Facebookis meenutatakse tänulikult ja tänuväärselt Kersti Merilaant tema 40. surma-aastapäeval.
Sel puhul paigutan siia oma ühte tema luuletusest vaatleva ettekande temale ja August Sangale pühendatud konverentsil 2013. aastal. Mõlemad - Kersti ja Sang - olid ja on mulle isiklikult väga olulised inimesed. Ja mida edasi, seda selgemaks kristalliseerub nende loomingu ilme oma tekkeaja ja -koha peegeldusena.
„… ja
nii pagana raske teha / on tõeliselt mõtteta värsse“
Võtan
vaatluse alla Kesti Merilaasi 1979. aastaga dateeritud luuletuse
„Mõtteta värsid“. Miks just selle?
Eeskätt
et see luuletus on mind alati kummitanud. Täpsemini öeldes tema
kaks lõpurida, mis on luuletuse puändiks ja siinse jutu
pealkirjaks. Huvitav muide, et Merilaasil on näidend pealkirjaga
„Kaks viimast rida“; selle peategelane näeb unes tähendusrikast
luuletust, kuid ärgates mäletab sellest vaid lõpuridu. Minagi
avastasin just, et Merilaasi kõnealust luuletust täies pikkuses,
mis tolle lõpppunktini viib või toob (oleneb kustpoolt vaadata),
poleks ma varem nagu lugenudki. See lõpetus aga on kord
vaiksemini, kord valjemini kuskil mu teadvuses tiksunud aastakümneid.
Siit
siis uus küsimus, kiusatus aru saada: miks ikkagi just nii?
Tõenäolisim
seletus on, et Kersti Merilaasi luulega üsna palju tegelnuna (nii
omaks lõbuks lugedes kui kriitikuna analüüsida püüdes) ja ka
luuletajat ennast aastakümneid üsna lähedalt tundnuna pole mul
kuidagiviisi muljet, nagu tema eriliste igatsuste hulka kuulunuks
tahtmine vabaneda (elu, luule vms) mõttekusest või mõtestatusest.
Pigem vastupidi.
Ei
tea temal ühtegi niisugust pala, mis kas keele grammatilise
struktuuri lõhkumise või siis grammatiliselt korrektsete, aga
absurdsete lausungite konstrueerimise teel püüaks väljuda
mõistetavuse või loogilise relevantsuse raamidest. Sedalaadi
meeleheitlik või epateeriv eksperimenteerimine on talle võõras.
Niisamuti on kõnelustest Kerstiga meelde jäänud just tema püüd
kõikvõimalikest asjadest – ka mõtlemist ületavatest antustest
või isiklikest vaistlikest vastumeelsustest – selgust saada, neis
mõtet leida. Niisiis mõistaandmine (neis kahes värsis), nagu
autoril oleks lausa obsessioon püüda teha midagi mõttetut ja
selle nurjumine võtab lausa vanduma, näib olevat selges kontrastis
kõige muuga, mis sellest luuletajast teada. Ja nii ilmekas
kontrast muidugi intrigeerib.
Rangelt
selle luuletuse, vähemasti tema puändi juurde jäädes tuleb küll
täpsustada, et otsesõnu käib see just ja ainult värsside kohta.
Autor ütleb värsivormis, et tal on raske teha mõtteta värsse,
luua mõtteta luuletust. Koguni pagana
raske, mis võib peaaegu tähendada, et samahästi kui võimatu.
Või kui siiski võimalik, siis nii suure pingutusega, et see on
omakorda mõttetu. Mõttetu on pingutada, saavutamaks mõttetust.
Nii
et tsiteeritu käib värsside tegemise kohta. Kas seda tohiks
tekstist lähtudes ja seda mitte liiga vabalt tõlgendades üldistada
ka mistahes muule tegevusele, s.t. kas värsside, olgu mõtteta või
mõttekate, tegemist võiks võtta mistahes inimtegevuse metafoorina?
Luuletamise, luule lugemise ja mõistmise ja luule n.-ö.
ühiskondliku funktsiooni seisukohast on see oluline küsimus. Tulen
selle juurde allpool tagasi.
Nüüd
aga: mis on üldse mõttetus? Mõtte täielik puudumine ilmselt,
mistahes mõtte puudumine. Aga mis on mõte?
