Kummaline kogeda, kuidas vanad asjad ringiga (või mingeid keerukamaid trajektoore pidi) su juurde tagasi jõuavad. Olen aastaid tegelnud - muude tegemiste ja olemiste hulgas - T.S.Elioti luuletustega, neid 1990ndatel tõlkinud ja hiljem aeg-ajalt tõlkeid viimistlenud ja levitada püüdnud. Seejuures üks neist, pealkirjaga "Gerontion", on teiste kõrval üsna unustusse jäänud. Just olin mõelnud ka selle jälle ette võtta, kui tuli kiri Lätimaalt: ühe läti autori romaanis, mille peategelase prototüübiks on omakorda üks lausa titaanlik läti kirjanik ja maailmakirjanduse, sh Joyce´i "Ulyssese" tõlkija (jätan meelega nimed nimetamata, et jätta eesti lugejaile avastamisrõõmu, kui selle romaani eestikeelne tõlge meieni jõuab) tsiteeritakse märgiliselt ka "Gerontioni". See andis mulle konkreetse tõuke oma tõlge üle vaadata ja seejuures senisest veelgi tugevamalt tajuda, kui ilmekalt ja omamoodi monumentaalselt just Eliot ja Joyce on tabanud ja kinnistanud läinud sajandi lääne heitlikku enesepeegeldust ja eriti just religioossuse käekäiku toonases mõtte- ja hingeilmas. Nüüd, kus meil XX sajandiga hakkab olema juba paras distants ja samas oleme jõudnud uute tõmbluste keeristesse, on põhjust süvenevaks tagasivaateks. Muide kirjutas Eliot selle luuletuse täpselt sada aastat tagasi - siis, kui siinmail oli käsil meie oma riigi lootusrikas asutamine.
T.S.Eliot
GERONTION
Sul
pole noorust ega vanadust:
nii
nagu pärast sööki uinund mees
näed
mõlemast vaid und.
[Shakespeare, "Mõõt mõõdu vastu", tlk. Georg Meri]
Siin ma olen,
üks vana mees kuival kuul,
poiss loeb
raamatut ette, ootan vihma.
Pole olnud ma
tuliseil väravail
ega võidelnud
sooja vihma käes
ega põlvini
soolasoos, mõõk püsti peos,
ise kärbestest
puretud, võidelnud.
Pehkinud on mu
maja,
juudist
peremees kükitab aknal,
Antwerpeni
veinipoe sigitis,
Brüsselis
nüpeldatud, Londonis lapitud, nülitud.
Kits köhib
öösiti pea kohal põllul;
kaljud, sammal,
kukehari, rauarisu, roe.
Naisterahvas
teeb süüa, keedab teed,
õhtuti
aevastades tõrkuvat torusuud torgib.
Mina, vana mees,
tönts pea
keset tuuli.
Tunnistähtesid
pannakse imeks. “Me tahame tunnistähte!”
Mingi sõna
sees Sõna, suutmata lausuda sõnagi,
mähitud
pimedusse. Aasta nooruspäevil
tuli tiiger
Kristus
raisus maikuus,
kuslapuud, kastanid, juudapuu õites,
et saada
sosistamiste saatel sööduks,
laialijagatuks,
jooduks – mister Silverost,
kes,
hellakäeline oma Limoges’is,
kogu öö
kõrvaltoas ringi käis;
Hakagawast,
Tizianile andunust;
madame de
Tornquistist, kes pimedas ruumis
küünlaid
nihutab; Fräulein von Kulpist,
kes saaliuksel
pöördub, käsi lingil. Tühjad surnukad
koovad tuult.
Minul viirastusi ei ole,
vanal mehel
läbipuhuvas majas
tuulise mäemuhu
all.
Kõike seda
teades – mis andestust saab olla? Mõtle:
ajalool palju
on riuklikke radu, kavalaid koridore,
salasuubumisi,
auahnuse sosinail tüssab ta meid,
edevusega
juhib. Mõtle:
ta annab vaid
siis, kui me tähelepanu on mujal,
ja antu on
antud nii nõtkesti meeli hullutades,
et pärast on
nälg veel pöörasem. Annab liiga hilja
selle, mida ei
usuta enam, või kui, siis vaid mälus,
kümneti
kaalutud kirega. Annab liiga vara
nõrgusse
kätesse selle, milleta mõeldakse toime tulla,
kuni keeldumus
sünnitab hirmu. Mõtle:
ei hirm ega
julgus päästa meid. Nurjatuid ilgusi
sigitab meie
sangarlus. Voorusi sunnivad peale
meile meie endi
häbitud kuriteod.
Neid pisarad
rabisevad vihaviljade puult.
Tiiger uude
aastasse hüppab. Õgib meid. Mõtle viimaks:
järelduseni
pole me jõudnud, samas kui mina
siin üürimajas
kõngestun. Mõtle viimaks:
see mu etteaste
polnud tagamõtteta
ega ässitanud
mind takka
kohtlased
kuradid.
Ses asjas tahan
ma mängida ausat mängu.
Mind, kes olin
su südame lähedal, viidi sealt eemale,
ilu kadus
hirmusse, hirm juurdlemisse.
Olen kaotanud
oma kire: miks hoidnuksin seda,
kui kõigest,
mida hoitakse, saab valskus?
Olen kaotanud
nägemis-, haistmis-, kuulmis-, maitsmis-, kompamismeele:
mil moel
aitaksid need mind sulle lähemale?
Need ja veel
tuhat väikest kaalutlust
järjest
venitavad oma kirmetanud
deliiriumi
mõnu, ning et vaim on jääs,
kirbete
kastmetega ärritavad
kuulmekilesid
ja üha rohkendavad
peeglite kõrbe
kirjusust. Kas ämblik
seiskaks oma
talitused, kärsaklane
kas lakkaks? De
Bailhache, Fresca, missis Cammel pöörlemas
vabiseva Suure
Vankri rännuringi taga
kui üks
aatomite puru. Kajakas vastu tuult Belle Isle’i
tuulistes
kitsustes või rühkimas Horni poole.
Valged suled
lumes, Lahe käskival kutsel,
ja üks vana
mees passaatide ajada
unise nurga
poole.
Selle maja asukad,
ühe kuiva aju
mõtted kuival ajal.
Tõlge:
Paul-Eerik Rummo
(tõlke
redaktsioon: 23/04/19)
No comments:
Post a Comment