Filmist "Lõppematu päev"

 Märkasin, et facebookis levitatakse linki filmile "Lõppematu päev" (režissöörid Jaan Tooming ja Virve Aruoja, operaatorid Peeter Tooming ja Vello Aruoja, laulud Tõnu Tepandi, minu idee, stsenaarium ja laulutekstid). See tehti  aastal 1971 Eesti Telefilmis, kus ta ka enne avalikkuse ette jõudmist hävitamisele määrati. Jäi siiski ellu - Vello Aruoja kodus voodi all. Uute aegade tulles  tehniliselt korda tehtuna on seda mõnikord siin-seal näidatud ja mõnd aega tagasi levitatud ka CD-na "Teater.Muusika.Kino"-ajakirja kaasannete hulgas. Kõige hõlpsamini on kättesaadav ETV2 saidil:
  
http://etv2.err.ee/videod/mangufilm/b0332071-f6b3-4cd7-a782-37d19be224b7

Uut huvi ära kasutades kleebin siia väikse mälestusliku loo filmi tegemisest, mille kirjutasin mõne aasta eest tollase huvi rahuldamiseks. Tervitan kõiki, kellele film meeldib! Teisi ka.  Niisiis:

„LÕPPEMATUST PÄEVAST“

„Lõppematu päeva“ filmi  (1971) oli lõbus teha, vaatamata kõigile jamadele, mis selle ümber käisid. Kaugeltki kõiki kavandatud episoode ei õnnestunud teostada, muidugi ideoloogilistel põhjustel.

Meenub näiteks tolle aja kohta ilmselt  täiesti utoopiline kavatsus, et ühes episoodis sõidaks peategelane (Jaan Tooming) tankiga Vabaõhumuuseumi. Kusjuures see polnudki mõeldud Vene okupatsiooni metafoorina, vaid pigem futuristliku raevuka tüdimusena tardunud minevikust või midagi taolist. Igatahes keeldus Telefilmi  juhtkond  kategooriliselt võimaldamast Matrossovi polgust (Tondil) tanki laenata (vaevalt see õnnestunud olekski). Ajasin aga peale, et see oleks terviku seisukohast väga vajalik episood. Leplik Virve Aruoja siis lahendas asja nii, et filmiti lumel muuseumi värava poole roomavat ja laste mängutanki enda ees lükkavat Jaani, seejuures sellisest rakursist, et tank mõjus üsnagi ähvardavalt suurena. Aga selliselgi kujul võeti stseen filmist välja.

Ära jäi ka stseen matuselt, õigemini kadunukese ärasaatmiselt, kus Jaan oma poolkasukas, sasitud karvamüts ja paks rääbakas portfell käes, seisis koos soliidsete seltsimeestega kirstu juures auvalves. Väljajätmise põhjendus oli, et surma üle ei ole sünnis lõõpida, tegelik põhjus muidugi sarnasus ametlike riiklike matuste pildiga. – Samas tekkis filmimise käigus uusi episoodikesi juurde, ideoloogiliselt süütuid, aga taotletud kirevale üldpildile kaasaaitavaid.

Lisaks praegu nähtavale oli filmil (ka selle lõplikul kujul) tiitrite-eelne proloog, mis on aga ilmselt pöördumatult hävinud. Üldkompositsiooni seisukohast on sellest kahju. See kujutas elektrirongijaama poole (filmitud Tondi jaamas) viimase jõuga jooksvat meest (mängis üks telefilmistuudio tehniline või organisatsiooniline töötaja, suhteliselt vanem mees, kelle nime olen kahjuks unustanud; kui õigesti mäletan, oli ta ühtlasi mingi rahvateatri veteran), kes endale pidevalt hingeldades kordab: „Jõuame, jõuame küll, küll me jõuame!“ (Need olid ka ainukesed sõnad, mis filmis räägiti, kõik muu heli on muusika.) Jõuabki viimasel hetkel enne uste sulgumist vagunisse.  Kontrastina järgneb pikk igav seismine, rong millegipärast ei sõida välja,  kaamera uitab loiult mööda vagunis istujate nägusid, kelle hulgas on ka Jaan – kuid kaamera ei peatu temal kauemaks kui teistel. Järsku nõksatab rong liikuma, samal ajal algavad tiitrid vaguniaknast paistva räämas maastiku taustal.

Kuna filmi avalikult ei näidatudki, jäi tollal inimestelt küsimata, kas vaatajani jõuab selles fragmentide reas teine otsene ja konkreetne süžeeline seos kahe järjestikuse episoodi vahel (esimene on laste ja lõpuks ka naise  laialijagamine pärast armastusstseeni). Millegipärast kardan tänini, et see teine võib jääda puht-visuaalselt märkamatuks.  Nimelt et kortsus rahatäht, millega Jaan sööklas maksab, otsides seda paaniliselt oma tohutute rahakuhjade vahelt, on seesama, mille ta saab eelmises episoodis oma palja käega jääaugust püütud kala  eest. Sellel tahab stsenaristi meelest olla oluline moralistlik tähendus.

Aga üldiselt on see minuarust üks maailma parimaid filme.