Vaatlus
ja kogemus näitab, et selle sõna tähendus on haraline.
Mõte
võib tähendada ja tähistada mõtlemisprotsessi (olgu või
spontaanse ja momentaanse) sisu ja tulemust. Ja sama sõna võib
tähendada ja tähistada ka mingi olemise fundamentaalset
põhjendatust, põhistatust (raison
d’etre)
– näiteks küsimus elu mõttest – , aga ka mingi tegevuse
vastavust selle tegevuse eesmärgile, otstarbele. Tuleb tunnistada,
et need on pisut kaks eri asja. Mõtte kui mõtte ja mõtte kui
tähenduse vahet teeb juba (hiljemalt) Wiedemanni sõnaraamat.
Mööda
ei tohi vaadata sellestki, et ka nii sarnaste sõnade nagu „mõtteta“
ja „mõttetu“ tähendus päris ei kattu. Vaadeldav luuletus
kasutab sõna „mõtteta“ ja meil pole õigust seda teisiti
lugeda. Aga siinkohal ongi just paras hetk asuda luuletust lähemalt
silmitsema.
MÕTTETA
VÄRSID
Kui
ruttu kasvavad küüned,
juba
jälle neid lõigata vaja!
Tuuleta
veed on tüüned
ja
vete peal kollane kaja.
Aga
käärid on kole nürid,
vist
traati ma lõikasin eile.
Need
piltide pühajürid
ei
tuhkagi tähenda meile.
Pool
tundi ma raiskasin elust
tehes
mani- ja pediküüri.
Üks
pääsuke räästa pelust
läks
lendu, lõi augu müüri.
Sa
pärid mult, pooleldi nutul,
nagu
aimaksid alatut võtet:
Mis
mõtet on säärasel jutul?
Tõepoolest
– ei olegi mõtet!
Mis
mõtet on noorel kasel
aina
õõtsuda akna taga,
või
sel, et sind lahkuda lasen,
öeldes:
Jää jumalaga!
Kui
ma ometi tean, sa ei jää ju,
päris
üksi sa edasi lähed
ja
kaod üle kummuva käänu,
kus
starti ootavad tähed.
Läbi
õhtu õispunase eha
orkester
põrutab marsse,
ja
nii pagana raske teha
on
tõeliselt mõtteta värsse.
Paar
sõna luuletuse tehnilisest vormist. See on võimalikest lihtsaim,
kavalusteta, püüdeta millegagi rabada või demonstreerida erilist
virtuoossust kui väärtust omaette – ristriimilised nelikud
aktsentueerivas (rõhulises) süsteemis, eesti luulesse tulnud
võibolla Heine ja/või mõne teise sakslase tõlkimise kaudu.
Ajapikku juurdununa ja laialt levinuna on selline vorm saavutanud
tähelepandava loomulikkuse (sarnasuse spontaanse kõnega), samas
ometi signaliseerides, et tegemist on ikkagi luulega, s.t. millegi
erilisemaga kui mistahes igapäevane jutt. See on tehnika, mis laseb
nii tegijal kui lugejal keskenduda sellele, mida „tahetakse öelda“
– sõnumile, mida põhimõtteliselt saaks ka proosas ümber
jutustada, kuid mille esitus värsikujul on niihästi tihedam kui
ka lahedam.
Kompositsiooni
ja vaatenurga seisukohast hakkab silma, et lisaks mina-vormilisele
esitusele (mis signaliseerib, et tegemist on lüürikaga) on
luuletusel punktiirselt antud, kuid selgesti jälgitav süžee, mis
imehästi sobiks ka väiksele novellile või ühevaatuselisele
näidendile. (Merilaasi-Sanga konverentsil oli äratundmisrõõm
kuulda Rein Aguri repliiki, et ta on kunagi tahtnud seda luuletust
lavastada.) Luuletuse mina
juurde
on tulnud vana sõber (tundub, et midagi võitlus- või aatekaaslase
taolist, kelles – või ka senises ühises aates või selle
teostamises – mina
on pidanud pettuma), et klaarida nende vahel tekkinud tõsiseid
lahkarvamusi ja ilmselt taotleda mõistmist ja lepitust. Mina
tunneb aga, et seda suhet enam ei anna lappida, nii raske kui see
tõdemus talle ka poleks.
