Mõeldes Johnny B.-le

Täna saadame ära Jaan (Johnny B.) Isotamme.

Kopeerin siia oma retsensiooni omaaegsele Loomingu Raamatukogu vihikule - debüütide antoloogiale "Närvitrükk", kus esmakordselt pääses laiema publiku ette kimbuke seni vaid undergroundis levinud Johnny B. luuletusi.

Tõenäoliselt oli see kirjutis ametlikus pressis esimene, kus sellest luuletajast rääkida õnnestus. Lühike ja suhteline "sula-aeg" oli juba selgelt otsa saamas. Ühelt poolt oli ime, et jätkuvalt organite valvsa pilgu all hoitava endise poliitvangi värsse üldse avaldada jõuti, teisalt - nagu allpool kirjeldatud - tehti seda viisil, mis nende kõla, jõudu ja mõju oluliselt kahjustas. Raskusi oli ka selle retsensiooni avaldamisega, vaatamata sellele, et vihjed süsteemi stagneerumisele ja põhimõttelisele küsitavusele on seal nii udused kui võimalik...

Oh, olid ajad. Puhka rahus, Johnny!

 

„NÄRVITRÜKI”  PUHUL (1972)

Viimane kohalik kirjanike kongress, mille müügiletile „Närvitrükk” veel viimasel minutil jõudis, kulges äsjaste matuste rea värske järelmõju all. Kõnetoolist räägiti tõsiduse tähtsusest, eesti kirjanduse koorma ümberpaigutamisest allesjäänute õlgadele, lünkadest selle kirjanduse üldpildis, ning pruugiti korduvalt viimaste aastate või kümnendite lemmikmetafoorikat sünnitusabist ja ämmaemandakunstist uute talentide ilmaletoomisel, – metafoorikat, mis seekord, reaalsete surmade naabruses, üsna rabavalt kõlas.

   Allakirjutanu peab tunnistama, et  ei oska päriselt jagada sellist ränka kujundlikkust, või täpsemalt – selle aluseks võetavat piiratud alal toimuva suunatud arengu kontseptsiooni. Antud juhul eesti kirjanduse arengu või arendamise oma. Kas pole selle lätteks ikka ja jälle see meelevaldne kujutelm, et ühel endast lugupidaval rahval, kes tahab ka teiste poolt lugupeetud olla ja sellisena säilida, peavad olema sellised prestiižitunnused nagu oma vene ballett, oma itaalia ooper, oma folkmuusika ja omatehtud kirjandus, mis rahuldaks kõik muudes maailmades juurdunud žanrilised ja temaatilised nõuded, ideoloogilisest puhtusest rääkimata.

    Vaevalt on kunagi tehtud midagi asjalikku, elatud vähegi väärtuslikku elu, oma elu ja tegevust pideva koormana tundes. Oma vastutuskoormast kõnelemine võib hõlpsasti muutuda retooriliseks formaalsuseks, seesmise mugavuse varjamiseks isegi siis, kui ta polegi nii mõeldud. Poleks minu arust midagi lahti, kui mõned meie kirjanduses puuduvad teemad, vormid või mõtteviisid puuduma jääksidki ja kui mõned väljakistud olemata oleksid, kui seda kompenseeriks kõigi maailmakaarte raamatute kättesaadavus ning sama asja teise küljena meie autorite suutlikkus soovi korral teistes keeltes väljenduda ja sel teel kirjanduse üldkäibest vahetult osa võtta.

   Kõige eelneva taustal ja vaheaegadel oli „Närvitrükki” meeldiv ja meeltlahutav lehitseda. Silm otsis nagu iseenesest üles kohad, mis ilmutavad või vähemalt deklareerivad elu/kirjanduse tõsiduse olemuslikku suhtelisust, nagu: „luuletamine pole yldse töö / ytlen mina” (lk. 93, Isotamm); „Just nagu seest, / kuid ometi väljast / / on need ohvrid, mida ma toon.” (lk. 39, Jüri Üdi).

