ta juus! Kui kõhnaks kael!”)

mu sabakuub, mu lõug nii toekalt särgi kõrgel krael,

lips nooblilt hillitset, nõel märkimist ei vääri –

(“Kui kõhnad käed! – “Ja vaadake ka sääri!”)

kas tõesti julgeda

maailmaruumi rahu ohtu seada?

Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,

millest järgnev hetk ei taha enam teada.

       Sest olen seda juba tundnud, teadnud –

kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid,

teelusikhaaval oma elu välja mõõtnud hoolikalt;

ma tean neid hääli, mis on hääbuma end seadnud

koos muusikaga kaugematest tubadest.

Kuis söandaksin siis, lubage?

      Ka need silmad on mul juba tuntud, teatud –

silmad, mis torkavad su napi fraasi otsa,

ja kui siis siplen, seina külge seatud,

vaadeldav vastu formuleeringute valgust –

kuis teeksingi siis algust

ja sülitaksin südame pealt ära

kõik oma päevade ja teede põhjapära?

Kuis söandaksingi, lubage?

       Ning küll neid käsigi kõik ammu teavad –

võrudega ehit, valged, tuunjad

(ent lambipaistel udukarvus pruunjad!) –

kas see on kleidi parfüümihõng,

et sassi kisub mu mõttelõng?

Käsi, mis puhkavad laual või õlasalli seavad.

Kas peaksingi söandama, lubage?

Ja kuis teeksin algust?

…..

       Kas ütleksin, et olen hämarikus käinud

kitsail tänavail ja silmitsenud suitsu,

mis tõuseb üksildaste meeste piipudest,

kes rinnutavad aknail särgiväel?

       Ma pageks kui paar pragunenud sõrgu

krabinal üle vaiksete merede põranda.

…..

         Ja õhtupoolik, õhtu, magab nii rahuliselt!

Põrandal siruli, sinu ja minu jalge ees,

pikist sõrmist silut, unede palge ees…

nii väsinud… või simuleerib…

Kas peaksin nüüd, pärast teed, jäätist ja kooke,

asjade käigule andma otsustava looke?

Kuid olles küll nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,

ja vaagnal näinud oma pead (mis kergelt kiilastunud),

pole prohveti kahtlane au mulle isegi viirastunud;

olen näinud oma kõrghetke korraks vilkumas

ja igi-Lakeid mu mantlit hoides sõnatult ilkumas,

ja lühidalt öeldes, ma kartsin.

        Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast tasse, marmelaadi, teed,

keset portselani, keset jutlemist

hambaid naeratades asja tuuma lüüa,

maailm tihkeks palliks muljuda,

et paisata see kolossaalse küsimuse poole,

öeldes: “Olen surnuist tõusnud Laatsarus,

kel lasti teisest ilmast väljuda,

et öelda teile kõik – ma ütlen teile kõik.” –

kui mõni naistest, kohendades patja, silmis mõistmatus,

       võinuks kosta: “Ma ei mõelnud üldse mitte seda,

       see pole üldse see.”

      Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast loojakuid, jalgväravaid ja märgi kõnniteid,

romaane, teed ja seelikute rauget vedimist

serviti üle põrandate – ja veel paljut muud - - -

Võimatu on öelda seda, mis ma mõtlen!

Kuid nagu maagiline latern heidaks närvimustri sirmile:

kas tasunukski ülepea,

kui keegi patja sättides või heites salli kõrvale

pöördunuks akna poole, öeldes: “Ma ei tea –

        see pole üldse see,

        ma ei mõelnud üldse seda.”

…..

       Ei! Mina pole Hamlet ega printsiks mõeldudki;

ma olen üks õukondlasi, kes kõlbab

mõnd asja edendama, stseeni algama,

nõu andma printsile; hea tööriist iga toll,

aupaklik, rõõmsalt valmis ennast salgama,

täis elutarka kavalust, pedantlik,

pateetiline, samas pisut tömp,

aeg-ajalt, ausalt öelda, õige jantlik –

aeg-ajalt enam-vähem Loll.

      Pea vanadus jaol… pea vanadus jaol…

pea nooblid voldid mu pükstel ja näol.

     Kuhu teen seitli? Vast üks virsik siiski vahel?

Valged flanellpüksid jalas, jalutan, pilk lahel.

Ma olen kuulnud näkineide laulmas omavahel.

      Ei arva, et minule kunagi laulaks neist keegi.

      Olen neid näinud lainte turjil sööstmas

ulgumere poole, terveid karju,

sugedes oma mustade ratsude valgeid harju.

      Mere tubades me viibime ju veelgi,

peas adrupärjad meretütreilt, pruun ja ruske segi,

kuni inimhääled äratavad meid, ja upumegi.

Tlk. Paul-Eerik Rummo

Tõlge (varasemas redaktsioonis) ilmunud rmt. T.S.Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi, ISBN 9985-9137-5-2, ja 2008. a. redaktsioonis rmt. Ameerika luule antoloogia, koostanud Jüri Talvet, ISSN 1736-3713, ISBN 978-9949-11-813-7

Luuletuse moto pärineb Dante "Põrgust" (XXVII, 61 - 66), kus kaheksandas põrguringis tulega piinatav Guido da Monfeltro, karistatav kuritahtlike nõuannete eest, soostub Dantele oma lugu ära rääkima, olles kindel, et küsija niikuinii ei pääse tagasi elavate hulka. Vastav koht kõlab Harald Rajametsa tõlkes nii:

"Kui usuksin, et minu vastust kuuleb / mõni, kes pääseb tagasi maailma, / ei liigutaks ma enam seda leeki.  // Ent kuna sellest august pääsnud keegi, / nagu on kuulda, elusalt veel pole, / võin häbi kartmata küll sulle kosta."

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Oma failindust üle vaadates sattusin sõnavõtule kuulsusrikka "Loomingu Raamatukogu" asutamise 60. aastapäeva tähistamisel 2017. aastal. Leidsin, et miks mitte see ka siia üles panna, ehk pakub kellelegi huvi. (Ilmus toona küll ka "Loomingus", aga topelt ei kärise.)

Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”

„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja kui Lembit Remmelgas.

     Formaadina vastab LR minu silmis täpselt sellele, milline üks lugemiseks mõeldud asi olema peab. Mõistagi oskan hinnata ka toredaid ja/või soliidseid, rikkalikult kujundatud, kõvakaanelisi ja suurekaustalisi köiteid ning kõikvõimalikke bibliofiilseid haruldusi — suurejoonelise inspiratsiooni ja filigraanse täppistöö vilju. Nemad on kunst omaette, tihti omal moel meeliülendavad, ja paeluvad pilku ka siis, kui neisse mahutatud tekst erilist huvi ei paku. Kuid tõesti-tõesti, miski ei ületa neid teisi, neid paraja pikkuse, laiuse ja paksusega paperback’e oma keskpärase kvaliteediga paberil! Kui hubane on torgata neid taskusse või kotti, sirgelt või rullis, ja siis on nad sinuga kaasas alati ja kõikjal, kus lugemis­himu ületab huvi füüsilise ümbruse vastu. Seejuures ei pea tundma ülemääraseid süüme­piinu kohvi- või muude plekkide või köite kapsastumise pärast, rääkimata allakriipsutustest ja ääremärkustest, millega lehekülgi kaunistad, ega sellestki, kui kasutad kaasi ja lehtede vaba pinda käepärase märkmikuna mille tahes parajasti vajaliku või pähekaranu ülestähendamiseks. Nõnda on need pehmekaanelised kaaslased tõesti su igapäevase elu kõige loomulikumaks osaks.

