Täna, 6. oktoobril 2021, on Viivi Luige 75. sünnipäev - palju õnne! Jah, noorimadki kuulsusrikka 1960ndate põlvkonnast hakkavad täiskasvanuikka jõudma...

 Panen sel puhul siia üles oma ettekande konverentsil, mis peeti tema 60. sünnipäeva puhul aastal 2006 Tartus Toomemäel, suurkooli muuseumis. Trükis on see jäädvustatud tolle konverentsi materjale koondavas kogumikus ja ka minu esseistikaraamatus "Kuldnokk kõnnib"  (2010). 

Viivi Luige sünnipäevakonverentsiks 2006

Usun, et ainus tee teist inimest mingilgi määral mõista on see, kui püüad iseennast temaks kujutleda. Või vähemalt teda imiteerida. Nõnda ka kunstidega, luulega sealhulgas. Luuletaja eripärale ligemale pääsemiseks tuleb proovida teda jäljendada – üks-ühele või liialdades. Nii sünnivad pastišid ja paroodiad. Minu ettekanne sel konverentsil koosnebki katsetest Viivi Luige luulet mõista selle jäljendamise teel. Ja lisaks ka ühest pühendusluuletusest Viivile, milles samuti olen püüdnud tabada mõnesid tema põhimotiive.

Paar kommentaari või selgitust. Üks neist pseudo-Viivi luuletustest on kirjutatud juba hulk aega tagasi, 1981. aastal. Siis toimus üks järjekordseid ENSV Kirjanike Liidu kongresse, mille ettevalmistamisel, kestel ja järelkajades hakkas nagu kostma senisest ilmsemaid nurinaid vaimuelu ahistatuse üle ning senisest selgemaid rahvustundelisi meeleolusid. Viivil oli parajasti ilmunud uus luuleraamat, kus üks vist kevadisel põhjarannikul jalutamise luuletusi lõppes nii (tsiteerin mälu järgi): “Misasja me rääkisime? / Endast ja Eestimaast.” Jah, veel ei seisnud otse luuletuse tekstis seda, mida just endast ja Eestist omavahel, nelja usaldusliku silma all räägiti. Aga luuletus annab teada, et räägiti. Ja üritati rääkida ka kongressi kõnetoolist. Läbisegi ametliku vahuga. Kongressi eelõhtul kirjutatud pastišis (mille oma sõnavõtu osana ka ette kandsin), mis võtteilt jäljendab Viivi, Jõerüüdi ja veel mõne teise omakorda Üdist lähtuvaid katkendlike, vihjeliste lühilausetega nelikuid, püüdsin silme ette manada kahepäevase jutupeo etteaimatava järelpildi - veel mitte päris lahtunud elevuse koos segadusega, et mis siis nüüd edasi teha.

Pühendusluuletuses võibolla tekitab mõnes kuulajas küsimusi viide sotsialistlikule ülesehitustööle. Kuid see pole midagi salapärasemat kui et Viivi, olles noorukesena oma väikestelt seiklemistelt Tallinna maandunud, teenis mõnda aega leiba vägevas asutuses nimega Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Arhiiv – varasema ja hilisema riigiarhiivi üks osasid asukohaga Maneeži tänavas. Tagantjärele on selles midagi uskumatult naljakat, aga paratamatult jättis selline massiivne, raskepärane hallus mingi jälje kõigi tollal elavate inimeste olekusse ja olemisse.

Aga olgu pealegi, läheme nüüd ettekande põhiosa juurde.

KATSEID VIIVI LUIGE VÕTMES

* * *

Vaata õitsvate takjate pidu,

juba homme saab otsa see.

Vaata laiade takjate pidu,

mille vahelt viib läbi su tee.

Meeled valla ja hambad risti,

läheb takjate vahelt su tee.

Meeled valla ja hambad risti –

õrn ja porine tunne on see.

Täna jälle sain algebras kahe,

no ütle nüüd, kuradi raisk.

Homme saan stereomeetrias kahe,

kuid mu huultel on takjate maik!

* * *

Kas ma isegi tean,

miks just see aastasada

laskis end müürida

ja miks just minu sisse.

Lapsepõlv

jäi maha,

kärjemesi ja vaha

jäid maha,

ja raha

mul polegi olnud,

pole olnudki

elu sees.

Mis oleks viga

hõljuda,

taevaste tuuled sõõrmeis.

Aga näed sa, ei saa,

aastasada on müürind

ennast

just minu sisse.

Pidi

see

nii

nüüd

minema.

Kole

kõhuvalu

ju

ja see

müürikivide

raskus.

Ja pealegi veel nii tühine!

* * *

See nukrus… Astu

mu varbad õide, palun,

templielevant!

POST FESTUM

Kirjanike Liidu kongressiks 1981

Üks tool. Ja veel kolmas. Ja teine.

Kõik tuba on toole täis.

Kes kurinahk käis siin eile?

Ei tea. Aga keegi käis.

Ühe isamaa õllekeha –

palju vahtu, ja ikka paast.

Misasja sa hing mõistad teha

endast ja Eestimaast!

(Esmakordselt raamatus “Ajapinde ajab”, 1986)

ARMAGEDDON

Rüvetatud pinnast tõuseb nähtavale

veritumedana ehtne eesti tökat.

Tõuseb nagu tõde, nii et vajub vale,

roostetab ja murdub vilets vene vikat.

Ingel laskub pilvist stalinliku jõuga,

tiivul metsavennad, Golem, Suits ja Under.

Tsensorid ja vari´serid saavad lõuga,

varisevad põrmu, seljas kõrbev munder.

Pajupillipuhu´jate ratsavägi

täidab langend linnad hirmsal madinal.

Taevasteni kerkib vanakuldne mägi,

tipus troonimas Elvira Madigan!

JA SEE ON PÜHENDUS VIIVILE

Möödund sajand, see õuduste öö,

saadab viirastuspilte Viivist

Sotsialistliku Ehitustöö

ja Revolutsiooni Arhiivist.

Umbetuisanud vanalinn

ja vaksalis lehkavad rongid –

seda uskumatum kõik on,

mida rohkem sa selles songid.

Mustad pargipuud, vareseparved

vettind latvade ümber diadeemiks.

Halvast paberist kohvikuarved

voldid kobavalt krüsanteemiks.

Halvast paberist nagu kalendrid –

neist päevhaaval lehti kisu

vaikses jonnis, et ükskord kohtuksid

eluisu ja elu sisu.

Ja siis see pooljärsku juhtubki,

kas taevas või kuskil või maa pääl.

Läbi sfääride nooblilt sähvatab

vanamoelise ingli saabel,

mis läbistab õiged ja patused,

unenäolised vürtsid, kaneelid,

kaardukiskuvad laastukatused

ja lutikaehtes paneelid,

massihauad ja mõttetarkuse,

juudikalmistud Ida-Euroopas,

paneb paigale hulkuvad suudlused

ja ilmed su silmakoopas.

Hulk asju, mis lähevad korda,

kuid ega liialt ei rusu –

ei teagi kas uskmatusest

või läbi põlise usu.

Möödund sajand, ta kuivand hääl,

kestab praegugi, maksmata viivist,

ehkki võidukas tulevik

ei hooli lukust, ei riivist.

Möödund sajand, ta kuivand hääl

ja see tulevik tundmatus stiilis

saavad kokku siin ilma pääl

ja kui viitsivad – miks mitte Viivis!

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------