    Siiski ei ole – kahjuks või õnneks, ei tea mina – alust seda nelikkogu vastandada meie kirjanduselu üldpildile, lugeda teda millekski sellest väljaspool seisvaks. Need neli autorit, ilmunud auväärse väljaande kaudu, on ühed nendest, kellele tasapisi toda sündimisabi antakse, kartes samal ajal, kas nad ikka on juba esmasündinute ja suurte surnute väärilised – või et äkki ongi... Nii või teisiti – et elu, surma ja vastutuskoorma mõistetega manipuleerivale vanasõduri-keelepruugile seks korraks ring peale saada: nii või teisiti on neli meest karantiinist või reservist lastud eesliini lähistele, kus veteranide ja üleajateenijate ohtlikult hõrenenud read väliköögi ümber koondumas.

   Üldmulje kogu raamatust ning igast neljandikust eraldi on kindlalt selline, et kellelgi neljast ei tarvitse oma loomingu pärast ühegi varasema allesjäänu kõrval vähimat häbi tunda. Mis puutub osavõttu kirjanduselust selle algajaile kättesaadavais vormides, nagu tegelemine teooriaga ülikoolis, siis on selleski ilmutatud meenutusväärselt head tahet.

   „Närvitrükis” mõjuvad kaks eeltsiteeritut – Üdi ja Isotamm – kindlakäeliste, kujunenud autoritena; Sang ja Liiv mahuvad tavapärasemalt debütandi või algaja mõiste alla. Siinkohal väike märkus väljaande toimetusele: pildid on kaanel, nii et autorite lihalikest isikutest pole saladust tehtud, – miks mitte siis ka paar sõne nende senise elu- ja hariduskäigu kohta, võib-olla ka mingi märge, mil määral on luuletuste valik ja sarjade kompositsioon autorite- ja mil määral toimetusepoolne (nii nagu kunagistes kassettides toodi ära vähemalt koostaja nimi).

   Alustagem siis algajaist. Joel Sanga „Lättease” on tundeluule kõige paremas traditsioonilises mõttes. Väärib tähelepanu, et valik sisaldab minu teada enam-vähem kõik autori luuletused reas, mis on enam-vähem kronoloogiline. Niisiis pole „Lättease” ainult päeviku imitatsioon, päevikuvormis kunstiteos, vaid samavõrd või just eeskätt kunstivormis päevik. Autori meetodit võib kujutleda umbes nii: hoidudes luuletamast, ootab ta ära mingi kurvikoha oma tundeelus, laseb selle ka veidi mööda, harjub uue emotsiooniga ja seejärel fikseerib selle äärmiselt korrektses, diskreetses, lõpetatud luuletuses. Sanga luuletustes valitseb vaikne tasakaal eneseväljendustungi ja objektiloomise vahel, emotsionaalse algtõuke, kujundivaliku ja vormilise lahenduse vahel. Kõigisse kolme komponenti suhtub Sang rüütellikult, lõhkuva irooniata, ning on seeläbi saavutanud silmapaistva väljapeetuse. Ta luuletused pole emotsionaalsete seisundite kirjeldused, sest see oleks usutavasti viinud keerukama kujundlikkuseni. Need pole ka tundeseisundite kujutised, sest sel juhul oleks küllalt muutlik ja erk tundeelu , mis sarjast aimub, viinud suuremate vormivabadusteni. Surumata küll erinevaid tundeliigutusi täiesti ühtsesse vormi, ei püüa ta ka kujutatava muutusi täpselt kujutisse projekteerida, tundekõveraid vormiga matkida. Ta piirdub nende põgusa markeerimisega, ja ta luuletuste vormiline mitmekesisus tuleb pigem iga üksiku kirjutamisaja meeleolust kui nende elamusainest. Niisiis võiks öelda, et Sanga luuletused on tundeseisundite nimetused, vihjed nende olemasolule. Erandiks ehk luuletus lk. 15, mis jõulisemalt ja ärevamalt esitab jõulisema ja ärevama janu suurema intensiivsuse järele.

   Toomas Liiv, kes esineb valikuga „Kase põlemine”, äratas „Nooruses” tähelepanu juba paar-kolm head aastat tagasi ning on oma sageli pikkade ja enamasti pikavärsiliste luuletustega sestsaadik pidevalt silmapiiril küsinud. Nimetan seda „pikalisust” siin konstateeringu korras lihtsalt kui tõsiasja, mis kohe pilku püüab, ilma et tahaksin seda autorile reklaamitrikina ette heita. Veel kaugemal olen pidamast luuletuste pikkust ja sõnaohtrust mingiks iseendast-paheks, mida vahel võib kuulda, nagu ma seda ka iseendast-väärtuseks ei pea.