      Mu kõige tugevamad lugemiselamused jäävad LR-i ajaloo esimesse kolmandikku. Camus. Kafka. Keset riiklikku sundoptimismust juubeldav meeleülendus, mille tekitas vahetu kontakt põhjatu ängistusfilosoofiaga (iseenesest naljakas lugu, kui järele mõelda). Dürrenmatt ja Max Frisch. Mrożek ja unustamatu pan Kurtna, kes seltskondlikus suhtluses puistas jutu sekka fraase oma parajasti käsil­olevast tõlkest, nagu „loomaaia direktor kasutas loomi oma karjääriredeli pulkadena” ja muud taolist ja toredat. Murphy seadus ja Peteri printsiip. Esimesed kokkupuuted Linnart Mälli vahendatud orientalistikaga. Esimene kokkupuude küberneetikaga ja üllatus, et Norbert Wieneri esituses ja Boris Kaburi tõlkes polnudki mul, keskpärasel humanitaaril, sellest raske aru saada. Ühtlasi pani raamatukese alapealkiri — „Inimolendite inimlik kasutamine” — esimest korda juurdlema inimese kui iseväärtuse ja samas kui pragmaatiliselt käsitatava (kelle poolt? teiste omasuguste!) ressursi paradoksaalsuse üle. Ja siit edasi siis üleüldse humanismi mõiste üle. Eraldi nimetaks veel tšehhi Karel Michali „Viirastusi päise päeva ajal”, mis oli lähemate kaaslaste ringis põgusalt kultusraamatuks. Eriti üks jutt selles, kus on tegemist kõnevõimelise surnud kassiga, kes annab igale piisavalt selgelt formuleeritud küsimusele absoluutselt ammendava ja ümberlükkamatu vastuse. Kui raadios parajasti dramaatiliselt arutatakse, mis aitaks teraviljakultuure kõige radikaalsemalt kaitsta nakkushaiguste eest, teatab kass: „Mitte kasvatada teraviljakultuure.” Tunnistan, et see maksiim on mul kogu elu aidanud hoiduda liialt kaasa minemast kõikvõimalike debattide ja arutlusvoorudega. Kui juba radikaalne, siis mis sa seal enam arutad.

     Niipalju lugemisest. Autorina seostub LR mul kõigepealt luuletuskoguga „Lume­valgus… lumepimedus” (ilmus 1966) ja näidendiga „Tuhkatriinumäng” (ilmus 1969). Luulekogu toimetamise ajal olin ise Eestist ära, Vene kroonus, ega tea üksikasju (kas toimetajatel oli palju tegemist, et seda n-ö kaitsta võimude ees, või läks sel korral veel enam-vähem libedalt). Kes ei tea või ei mäleta — „Lume­valgus… lumepimedus” ilmus n-ö pööratava raamatuna, mille teiseks pooleks oli Enn Vetemaa „Lumesõda”. Mahutäitmiseks polnuks seda vaja, üksiknumbri mahu andnuks välja mõlemad. Niisiis oletan, et Vetemaa lõbusus ja lahedus toodi mängu, et minu valdavalt raskemeelset tõsidust tasakaalustada. Nii või teisiti, kukkuski välja huvitav tervik.

     „Tuhkatriinumängu” avaldamisega, nagu selle lavastamisegagi, oli probleeme omajagu, vahepeal oli läinud kruvide kinnikeeramiseks. Lõpuks see siiski ilmus täiesti muutmata kujul, milleks küll tuli kahida kaks lühemat varjamatut sarkasmi („Pseudopus” ja „Kotkast-Prometheust”), mis olid mõeldud „Tuhkatriinut…” toetama ja täiendama. Hea, et niigi läits. Protsessi käigus hoidsid nii peatoimetaja Otto Samma kui Lembe Hiedel mind telgitaguste asjadega kursis, niipalju kui teine neid ise teadis ja esimene rääkida tohtis.

       Muud mu tööd LR-is on tõlked. Väga tore oli teha soome tollase uusima luule valimikku „Kõne voolab voolavas maailmas” (ilmus 1967). See viis kõige markantsemate autorite kaudu käigupealt kurssi mitme eri suundumusega ja ühtlasi suunas end harima Soome ja Eesti poliitiliste ja mentaliteedilooliste erinevuste asjus. Sain põgusalt tuttavaks korraks Tallinnas liikunud Pentti Saarikoskiga, kes muuhulgas — kuna tõlkimise ja toimetamise ajal oli Moskvas jõutud Hruštšov ära kukutada — pikema jututa lubas ühes oma palas värsi „toetan Hruštšovi” asemel trükkida „toetan tulevikku” (üldiselt oli Saarikoski tuntud oma tekstide muutmise kategoorilise keelajana). Kuna väljavalitud autorite hulgas oli ka üks naisluuletaja, Eeva-Liisa Manner, sattusin mõtisklema soolisuse tähendusest luules, eriti just kõrgelt abstraktse, metafüüsilise temaatikaga poeesia puhul — et kas, kuipalju ja mis moel niisuguste asjade taju ja fikseerimise laad oleneb autori soost. Igaks juhuks kutsusin Mannerit tõlkima Ly Seppeli, kes ilmselgelt jõudiski autori vaimulaadile lähemale, kui mina seda oleksin suutnud.

     Veel üks Soomega seotud töö tuli kümmekond aastat hiljem, kui toimetuse ettepanekul redigeerisin ja osalt tegin uuesti Minni Nurme ja Eha Lättemäe tõlkeid Paavo Haavikko kahest suurepärasest teosest — poeemist „Neliteist valitsejat” ja määratlematu žanriga kompositsioonist „Rääkida, vastata, õpetada”, mis lõpuks ilmusid ühtede kaante vahel 1976. aastal. „Neljateistkümnes valitsejas” kootakse Bütsantsi keisrite ajalugu nagu üht suurt vaipa, mille mustritesse kaovad viimaks kudujad isegi; puhas luule, kontrollitud faktoloogia ja ajaloofilosoofia põimuvad ainulaadseks tervikuks, mida soovitan kõigil lugeda. Moodsa majanduse ja ideoloogiate võrgustikus stoiliselt toimetav „Rääkida, vastata, õpetada” tasuks uuesti välja anda, kuna tollal tuli sellest mõndagi olulist välja jätta. Pealegi tunduvad mõlemad teosed uudsel viisil kokku kõlavat ka praeguse maailmaga ja katsetega seda kuidagiviisigi mõtestada. Kohendasime neid tõlkeid osalt koos Lembe Hiedeliga, sellest mäletan, et mõnelgi puhul liikus me arusaamine ja mõte spontaanselt päris ühes suunas.

