Facebookis meenutatakse tänulikult ja tänuväärselt Kersti Merilaant tema 40. surma-aastapäeval.

Sel puhul paigutan siia oma ühte tema luuletusest vaatleva  ettekande temale ja August Sangale pühendatud konverentsil 2013. aastal. Mõlemad - Kersti ja Sang - olid  ja on mulle isiklikult väga olulised inimesed. Ja mida edasi, seda selgemaks kristalliseerub  nende  loomingu ilme oma tekkeaja ja -koha peegeldusena.

„… ja nii pagana raske teha / on tõeliselt mõtteta värsse“

Võtan vaatluse alla Kesti Merilaasi 1979. aastaga dateeritud luuletuse „Mõtteta värsid“. Miks just selle?

Eeskätt et see luuletus on mind alati kummitanud. Täpsemini öeldes tema kaks lõpurida, mis on luuletuse puändiks ja siinse jutu pealkirjaks. Huvitav muide, et Merilaasil on näidend pealkirjaga „Kaks viimast rida“; selle peategelane näeb unes tähendusrikast luuletust, kuid ärgates mäletab sellest vaid lõpuridu. Minagi avastasin just, et Merilaasi kõnealust luuletust täies pikkuses, mis tolle lõpppunktini viib või toob (oleneb kustpoolt vaadata), poleks ma varem nagu lugenudki. See lõpetus aga on kord vaiksemini, kord valjemini kuskil mu teadvuses tiksunud aastakümneid.

Siit siis uus küsimus, kiusatus aru saada: miks ikkagi just nii?

Tõenäolisim seletus on, et Kersti Merilaasi luulega üsna palju tegelnuna (nii omaks lõbuks lugedes kui kriitikuna analüüsida püüdes) ja ka luuletajat ennast aastakümneid üsna lähedalt tundnuna pole mul kuidagiviisi muljet, nagu tema eriliste igatsuste hulka kuulunuks tahtmine vabaneda (elu, luule vms) mõttekusest või mõtestatusest. Pigem vastupidi.

Ei tea temal ühtegi niisugust pala, mis kas keele grammatilise struktuuri lõhkumise või siis grammatiliselt korrektsete, aga absurdsete lausungite konstrueerimise teel püüaks väljuda mõistetavuse või loogilise relevantsuse raamidest. Sedalaadi meeleheitlik või epateeriv eksperimenteerimine on talle võõras. Niisamuti on kõnelustest Kerstiga meelde jäänud just tema püüd kõikvõimalikest asjadest – ka mõtlemist ületavatest antustest või isiklikest vaistlikest vastumeelsustest – selgust saada, neis mõtet leida. Niisiis mõistaandmine (neis kahes värsis), nagu autoril oleks lausa obsessioon püüda teha midagi mõttetut ja selle nurjumine võtab lausa vanduma, näib olevat selges kontrastis kõige muuga, mis sellest luuletajast teada. Ja nii ilmekas kontrast muidugi intrigeerib.

Rangelt selle luuletuse, vähemasti tema puändi juurde jäädes tuleb küll täpsustada, et otsesõnu käib see just ja ainult värsside kohta. Autor ütleb värsivormis, et tal on raske teha mõtteta värsse, luua mõtteta luuletust. Koguni pagana raske, mis võib peaaegu tähendada, et samahästi kui võimatu. Või kui siiski võimalik, siis nii suure pingutusega, et see on omakorda mõttetu. Mõttetu on pingutada, saavutamaks mõttetust.

Nii et tsiteeritu käib värsside tegemise kohta. Kas seda tohiks tekstist lähtudes ja seda mitte liiga vabalt tõlgendades üldistada ka mistahes muule tegevusele, s.t. kas värsside, olgu mõtteta või mõttekate, tegemist võiks võtta mistahes inimtegevuse metafoorina? Luuletamise, luule lugemise ja mõistmise ja luule n.-ö. ühiskondliku funktsiooni seisukohast on see oluline küsimus. Tulen selle juurde allpool tagasi.

Nüüd aga: mis on üldse mõttetus? Mõtte täielik puudumine ilmselt, mistahes mõtte puudumine. Aga mis on mõte?

