Riputan ka siia oma vastused küsimustele, mis esitati Joyce'i "Ulyssese" esmailmumise 100. aastapäeva ja tänavuse Bloomsday puhul Kullo Vendele, Märt Väljatagale ja mulle kui kolmele "Ulyssesega" tegelejale ja trükiti ära 10. juuni "Sirbis". (Vastused on siin  pisut pikemad kui ajalehte mahtus.) Küsijaiks olid Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Julia Kuznetski. Rännak jätkub.

1. “Ulyssesel” on mitte ainult meistriteose maine, vaid see on tuntud ka raamatuna, mille lugemisega tehakse küll algust, kuid paljud jätavad lugemise pooleli. Miks see nii on, teie arvates? Kuidas teie käsitlete seda teksti? Kas teie eelkõige lugesite terve teose läbi või töötasite ühe osaga korraga?

   Vaevalt et oskaks eemalt vaadates ära seletada, miks keegi üht või teist raamatut loeb just nõnda nagu ta seda loeb. Eks lugemine ole lugeva inimese kontaktiotsimine loetavaga, iga lugeja ja iga loetava puhul igal korral erinev – erinevate eelduste ja erinevate tulemuste ja kõrvaltoimetega. Lugeja kõige kehvemaks abiliseks on eelarvamused, olgu halvad või head.

   Ise käisin mitukümne aasta jooksul (mitte küll põhitegevusena ja üpris vahelduva intensiivsusega) ümber „Ulyssese“ nagu kass ümber palava pudru. Või nagu mõistujutus pimedad ümber elevandi. Lugesin siit-sealt, kasutades eri sõnastikke etümoloogilistest seletavateni, tutvusin (süsteemitult) kättepuutunud uuringute, tõlgenduste ja kommentaariumitega, võrdlesin tõlkeid eri keeltesse, kuigivõrd tutvusin tekkelooga, püüdsin saada järje peale selle seostes ja vastavustes nii „Odüsseiaga“ kui Joyce'i enda „Dublinlaste“ ja „Kunstniku noorpõlveportreega“ ja ka „Finnegans Wake'i“ kui autori kõige uljamate taotluste apoteoosiga jne. jne. See kõik siis andis mingi julguse ja jalgealuse lõpuks tõlkima asuda: olemata küll kogu lugu sõna-sõnalt ja kaanest-kaaneni läbi järanud, oli ometi tekkinud piisav taju autori taotlustest, stilistika eripäradest, üldisest arhitektoonikast jms.

2. Veelgi enam, mõned kriitikud ja lugejad soovitavad mitte lasta end heidutada, kui mõni episood tundub liiga raskesti mõistetav, vaid võtta käsile järgmine osa (BBC 2022*). Iiri luuletaja Paul Muldoon soovitab lugejatel see unustada, et tegemist on meistriteosega, ja sellest lihtsalt üle käia. Kas teie arvates on võimalik “Ulyssesist” aimu saada lugedes üksnes selle arusaadavamaid osi? Millised osad need oleksid (ja kas need on juba tõlgitud)?

   Seda minagi, et mistahes raamatut lugemiseks kätte võttes tuleb ära unustada, et kuuldavasti olevat see midagi geniaalset või skandaalset või kole keerulist või mis iganes. „Ulysses“ on mitmekihiline tort üpris erisugustest komponentidest, nii et mingit aimu ja ehk ka lõbu või siis ennatlikku tülpimust võib kindlasti saada siit-sealt näksideski, aga täis-efekti kannab ikkagi tervik. Nagu see on ju iga asjaga (vt. eelmeenutatud tähendamissõna elevanti kompavatest pimedatest :))

3. Iiri romaanikirjanik Anne Enright** on öelnud, “Ma pole kindel, et “Ulyssest” saab üldse lõpuni lugeda. Olen kindel, et seda pole võimalik täielikult lõpuni mõista”. Kuidas võrrelda seda teie arusaamisega “Ulyssesest” ja kuidas on see mõjutanud teie enda tõlkimise protsessi ja meetodit?