      Veidi rohkem kaklemist Lembega oli Dylan Thomase „Piimmetsa vilus” puhul, kus autori iseäralike kujundite ümberpanekuks on kindlasti rohkem kui üks või kaks võimalikku varianti (mitte algtekstist arusaamise, vaid selle eesti keelde ülekandmise mõttes). Mõnelgi korral tajusin toimetaja tahet kehtestada oma maitset ja keeletaju ning tõrjusin seda argumendiga, et ka head üksikettepanekud ei pruugi sobida, sest ei istu üldtervikusse. Aga Lembel tuli ka tõesti minu omadest igati paremaid välgatusi, ja mõne süntaktiliselt eriti pöörase koha kallal pusisime sõbralikult koos kuni enam-vähem rahuldava lõpuni. Ka see teos, „Piimmetsa vilus”, tasuks uuesti käibele lasta.

       Veel üks žanriliselt niisama hästi kui määratletamatu, mahult väike, sisult intrigeeriv raamat, mis mind tõlkima ahvatles ja mille LR-i tollane peatoimetaja Jüri Ojamaa riskidele vaatamata kirjastada võttis, oli briti psühhiaatri R. D. Laingi „Knots”, mis tõlkes sai pealkirjaks „Omadega puntras” (algupärand 1970, tõlge LR-is 1978). Normaalsuse ja ebanormaalsuse piiri, enesepeegelduse adekvaatsuse või hälbelisuse, psüühiliste kannatuste jne küsimused on mind alati kummitanud, ning muidugi ka see, kuidas teised inimesed ja ühiskond kohtlevad vaimuhaigeteks kvalifitseeritavaid. Klassikalise psühhiaatrina alustanud R. D. Laing arendas välja oma psühhoterapeutilise tegevussuuna, mida on nimetatud ka antipsühhiaatriaks, ning selle praktiseerimise kõrvalt ka kirjutas päris palju. „Knots” pole siiski mingi traktaat, vaid hulk kumuleeruvalt reastatud sõnalisi mudeleid, mis püüavad puust ette teha ennast ja oma suhteid reflekteeriva inime­se tüüpilisi kinnijooksmisi, millega end hulluks aetakse. Väliselt, s.o trükipildilt näevad need välja kui luuletused. Laingi tõlkimisega oli tööd ja rasket lõbu kõvasti peamiselt inglise ja eesti süntaksi, aga ka morfoloogia suurte erinevuste tõttu. Järelsõnas paningi kirja selle karmi kogemuse, et „inglise keel võimaldab eesti keelega võrreldes tunduvalt hõlpsamini väga skemaatilisi väljendusi, jäädes samas ometi enam-vähem loomulikuks. Tõlkes tuli mitmel korral üks neist kahest omadusest teisele ohvriks tuua.” Suur abi oli Enn Soosaarest, kes mu mustandeid läbi vaadates ja oma variante pakkudes julgustas mind algupärandi süntaktilistest raamidest mitte liiga kramplikult kinni hoidma. See vabastas mu meeli ka hilisemate tõlkimiste jaoks. — Mis raamatu väljaandmisse puutub, siis õnneks oli Laingit vähemalt ühel juhul ka nõukogude pressis suhteliselt neutraalselt tutvustatud, sellele võiski vajadusel toetuda. Püüdsime ka tellida selgitava saatesõna kuulsalt professorilt Jüri Saarmalt, kes aga viisakalt keeldus. Raamat ilmus sellegipoolest ja tekitas omajagu kõhinat, kuna esimese hooga kiputi seda võtma kui liiga kaugele läinud ja liiga vähestele mõeldud eksperimentaalset luuletuskogu, mille suure tiraaži peale on raisatud lubamatult palju tollal krooniliselt defitsiitset trükipaberit. Oli siiski ka positiivsemat, autori kavatsust mõistvat ja hindavat tagasisidet.

      Kaudsem seos LR-is ilmunuga tekkis Erich Segali „Armastuse loo” („Love Story”) pinnal. Koos Viiu Härmi ja Olav Ehalaga tegime sellest muusikali moodi dramatiseeringu Noorsooteatrile, pealkirjaga „Oliver ja Jennifer”. See raamat, tema tekke- ja retseptsioonilugu ja siit-sealt laekuvad teadmised autori mitmekülgsest tegevusest andsid tänuväärt mõttematerjali loomingulise tegevuse ning kommertsiaalsuse keerukate seoste üle vabas maailmas, kuhu me tollal veel ise ei kuulunud.

       Nimetamata on veel Joseph Helleri näidendi „Me pommitasime New Havenit” tõlge (1978), mille tegin ühe teatri tellimusel, aga see jäi lavastamata. (Muide on algupärandi pealkiri eneseirooniliselt kahemõtteline, slängilise tähenduse pinnalt võinuks tõlkida ka „New Havenis põrusime läbi” — nimelt oli näidendi esmaesitus Yale’i ülikoolis New Havenis.) Praegugi on hea meel, et lugu õnnestus vähemalt trükis välja anda, sest tegemist on omamoodi kvintessentsiga teatri ja nn päris-elu (kaasa arvatud päris-surm) suhtest, kompositsiooniga, mis on ühtaegu ülimalt virtuooslik ja ise pommituslendurina teeninud autori poolt äratuntavalt, kripeldavalt isiklik. Taas kord — soovitan lugeda. Muide oli mul meelde jäänud, nagu pärineks just sellest näidendist, ühest selle remargist, üks suurepärane formulatsioon elu ja kunsti suhte kohta, ja nimelt: „see ühtaegu nii teeseldud kui ehtne eksaltatsioon, mis on omane näitlejaile”. Nüüd tagantjärele kontrollides selgus, et nii on asja sõnastanud hoopis Flaubert oma „Tundekasvatuses”, kust olen selle laenanud Helleri näidendi järelsõna jaoks. Igatahes hästi öeldud minu meelest.

      Palun lahkesti vabandada, et „Loomingu Raamatukogu” juubelil laskusin nii kapitaalselt mälestustesse stiilis „MINA ja juubilar”. Küllap osalt tingis seda kokkulangevus mu oma jubileumiga just samadel päevadel. Usun siiski, et midagi annab mu jutust ka laiemalt üldistada. Nimelt seda, milliseid teemasid, vaatenurki, mõtte-, tunde- ja maitsesuundi, impulsse ja ärgitusi LR oma varajastel aegadel nädal nädala järel Eesti vaimuellu tõi ja siin idanema pani. Lugejaid oli LR-l ju palju, palju, palju, palju!

Mälupulki puistates sattusin kahe aasta tagusele pandeemia-aegsele jutule, millega videosalvestise teel esinesin teatrikunsti tulevikku arutaval konverentsil (Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul) ja mis pärast "Sirbi"-lehes ära trükiti. Panen ta nüüd ka siia.

