Aeg-ajalt arutatakse, misasi on luule ja miks seda vahel nimetatakse poeesiaks ja vahel mitte jne. Meenus, et olen sellest kunagi kirjutanud antoloogia "Eesti luule kuldne klassika I" (kirjastus SEJS) saatesõnas. Teen selle nüüd ka siin kättesaadavaks.

SISSEMINEKUKS

Kui keegi ütleb end teadvat, mis on luule, siis ärge uskuge. Näilised sünonüümidki, millega seda nähtust nimetame, kisuvad igaüks ise kanti.

Ütleme luule – ja tunneme, kuidas see seostub viirastuste ja ilmutustega, väljamõeldiste, valede ja ikka justkui millegi iseeneslikult heljuva ja hõljuvaga nagu udu orgudes, millest midagi tõhusat pihku ei jää. Samas võõrsilt laenatud poeesia, mis kõlab meie kõrvadele vaata et veelgi lennukamalt, viitab päriselt hoopis tegemisele, sepistamisele, meistritööle. Sugulaste runo, runous otsekui ulataks käe tänapäevasest kunstkirjandusest iidsesse kirjaeelsesse teadvusse, osutub aga lähemal vaatlusel siiski ka juba seotuks kirjatundmisega (ruunid). Kusjuures too arhailine taju meelespeetud ja taashääldatud, seotud ja siduvate sõnade erilisest jõust inimkoosluses pole ka tänapäeval täiesti unustatud, kuigi tal pole enam ammendavat üldkäibivat nime ega rakendust.

Igaüks neist sõnadest viitab vaadeldava asja eri külgedele ning iseloomustab rohkem iga vaatleja eelhoiakuid kui seda, mida vaadeldakse. Vist kõige lootusrikkam viis saada otsa peale küsimuses luule olemusest, tähendusest ja väärtusest on lihtsalt palju ja palju luuletusi lugeda (võibolla neid ka palju ja palju kirjutada) ja sealjuures mitte eriti palju rääkida.

* * *

Siinse eessõna nimi on laenatud Anna Haavalt. Otsides sobivat võtit selle suurejoonelise raamatu, mida praegu käes hoiate, salalukkude avamiseks, sattusin nii mõnelegi säärasele palale, mida ma seni kas ei teadnud või olin põhjalikult unustanud. Ja ometi olen end pidanud eesti luuleloo päris heaks tundjaks.

Siit ehk leiakski ühe sobiva teeotsa sisseminekuks sellesse kogumikku. Igasse kooliskäinud eestlasse, ka kui ta seda endale suurt ei teadvusta, on sadestunud eesti luulest mingisugunegi kujutlus – vähemasti niisugustest tekstidest, autoritest ja suundumustest, millest aastakümnete jooksul õpetlaste, pedagoogide ning meie rahvuslikku enesepilti vormivate ideoloogide tööga on saanud osa meie igapäevateadvuse alusmüürist.

Aeg-ajalt tasub see vundament üle vaadata. Mitte ainult meeldetuletuseks tema olemasolust ja just-niisugune-olust, ja mitte ainult meelekinnituseks. Vaid ka et endale üllatusi võimaldada. Miski senimärkamatu võib lisada hästituntule mõne rikastava või selgitava varjundi või su seniseid kujutlusi kõigutada. Kuni lugeja enda vaim pole lõplikult lupjunud, seni pole ka kõige krestomaatilisem klassika lihtsalt üks paepangaks pressitud kogum algloomade kivistisi tema maise kodu keldriseintes, vaid jätkab oma salapärast elu ja paljunemist.

Kasvõi seesama luuletus, millelt pealkirja laenasin ja mis ongi üks neist, mille just nende kaante vahelt esmakordselt leidsin. Kui see endast läbi lasta – eks ole see üks heitlik ja kummaline avalöök, millega luuletaja oma rahva ette astub? Vaadakem, kui alandlikult vabanduv on selle lõpusalm:

Ehk võtad andeks anda mulle,

Mu kodumaa,

Kui astun sinu õuedele

Ma lauluga.

Kes võiks seda enesepisendamist nähes uskuda, et vaid paar salmi eespool kandis poeeti vägev ambitsioon, mis lükkas kõrvale laulujumala labase jutu laulust kui elumurede leevendajast ja rõõmude väljendajast. Luuletaja algne soov on olnud äärmuslik ja äärmustestki ülepaiskuv:

Ei ootnud luulest elumõnu

Ma iialgi:

Ma tahtsin kannelt kõlistada,

Et katkeks ta,

End surmale nii suigutada

Ma lauluga.

Mis aga juhtus, ei olnud see, mida luuletaja elu- ja surmapõlgus eeldas. “Ei katkend kannel.“ - Löödult, lausa abitult küsib ta: “Mis nüüd teha?”

Siit ka see häbelikkus luuletuse lõpus pöördumisel publiku poole. Oli valmidus ja tahe igavikulisi tõdesid kuulutada, omaenese elu hinnaga. Aga elu jõgede voog enne igaviku merde jõudmist osutus katkematuks ja pikaldaseks…

Lahendumatus pinges inimese metafüüsiliste püüdluste ja jooksva elamise arvukate ja erisuguste reaalide vahel pole ju midagi tavatut, eesti suhteliselt noort (paar sajandit) kunstluulet näib see aga iseloomustavat keskmisest rohkem. Vahel küll täidavad elusuurused rõõmud ja mured eneseküllaselt kogu vaatevälja, enamasti aga kumab neist ikka läbi Enno kadunud kodu igatsetus ja saavutamatus. Unedes on aimatud igavikulist puhast kulda oma vastupandamatu, jagamatu hiilgusega, selle kättesaamiseks aga ei näi olevat teist teed kui et see elujõe põhjaliivast terahaaval välja uhta.

Suur kullakatteline monoliit, mis selle kogumiku näol võtab sisse koha meie lugemislaual, on tegelikult mosaiik sadadest suurematest ja väiksematest kildudest. Vaid päris kaugelt vaadates sulavad need ühte, lähivaates saame osa loendamatutest veiklevatest püüdlustest.

Päris sisse minnes muutume ka ise osaks neist.