Äsjasel Kirjandustänava festivalil esitleti mu kogutud näitemängude raamatut. Omalt poolt kandsin ette mõne katkendi mõnest näidendist, ajapuudusel jäi aga üks kavatsetuist ette kandmata. Soovitasin siis kohalolijail endil see raamatust üles otsida - aga kuna raamat maksab päris palju, siis otsustasin selle stseeni siia üles riputada. See on 14. episood näidendi "Taevast sajab kõikseaeg kive" 2. vaatusest. Kaks inglit, kes näidendi peategelasteks Caraks ja Jaaguks kehastununa jälgivad inimeste elu ja püüavad neid aidata, teevad äkilises katastroofiolukorras (orkaan ja vandaalide pealetung) vahekokkuvõtteid ja visandavad järgmisi samme.
Ere välguvalgus. Tuul peatub, õhus lendavad sildid, oksad, katuseplaadid peatuvad seal, kus nad parajasti on, nagu stoppkaadris. Kõik helid ja mürad katkevad nagu lõigatult.
CARA (inglina): Kolleeg, oled sa siin?
JAAK (inglina; tuleb läbi taverni seina): Olen, olen.
CARA: Paistab, et miski läks vussi.
JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.
CARA: Kas me ikka oleme tasemel?
JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.
CARA: Peaks äkki kõrvale tõmbuma.
JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.
CARA: Kõigele üks ja seesama vastus?
JAAK: Kõigele ongi üksainus vastus.
CARA: Ja milline see on?
JAAK: Küll me teame. Kuid praegu veel on vara välja öelda.
CARA: Kas me läheme sinna tagasi?
JAAK: Peaks minema. Päris huvitav oli.
(Aeglaselt eeslaval liikudes silmitsevad tähelepanelikult inimesi publiku hulgas.)
CARA: Ei tea, ei tea.
JAAK: Pealegi, kui ma ei eksi, on see me kohustus. Kahju inimestest, nagu sa viimati ütlesid. CARA: Et nad ka iial ei õpi!
JAAK: Noh, ehk me ei õpeta õigesti.
CARA: Nad võtavad kõike liiga raskelt.
JAAK: Jah, nad võtavad kõike liiga kergelt.
CARA: Nad tahavad midagi saavutada.
JAAK: Nad tahavad päevi õhtusse saata.
CARA: Nad rabavad lõpmatult tööd teha.
JAAK: Nad räägivad mingist kvaliteetajast, mis tähendab vägisi puhkamist.
CARA: Nad tuuseldavad ja tuuseldavad ja haaravad kinni igasugu jamast.
JAAK: Nad hoiavad küünte ja hammastega kinni millest tahes, mis nad on pähe või südamesse võtnud.
CARA: Surmani.
JAAK: Ja kui tarvis, kauemgi.
CARA: Nad elavad kampaaniate, festivalide, teema-aastate, suursündmuste kaupa.
JAAK: Nad tahavad teistest eristuda ja teisi omataolisteks teha.
CARA: Ja kogu aeg midagi muuta.
JAAK: Mis neil üle jääb, kui maailm muutub.
CARA: Mis tal üle jääb, kui nemad muudavad. Aga teisiti nad ei saa. Nad lihtsalt on sellised. JAAK: Muide, kes oleme meie, et neid siin arvustame?
CARA: Võibolla arvamusliidrid.
JAAK: Ahjaa. Mul läks meelest ära. Ilus sõna.
CARA: Ja kas me siis arvustame? Kas sa ei mäleta, et tegelikult me vaikime? Lihtsalt publikul on tunne, nagu me oleks siin ja räägiks.
JAAK: Aga päriselt?
CARA: See ongi päriselt.
JAAK: Misasi?
CARA: See nende tunne. Me võiksime rahul olla.
JAAK: Jah, rahul ja rahus. Aga me nagu ei oleks.
CARA: Sest et nemad ei ole. Nad lihtsalt on sellised.
JAAK: Kas me aitame neid, et neil oleks kergem olla sellised, nagu nad on?
CARA: Või aitame neil saada teistsugusteks?
JAAK: Vara, vara, vara.
CARA (noogutab): Hilja, hilja, hilja.
JAAK: Noh, ega midagi, läki siis.
CARA: Oh sa saadana silmamuna küll… (Hingab sügavalt sisse ja välja.) Et siis hakkame nendekssamadeks, kes me viimati olime?
JAAK: Või võtame mõned teised ette?
(Lasevad pilgul publikus ringi käia.)
CARA: Ah, olgu. Kui juba, siis juba. Nendega jäi ju pooleli.
(CARA teeb oma käeliigutuse, mispeale välguvalgus kaob, mürad ja tuul oma mõjudega taastuvad.)
Rmt. Paul-Eerik Rummo. Taevast sajab kõikseaeg kive. Eesti Keele Sihtasutus 2016
Paul-Eerik Rummo. Kogutud mänge. SE&JS 2024