MÕISTUJUTTE, MÕTISKLUSI

Selle kirjutise aluseks on mu ettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutused) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul.

Alustasin seal sõnadega „tere päevast, daamid ja härrad“ ja kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli vahepeal möödunud tervelt kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsust ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.

Hüva. Tahtes auahnelt asja tuumale võimalikult pihta saada, lähtusin kolmest tekstist, mida võtsin kui mõistujutte. Seda selles tüütuseni teadaolevas mõttes, et ega pärisasjadest kõnelda, neid sõnadega tabada, pole suurt võimalik, parimal juhul saame neid mõista anda (endale ja teistele) metafooride ja muu sellisega. Mõisturääkimisega niisiis.

Sünnilt on üks nendest äratõukejuttudest definitsioon, teine ilukirjanduslik katkend, kolmas tõenäoliselt ajaloolise faktipõhjaga anekdoot.

Seda esimest teavad kõik teatrihuvilised; ma ei hakanud seda raamatutest täpseks tsiteerimiseks üleski otsima, sest ta sisu on niikuinii veres ja geenides nagu kõigutamatu aksioom. Siinkohal on ta meile vajalik selleks, et määratleda, millest me räägime – kui teatri tulevikust, siis mis on teater? Mis on tema miinimumdefinitsioon, tema tunnused, mille puudumise korral on tegemist millegi muuga? Selle miinimumdefinitsiooni on andnud Peter Brook oma „Tühjas ruumis“. Mälu järgi vabalt ümber räägituna ütleb ta, et kui on olemas üks ruum/tuba, kus istub üks inimene ja üks teine inimene läheb tema ees läbi selle toa, siis on olemas teater. Võib lisanduda mida kõike veel – ja me teame, mida kõike on läbi ajaloo teatris tehtud ja nähtud – aga nendest kolmest elemendist (tegija, vaataja ja nende ühine ruum) ühegi puudumisel pole selle defineeringu järgi tegemist teatriga. Kui külluslikult see puudumine ka kompenseeritud poleks. Püüame allpool hinnata, kas ja kuidas need põhieeldused ilmnevad uuemas teatripraktikas ja siis ehk ka tulevikus.

Nüüd siis teise mõistujutuna katkend teosest, mis on ilukirjanduslik, aga väikselt nagu ka õpetusliku taga- või kõrvalmõttega (kuigi muidugi mitte nii põhjapanevalt nagu fundamentaalsed pühad kirjad või nii lohvakalt nagu viimaste laiatarbe-lahjendused). Ma muide ei tea, kuivõrd tsiteeritav autor – J. D. Salinger – on praegu veel või jälle moes ja elavas käibes; millegipärast tundub, nagu oleks ta hallis tsoonis ühelt poolt teatava aegumuse/vanamoodsuse ja teiselt poolt vaieldamatuks klassikaks kinnistumise vahel. (Mis on ka põhjuseks, miks tsiteerin õige pikalt ja jutustan ka pisut tausta juurde, juhuks kui on ehk unustatud või pole algtekstiga enne kokku puututud.) Niisiis Salinger, „Franny ja Zooey“. Franny on tubli humanitaartudengi-neiu, muuhulgas lööb edukalt kaasa ka näitemängutegemises. Tabame ta hetkel, kui ta jõudnud oma eksistentsiaalsete ja spirituaalsete eneseotsingutega hullusti puntrasse, sealhulgas hakanud talumatult ärrituma kõigest ja kõigist teda ümbritsevast (kui tühisest, võltsist, silmakirjalikust jne.) ja ka iseenesest, põlguse ja vihkamiseni välja. Zooey on tema mõnevõrra vanem vend, kes on parajasti jõudmas kutselise TV-näitleja karjääri otsa peale. Ta püüab kojupõgenenud õde kõiksugu trikkidega depressioonist välja tuua, mis on enam kui vaevaline. Mõlemad, nagu ka nende veel vanemad vennad-õed, on kutseliste varieteeartistide järeltulijatena lapsest peast aastaid esinenud menukas raadio-sarisaates „Tark laps“. Nende mentaliteeti on pesakonna vaimse juhina kujundanud vanim vend Seymour, nüüd juba ammu enesetapu läbi siit-ilmast lahkunud ja seda enam legendistunud; nooremad meenutavad teda ambivalentse seguga aukartusest ja pahurusest, et ta jõudis nende ajud õrnas eas sedavõrd ära töödelda, et nad ei saa ega saa elatud n.-ö. normaalsete inimestena. Noh, midagi taolist, väga lihtsustatud ümberjutustuses. Hea küll. Nüüd siis Zooey räägib oma äravajunud õele:

„.....Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi n i i k u i n i i näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. / - - - / Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin – kõik need aastad / - - - / ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli m õ t e t.“ (Tõlge: Valda Raud)

Ja edasi – pärast seda kui Franny on lõpuks hakanud Zooey rääkimistega haakuma ja lisanud omad, üsna samasugused kujutlused Paksust Prouast – jätkab too:

„Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... / - - - / Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või t e l e v i s i o o n i s, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse –kas sa kuuled mind? N e n d e  h u l g a s   e i  o l e    k e d a g i, k e s  e i        o l e k s  S e y m o u r i  P a k s P r o u a. / - - - / Mitte k u s a g i l ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea –          k u u l a nüüd mind – k a s   s a  e i  t e a, k e s   s e e    P a k s   P r o u a   t e g e l i k u l t   on?... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake.“

Vat nii. Ja nüüd kolmas mõistujutt.

See on kellestki kuulsast Viini operetitähest eelmise sajandivahetuse, La Belle Époque'i ajast, ja tema majapidajannast, kes tähe maist elamist korraldas. Kindla käega, ausalt ja laitmatult. Proua hiilgavatele etendustele oli võimatu pääseda, neile oli kallitest hindadest hoolimata tohutu tung. Ja ükskord otsustas staar oma asendamatu abilise teeneid premeerida pääsetähega heale platsile oma järjekordsel hiilgaval esietendusel. Mis kulges oodatud sära ja menuga. Kuu lõpus, nagu alati, esitas majapidajanna prouale tavapärase aruande ja arve, mis kajastas pedantselt kõiki majapidamiskulusid ja täidetud ülesandeid. Kuid seekord oli bilansis üks uus rida: vaatamine, kuidas proua laulab ja tantsib. Ja etenduse pikkuse pealt arvestatud lisatasu majapidajanna tavalisele palgale.