Vaatlus ja kogemus näitab, et selle sõna tähendus on haraline. Mõte võib tähendada ja tähistada mõtlemisprotsessi (olgu või spontaanse ja momentaanse) sisu ja tulemust. Ja sama sõna võib tähendada ja tähistada ka mingi olemise fundamentaalset põhjendatust, põhistatust (raison d’etre) – näiteks küsimus elu mõttest – , aga ka mingi tegevuse vastavust selle tegevuse eesmärgile, otstarbele. Tuleb tunnistada, et need on pisut kaks eri asja. Mõtte kui mõtte ja mõtte kui tähenduse vahet teeb juba (hiljemalt) Wiedemanni sõnaraamat.

Mööda ei tohi vaadata sellestki, et ka nii sarnaste sõnade nagu „mõtteta“ ja „mõttetu“ tähendus päris ei kattu. Vaadeldav luuletus kasutab sõna „mõtteta“ ja meil pole õigust seda teisiti lugeda. Aga siinkohal ongi just paras hetk asuda luuletust lähemalt silmitsema.

MÕTTETA VÄRSID

Kui ruttu kasvavad küüned,

juba jälle neid lõigata vaja!

Tuuleta veed on tüüned

ja vete peal kollane kaja.

Aga käärid on kole nürid,

vist traati ma lõikasin eile.

Need piltide pühajürid

ei tuhkagi tähenda meile.

Pool tundi ma raiskasin elust

tehes mani- ja pediküüri.

Üks pääsuke räästa pelust

läks lendu, lõi augu müüri.

Sa pärid mult, pooleldi nutul,

nagu aimaksid alatut võtet:

Mis mõtet on säärasel jutul?

Tõepoolest – ei olegi mõtet!

Mis mõtet on noorel kasel

aina õõtsuda akna taga,

või sel, et sind lahkuda lasen,

öeldes: Jää jumalaga!

Kui ma ometi tean, sa ei jää ju,

päris üksi sa edasi lähed

ja kaod üle kummuva käänu,

kus starti ootavad tähed.

Läbi õhtu õispunase eha

orkester põrutab marsse,

ja nii pagana raske teha

on tõeliselt mõtteta värsse.

Paar sõna luuletuse tehnilisest vormist. See on võimalikest lihtsaim, kavalusteta, püüdeta millegagi rabada või demonstreerida erilist virtuoossust kui väärtust omaette – ristriimilised nelikud aktsentueerivas (rõhulises) süsteemis, eesti luulesse tulnud võibolla Heine ja/või mõne teise sakslase tõlkimise kaudu. Ajapikku juurdununa ja laialt levinuna on selline vorm saavutanud tähelepandava loomulikkuse (sarnasuse spontaanse kõnega), samas ometi signaliseerides, et tegemist on ikkagi luulega, s.t. millegi erilisemaga kui mistahes igapäevane jutt. See on tehnika, mis laseb nii tegijal kui lugejal keskenduda sellele, mida „tahetakse öelda“ – sõnumile, mida põhimõtteliselt saaks ka proosas ümber jutustada, kuid mille esitus värsikujul on niihästi tihedam kui ka lahedam.

Kompositsiooni ja vaatenurga seisukohast hakkab silma, et lisaks mina-vormilisele esitusele (mis signaliseerib, et tegemist on lüürikaga) on luuletusel punktiirselt antud, kuid selgesti jälgitav süžee, mis imehästi sobiks ka väiksele novellile või ühevaatuselisele näidendile. (Merilaasi-Sanga konverentsil oli äratundmisrõõm kuulda Rein Aguri repliiki, et ta on kunagi tahtnud seda luuletust lavastada.) Luuletuse mina juurde on tulnud vana sõber (tundub, et midagi võitlus- või aatekaaslase taolist, kelles – või ka senises ühises aates või selle teostamises – mina on pidanud pettuma), et klaarida nende vahel tekkinud tõsiseid lahkarvamusi ja ilmselt taotleda mõistmist ja lepitust. Mina tunneb aga, et seda suhet enam ei anna lappida, nii raske kui see tõdemus talle ka poleks.