    Et rumal tõlgendamistõbi on ikkagi veres, püüdsin leida sellele Liivi tunnusvõttele mõned mõeldavad seletused. Nii võib see tähistada katset fikseerida elamuse voolu, voolavat nägemust, kaemust. See võib aga olla ka katse loitsida, viia end teataval viisil tarvitatud sõnade abil seisundisse, mil alles hakatakse nägema, kusjuures saavutatud nägemuse sisu ei tarvitse kattuda nende sõnade ja sõnaühendite sisuga, mida kasutati vahendiks. Kolmas, esimesega külgnev võimalus on, et Liiv imiteerib keele lagunemist transtsendentse kogemuse surve all, – nimelt imiteerib, sest tegelikult jääb keel tal terveks nii süntaktiliselt kui morfoloogiliselt, ta värsid on taandatavad grammatiliselt õigeteks lauseteks, kirjavahemärgid, kus need puuduvad, üheselt paigaldatavad. Ka sõnamänge, mis osutaksid paradoksitajule, pole oluliselt harrastatud. Teatav lõhutuse-efekt on tekitatud välise, tüpograafilise liigendusega, mis on asetatud teksti peale ühetaolise võrguna, nii et teksti jagunemine värssideks oleks nagu mehhaaniline, – justkui tahetaks pääseda luulest mingis autorile sisseharjunud mõttes, ning rõhutada tekstis peituvate nägemuste või taotluste primaarsust teksti enda ees. Kui nii võtta, on tegemist korraga kahe erineva liigendusprintsiibiga (sest, nagu öeldud, koosnevad Liivi luuletused täiesti korralikest, omakordagi monotoonseteks rütmiseeritud voolavatest lausetest), ning kogumulje määrajaks on nende omavaheline suhe. Need süntaktiliste üksuste ja lugeja silmale nähtavate värsside vahekorrad on kohati kavatsuslikud, kultiveeritud, sagedamini aga ilmselt juhuslikud. Viimane tõik kinnitab varasemat arvamust, et Liivi varjatud sooviks võib olla organiseeritud poeetilisusest pääsemine.

   Ka tema sumedaist muinasjutu-arhetüüpidest laenatud sõnapildistik reedab tema sümpaatiate suunana sealpoolsuse (ning ometi hoiab teda just tagasi). Sama püüdlust on ta ka otsesõnu deklareerinud, nimiluuletuses kui teostunut, mitmes teises kui soovitavat („Kõigest hoolimata”, „Põleta mind”), vähemalt ühes kui liig-inimlikkuse läbi takistatut (lk. 52). Viimasest hargneb rida katseid oma müstikukutsumust leebelt pilgata, sellele argipäevasemas ringis resigneerivat rahuldust leida või talle hoopis mõtlemata lihtsalt niisama luuletusi teha. Kuid neidki katseid seob omavahel ja muudega mingi üldine nostalgiline põhitoon (mis võib ka stiliseering olla) ning abitus harvadel naljaheitmistel, mida võib pidada elamisega kindlamalt lepitava huumori vähesuse märgiks. Tõepoolest oma taotluste sfääridesse tõusvat näib Liiv ainult „Mina” lõpuosas, kuid siingi jäävad keel ja värss muutumatuks.

   Autori teise külje, kaugema pretensioonita puhta luule õnnestunuimaks näiteks pean „Silda ja pääsukest”, küllaltki originaalse ainega pretsiisset ja ülepingutustest vaba sõnamaalingut (või peaks ütlema sõnafilmi, sest tal on ajas kulgev süžee), mida võib võtta kui mitme võtmega sümbolit, kuid mis on täiuslik ka asjana iseeneses. Ühtlasi ilmneb siin selgelt Liivi kõikide nägemuste ühine joon: need on nägemused selle sõna kõige otsesemas mõttes – nad on silmanähtavad, olgu siis ihuliku või vaimusilmaga, ega reeda endas midagi meelelisele kirjeldusele allumatut. Nii oleme jälle tagasi keelekäsitluse juures. On võimatu lõplikult otsustada, kas Liivil on olnud transtsendentseid kogemusi, mida ta keeletarvitus lihtsalt ei võimalda veenvalt esitada, või pole tal neid olnud ning ta püüab neid käepäraste vahenditega esile kutsuda või imiteerida. Usun igatahes, et tal ei tuleks maha matta ega maha salata oma nii paljus ilmnevat müstikakiusatust, vaid tõesti lasta enda vabaks üldpoeetilistest stampidest või leida kas või mingeid teisi, kirjandusväliseid teid oma kalduvuste realiseerimiseks, vähemalt järelekatsumiseks. Kõige vähem tarvitseks karta seda, et lõpuks või mõnes vahejärgus ei osututagi äkki luuletajaks literaadi tähenduses.