Mida me neist lugudest järeldame? Eks igaüks ise vaata. Mulle tundub, et mis meil siin ikka tulevikku piiluda ja prognoosida, mis teatrist edasi saab. Teatrit teevad inimesed ja selline ta saab, nagu inimesed ta teevad. Teistele inimestele, nende rõõmuks ja tahes-tahtmata ka nende mõjutamiseks, sest igal sammul, mille üks inimene teiste nähes või teades teeb, on neile teistele mingi mõju, isegi kui sel sammutegijal pole mõjuavaldamine omaette eesmärgiks, ta vaid lihtsalt elab ennast välja vms. Ja see on see, millest oleks kena endale aru anda: tõmmates kellegi tähelepanu endale, võtad sa tema päevast ja tema eluajast ühe lõigukese, mida ta põhimõtteliselt saanuks ka millegi muu jaoks kasutada, kuidagi teisiti täita, kasvõi end mingile teisele mõjuväljale allutada. Ja päev on kõigil ühepikkune, nagu laias laastus ka eluaeg. Küsimus on minu tegemiste kohast teiste inimeste tegemiste ja elamiste seas ja nende suhtes. Jäigemalt öeldes ja me praeguse teema raames püsides: teatri kohast ühiskonnas. Kui tegijatel on paigas mingi, ütleme, baasiline eetika suhtumises teistesse, mida nad neist teistest teinekord enda sees ka ei arvaks, siis tulevad need teatri uued või taaselustatud vanad vormid, viisid, ilmed, teostumised iseenesest, ilma prognoosimise ja punnitamisetagi.

Brooki definitsiooni juurde naastes tundub esimese hooga, et selles asjas (teatri elementaartunnuste asjas) oleks nagu uuematel aegadel midagi muutunud küll. Eriti just esituse ja vastuvõtu samaaegsuse suhtes. Tegelikult juba enne Brooki, kui salvestustehnikate areng üha tuure üles võttis. Me ei saa enam päris endistmoodi kurbpateetiliselt deklameerida „ei miimidele pärgi punu järelilm“ (s.t. et tulevased põlved ei saa teada, kui vinged näitlejad me täna oleme). Natuke nagu ikka saavad. Teater pole enam ajas lootusetult ja pöördumatult kustuv mälestuste mälestus. Muidugi, salvestuse järelvaatamine pole see, pole seesama mis kordumatult ainult täna õhtul oma silmaga nägemine, kooshingamine, lava ja saali ühekordne sünergia jne. Kuid kuni seda kordumatu kohaloleku joovastust ja hetke kaduvikku vajumise magusat valutunnet vajatakse, seni ei kao ka taoline päris-teater kuhugi. Samas, praeguse pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks, usun, jäävad kestma ka nakkusohu ja saalide suletuse möödudes ja tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktis-oleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust. Lisaks senisele, mitte senise asemele. Mõlemad pooled, näitaja ja vaataja, on olemas nagu muiste ja mullugi, puudub vaid ühine ruum – aga kas puudub? Või on röögatult suurem kui suurim teatrisaal? Nagu võib ka salvestamisega saavutatud diakroonse vaatamise kohta öelda, et see suurendab, avardab seda hetke, mil ma etendajaga kohtun, ega välista kordumatustki. Iga kord, kui ma uuesti vaatan salvestust mingist mitmekümne aasta tagusest etendusest, mida ma „päriselt“ kordagi ei näinud, on kordumatu, sest juba homme ma vaatan seda teise ilma, teise tuju ja teise pilguga. Olgugi vaadatav endine. Nii et väikeste mööndustega kehtib Brooki definitsioon neilgi juhtudel edasi, kandunult küll füüsilisest ilmast – kuhu? Metafüüsilisse? Või orgaanilisest tehnoloogilisse? Või mõlemat? Oh kui seda teaks.

Kas Brooki definitsioon kehtib ka niisuguste teatri elluviimise, teatri ja elu piiride hajutamise aktsioonide suhtes, nagu nt. Eero Epner neid äsja on kirjeldanud (firma aktsionäride üldkoosoleku ülevõtmine ja selle etenduseks muutmine – või ehk pigem selle olemusliku etenduslikkuse võimendamine? – vähemusaktsionärideks hakanud näitlejate poolt; näitlejaist aktivistide infiltreerumine tänavameeleavaldustesse; üldisemalt: mingite reaaleluliste situatsioonide ja ettearvamatute reaktsioonide provotseerimine avalikus ruumis). Pedantlik olles ütleksin, et ei kehti, nimelt tegijate ja publiku segunemise ja tegelikult publiku kui publiku puudumise tõttu. Kui kummaliselt see ka ei kõlaks, lava ja saali ühtsuse tagab traditsioonilises teatris nimelt nende optimaalne eraldatus ja kummagi poole teadlikkus oma rollist ning püsimine selles. Näitleja mõjuga vaatajale kaasneb vaataja teadlik ja tahtlik asetumine tema mõjuvälja, tegemist on võrdsete partneritega. Eelkirjeldatud aktsioonides on olemas küll ühine ja üheaegne kohalolek, aga publik (kui see nimetus siin üldse sobib) pole oma rollist teadlik ja osutub oma tahtest olenematult manipuleeritavaks. Asjaolu, et etenduse (jällegi, kui see nimetus siin üldse sobib) läbiviijad on teatrirahva hulgast, näitleja- ja lavastajakoolitusega, ei ole piisav, et see kvalifitseeruks teatriks Brooki definitsiooni järgi. (Hüva, möönduseks: teadagi, kogu maailm on teater, me kõik näitlejad jne. jne.)

Mis ei tähenda, et ka selliste aktsioonide puhul ei oleks kena mõelda, kuidas nad mõjuvad Seymouri/Salingeri Paksule Prouale ja kas aus majapidajanna on kuidagi vale inimene, kui tal pole huvi nende peale oma kallist aega kulutada.

Ühesõnaga, mis me siin ennustame. Teeme. Teistega arvestades. Ja kui ei tea, mida teha, siis ärme tee. Kes meid käsib.

Muide, on ju tehtud ka vaatajateta teatrit (meelega, mitte et publik lihtsalt ei tule, tee mis müügikampaaniaid tahes). Kas mitte Grotowski ei jõudnud lõpuks selleni. Kui ma ei eksi, kasutas ta sellest rääkimiseks sõnu performance (mitte avaliku performantsi tähenduses, otse vastupidi), performer. Head kahemõttelised sõnad, tähendaks nagu esitust, etendust, aga algselt lihtsalt (millegi) teostamist, toimepanemist, lõpuleviimist. Eks ka jumalateenistusi peetakse tühjagi kiriku korral, isegi jutlust on peetud, ilma et kuulajaid oleks.

 

"Loomingu Raamatukogu" on taas-avaldanud 1971. aastal läbi häda ilmunud ja omajagu laineid löönud "Närvitrüki" - vihiku nelja noore autori luuletustega, kelle väärikamas mahus debüteerimist omaette raamatutega tollased ametlikud olud lõputult takistasid. 

Meenus, et olin esimene (kui mitte ainus?), kel õnnestus seda vihikut ametlikus pressis retsenseerida (ajakirjas "Noorus", 1971 nr. 11). Otsisin selle kirjutise välja (on ka mu kogumikus "Kuldnokk kõnnib", 2010) ja  panen siia muutmata kujul üles.