Petlikuks
tuulevaikuseks maskeerunud ebamugavas situatsioonis teeb mina
muud juttu – varba- ja sõrmeküünte lõikamisest, nüridest
kääridest jms. Dialoogist ei saa asja, sõber on mina
keerutamisest puudutatud ja ka mina
tunnistab, et sel pole mõtet. Sõber lahkub ja mina
ei
hoia teda tagasi, kuigi tunneb, et teine on nüüd „päris üksi“
ja ka tema ise on rahulolust kaugel. Kõik see toimub grotesksel
taustal, milleks on ilmselt sovjetlikud mai- või oktoobripühad oma
„piltide pühajüridega“ (tõenäoliselt Poliitbüroo liikmete
portreeplakatid linnakujunduses ja sundparaadist osavõtjate kantuna)
ja orkestriga, mis „(l)äbi õhtu õispunase eha /---/ põrutab
marsse.“
Pealkiri
välja arvatud, lööb mõttetuse motiiv sisse süžee murdekohas,
kus mina
partner ei pea enam vastu ja küsib („pooleldi nutul“): „Mis
mõtet on säärasel [asjasse mittepuutuval – P.-E.
R.]
jutul?“ ja
mina vastab:
„Tõepoolest – ei olegi mõtet!“ Järgneb huvitav manööver –
mina
küsib
või tegelikult nendib (pole selge, kas valjult või iseeneses): „Mis
mõtet on noorel kasel / aina õõtsuda akna taga“. Ehk siis umbes
– kas tõesti kohe peab
igal asjal mõte olema?
Siinkirjutajas
äratas see kirjakoht kaks allusiooni. Üks on hästituntud episood
Tšehhovi „Kolmes ões“, kus õdede juurde teeõhtule tulnud
ohvitserid võtavad järjekordselt ette filosofeerimise kõrgetel
teemadel. Kui üks neist, parun Tusenbach, on maalinud seltskonna
silme ette pildi inimes(t)e elust kui olematu või igatahes teadmatu
eesmärgiga, loomusunnist ajendatud lennust nagu rändlindudel, küsib
üks naistest: „Все-таки
смысл?“ – „Смысл... Вот снег идет. Какой
смысл?“ vastab Tusenbach. Järgneb paus.
Teine
pärineb Merilaasilt endalt, kuid vaadeldavast luuletusest üle
neljakümne aasta varasemast ajast:
Sa küsid:
„Miks?“ ja sinu hing
on
ikka mitmekihtne.
Öö
vajub üle metsa ning
kõik
on nii hea ja lihtne.
(„Õhtu“, 1936)
Mõlemal
puhul väidetakse, et parem (ja äkki ka adekvaatsem) on end mitte
vaevata asjade või olukordade mõtte/tähenduse otsimisega. Ja
mõlemal puhul antakse vaikimisi või sellesama teksti (luuletuse
puhul – teiste, eelnevate või järgnevate luuletuste) edasise
kulgemise kaudu mõista, et selline õndsalik nullseisund saab
mõistuslikul olendil olla vaid ajutine. Mistõttu sellele toetumine
, postuleerides universaalset mõttetust, on pisut nagu
peitupugemine.
Vaadeldava luuletuse
juurde tagasi tulles: ka siin püütakse mõttetust (või teadmist
sellest) instrumentaliseerida, mõttetust lausa tahtlikult (juurde)
luua või seda enda kasuks tõlgendada – et saada üle
vastumeelsest olukorrast, seda enda eest peita. Kui noore kase
õõtsumisel (teadvustatuseelsel või -välisel stiihial) ei ole
mõtet, siis ei ole ega peagi olema seda ka minu toimimisel
konkreetses situatsioonis ega kogu sel situatsioonil endalgi – eks
ju?... Täpselt niimoodi luuletus jätkubki – nii nagu pole mõtet
kase õõtsumisel, nii pole mõtet ka sellel, kuidas ma oma asjadel
kulgeda lasen. Tegemist pole konkreetse olukorra konkreetse
lahendusega (kuigi ka see mingil moel toimub), vaid katsega kogu
kupatus mõtestavast teadvusest välja pühkida, vähemalt kuni halb
päev saab otsa ja tähistaevas annab niikuinii teistsuguse
perspektiivi (nagu eeltsiteeritud „Õhtus“, kus öö muudab
„kõik“ heaks ja lihtsaks).
