Kummaline kogeda, kuidas vanad asjad ringiga (või  mingeid keerukamaid trajektoore pidi) su juurde tagasi jõuavad. Olen aastaid tegelnud - muude tegemiste ja olemiste hulgas - T.S.Elioti luuletustega, neid 1990ndatel tõlkinud ja hiljem aeg-ajalt tõlkeid viimistlenud ja levitada püüdnud. Seejuures üks neist, pealkirjaga "Gerontion", on teiste kõrval üsna unustusse jäänud. Just olin mõelnud ka selle jälle ette võtta, kui tuli kiri Lätimaalt: ühe läti autori romaanis, mille peategelase prototüübiks on omakorda üks lausa titaanlik  läti kirjanik ja maailmakirjanduse,  sh Joyce´i "Ulyssese" tõlkija (jätan meelega nimed nimetamata, et jätta eesti lugejaile avastamisrõõmu, kui selle romaani eestikeelne tõlge meieni jõuab)  tsiteeritakse märgiliselt  ka "Gerontioni". See andis mulle konkreetse tõuke oma tõlge üle vaadata ja seejuures senisest veelgi tugevamalt  tajuda, kui ilmekalt ja omamoodi monumentaalselt just Eliot ja Joyce on tabanud ja kinnistanud läinud sajandi lääne heitlikku enesepeegeldust ja eriti just religioossuse käekäiku toonases mõtte- ja hingeilmas. Nüüd, kus meil XX sajandiga hakkab olema juba paras distants ja samas oleme jõudnud uute tõmbluste keeristesse, on põhjust süvenevaks tagasivaateks. Muide kirjutas Eliot selle luuletuse täpselt sada aastat tagasi - siis, kui siinmail oli käsil meie oma riigi lootusrikas asutamine.

T.S.Eliot

GERONTION

             Sul pole noorust ega vanadust:

             nii nagu pärast sööki uinund mees

             näed mõlemast vaid und.

             [Shakespeare, "Mõõt mõõdu vastu", tlk. Georg Meri]

Siin ma olen, üks vana mees kuival kuul,

poiss loeb raamatut ette, ootan vihma.

Pole olnud ma tuliseil väravail

ega võidelnud sooja vihma käes

ega põlvini soolasoos, mõõk püsti peos,

ise kärbestest puretud, võidelnud.

Pehkinud on mu maja,

juudist peremees kükitab aknal,

Antwerpeni veinipoe sigitis,

Brüsselis nüpeldatud, Londonis lapitud, nülitud.

Kits köhib öösiti pea kohal põllul;

kaljud, sammal, kukehari, rauarisu, roe.

Naisterahvas teeb süüa, keedab teed,

õhtuti aevastades tõrkuvat torusuud torgib.

Mina, vana mees,

tönts pea keset tuuli.

Tunnistähtesid pannakse imeks. “Me tahame tunnistähte!”

Mingi sõna sees Sõna, suutmata lausuda sõnagi,

mähitud pimedusse. Aasta nooruspäevil

tuli tiiger Kristus

raisus maikuus, kuslapuud, kastanid, juudapuu õites,

et saada sosistamiste saatel sööduks,

laialijagatuks, jooduks – mister Silverost,

kes, hellakäeline oma Limoges’is,

kogu öö kõrvaltoas ringi käis;

Hakagawast, Tizianile andunust;

madame de Tornquistist, kes pimedas ruumis

küünlaid nihutab; Fräulein von Kulpist,

kes saaliuksel pöördub, käsi lingil. Tühjad surnukad

koovad tuult. Minul viirastusi ei ole,

vanal mehel läbipuhuvas majas

tuulise mäemuhu all.

Kõike seda teades – mis andestust saab olla? Mõtle:

ajalool palju on riuklikke radu, kavalaid koridore,

salasuubumisi, auahnuse sosinail tüssab ta meid,

edevusega juhib. Mõtle:

ta annab vaid siis, kui me tähelepanu on mujal,

ja antu on antud nii nõtkesti meeli hullutades,

et pärast on nälg veel pöörasem. Annab liiga hilja

selle, mida ei usuta enam, või kui, siis vaid mälus,

kümneti kaalutud kirega. Annab liiga vara

nõrgusse kätesse selle, milleta mõeldakse toime tulla,

kuni keeldumus sünnitab hirmu. Mõtle:

ei hirm ega julgus päästa meid. Nurjatuid ilgusi

sigitab meie sangarlus. Voorusi sunnivad peale

meile meie endi häbitud kuriteod.

Neid pisarad rabisevad vihaviljade puult.

Tiiger uude aastasse hüppab. Õgib meid. Mõtle viimaks:

järelduseni pole me jõudnud, samas kui mina

siin üürimajas kõngestun. Mõtle viimaks:

see mu etteaste polnud tagamõtteta

ega ässitanud mind takka

kohtlased kuradid.

Ses asjas tahan ma mängida ausat mängu.

Mind, kes olin su südame lähedal, viidi sealt eemale,

ilu kadus hirmusse, hirm juurdlemisse.

Olen kaotanud oma kire: miks hoidnuksin seda,

kui kõigest, mida hoitakse, saab valskus?

Olen kaotanud nägemis-, haistmis-, kuulmis-, maitsmis-, kompamismeele:

mil moel aitaksid need mind sulle lähemale?

Need ja veel tuhat väikest kaalutlust

järjest venitavad oma kirmetanud

deliiriumi mõnu, ning et vaim on jääs,

kirbete kastmetega ärritavad

kuulmekilesid ja üha rohkendavad

peeglite kõrbe kirjusust. Kas ämblik

seiskaks oma talitused, kärsaklane

kas lakkaks? De Bailhache, Fresca, missis Cammel pöörlemas

vabiseva Suure Vankri rännuringi taga

kui üks aatomite puru. Kajakas vastu tuult Belle Isle’i

tuulistes kitsustes või rühkimas Horni poole.

Valged suled lumes, Lahe käskival kutsel,

ja üks vana mees passaatide ajada

unise nurga poole.

Selle maja asukad,

ühe kuiva aju mõtted kuival ajal.

Tõlge: Paul-Eerik Rummo

(tõlke redaktsioon: 23/04/19)