(Kirjutise alguses mainitud äsjased matused, mille järelmõjus kulges Eesti NSV Kirjanike Liidu korraline kongress, viitavad Tuglase ja Smuuli pea üheaegsele surmale, mis tähendas füüsilise pidevuse katkemist niihästi Noor-Eestiga kui ka markantse nõukogulikkusega. Aga edasi kesta e.nõuk. kirjandusel ja nn. kirjanduselul tuli sellegipoolest.) 

„NÄRVITRÜKI” PUHUL

Viimane kohalik kirjanike kongress, mille müügiletile „Närvitrükk” veel viimasel minutil jõudis, kulges äsjaste matuste rea värske järelmõju all. Kõnetoolist räägiti tõsiduse tähtsusest, eesti kirjanduse koorma ümberpaigutamisest allesjäänute õlgadele, lünkadest selle kirjanduse üldpildis, ning pruugiti korduvalt viimaste aastate või kümnendite lemmikmetafoorikat sünnitusabist ja ämmaemandakunstist uute talentide ilmaletoomisel – metafoorikat, mis seekord, reaalsete surmade naabruses, üsna rabavalt kõlas.

Allakirjutanu peab tunnistama, et ta ei oska päriselt jagada sellist ränka kujundlikkust, või täpsemalt – selle aluseks võetavat piiratud alal toimuva suunatud arengu kontseptsiooni. Antud juhul eesti kirjanduse arengu või arendamise oma. Kas pole selle lätteks ikka ja jälle see meelevaldne kujutelm, et ühel endast lugupidaval rahval, kes tahab ka teiste poolt lugupeetud olla ja sellisena säilida, peavad olema sellised prestiižitunnused nagu oma vene ballett, oma itaalia ooper, oma folkmuusika ja omatehtud kirjandus, mis rahuldaks kõik muudes maailmades juurdunud žanrilised ja temaatilised nõuded, ideoloogilisest puhtusest rääkimata.

Vaevalt on kunagi tehtud midagi asjalikku, elatud vähegi väärtuslikku elu, oma elu ja tegevust pideva koormana tundes. Oma vastutuskoormast kõnelemine võib hõlpsasti muutuda retooriliseks formaalsuseks, seesmise mugavuse varjamiseks isegi siis, kui ta polegi nii mõeldud. Poleks minu arust midagi lahti, kui mõned meie kirjanduses puuduvad teemad, vormid või mõtteviisid puuduma jääksidki ja kui mõned väljakistud olemata oleksid, kui seda kompenseeriks kõigi maailmakaarte raamatute kättesaadavus ning sama asja teise küljena meie autorite suutlikkus soovi korral teistes keelte väljenduda ja sel teel kirjanduse üldkäibest vahetult osa võtta.

Kõige eelneva taustal ja vaheaegadel oli „Närvitrükki” meeldiv ja meeltlahutav lehitseda. Silm otsis nagu iseenesest üles kohad, mis ilmutavad või vähemalt deklareerivad elu/kirjanduse tõsiduse spetsiifilist suhtelisust, nagu: „luuletamine pole yldse töö / ytlen mina” (lk. 93, Isotamm); „Just nagu seest, / kuid ometi väljast / / on need ohvrid, mida ma toon.” (lk. 39, Jüri Üdi) Siiski ei ole – kahjuks või õnneks, ei tea mina – alust seda nelikkogu vastandada meie kirjanduselu üldpildile, lugeda teda millekski sellest väljaspool seisvaks. Need neli autorit, ilmunud auväärse väljaande kaudu, on ühed nendest, kellele tasapisi toda sündimisabi antakse, kartes samal ajal, kas nad ikka on juba esmasündinute ja suurte surnute väärilised – või et äkki ongi...

Nii või teisiti – et elu, surma ja vastutuskoorma mõistetega manipuleerivale vanasõduri-keelepruugile seks korraks ring peale saada: nii või teisiti on neli meest karantiist või reservist lastud eesliini lähistele, kus veteranide ja üleajateenijate ohtlikult hõrenenud read väliköögi ümber koondumas.

Üldmulje kogu raamatust ning igast neljandikust eraldi on kindlalt selline, et kellelgi neljast ei tarvitse oma loomingu pärast ühegi varasema allesjäänu kõrval vähimat häbi tunda. Mis puutub osavõttu kirjanduselust selle algajaile kättesaadavais vormides, nagu tegelemine teooriaga ülikoolis, siis on selleski ilmutatud meenutusväärselt head tahet.

„Närvitrükis” mõjuvad kaks eeltsitseeritut – Üdi ja Isotamm – kindlakäeliste, kujunenud autoritena; Sang ja Liiv mahuvad tavapärasemalt debütandi või algaja mõiste alla. Siinkohal väike märkus väljaande toimetusele: pildid on kaanel, nii et autorite lihalikest isikutest pole saladust tehtud – miks mitte siis ka paar sõne nende senise elu- ja hariduskäigu kohta, võib-olla ka mingi märge, mil määral on luuletuste valik ja sarjade kompositsioon autorite- ja mil määral toimetusepoolne (nii nagu kunagistes kassettides toodi ära vähemalt koostaja nimi).

Alustagem siis algajaist. Joel Sanga „Lättease” on tundeluule kõige paremas traditsioonilises mõttes. Väärib tähelepanu, et valik sisaldab minu teada enam-vähem kõik autori luuletused reas, mis on enam-vähem kronoloogiline. Niisiis pole „Lättease” ainult päeviku imitatsioon, päevikuvormis kunstiteos, vaid samavõrd või just eeskätt kunstivormis päevik. Autori meetodit võib kujutleda umbes nii: hoidudes luuletamast, ootab ta ära mingi kurvikoha oma tundeelus, laseb selle ka veidi mööda, harjub uue emotsiooniga ja seejärel fikseerib selle äärmiselt korrektses, diskreetses, lõpetatud luuletuses. Sanga luuletustes valitseb vaikne tasakaal eneseväljendustungi ja objektiloomise vahel, emotsionaalse algtõuke, kujundivaliku ja vormilise lahenduse vahel. Kõigisse kolme komponenti suhtub Sang rüütellikult, lõhkuva irooniata, ning on seeläbi saavutanud silmapaistva väljapeetuse. Ta luuletused pole emotsionaalsete seisundite kirjeldused, sest see oleks usutavasti viinud keerukama kujundlikkuseni. Need pole ka tundeseisundite kujutised, sest sel juhul oleks küllalt muutlik ja erk tundeelu , mis sarjast aimub, viinud suuremate vormivabadusteni. Surumata küll erinevaid tundeliigutusi täiesti ühtsesse vormi, ei püüa ta ka kujutatava muutusi täpselt kujutisse projitseerida, tundekõveraid vormiga matkida. Ta piirdub nende põgusa maskeerimisega, ja ta luuletuste vormiline mitmekesisus tuleb pigem iga üksiku kirjutamisaja meeleolust kui nende elamusainest. Niisiis võiks öelda, et Sanga luuletused on tundeseisundite nimetused, vihjed nende olemasolule. Erandiks ehk luuletus lk. 15, mis jõulisemalt ja ärevamalt esitab jõulisema ja ärevama janu suurema intensiivsuse järele.