Ja
nüüd need kaks viimast rida. Kõigele etteaimatavusele vaatamata on
nad üllatuslikud – nagu puändile kohane. Autor ei ütle, et
pagana raske on käituda mõttetult. Autor ütleb, et pagana raske
on teha mõtteta värsse. Käigult tekib nagu hoopis uus vaade –
nimelt et kõik eelnev ei olnud „päris“, vaid oli hoopis katse
kirjutada luuletust, ja just sellist, mis oleks mõtteta. Kas see
oleks seesama luuletus, mida siin vaatleme ja mis niisiis raskustele
vaatamata siiski ära tehtud sai? Küllap vist, miks muidu on autor
sellele niisuguse pealkirja pannud. Samas, kas see luuletus on ikka
nii väga mõtteta? Nonsensi tähenduses kindlasti mitte –
avastasime selles ju jälgitava, usutava, mõistetava loo jälgitava,
usutava, mõistetava kirjelduse. Niisiis ikkagi ei õnnestunud mõtet
vältida?
Nii
või teisiti, võib vist öelda, et autor on luuletuse mina’st
veelgi rohkem pingutanud distantseeruma luuletust ajendanud
olukorrast: lisaks mõtteta jutule, mida luuletuses ajab mina,
ja
lisaks sellele, et mina
hindab
kogu oma käitumise ses olukorras mõttetuks, taandab autor otsekui
meta-positsioonilt kogu närve- ja hingesööva loo lihtsalt
nokitsemiseks ühe luuletuse kallal ja – nagu sellest
distantsivõtust veel vähe oleks – hindab tagatipuks sellegi
mõttetuseks. Olgu sellepärast, et tekkinud luuletus ongi mõtteta
(trikk läks korda), või sellepärast, et päriselt ikka täiesti ei
ole (trikk ei saavutanud eesmärki ja seega osutus mõttetuks). –
Meenutades eespool püstitatud küsimust, kas värsitegemine
tähendabki just ja ainult värsitegemist või on see mistahes
inimtegevuse metafoor, tuleb ilmselt öelda, et eristamatult
põimunud viisil nii seda kui ka teist. Midagi taolist on ju ka
rahvaluule selles all-liigis, mida koolifolkloristlik taksonoomia
nimetab „lauludeks laulust ja laulikust“. Psühholoogilises
võtmes öelduna on ilmselt tegemist poeetilise teadvuse (või
teadvuseseisundi) eripäraga, mis samastab luule ja elu.
Kui
alguses postuleerisin, et vaadeldav luuletus on selle autori puhul
midagi ootamatut ja kõigest muust eristuvat, siis paistab et
eksisin. Mõtteta luuletusi, nonsenssluulet, Merilaas, nagu öeldud,
kirjutanud ei ole – ja pealkirjale vaatamata pole seda ka kõnealune
luuletus. Nii et ses suhtes sobib viimane täiesti autori kaanonisse.
Igati mõttekas tekst. Kuid mõte,
nagu eespool öeldud, võib tähendada ka eesmärgipärasust. Sellest
lähtudes – ja silmas pidades luuletuses jutustatud loo ja
luuletuse puändi vaimus seda, et mõtteta jutu ja mõtteta värsside
eesmärk on põgeneda reaalsuse talumatuse eest – jõuame samuti
just nimelt Merilaasi loomingu põhihoiaku, põhipaatose juurde.
Erinevat on vaid niipalju, et selle luuletuse puhul väljendatakse
põhitõdemust vastupidise ümberlükkamise teel: loodetakse, et
mõtteta teod ei ole mõttetud otstarbetuse tähenduses, vaid et
neist on raskes olukorras abi – aga pettutakse. Nii et omal eituse
eitamise viisil kuulub seegi luuletus kokku nendega, mis ütlevad:
„Usalda oma silmi. / - - - / Vaata! Sa vaatama pead!“ või „Need
on maailma murede mäed, / mis kooruvad uduvirvest.“ või „Siiski
– olgem optimistid! / „Seda ma olengi,“ ütles Mägiste Mart, /
„mis muud jääb mul üle.“ Kohe kuidagi ei ole pääsu
mõtestatuse imperatiivi eest.
Nov/dets
2013