Petlikuks tuulevaikuseks maskeerunud ebamugavas situatsioonis teeb mina muud juttu – varba- ja sõrmeküünte lõikamisest, nüridest kääridest jms. Dialoogist ei saa asja, sõber on mina keerutamisest puudutatud ja ka mina tunnistab, et sel pole mõtet. Sõber lahkub ja mina ei hoia teda tagasi, kuigi tunneb, et teine on nüüd „päris üksi“ ja ka tema ise on rahulolust kaugel. Kõik see toimub grotesksel taustal, milleks on ilmselt sovjetlikud mai- või oktoobripühad oma „piltide pühajüridega“ (tõenäoliselt Poliitbüroo liikmete portreeplakatid linnakujunduses ja sundparaadist osavõtjate kantuna) ja orkestriga, mis „(l)äbi õhtu õispunase eha /---/ põrutab marsse.“

Pealkiri välja arvatud, lööb mõttetuse motiiv sisse süžee murdekohas, kus mina partner ei pea enam vastu ja küsib („pooleldi nutul“): „Mis mõtet on säärasel [asjasse mittepuutuval – P.-E. R.] jutul?“ ja mina vastab: „Tõepoolest – ei olegi mõtet!“ Järgneb huvitav manööver – mina küsib või tegelikult nendib (pole selge, kas valjult või iseeneses): „Mis mõtet on noorel kasel / aina õõtsuda akna taga“. Ehk siis umbes – kas tõesti kohe peab igal asjal mõte olema?

Siinkirjutajas äratas see kirjakoht kaks allusiooni. Üks on hästituntud episood Tšehhovi „Kolmes ões“, kus õdede juurde teeõhtule tulnud ohvitserid võtavad järjekordselt ette filosofeerimise kõrgetel teemadel. Kui üks neist, parun Tusenbach, on maalinud seltskonna silme ette pildi inimes(t)e elust kui olematu või igatahes teadmatu eesmärgiga, loomusunnist ajendatud lennust nagu rändlindudel, küsib üks naistest: „Все-таки смысл?“ – „Смысл... Вот снег идет. Какой смысл?“ vastab Tusenbach. Järgneb paus.

Teine pärineb Merilaasilt endalt, kuid vaadeldavast luuletusest üle neljakümne aasta varasemast ajast:

Sa küsid: „Miks?“ ja sinu hing

on ikka mitmekihtne.

Öö vajub üle metsa ning

kõik on nii hea ja lihtne.

(„Õhtu“, 1936)

Mõlemal puhul väidetakse, et parem (ja äkki ka adekvaatsem) on end mitte vaevata asjade või olukordade mõtte/tähenduse otsimisega. Ja mõlemal puhul antakse vaikimisi või sellesama teksti (luuletuse puhul – teiste, eelnevate või järgnevate luuletuste) edasise kulgemise kaudu mõista, et selline õndsalik nullseisund saab mõistuslikul olendil olla vaid ajutine. Mistõttu sellele toetumine , postuleerides universaalset mõttetust, on pisut nagu peitupugemine.

Vaadeldava luuletuse juurde tagasi tulles: ka siin püütakse mõttetust (või teadmist sellest) instrumentaliseerida, mõttetust lausa tahtlikult (juurde) luua või seda enda kasuks tõlgendada – et saada üle vastumeelsest olukorrast, seda enda eest peita. Kui noore kase õõtsumisel (teadvustatuseelsel või -välisel stiihial) ei ole mõtet, siis ei ole ega peagi olema seda ka minu toimimisel konkreetses situatsioonis ega kogu sel situatsioonil endalgi – eks ju?... Täpselt niimoodi luuletus jätkubki – nii nagu pole mõtet kase õõtsumisel, nii pole mõtet ka sellel, kuidas ma oma asjadel kulgeda lasen. Tegemist pole konkreetse olukorra konkreetse lahendusega (kuigi ka see mingil moel toimub), vaid katsega kogu kupatus mõtestavast teadvusest välja pühkida, vähemalt kuni halb päev saab otsa ja tähistaevas annab niikuinii teistsuguse perspektiivi (nagu eeltsiteeritud „Õhtus“, kus öö muudab „kõik“ heaks ja lihtsaks).

