Riputan siia "Tähenduse teejuhtide" tellimusel kirjutatud lookese, mis ilmus väljaande 23. numbris (numbri teema: tarkus). Mõistagi on seda parem lugeda teiste samas numbris samal teemal toodud lugude kontekstis. Üldse on "....teejuhid" üks tähelepanuväärne ettevõtmine, millel tasub silma peal hoida.

Lollakaid märkmeid tarkusest

Ükskord vanasõnades ja kõnekäändudes tuhnides jäi silma krüptiline lausung: tark oled, tuppa/tarre s**ud.

Mida see võiks tähendada? Üldiselt ju mingis vanasõnas kasutatud, enamasti loodusest ja taluelust pärinevaid reaale enamvähem tundes saad pikemalt mõtlemata pihta ka tema õpetuslikule sõnumile. Vahel aga pead kukalt sügama.

Millegipärast oli mu esmane reaktsioon, et see vist küll ei olegi ehtne vana rahvatarkus, vaid seondub hoopis poolsundusliku väljakäikude rajamise kampaaniaga 1920ndatel. Et siis propagandaloosung, mis sihtrühmale mõeldes “rahvapäraseks” disainitud. Näpunäiteks, et tark – ja kes siis ei tahaks tark olla, eks – on see, kes ei käi asjal lauda taga või vagude vahel, vaid rajab selleks vajaliku ruumikese eluhoonesse. Selle mu kujutluse ekslikkus sai aga ruttu selgeks, nähes, kui palju tollest kampaaniast varem on seda ütelust rahvasuust kuuldud ja kirja pandud.

(Kõrvalepõige, loodetavasti ergastav. On üks kõnealusest veelgi mõistatuslikum lause: mida rotem, seda konnem /või oli see vastupidi/. Selle tähendus jäi avastamata isegi heal Arvo Krikmanil, olgu muld talle kerge, kes ometi teadis me vanasõnavaramust kõike ja rohkemgi. Ta ainsaks hüpoteesiks oli “mida rohkem konni kevadel, seda rohkem rotte sügisel” /või oli see vastupidi/, aga ausa teadlasena varustas ta sellegi mitme küsimärgiga. Teen siinkohal üleskutse tema mälestuseks: siinses interdistsiplinaarsuses leidub kindlasti loodusteadlasi ja -huvilisi, palun neil teada anda, kas niisugust pärivõrdelist seost konnade ja rottide esinemissageduse vahel on empiiriliselt täheldatud.) Aga tagasi peateema juurde.

Mu teine oletus oli, et tegemist on radikaalselt sõnastatud analoogiaga nendele õpetustele, mis manitsevad koduseid suhteid koduseinte vahele jätmagi, oma musta pesu mitte avalikult pesema, prahti tarest mitte välja kandma jms. Niisiis et tarkus seisneb selles, et sa ei roni oma s**aga külarahva nina alla. See muide näib vastavate vanasõnade hulga järgi otsustades olevat me esivanemate valdav mentaliteet, millest moodsad trendid ju märgatavalt erinevad. Mis näitab, et olgu tarkus/tarkolemine kui niisugune aegumatu väärtus, siis milles just ta millalgi seisneb, on juba iseasi.

Tuleb aga tunnistada, et seegi mu tõlgendus läks pigem omadega metsa ehk oli pigem loll kui tark. Osalt kärsitusest: ruttad seletama enne, kui seletatavat piisavalt tunned. Olin kahe silma vahele jätnud tõlgendatava variandid, kus lausepoolte vahel seisab “aga”. Tark oled, aga... ja need teised sõnad. Mis muidugi viib asja hoopis teisele pinnale. Sa võid olla mingis mõttes tark, aga samas toimida/elada lollisti. Või: sa tahad näida tark, aga su tegelik (võibolla varjatud, aga näe äranähtud) toimimine sunnib selles kahtlema. Ka võib tegemist olla alaväärsustundelise kadedusega: teine ajab säärast juttu, millest ma niigi palju tolku ei saa, et hinnata, kas see on tõesti tark või lihtsalt tühi targutamine, või veel hullem, saan sisimas aru, et teine on tõepoolest tark, targem kui mina iial küüniks – ja siis mis muud kui lohutuseks teise nõrku kohti otsima või neid välja mõtlema. Veel muidki psühholoogilisi variante annaks siit välja tuletada. Skaala ulatub vahetegemisest – loomuliku intelligentsi ja elukogemuse varal – tõelise ja teeseldud-eputava tarkuse vahel kuni tõsisegi tarkuse halvustamiseni sisseharjunud tuima rumaluse ajel. Aga võibolla on see viimanegi tarkus – aitab sul edasi elada.

*

Tegelikult tunnen end alati kuidagi nihelevalt, kui arutluse all on abstraktsioonid/universaalid, vahetust kombatavusest kasvõi väheke kõrgemal (?), mõttekujutuslikkuses elunevad entiteedid. Nagu näiteks tarkus ja lollus.

