Riputan siia "Eesti Looduse"  tellimusel kirjutatud mõtiskluse, mis ilmus ajakirja juulinumbris, rubriigis "Sada rida Eesti loodusest".

KAUGENENUD – KUHU ?

Ükskord veetsime mõne päeva Veneetsias. Noor sinjoriina mõnusa hotelli vastuvõtuletis tegi juttu ja küsis, kas seal, kust me pärit oleme, loodust ka on.

Eks ma mõistagi saanud aru, mida ta silmas peab, eriti kui ta mu naise kirjeldusi Eesti metsadest, aasadest, merest (jah, ka merest, mida veneetslased küll ju omastki käest tunnevad), puudest-põõsastest-lindudest-loomadest kuulates kurvaks ja igatsevaks muutus ja lõpuks õhkas: küll te olete õnnelikud, meil siin ei ole loodust üldse!

Talle südamest kaasa tundes mõtlesin sisimas ometi: kas on ülepea võimalik kujutledagi kohta, kus ei ole loodust? Või midagi, mis poleks loodus?

*

Osalt muidugi seltskondlik keelemäng: mida me võtame pähe looduseks nimetada ja mille selle nime alt välja jätame.

Aga juba seesinane asjaolu (oh, vist küll pöördumatu, aga õnneks vähemalt ajuti äraunustatav), et midagi millekski nimetades selle kõigest muust eraldame, võtab väheke kõhedaks. Seda enam, et sama soojaga siis ju eraldame ka enda kui nimepanija nii sellest, millele nime paneme, kui ka sellest, mille seest me ta oma nimepanemisega välja kisume. Nagu iseendagi, nimepanija, (nina)targa.

Eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes, et on olemas miski (ja et ainult see ongi), mis ei jagune (näiteks) looduseks ja mittelooduseks, on kuidagi kenam tunne olla ja elada. Selle miski sisemuses ja sellena. Kas pole?

Ja kui siis seda miskit, kogu seda kupatust, jutujooksu huvides näiteks ikka just looduseks nimetada, tuleks iga hinna eest meeles hoida, et see nimi hõlmab tervet seda miskit, mitte kõigest mõnd füüsilist või mentaalset tükki või tükikest sellest. (Muide see kõigest, tähenduses ainult, on meil üks tark sõna: viitab selgesti, et on olemas kõik ja et meie oma jutuga tabame kõigest/ainult mingit osakest sellest. Ka ainult on ses suhtes tark sõna, sutsu teise nurga alt ainult, aga olgu.)

Sääraselt eeldades/uskudes/lootes/tajudes/tundes ja nähes pole jutud, et inimene on loodusest kaugenenud, eriti adekvaatsed. Kaugenenud – kuhu? Kuhu mujale tal (inimesel, mul, sul, kes-mis-iganes elukal) minna on? Mh, ah? küsib Paunvere apteeker.

*

Vähemalt sellest oleme (inimesed, s.o. inimese kuju võtnud loodus) hakanud aru saama, kui tobe on kujutleda end kõige krooniks, lausa kosmose vallutajaks. Kahetseme pattu, raputame pähe tuhka ja muud saastavat. Pole paha, kuigi omakorda siitki kumab läbi samasugune suurusehullustus – kujutlus, et meiekesed oma lollustega, kui kohe järele ei jäta, teeme olematuks kogu olemise.

Einoh, nii vinged me ei ole, ei heas ega halvas. Iseendale kui liigile saaksime vast küll mitmel eri viisil otsa peale tehtud, aga mis siis – liike on kadunud muiste ja mullugi. Oleks ikka eriline egotsentrismus oma hukkasaamist, aeglasemat või kiiremat, enda või teiste süül, üldviimsekspäevaks pidada. Muundudes ja moondudes, aga edasi see eluke kestab, ja kui me tõesti suudaksime talle maa peal enesetaputerroristlikult kabelimatsu anda, siis olemine jääb ikka olema. Ja ehk kord võtab uuesti, kui tolm alla langeb, jälle elugi kuju.

Lühidalt, kui teeme lõpu, siis ainult endale. Oma asi.

*

Kõik mis on ja toimib, see on ja toimib tänu kõigele, kõige kulul ja toel, ja selles loomulikkuses on kõigel omad head instinktiivsed nipid. Meil kui suht uuel ja uutmoodi liigil on lisaks instinktidele ka üks uutmoodi eriomadus – mõistusliku reflekteerimise võime. Esialgu veel algelisevõitu ja/või suurelt jaolt avastamata.

Et saaksime olla niisama asjalikud kui muud (“madalamad”) nähtused (kellemille kapriisse kasutamise ja kahjustamisega oleme lapsikult liiale läinud), tuleks sel meie ainulaadsel võimel kultiveeruda instinktiks. Et mõistus toimiks niisama täpselt, eksimatult ja heas tempos nagu teevad seda juurdunud instinktid. Siis saaks võimalikuks, et tarbime ja toetame teisi ja iseennast just säärasel moel ja määral kui kestmiseks vältimatu. Mis tähendab, et käituksime selgelt niisamuti nagu loodus üldiselt. Kultuur ju pole looduse vastand. Kultuur on loodusseaduste raames kultiveerunud loodus.

*

Korraks veel Veneetsiasse tagasi. Ühel õhtul ringi luusides, suund juba hotelli poole, jäime tohutu paduvihma kätte. Püha Markuse plats oli nagu üks suur bassein, kiire vooluga jõe taolise kitsa tänava ääres hakkas kohviku varikatus, mille all kaitset otsisime, kähku läbi laskma, vihm leotas koogid ja lahjendas joogid ja küünladki kustusid ära.

Kuidas sellega nüüd oligi, et siin loodust kohe üldse ei ole?

Mai 2022

_________________________________________________