Ja nüüd need kaks viimast rida. Kõigele etteaimatavusele vaatamata on nad üllatuslikud – nagu puändile kohane. Autor ei ütle, et pagana raske on käituda mõttetult. Autor ütleb, et pagana raske on teha mõtteta värsse. Käigult tekib nagu hoopis uus vaade – nimelt et kõik eelnev ei olnud „päris“, vaid oli hoopis katse kirjutada luuletust, ja just sellist, mis oleks mõtteta. Kas see oleks seesama luuletus, mida siin vaatleme ja mis niisiis raskustele vaatamata siiski ära tehtud sai? Küllap vist, miks muidu on autor sellele niisuguse pealkirja pannud. Samas, kas see luuletus on ikka nii väga mõtteta? Nonsensi tähenduses kindlasti mitte – avastasime selles ju jälgitava, usutava, mõistetava loo jälgitava, usutava, mõistetava kirjelduse. Niisiis ikkagi ei õnnestunud mõtet vältida?

Nii või teisiti, võib vist öelda, et autor on luuletuse mina’st veelgi rohkem pingutanud distantseeruma luuletust ajendanud olukorrast: lisaks mõtteta jutule, mida luuletuses ajab mina, ja lisaks sellele, et mina hindab kogu oma käitumise ses olukorras mõttetuks, taandab autor otsekui meta-positsioonilt kogu närve- ja hingesööva loo lihtsalt nokitsemiseks ühe luuletuse kallal ja – nagu sellest distantsivõtust veel vähe oleks – hindab tagatipuks sellegi mõttetuseks. Olgu sellepärast, et tekkinud luuletus ongi mõtteta (trikk läks korda), või sellepärast, et päriselt ikka täiesti ei ole (trikk ei saavutanud eesmärki ja seega osutus mõttetuks). – Meenutades eespool püstitatud küsimust, kas värsitegemine tähendabki just ja ainult värsitegemist või on see mistahes inimtegevuse metafoor, tuleb ilmselt öelda, et eristamatult põimunud viisil nii seda kui ka teist. Midagi taolist on ju ka rahvaluule selles all-liigis, mida koolifolkloristlik taksonoomia nimetab „lauludeks laulust ja laulikust“. Psühholoogilises võtmes öelduna on ilmselt tegemist poeetilise teadvuse (või teadvuseseisundi) eripäraga, mis samastab luule ja elu.

Kui alguses postuleerisin, et vaadeldav luuletus on selle autori puhul midagi ootamatut ja kõigest muust eristuvat, siis paistab et eksisin. Mõtteta luuletusi, nonsenssluulet, Merilaas, nagu öeldud, kirjutanud ei ole – ja pealkirjale vaatamata pole seda ka kõnealune luuletus. Nii et ses suhtes sobib viimane täiesti autori kaanonisse. Igati mõttekas tekst. Kuid mõte, nagu eespool öeldud, võib tähendada ka eesmärgipärasust. Sellest lähtudes – ja silmas pidades luuletuses jutustatud loo ja luuletuse puändi vaimus seda, et mõtteta jutu ja mõtteta värsside eesmärk on põgeneda reaalsuse talumatuse eest – jõuame samuti just nimelt Merilaasi loomingu põhihoiaku, põhipaatose juurde. Erinevat on vaid niipalju, et selle luuletuse puhul väljendatakse põhitõdemust vastupidise ümberlükkamise teel: loodetakse, et mõtteta teod ei ole mõttetud otstarbetuse tähenduses, vaid et neist on raskes olukorras abi – aga pettutakse. Nii et omal eituse eitamise viisil kuulub seegi luuletus kokku nendega, mis ütlevad: „Usalda oma silmi. / - - - / Vaata! Sa vaatama pead!“ või „Need on maailma murede mäed, / mis kooruvad uduvirvest.“ või „Siiski – olgem optimistid! / „Seda ma olengi,“ ütles Mägiste Mart, / „mis muud jääb mul üle.“ Kohe kuidagi ei ole pääsu mõtestatuse imperatiivi eest.

Nov/dets 2013