Toomas Liiv, kes esineb valikuga „Kase põlemine”, äratas „Nooruses” tähelepanu juba paar-kolm head aastat tagasi ning on oma sageli pikkade ja enamasti pikavärsiliste luuletustega sestsaadik pidevalt silmapiiril püsinud. Nimetan seda „pikalisust” siin konstateeringu korras lihtsalt kui tõsiasja, mis kohe pilku püüab, ilma et tahaksin seda autorile reklaamtrikina ette heita. Veel kaugemal olen pidamast luuletuste pikkust ja sõnaohtrust mingiks iseendast-paheks, mida vahel võib kuulda, nagu ma seda ka iseendast-väärtuseks ei pea.

Et rumal tõlgendamistõbi on ikkagi veres, püüdsin leida sellele Liivi tunnusvõttele mõned mõeldavad seletused. Nii võib see tähistada katset fikseerida elamuse voolu, voolavat nägemust, kaemust. See võib aga olla ka katse loitsida, viia end teataval viisil tarvitatud sõnade abil seisundisse, mil alles hakatakse nägema, kusjuures saavutatud nägemuse sisu ei tarvitse kattuda nende sõnade ja sõnaühendite sisuga, mida kasutati vahendiks. Kolmas, esimesega külgnev võimalus on, et Liiv imiteerib keele lagunemist transtsedentse kogemuse surve all, – nimelt imiteerib, sest tegelikult jääb keel tal terveks nii süntaktiliselt kui morfoloogiliselt, ta värsid on taandatavad grammatiliselt õigeteks lauseteks, kirjavahemärgid, kus need puuduvad, üheselt paigaldatavad. Ka sõnamänge, mis osutaksid paradoksitajule, pole oluliselt harrastatud. Teatav lõhutuse-efekt on tekitatud välise, tüpograafilise liigendusega, mis on asetatud teksti peale ühetaolise võrguna, nii et teksti jagunemine värssideks oleks nagu mehhaaniline – justkui tahetaks pääseda luulest mingis autorile sisseharjunud mõttes, ning rõhutada tekstis peituvate nägemuste või taotluste primaarsust teksti enda ees. Kui nii võtta, on tegemist korraga kahe erineva liigendusprintsiibiga (sest, nagu öeldud, koosnevad Liivi luuletused täiesti korralikest, omakordagi monotoonseteks rütmiseeritud voolavatest lausetest), ning kogumulje määrajaks on nende omavaheline suhe. Need süntaktiliste üksuste ja lugeja silmale nähtavate värsside vahekorrad on kohati kavatsuslikud, kultiveeritud, sagedamini aga ilmselt juhuslikud. Viimane tõik kinnitab varasemat arvamust, et Liivi varjatud sooviks võib olla organiseeritud poeetilisusest pääsemine.

Ka tema sumedaist muinasjutuarhetüüpidest laenatud sõnapildistik reedab tema sümpaatiate suunana sealpoolsuse (ning ometi hoiab teda just tagasi). Sama püüdlust on ta ka otsesõnu deklareerinud, nimiluuletuses kui teostunut, mitmes teises kui soovitavat („Kõigest hoolimata”, „Põleta mind”), vähemalt ühes kui liig-inimlikkuse läbi takistatut (lk. 52). Viimasest hargneb rida katseid oma müstikukutsumust leebelt pilgata, sellele argipäevasemas ringis resigneerivat rahuldust leida või talle hoopis mõtlemata lihtsalt niisama luuletusi teha. Kuid neidki katseid seob omavahel ja muudega mingi üldine nostalgiline põhitoon (mis võib ka stiliseering olla) ning abitus harvadel naljaheitmistel, mida võib pidada elamisega kindlamalt lepitava huumori puudumise märgiks. Tõepoolest oma taotluste sfääridesse tõusvat näib Liiv ainult „Mina mina mina” lõpuosas, kuid siingi jäävad keel ja värss muutumatuks.

Autori teise külje, kaugema pretensioonita puhta luule õnnestunuimaks näiteks pean „Silda ja pääsukest”, küllaltki originaalse ainega pretsiisset ja ülepingutustest vaba sõnamaalingut (või peaks ütlema sõnafilmi, sest tal on ajas kulgev süžee), mida võib võtta kui mitme võtmega sümbolit, kuid mis on täiuslik ka asjana iseeneses. Ühtlasi ilmneb siin selgelt Liivi kõikide nägemuste ühine joon: need on nägemused selle sõna kõige otsesemas mõttes – nad on silmanähtavad, olgu siis ihuliku või vaimusilmaga, ega reeda endas midagi meelelisele kirjeldusele allumatut. Nii oleme jälle tagasi keelekäsitluse juures. On võimatu lõplikult otsustada, kas Liivil on olnud transtsedentseid kogemusi, mida ta keeletarvitus lihtsalt ei võimalda veenvalt esitada, või pole tal neid olnud ning ta püüab neid käepäraste vahenditega esile kutsuda või imiteerida. Usun igatahes, et tal ei tuleks maha matta ega maha salata oma nii paljus ilmnevat müstikakiusatust, vaid tõesti lasta enda vabaks üldpoeetilistest stampidest või leida kas või mingeid teisi, kirjandusväliseid teid oma kalduvuste realiseerimiseks, vähemalt järelekatsumiseks. Kõige vähem tarvitseks karta seda, et lõpuks või mõnes vahejärgus ei osututagi äkki luuletajaks literaadi tähenduses.

Ülejäänul kahest mehest pole põhjust pikalt rääkida. Need on ilmekad ja enesekindlad anded, sellised, kelle puhul on kombeks öelda, et nende eest räägivad nende teod, ja kelle puhul võiks kurta ainult nende nii väiksegi raamatudebüüdi koletut hilinemist, kui mitte see kurtmine ja arutamine kirjastamisküsimuste ümber poleks viimasel ajal niigi tüütuks kombetalituseks jõudnud muutuda.

Jüri Üdi („Aastalaat”) ülimalt kirjut, nii ainealade, vaatenurkade kui tundetoonide poolest mitmekesist loomingut hoiab koos tema kõikeläbiv artistlik loomus, kõrget marki kergus nii värsistuses kui hoiakus. „Aastalaat” ning sellele nüüd omaette raamatuna lisandunud „Detsember” (millele kunagi algatatud järjekordse kasseti materjalidest on kuuldavasti järgnemas veel Liivi ja Isotamme raamatud) lasevad heita mingi pilgu ka autori kujunemisloosse. Siin-seal välgub õige varajast ühemõõtmelist tragismi või pealiskaudset naera-bajazzot, ka niisama klounimängu, vahel üsna pudedat, kuid eksimatu vaist on õige ruttu juhtinud tasandile, kus traagika ja koomika, enese ja teiste, usu ja absurdi, traditsiooni ja paroodia, päevakaja ja üldinimlikkuse, filosoofilisuse ja jama sulamid totaalse artistlikkuse rüpes on lahutamatud. Ja kui ka seda on juhuslikumalt ja väiksemate komponentide arvuga esinenud meie luules ehk varemgi, siis täiesti konstruktiivse sõna ütleb Üdi argielulise lüro-eepikaga, nagu „Krauklis” („Aastalaadas”) või „Ema ootel” („Detsembris”). – Kahtlemata on Üdi üks avaramaid luuletajaisiksusi, kellega meil kunagi hoobelda olnud. Meelega jätan lisamata „juba praegu”, mis kõlaks sündsusetu pealetükkiva lisapalade norimisena ja rumala möödavaatamisena senitahtu tähendusest nii kõrvalise tunnuse alusel, nagu seda on tegija eluiga.