   Ülejäänud kahest mehest pole põhjust pikalt rääkida. Need on ilmekad ja enesekindlad anded, sellised, kelle puhul on kombeks öelda, et nende eest räägivad nende teod, ja kelle puhul võiks kurta ainult nende nii väiksegi raamatudebüüdi koletut hilinemist, kui mitte see kurtmine ja arutamine kirjastamisküsimuste ümber poleks viimasel ajal niigi tüütuks kombetalituseks jõudnud muutuda.

   Jüri Üdi („Aastalaat”) ülimat kirjut, nii ainealade, vaatenurkade kui tundetoonide poolest mitmekesist loomingut hoiab koos tema kõikeläbiv artistlik loomus, kõrget marki kergus nii värsistuses kui hoiakus. „Aastalaat” ning sellele nüüd omaette raamatuna lisandunud „Detsember” (millele kunagi algatatud järjekordse kasseti materjalidest on kuuldavasti järgnemas veel Liivi ja Isotamme raamatud) lasevad heita mingi pilgu ka autori kujunemisloosse. Siin-seal välgub õige varajast ühemõõtmelist tragismi või pealiskaudset naera-bajazzot, ka niisama klounimängu, vahel üsna pudedat, kuid eksimatu vaist on õige ruttu juhtinud tasandile, kus traagika ja koomika, enese ja teiste, usu ja absurdi, traditsiooni ja paroodia, päevakaja ja üldinimlikkuse, filosoofilisuse ja jama sulamid totaalse artistlikkuse rüpes on lahutamatud. Ja kui ka seda on juhuslikumalt ja väiksemate komponentide arvuga esinenud meie luules ehk varemgi, siis täiesti konstruktiivse sõna ütleb Üdi argielulise lüro-eepikaga, nagu „Krauklis” („Aastalaadas”) või „Ema ootel” („Detsembris”). – Kahtlemata on Üdi üks avaramaid luuletajaisiksusi, kellega meil kunagi hoobelda olnud. Meelega jätan lisamata „juba praegu”, mis kõlaks sündsusetu pealetükkiva lisapalade norimisena ja rumala möödavaatamisena senitehtu tähendusest nii kõrvalise tunnuse alusel, nagu seda on tegija eluiga.

   Selleks, mis Üdil artistlikkus, on Isotammel („Mees tänavalt”) kõikeläbiv tõsidus ja asjalikkus. Loonud ühe väga kindla ja tervikliku lüürilise mina, mis antud juhul autori maise isikuga kattub vist täpsemalt ja täielikumalt, kui oleme harjunud nägema, kuulutab ta selle nimel luuletushaaval oma arvamusi ühekaupa kõigist maailma asjadest, tema ise kaasa arvatud. Seda on kosutav jälgida.   Lapselikult selged ja lihtsad arusaamad õiglusest, tõest, inimesest, armastusest, elust kõlavad siin täismehe täiel häälel, ilma hajuva lastetoa-illusioonita ja ilma kahtluseta selles, et nende õige koht on siinsamas  maa peal

   Lugenud ka teisi Isotamme luuletusi peale „Närvitrükis” toodute, võin öelda, et tema on väljaande mahu kitsuse läbi teistest rohkem kannatada saanud. Kuna tema amplituud ilmneb nimelt temaatilises haardes ja mitte võteterohkuses, saaks temast õige ettekujutuse ja ühtlasi õige mõnu tema ühekaupa-läbivõtmise meetodist  just kõigi ta luuletuste peale kokku; igasugune valik jääb paratamatult segaseks. Kui näiteks puuduvad luuletused, mis konkretiseerivad lk. 81 antud autoportree esimest salmi, jääb sellest salmist endast väheks ning mõni võrdpilt nagu „Matadoor” kaotab isikuloolise tagapõhja. Nii et kirjastusest lubatud lisa omaette raamatu näol on tõepoolest pikisilmi oodatav, ja seejärel poleks paha midagi ülevaatekogu taolist.

