Pisut üllatavalt on eesti keele positsiooni küsimused jälle päevakorda kerkinud. Panen sel puhul siia üles oma selgituse, mille meedia soovil kirjutasin 2006. aastal põhjendamaks tollast algatust Põhiseaduse preambuli täienduseks (mis ka korda läks). Tundub, et üht-teist selles öeldust tasub ka praegu uuesti meenutada. Ja pidevalt meeles hoida.

 

Selgitus aastast 2006: miks tõime eesti keele püsimise teema Põhiseaduse preambulisse

Meie põhiseaduses on sõna-sõnalt kirjas, et Eesti riik “peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Praegu on Riigikogu asunud menetlema algatust, et see kirjakoht kõlaks nii: “peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

PRESTIIŽITA KEEL, AGA PAGANA TUGEV

Kuigi selle Reformierakonnast lähtunud algatusega on ühinenud kõik fraktsioonid (mis lubab loota, et see ka läbi läheb), on olnud ka ironiseerimist, et miks seda nüüd nii järsku vaja on. Et esiteks pole meil keeleasjadega ju midagi drastilist lahti ja teiseks olevat eesti keel põhiseaduslikult juba niigi küllaldaselt kaitstud. Algatuses on nähtud sügavama sisuta populismi.

Nii see siiski pole. Kujutlus, et eesti keele jätkuva elujõulisuse pärast pole põhjust muret tunda, näib juba iseenesest mõningase keeletuimuse või siis resigneerunud minnalaskmise sümptomina.

Jah, meie keel on olnud väga tugev. Mõne uuema teooria järgi kõneles kogu jääajajärgne Euroopa esialgu soomeugrilisi keeli, millest aga prestiiži ja tollase innovatsiooni  tuules loobuti uute, koos indo-eurooplastega levivate majandamismeetodite ja tehnoloogiate peale tulles. Ainult tänapäeva eestlaste, soomlaste ja madjarite esivanemate hõimud jäid senisele keelepõhjale, mis – üllatus küll! – ei seganud neid igas muus mõttes moderniseeruda ja suurepäraselt hakkama saada. Teine näide pärineb Liivi sõja ja Põhjasõja ja nendega kaasnenud katkuepideemiate aegadest, mil kaks korda järjest kukkus praeguse Eesti elanikkond alla igasugust kriitilist piiri, kuid taastus väga kiiresti nii väheste ellujäänute vägeva vitaalsuse kui mitmest ilmakaarest lähtuva sisserände varal. Imeväärne on seejuures, et see uue isikkoosseisuga rahvastik osutus suurelt jaolt maakeelseks, eestikeelseks, kuigi sisserändajaid oli palju ja maakeelel polnud mingit ametlikku prestiiži.

MEIE ENDI LOIDUS

Mis siis nüüd lahti on, kui seni on nii hästi läinud? Lahti on see, et oleme kaotamas arusaamist, et hästi pole läinud mitte päris iseenesest, vaid võib-olla teadvustamata, kuid oma viljade järgi äratuntava tahte ja jonni toel. Keel on kahtlemata elav organism, mis kujuneb ja edeneb omaenda seesmise programmi järgi. Kuid see on niisugune organism, mille eluprotsess kulgeb inimeste ja nende suhtluse kaudu. Kui inimene enam ei viitsi või kui talle tuleb pähe üks keel jätta, teine võtta, ei saa keel end ise ära kaitstud ega edasi elatatud. Kui mult telesaates küsiti, mis on see suurim oht, mis eesti keelele praegu saatuslikuks võib saada, vastasin, et meie endi loidus. Delfis kuuldi valesti ja kirjutati “meie endi lollus”. Mõtlesin algul lihtsalt faktilise täpsuse mõttes õiendada, jäin aga nõusse ühe kommentaatoriga, kes ütles umbes nii, et sedavõrd elutähtsates asjades loid olla ongi lollus. Ja ongi.

Põhiseadus on riigi ja rahva kõige tähtsam tekst. Ta on seadus mis seadus ja lisaks sellele (konkreetsete seadustega võrreldes) ka midagi sümboolset, eriti tema sissejuhatav osa (preambul), milles paiknebki täiendatav lause. Eks ole ka sümbolitajus, sümboolsete aktide vajalikkuse ja mõjukuse mõistmises uuemal ajal hõrenemist nagu keeletajuski, kuid kuni me Põhiseaduse tähenduslikkust siiski tunnistada suudame, seni on loogiline ja praktiline – ülevusest rääkimatagi – oma põhilised väärtused just temasse kirja panna. See hoiab meil neid pidevalt silma ees ega lase meil liiga laisaks ega kerglaseks minna.