   Kahtlen väga, kas üldse midagi siin ilmas saab täielikult ja lõpuni mõista. Aga eks apostel Paulus ole ju targasti öelnud, et (allakirjutanu vaba ümberjutustus) elupõline näriv rahuldamatus asjade ähmasest nägemisest tuhmis peeglis on võimalik usu, lootuse ja armastuse toel üle elada, kuni ükskord kõik järsku paugupealt (liigagi) selgeks saab.

4. “Ulysses” saab tänavu saja-aastaseks ja Homerose “Odüsseia” on peaaegu 3000-aastane. Mis hoiab odüsseiat jätkuvalt asjakohasena tänapäeva lugejale üldiselt ja kuidas teie arvates kõnetab “Ulysses” eesti lugejat?

   Mis see mõnituhat aastat, rääkimata sajast, siis ikka ära ei ole, kui teoses on õnnestunud tabada midagi sügavamalt olemuslikku. Või siis Joyce'i ja eestlaste puhul – iiri mentaliteedi ammune populaarsus Eestis lubab küll uskuda, et võõraks ta siin ei jää.

5. Joyce’i ettekujutusvõimet toitsid kindel aeg ja koht, nimelt Dublin ja 20. sajandi alguse Iirimaa. See eeldab niihästi keele kui ka kultuuri tõlkimist. Milliseid väljakutseid see teie kui tõlkija tööle esitab? Kas saate tuua näited selle kohta ja kuidas toime tulite?

   Väga suuri väljakutseid, millega pole veel kindlasti rahuldavalt toime tulnud. Olen mõelnud, et kui kord tõlkega enamvähem talutavalt ühele poole saan, siis üritan oma kogemusi üldistada mingi kirjutise või loengu näol, näiteid juurde pannes.

6. Kui Pariisi kirjastaja Sylvia Beach avalikustas 1921. aastal oma plaani “Ulysses” avaldada, ennustas ta sellele auväärset kohta “inglise kirjandusklassikas”. Kuid raamat, selle tegevuspaik, kontekst ja autor on selgelt iiri päritolu. Kuidas käsitlesite seda lugedes ja tõlkides: kui inglise või iiri romaani? Ja kas püüdsite vahendada seda ühtsust ja erisust eesti lugejale?

   Jah, ükski britt/anglosaks poleks seda küll kunagi kirjutanud, vaata mis aspektist tahes. Võiks ju öelda, et on inglise keeles kirjutatud iiri romaan, aga puht-keeleliseltki (kitsamas mõttes) on siin inglist omajagu väänatud nii iiri kui Joyce'i enda pöörase idiolekti järgi. Kusjuures Joyce ühelt poolt tundis inglise kirjakeele stiile vägagi hästi (mille näiteks on „Ulyssese“ 15. ptk, mille edasiandmine eesti keeles on pehmelt öeldes hull peavalu) ja, teisalt, ei olnud ta kaugeltki mitte keltluse, sh. iiri keele, pateetilise taaselustamise entusiast. Meenutada tasub ka „Finnegans Wake'i“ oma mitmekümne keele põhjal loodud erikeelega, mida sellegipoolest kah kvalifitseeritakse inglise kirjanduse saavutuseks.

7. “Ajalugu on õudusunenägu, millest üritan ärgata”, ütleb Stephen Dedalus “Ulyssese” 2. episoodis. Romaani avaldas Pariisi väike kõrvaline raamatuäri Shakespeare & Co. 1922. aastal Pariisis pärast mitut tagasilükkamist, kui oli veel tunda kahe suure kriisi, Esimese maailmasõja ja hispaania gripi järelmõju. Nii Joyce kui Stephen rändavad sünnimaal ja võõrsil, tegelane Leopold Bloom on juudi soost. Kuidas hinnata selle “õudusunenäo” aktuaalsust aastal 2022?

   Kestab edasi, kestab edasi. Vahel märkame seda vähem, vahel (nagu praegu) rohkem.

8. Üheks vihjeks, kuidas selle ülikeerulise raamatuga hakkama saada, on “omada aimu muusikast” (BBC 2022*). Kas see musikaalsus on tajutav ja kas on sellest abi? Kuidas tõlkes seda musikaalsust säilitada?