Vahel tundub, et mis jama see olgu: olles nad endale ise välja mõelnud nagu puuslikud pärisjumala asemele, oleme nüüd nendega kimpus, tajume neid nagu Ding an Sich'e, mille olemusele (juhul kui väljamõeldisel seda on), tähendusele, veel vähem rakendatavusele maises igapäevaelus (kui see üldse oluline või võimalikki on) me kuidagi pihta ei saa, vähemalt rahuldavalt mitte. Äkki oleks tark neist ärgata, nad sinnapaika jätta kui rumal hälve, kui tõepoolest targutamine t(T)arkuse surrogaadina. Kisub aga ometi nende juurde tagasi; vahel tundub, nagu ikkagi saaks nende abil Suure AlgusTähega Tegelikkuse Adumisele ehk Tarkusele ligemale pääseda. Nagu mingi kuradima obsessioon, jumala eest.

Eks see vist üks maharahunemata kaja realistide ja nominalistide kaklemisest ole. Kuskil kumab kaasa ka piikidemurdmine selle üle ja ümber, kas miskid kollektiivsed identiteedid (nt. sugu, rahvus....) on empiiriline realiteet või intellektuaalne/sotsiaalne konstruktsioon. (Vihje: minumeelest üks ei sega teist.) Ja kuskilt nagu kostaks ka Schrödingeri vaese ärasolgutatud kassi kräunumist, kellest me ei tea, kas ta ise ikka teab, kas ja millal ta elus või surnud on. Kui olen õigesti aru saanud, siis hiljemalt tõehetkel – siis kui Schrödinger ta kasti lahti teeb – ei saa ta (enam) olla mõlemat korraga. Aga meie? Kas meile, inimestele, on antud võime olla superpositsioonis, ühekorraga nii selles kui igaveses elus – ja kui jah, siis kuidas käib või peaks käima selle võime realiseerimine? Äkki realiseerime seda pidevalt, ise teadmatagi?

Kirjutan seda hilisõhtul ja üsna unisena; kassindus jäi kummitama, seda enam et külmade lähenedes on hiired majja tungimas. Meenus, et on ju üks teinegi kuulus-klassikaline kass, see alatasa kas olematuks hajuja või igatahes vaatleja silmist kaduja, kuni temast aistitavaks jääb vaid aistitava ainelise kandjata irvitus või naeratus.

Ma arvan, et see olematuse/aistitamatuse irvitus või naeratus ongi Tarkus (või vähemalt pole liiga ebaadekvaatne teda selleks nimetada) ja võime/oskus seda, ütleme, nautida, midagi juurde kauplemata, on see, mida tohiks ehk nimetada meile kättesaadavaks tarkuseks. Piisavaks, sest kõik muu tuleb pealekauba.

*

Tarkust (seda sõna, abstraktnoomenit, millega tähistame üht aprioorselt antud või empiirikast väljanõrutatud mõistet) võiks niisiis võtta kui, ütleme, kõiksuse sünonüümi, nähtuna tema poole püüdleva inimese seisukohast.

Kõlab ju kenasti, aga definitsiooniks ei passi, sest eks defineerimine ole ju piiritlemine, ja mis kõiksus see sul on, mida piiritleda saab.

Oh jah, ja üldse ja ülepea. Läbi analüütilise filosoofia isade pedantselt lihvitud prilli- ja suurendusklaaside fokuseeruv kiir põletab igasuguse lootuse keelelis-sõnaliste jadade kaudu Tarkuseni jõuda. Ja millest rääkida ei saa, sellest oldagu vait, käratab Wittgenstein (ka iseenda peale, aga sadat protsenti ei kuuletu: obsessioon, nagu sai juba öeldud... liigiomane /liig?/inimlik loomusund vist).

*

“Näe, tarkus jalutab tuhas, / käes väike maailma-mudel, / nii heledalt selge ja puhas / kui seebikivi pudel.” (Betti Alver)

September 2022

Riputan siia "Eesti Looduse"  tellimusel kirjutatud mõtiskluse, mis ilmus ajakirja juulinumbris, rubriigis "Sada rida Eesti loodusest".

KAUGENENUD – KUHU ?

Ükskord veetsime mõne päeva Veneetsias. Noor sinjoriina mõnusa hotelli vastuvõtuletis tegi juttu ja küsis, kas seal, kust me pärit oleme, loodust ka on.

Eks ma mõistagi saanud aru, mida ta silmas peab, eriti kui ta mu naise kirjeldusi Eesti metsadest, aasadest, merest (jah, ka merest, mida veneetslased küll ju omastki käest tunnevad), puudest-põõsastest-lindudest-loomadest kuulates kurvaks ja igatsevaks muutus ja lõpuks õhkas: küll te olete õnnelikud, meil siin ei ole loodust üldse!

