Veel mõned Rūmī laulud.
Roopilli-loost on käibel pikemaid ja lühemaid versioone, siinne on katkend, mis põhilisest peaks
 siiski piisavalt aimu andma.
Võiks kuulata ka:
https://www.youtube.com/watch?v=SKXmm8-uuT0

Kuula, kui kaeblikult kostab roopill,

lahkukistusest vestab roopill:

„Sestsaadik, kui mind lõigati roost,

nutavad mehed ja naised mu loost.

Eraldusvalu mind halama ajab,

igatsuspiin mu viisides kajab.

Kes oma juurtest eemale ekselnud,

naasmist see püüdleb, end verele pekselnud.

Kes oma olemustuumast kaugel,

sel kogu elu on pisarad laugel.

Nii kurdan minagi; kõik, kellel kõrvad,

kuulavad mind, olgu rõõmsad või kurvad.

Kuid mitte keegi, küll tundes mu välimust,

pole veel leidnud mu sisemist saladust.

Ehkki mu häälgi seda ei peida,

silmad ja kõrvad ei saa teda leida.

Keha küll hinge seob, hing seob keha,

siiski ei silmad hinge saa näha.“

Roopill laulab, ta hääl pole tuul –

tuleleek on see, mis tantsib ta suul.

Kadugu ilmast, kel võõras see leegitsus,

veinis ja viisides pulbitsev armastus!

Sõbraga ühte meid avitab roopill,

loore me südameilt hävitab roopill.

Mürk on ta hääles, mis äratab rahutust,

samas ka vastumürk jagamas lohutust.

Kostab ta loos hullund ränduri kannatus,

Medžnuni meeletu, märatsev armastus.

Meeletus leevendab mõistlike meelt,

kuulaja lohutab kaebleja keelt.

Valu teeb öödeks me päevased teed,

põlemispiinades hõõguvad need.

/ - - - /

Ei toores põlenu olekut taipa,

sõnad ja truu usklikkuski ei aita!

Armastushulluses kes rebind katki

kõik oma rüüd, pääsend pahedest lahti.

Kirevood uhuvad meilt au ja häbi,

tõbedest aitavad üle ja läbi.

Kirg, sa me Platon, kirg, me Galenos,

hindamatu on iga su teenus.

Tantsima raputad rahnud ja mäed,

taevani tõstavad põrmu su käed.

/ - - - - /

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kust leida abi, oh muslimid, sest ma ei tunne end,

                                          pole ma kristlane, juut, mazdaist ega teiegi vend.

                                          Ei ole maast, ei taevast, ei meredelt ega mailt,

hommiku- ega õhtumaalt alguse saanud mu lend.

                                          Pole kuninga aujärje kuld, pole ei tolm ega põrm,

                                          ei tuli, vesi, ei õhkki mu loomiseks segunend.

                                         Hindu ma pole, ei hiinlane, ei bulgaar, ei saksiin,

                                         ei Horasanis, Iraagis hõimud mul pesitsend.

   Siit-ilma, sealt-ilma, põrguid, ingleid ei tunne, ei tea,

                                         Eedenist, Aadamast, Eevast pole ma siginend.

                                         Kohata on minu koht ja märgita on minu märk,

                                         ma pole ei ihu, ei hing, sest oma Armsama hinges

                                                                                 osana sellest olen alati elutsend.

Taas ilmus mu võrratu Kuu — ei taevaski tunne teda,

                                        tuli, mille ta kaasa tõi — ükski vesi ei kustuta seda.

                 Vaata mu ihuhoonet ja hinge: nad rüüpasid armastuspeekrist —

    teine neist varises põrmu ja teine on joobnud, oh häda!

Nüüd, kui veinimüüjast on saanud mu südamesõber,

     veiniks mu veri on muutunud, praeks on küpsenud süda.

Kui Tema pilt mu südame täitis, siis kuulsin hüüdu:

                                        kästud on veini kiita, peekritki ülistada!

                                        Maja, millesse langeb armastuspäikese kiir,

                                        laguneb alusmüürini otsekui läbini mäda.

                                       Vaevalt mu süda silmas armastust, mis nagu meri,

                                       kui ta sukeldus, hüüdes: otsi nüüd veel minu rada!

                                       Oo Šamsuddin, Tabrizi uhkus, sa oled kui päike,

                                       südameid tormab su kannul kui pilvi tuhat ja sada!

Taimena sündisin, kui mineraalina surin,

siis surin taimena, loomana ilmale tulin.

Inimesena viimati tulin, loomana läinud –

mida siis kardaksin? Surm pole iial mind vähemaks teinud.

Ükskord ent suren ka nüüdsena, inimesena,

sündimaks inglitiibsena, inglite ülevusena.

Siis aga tuleb mul tõusta nendestki kõrgemale,

sest kõik asjad kaovad, jääb ainult Tema pale.

Oma ingellikkuse toon siis ohvriks, et olla

lõpuks see, mida võimatu isegi kujutella.

Olen siis olematus, sest olematuse orelihõik

kutsub mind, öeldes: tõesti, Ta juurde me tuleme tagasi kõik.