Selleks, mis Üdil artistlikkus, on Isotammel („Mees tänavalt”) kõigeläbiv tõsidus ja asjalikkus. Loonud ühe väga kindla ja tervikliku lüürilise m i n a, mis antud juhul autori maise isikuga kattub vist täpsemalt ja täielikumalt, kui oleme harjunud nägema, kuulutab ta selle nimel luuletushaaval oma arvamusi ühekaupa kõigist maailma asjadest, tema ise kaasa arvatud. Seda on kosutav jälgida. Lapselikult selged ja lihtsad arusaamad õiglusest, tõest, inimesest, armastusest, elust kõlavad siin täismehe täiel häälel, ilma hajuva lastetoa-illusioonita ja ilma kahtluseta selles, et nende õige koht on siinsamas maa peal.

Lugenud ka teisi Isotamme luuletusi peale „Närivtrükis” toodute, võin öelda, et tema on väljaande mahu kitsuse läbi teistest rohkem kannatada saanud. Kuna tema amplituud ilmneb nimelt temaatilises haardes ja mitte võteterohkuses, saaks temast õige ettekujutuse ja ühtlasi õige mõnu tema ühekaupa-läbivõtmise meetodist ikka ainult kõigi ta luuletuste peale kokku; igasugune valik jääb paratamatult segaseks. Kui näiteks puuduvad luuletused, mis konkretiseerivad lk. 81 antud autoportree esimest salmi, jääb sellest salmist endast väheks ning mõni võrdpilt nagu „Matadoor” kaotab isikuloolise tagapõhja. Nii et kirjastusest lubatud lisa omaette raamatu näol on tõepoolest pikisilmi oodatav, ja seejärel poleks paha midagi ülevaatekogu taolist.

Ka luuletuste pealkirjastamine „Närvitrüki” sarjas kisub autorist kõrvale: osa pealkirju on lihtsalt tarbetud, osa aga suhtuvad oma tekstisse mingi rafineeritult lõdva irooniaga või pseudo-sügavmõttelisusega („Negližee”, „Loodetavasti”, „Tuhka pähe”, „Kuni ärkamiseni”), nagu paneks autor oma luuletuse avalikult kahtuse alla või siis luiskaks talle juurde varjatud tähendusi. Mõlemad võtted mõjuvad selle autori suhtes rakendatult seda võõramalt, mida omasemad meile üldiselt on sellised ärge-võtke-mind-tõsiselt ja ega-ma-ei-mõtlegi-seda-mis-ma-ütlevat-näin mängud. Tähest ja numbrist indeksid, millega autor varem ise märkis oma luuletuste kirjutamisjärjekorda ja kuuluvust teatavasse lahtrisse oma loomingu nomenklatuuris, olid tema luule toimeka vaimuga rohkem kooskõlas.

Kui jutt juba pealkirjadest, vaadelgem ka Isotamme valiku üldpealkirja. „Mees tänavalt” – see sõnaühend pärineb vist kahe-kolmekümnendaist aastaist, sõdadevahelisest kriisiaegsest Läänest ja kõlab praegu veidi vanamoeliselt. Siis tänavale löödud töötatöölised või lippudega tänavale läinud töölised on sealpoolseis heaoluühiskondades nüüd kuuldavasti asendunud või täienenud uute jõududega, kes on loonud ka uue fraseoloogia. Meil võiks „mees tänavalt” tähendada ehk rahvamalevlast, kes on tulnud tänavale, et ühiskonna elureeglite vastu avalikult eksijaid karistada, või jälle neid eksijaid-eksitajaid endid. Kuid pole tunda, et esimene funktsioon Isotammele sümpatiseeriks, ning nimetasingi seda siin vaid ammendavuse huvides. Teise kandjad ei näi aga ilmutavat niivõrd suurt mõistete selgust ja sekkumistarvet kui Isotamm.

Siin jõuame nähtuseni, mida võiks nimetada Isotamme paradoksiks: loomult sotsiaalne luuletaja sõna kõige rangemas tähenduse, on Isotamm ometi ilma reaalse sotsiaalse seljataguseta, poliitilise jõuta. Ühiskonnas, mis on korraldatud nii, et kogu poliitika on riiklik (isegi kui see riik üldrahvalikkuse vaheastme kaudu väidetavasti kadumisele püüdleb), ei saa ajada teist poliitikat kui sellesama üldrahvaliku riigi oma, ega teisiti kui riigi teadmisel. Selle tõsiasja senisest selgem ilmutamine iseenese näitel jääb Isotamme luuletuste, avaldatute ja seniavaldamatute, tekstiväliseks teeneks. Kus pole olemas eraalgatusel tegutsevate institutsioonide traditsiooni, kes saaks seal kiviga visata, kui mees, kes kord ühes luuletuses kirjutas umbes nii, et tema ürgjõulist elu elav luule pole avaldamiseks närtsinud kirjandusajakirjades ja hermafrodiitsetes kassettides, on nüüd ometi selleni jõudnud? Alternatiiviks oleks sahtliluule... sotsiaalne sahtliluule? Liivakastiluuletuses tunnistab „asotsiaalne element” üles, et peale väljaspoolt vaatamise ja naermise ta ühtlasi kadestab liivakastis olijaid. Mida peab tegema see omamoodi utopistist new left liivakastis, kus valitsev on realismile ja stabiilsusele pürgiva, lastehaigustest loobunud old left mentaliteet? Lohutuseks ehk piisab teadmisest, et ohu eest jõuda oma kord juba viidatud autoportree (lk. 81) kolmanda salmi põlastatud seisundisse peaks ta vist olema kaitstud.
Mida siis kokkuvõttekski öelda muud, kui algust umbkaudu korrata: „Närvitrükk” on meie kirjanduse üldsituatsiooni loomulik jätk, pärast pikka luuledebüütide pausi ometi lausa pühapäev. Taas ühe uue põlvkonnana lisab ta meis status quo’le (Uno Lahe termin) omapoolse varjundi värskust. Küllaltki jõulise, nagu igaüks lugedes ise võib veenduda.

(„Noorus“ 1971, nr. 11; "Kuldnokk kõnnib" lk. 33 - 40)