Talle südamest kaasa tundes mõtlesin sisimas ometi: kas on ülepea võimalik kujutledagi kohta, kus ei ole loodust? Või midagi, mis poleks loodus?

*

Osalt muidugi seltskondlik keelemäng: mida me võtame pähe looduseks nimetada ja mille selle nime alt välja jätame.

Aga juba seesinane asjaolu (oh, vist küll pöördumatu, aga õnneks vähemalt ajuti äraunustatav), et midagi millekski nimetades selle kõigest muust eraldame, võtab väheke kõhedaks. Seda enam, et sama soojaga siis ju eraldame ka enda kui nimepanija nii sellest, millele nime paneme, kui ka sellest, mille seest me ta oma nimepanemisega välja kisume. Nagu iseendagi, nimepanija, (nina)targa.

Eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes, et on olemas miski (ja et ainult see ongi), mis ei jagune (näiteks) looduseks ja mittelooduseks, on kuidagi kenam tunne olla ja elada. Selle miski sisemuses ja sellena. Kas pole?

Ja kui siis seda miskit, kogu seda kupatust, jutujooksu huvides näiteks ikka just looduseks nimetada, tuleks iga hinna eest meeles hoida, et see nimi hõlmab tervet seda miskit, mitte kõigest mõnd füüsilist või mentaalset tükki või tükikest sellest. (Muide see kõigest, tähenduses ainult, on meil üks tark sõna: viitab selgesti, et on olemas kõik ja et meie oma jutuga tabame kõigest/ainult mingit osakest sellest. Ka ainult on ses suhtes tark sõna, sutsu teise nurga alt ainult, aga olgu.)

Sääraselt eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes ja nähes pole jutud, et inimene on loodusest kaugenenud, eriti adekvaatsed. Kaugenenud – kuhu? Kuhu mujale tal (inimesel, mul, sul, kes-mis-iganes elukal) minna on? Mh, ah? küsib Paunvere apteeker.

*

Vähemalt sellest oleme (inimesed, s.o. inimese kuju võtnud loodus) hakanud aru saama, kui tobe on kujutleda end kõige krooniks, lausa kosmose vallutajaks. Kahetseme pattu, raputame pähe tuhka ja muud saastavat. Pole paha, kuigi omakorda siitki kumab läbi samasugune suurusehullustus – kujutlus, et meiekesed oma lollustega, kui kohe järele ei jäta, teeme olematuks kogu olemise.

Einoh, nii vinged me ei ole, ei heas ega halvas. Iseendale kui liigile saaksime vast küll mitmel eri viisil otsa peale tehtud, aga mis siis – liike on kadunud muiste ja mullugi. Oleks ikka eriline egotsentrismus oma hukkasaamist, aeglasemat või kiiremat, enda või teiste süül, üldviimsekspäevaks pidada. Muundudes ja moondudes, aga edasi see eluke kestab, ja kui me tõesti suudaksime talle maa peal enesetaputerroristlikult kabelimatsu anda, siis olemine jääb ikka olema. Ja ehk kord võtab uuesti, kui tolm alla langeb, jälle elugi kuju.

Lühidalt, kui teeme lõpu, siis ainult endale. Oma asi.

*

Kõik mis on ja toimib, see on ja toimib tänu kõigele, kõige kulul ja toel, ja selles loomulikkuses on kõigel omad head instinktiivsed nipid. Meil kui suht uuel ja uutmoodi liigil on lisaks instinktidele ka üks uutmoodi eriomadus – mõistusliku reflekteerimise võime. Esialgu veel algelisevõitu ja/või suurelt jaolt avastamata.

Et saaksime olla niisama asjalikud kui muud (“madalamad”) nähtused (kellemille kapriisse kasutamise ja kahjustamisega oleme lapsikult liiale läinud), tuleks sel meie ainulaadsel võimel kultiveeruda instinktiks. Et mõistus toimiks niisama täpselt, eksimatult ja heas tempos nagu teevad seda juurdunud instinktid. Siis saaks võimalikuks, et tarbime ja toetame teisi ja iseennast just säärasel moel ja määral kui kestmiseks vältimatu. Mis tähendab, et käituksime selgelt niisamuti nagu loodus üldiselt. Kultuur ju pole looduse vastand. Kultuur on loodusseaduste raames kultiveerunud loodus.

*

Korraks veel Veneetsiasse tagasi. Ühel õhtul ringi luusides, suund juba hotelli poole, jäime tohutu paduvihma kätte. Püha Markuse plats oli nagu üks suur bassein, kiire vooluga jõe taolise kitsa tänava ääres hakkas kohviku varikatus, mille all kaitset otsisime, kähku läbi laskma, vihm leotas koogid ja lahjendas joogid ja küünladki kustusid ära.

Kuidas sellega nüüd oligi, et siin loodust kohe üldse ei ole?

Mai 2022

_________________________________________________