    Ka luuletuste pealkirjastamine „Närvitrüki” sarjas kisub autorist kõrvale: osa pealkirju on lihtsalt tarbetud, osa aga suhtuvad oma tekstisse mingi rafineeritult lõdva irooniaga või pseudo-sügavmõttelisusega („Negližee”, „Loodetavasti”, „Tuhka pähe”, „Kuni ärkamiseni”), nagu paneks autor oma luuletuse avalikult kahtluse alla või siis luiskaks talle juurde varjatud tähendusi. Mõlemad võtted mõjuvad selle autori suhtes rakendatult seda võõramalt, mida omasemad meile üldiselt on sellised ärge-võtke-mind-tõsiselt ja ega-ma-ei-mõtlegi-seda-mis-ma-ütlevat-näin mängud. Tähest ja numbrist indeksid, millega autor varem ise märkis oma luuletuste kirjutamisjärjekorda ja kuuluvust teatavasse lahtrisse oma loomingu nomenklatuuris, on tema luule toimeka vaimuga rohkem kooskõlas.

    Kui jutt juba pealkirjadest, vaadelgem ka Isotamme valiku üldpealkirja. „Mees tänavalt” –  sõnaühend, mis pärineb vist kahe-kolmekümnendaist aastaist, sõdadevahelisest kriisiaegsest Läänest ja kõlab praegu veidi vanamoeliselt. Siis tänavale löödud töötatöölised või lippudega tänavale läinud töölised on sealpoolseis heaoluühiskondades nüüd kuuldavasti asendunud või täienenud uute jõududega, kes on loonud ka uue fraseoloogia. Meil võiks „mees tänavalt” tähendada ehk rahvamalevlast, kes on tulnud tänavale, et ühiskonna elureeglite vastu avalikult eksijaid karistada, või siis jälle neid eksijaid-eksitajaid endid. Kuid pole tunda, et esimene funktsioon Isotammele sümpatiseeriks, ning nimetasingi seda siin vaid ammendavuse huvides. Teise kandjad ei näi aga ilmutavat niivõrd suurt mõistete selgust ja sekkumistarvet kui Isotamm.

  Siin jõuame nähtuseni, mida võiks nimetada Isotamme paradoksiks: loomult sotsiaalne luuletaja sõna kõige rangemas tähenduse, on Isotamm ometi ilma reaalse sotsiaalse seljataguseta, poliitilise jõuta. Ühiskonnas, mis on korraldatud nii, et kogu poliitika on riiklik (isegi kui see riik üldrahvalikkuse vaheastme kaudu väidetavasti kadumisele püüdleb), ei saa ajada teist poliitikat kui sellesama  riigi oma, ega teisiti kui riigi teadmisel. Selle tõsiasja senisest selgem ilmutamine iseenese näitel jääb Isotamme luuletuste, avaldatute ja seniavaldamatute, tekstiväliseks lisateeneks. Kus pole olemas eraalgatusel tegutsevate institutsioonide traditsiooni, kes saaks seal kiviga visata, kui mees, kes kord ühes luuletuses kirjutas umbes nii, et tema ürgjõulist elu elav luule pole avaldamiseks närtsinud kirjandusajakirjades ja hermafrodiitsetes kassettides, on nüüd ometi selleni jõudnud? Alternatiiviks oleks sahtliluule... sotsiaalne sahtliluule? Liivakastiluuletuses tunnistab „asotsiaalne element” üles, et peale väljastpoolt vaatamise ja naermise ta ühtlasi kadestab liivakastis olijaid. Mida peab tegema see omamoodi utopistist new left liivakastis, kus valitsev on realismile ja stabiilsusele pürgiva, lastehaigustest loobunud old left mentaliteet? Lohutuseks ehk piisab teadmisest, et ohu eest jõuda oma kord juba viidatud autoportree (lk. 81) kolmanda salmi põlastatud seisundisse peaks ta vist olema kaitstud.

   Mida siis kokkuvõttekski öelda muud, kui algust umbkaudu korrata: „Närvitrükk” on meie kirjanduse üldsituatsiooni loomulik jätk, pärast pikka luuledebüütide pausi ometi lausa pühapäev. Taas ühe uue põlvkonnana lisab ta meis status quo’le (Uno Lahe termin) omapoolse varjundi värskust. Küllaltki jõulise, nagu igaüks lugedes ise võib veenduda.