   Ojaa, vägagi tajutav. Kohati sõnastuse ja lausestuse kõlalise instrumentaliseerituse näol (vahel muide ilmselgelt sihilikult ülesoolatuna), millele püüan ligi saada pigem luule- kui proosatõlkimise pinnal. Veel olulisem on aga terve teose tihedalt läbipõimitud kompositsioon kõigi oma teemade, motiivide, detailide mitmekordse varieeritud läbimängimisega, midagi justkui fuugalikku. Kusjuures esimesel pilgul oleks nagu kaos ja eklektika, aga tegelikult kaugel sellest. See struktuursus peaks küll olema tõlkeski edasiantav.

   9. Tolle aja meesmodernistid (nt T.S. Eliot) olid äärmiselt vaimustatud “viimase peatüki määratu geniaalsuse” üle, nagu viimane seda nimetas, viidates Molly Bloomi teadvuse voolu kujutamisele “Penelope” episoodis, kus 40 lehekülje vältel pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Seevastu naismodernistid, nt Katherine Mansfield ja Virginia Woolf kirjeldasid oma tundeid kui “imetlust, avastust … mis kohati langes täielikku igavusse” (Letters of Virginia Woolf V, 353). Mida teie selle episoodi stiilist arvate?

   Romaani kirjutamise ajal oli teadvuse kontrollimatu voolu kirjasõnaline imiteerimine murranguline uudsus, nüüdseks pigem juba trivialiseerunud. Aga kirjutamis-aegne värskus ning suurepärane sobivus teose tervikusse on siiani elavalt tunda. Et selle juurde või õigupoolest sisse kuulub ka igavus ja tüütus, on meetodi vältimatu osa: kelle teadvus siis ikka ühtejärge huvitavalt ja teraselt toimib. Muide liiasust ja näivat tühijooksu on „Ulysseses“ mujalgi nii et tapab, aga ilmne on, et kui see välja kärpida, kukub ka kõik muu kokku või vähemalt läheb logisema. Mis spetsiifiliselt soolisusse puutub, siis selle, kas Joyce'i kujutlus feminiinsest teadvusest on adekvaatne, jätan naislugejate hinnata.

10. Tänapäeva iiri kirjanik Anne Enright** leiab, et ajal, kui naiskirjanikele omistati “järeljätmatult kehalikkust”, siis “see, et Leopold Bloom elab oma kehas nii täisvereliselt, mõjub egalitaarsena” (Enright 2022). Millised on teie meelest “Penelope” tõlkimise peamised raskused ja mis te arvate, kas mees- ja naistõlkijad lähenevad sellele erinevalt?

Olen seni kohanud ainult meeste tõlkeid, aga tean, et läti keeles on Dzintars Sodumsi legendaarsete tõlgete kõrvale tulemas uus versioon (selles tähtsuskategoorias teoseid tulebki perioodiliselt uuesti tõlkida) ja seekord just naistõlkijalt. Selle valmimisel küllap näeme võrdlemist ka soolisuse pinnal. Aga ma arvan, et tõlkija asi on vahendada, niipalju kui keelte erinevus vähegi võimaldab, algupärandi autori intentsioone, hoolimata iseenese soost, nahavärvist, orientatsioonist jms. - Tehniliselt pakub mulle praegu lõbu ja vaeva see, et lisaks mitmele asesõnaga „he“ tähistatavale isendile, kellega Molly teadvus läbisegi tegeleb, eluneb seal mõistagi ka mitmeid „she“-isendeid, mis maakeeles nais-asesõna puudumisel pildi veel enam sassi ajab (et kellest nüüd õigupoolest parajasti jutt on – kuigi alati see oluline polegi). Soome tõlkija Leevi Lehto leiutas seks tarbeks „she“ vasteks uue sõna „hen“, mida aga olevat pahaks pandud selle ingliskeelse tähenduse tõttu.

Vastanud P.-E. Rummo, mai 2022

*Colm, Kelpie. Ulysses: Celebrating 100 years of a literary masterpiece - BBC News

**Anne Enright. Dangerous, voyeuristic, transgressive, exciting: Anne Enright on James Joyce’s Ulysses at 100 | James Joyce | The Guardian