Monday 18 May 2020

Panen siia paar laulukest, mida mõni on ehk kuulnud mu live-esinemistel. Trükki pole neid andnud. Autoriõigused kaitstud, vajadusel palun pöörduda pauleerik.rummo@gmail.com


* * *

Väike puutetundlik piiga,
tedretähnid palgel,
mõtleb: ega ei teeks liiga
seista omil jalgel.
Siiski hea, kui keegi aitaks,
isalikult toetaks,
vahel kasvõi peadki paitaks,
väikse stipi poetaks …
        Olgu konjunktuur kui soodne –
        süda siiski vanamoodne.

Mingid koolid, mingid kambad,
mingid huviringid,
staarisaated, tangod-sambad,
talgulaagrid mingid –
kõik need möllud hiljem-varem
tuleb teha läbi,
olla kõiges kõige parem,
et ei oleks häbi.
       Mainekujundus on soodne,
       süda vaikselt vanamoodne.

Tädi lilleaias kressid
pillavad küll värve,
lühilaenude intressid
siiski söövad närve.
Kellestki ei ole märki,
kes sul appi jõuaks,
aga mingit rõvevärki
selle eest ei nõuaks.
       Olla bitšim oleks soodne,
       aga oled vanamoodne …

Väike puutetundlik piiga,
tätoveering palgel,
näksib vaikselt soolasiiga
rannal tähtevalgel.
Tahaks lootust, tahaks usku
järjest, mitte hooti.
Midagi, mis oleks justkui
armastuse moodi.
       Soodne-soodne-moodne-moodne-
        vanasoodne-vanamoodne-
        moodne-moodne-soodne-soodne .....

* * *

Kuskil kuskil seal on sinu kodu,
kuhu bussid ja rongid ei käi.
Mis sa passid seal üksi kesk lodu,
minu juurde miks tulla ei või
                                   (või ei täi)?

Tule tule, ma praegu veel ootan,
aga varsti saab otsa mu viits.
Siis sul jääb vaid kaks asja, mis loota –
üks on paast ja see teine on piits.

Aiman küll, miks sa sääski seal toidad,
mis on see, mis su meelest on s e e :
sulle meeldib see päike, mis loidab
üle laugaste läikiva vee.

Siiski tean, et üks rahuldamatus
kiusab sind nagu ainiti pilk,
sest et sinugi verre kord sattus
magus muutuda-tahtmise tilk.

Jäta hundid ja kakud ja parmud,
neil on sinuta tegemist küll.
Sinus endas, kui minusse armud,
puhkeb elule erk klorofüll!

Kuskil kuskil jne.



* * *
         
Ikka meenuvad aknad, millel
on ruutude ees vineer.
Siit mujalesiirdunud Pillel
elu ergutab siiratud neer.

Umbrohtu veel niidab umbropsu
üks töötu, kel kiilanev pea.
Tõmbab nõgeste lõhna kopsu
ja nendib: okei, päris hea.

Taustaks kidurad kased ja sooserv
ja päikese painav hurraa.
Kohe võibolla tuleb buldooser,
võibolla ei tule ka.

Kaugel-kaugel siit kangeimal Pillel
verd puhastab siiratud neer,
pühib meelest tal aknadki, millel
sai vaadete varjuks vineer.

Laintel õõtsudes üles ja alla,
taskus isikutuvastuskaart,
süda sünnile-surmale valla,
visalt teeb iseenese saart.