Kas keel on tõesti põhiseaduslikult niigi piisavalt kaitstud? See väide põhineb arusaamal, et keel on preambulis nimetatud kultuuri osa ja et Põhiseaduse paragrahv 6 sätestab eesti keele Eesti Vabariigi riigikeelena. Nõnda väitjad viitavad mõnele Riigikohtu lahendile, mille keeleteemaline argumentatsioon rajaneb just nende kahe kirjakoha seostamisele ja nende koostoime rõhutamisele.

KEEL, OLEMISE NURGAKIVI

Siiski on neil puhkudel tegemist Põhiseaduse tõlgenduse, mitte selle vahetu tekstiga. Miks me peaks rääkima kaude, mitte otse ja selgelt? Tegemist on vaba rahva rajatud vaba riigi põhiseadusega, mis on mõeldud meie tahte väljendamiseks, mitte selle maskeerimiseks.

Liiati, ega keel ole lihtsalt kultuuri osa ega ka mitte ainult tehniline vahend riigisiseseks asjaajamiseks. Nii mõnegi rahva puhul, kelle hulka kuulub kindlasti ka eesti rahvas, on keel kultuurilise ja rahvusliku identsuse alus. Kusjuures, nagu eespool nägime, pole maailma ajaloos kaugeltki mitte tavatu, et mõni populatsioon kõige oma kultuuriga vahetab keelt, muutes sellega osaliselt oma identsuse tugipinda ja, ütleksin ka, sügavust. Mis näitab, et rahvuse ja kultuuri püsimist väärtustav sõnastus ei ütle sugugi automaatselt seda, et püsima peaks ka keel. Meie puhul osutab kogu meie senine eel- ja päris-ajalugu, et eesti identsuse seotus keelega on keskmisest oluliselt tugevam. Miks siis nüüdki, kus meie võimalused ise oma asju otsustada on suuremad kui kunagi varem ja kus stiihilist tahet toetab teadvustatus ja mõistmine, lasta oma olemise nurgakivil mureneda

.

EESTI KEELE HARULDANE POSITSIOON

Kõnelejate hulgalt paikneb eesti keel ühe kuni kolme miljoni kõnelejaga keelte kategooria (kokku 113 keelt) alampiiri lähedal, kusjuures vaid paarikümmet neist kasutatakse riigi- või mingi riigi osa ametliku/poolametliku keelena. 1,1 miljoni ja vähema kõnelejate arvuga keelte hulgas on eesti keel üks maailma üliväheseid täieõiguslikke riigikeeli. Kusjuures ametliku staatuseta keeli (mis varem või hiljem vältimatult viib sellise keele marginaliseerumise ja hääbumiseni) võime leida eesti keelest kümneid kordi suurema kõnelejaskonnaga keelte hulgast.

Jah, riigikeele staatuses on eesti keel põhiseaduslikult seni tõepoolest ühemõtteliselt ja kindlalt kaitstud. See kindlus ei pruugi aga igavesti kesta, kui keele areng kõigi eluvaldkondade peegeldajana, kõikehõlmava kultuurkeelena aeglustub või peatub ja kui selle keele potentsiaalseid kasutajaid jääb liiga väheks – isegi mitte tingimata selles mõttes, et nad lakkaksid füüsiliselt olemast, vaid et kaotatakse tahe ja usk oma keele väärtusse.

Kusjuures põhiseaduse ühesõnaline täiendamine pole mõeldud retooriliseks žestiks. Praegu on meil piisavalt inim- ja rahalist ressurssi, et käivitada terve hulk ammu kõne all olnud tegevusi üldise keeletaju arendamiseks, keelenõustamise laiendamiseks ja süvendamiseks, nüüdistehnoloogiate ja uute teadusharude terminoloogia kujundamiseks, infotehnoloogiliste rakenduste eestipärastamiseks, lagunema kippuva lugemis- ja kirjutamisoskuse parandamiseks, meedia ja avaliku halduse keelekasutuse edendamiseks, rääkimata eesti keele uurimisest ja õpetamisest nii eestlastele kui muulastele nii Eestis kui mujal maailmas. Hea märk on, et seda vajadust tajutakse: paari nädala jooksul pärast sellekohaste teeside avalikuks tegemist oleme saanud hulganisti tagasisidet, uusi ettepanekuid, lisasoovitusi. Käegalöömisele pole mingit õigustust.