Panen siia oma tervituse  Urve Karuksi suure luuletuskogu (koostanud Sirje Kiin ja Linda Karuks) esitlusele Tallinnas, kirjanike majas. Meenub, et ka varem on olnud juhust tema üle mõtiskleda: https://arhiiv.err.ee/vaata/luuleruum-luuleruum-urve-karuksi-luulet  Hea, et nüüd ta looming nii kodu- kui mujal-Eestis terviklikult kättesaadav on.

Lugupeetud Urve Karuksi omaksed, austajad ja huvilised !

See raamat, mis end täna kokkutulnuile esitleb, pole veel minuni jõudnud. Tänu eelteatele tean aga, et vähemalt pool sellest saab lugejatele kättesaadavaks päris esimest korda, pärinedes luuletaja „järelejäänud pabereist“, nagu vanasti öeldi. Mõistagi on see intrigeeriv. Mis ajal või aegadel, millistel Urve elu- ja loomejärkudel ja mis ajendeil need käsikirjad on sündinud? Miks autor nad kõrvale jättis? Kas nad on senisele lugejale juba tuttavate motiivide, tundetoonide, poeetikate arendused ja variatsioonid või viitavad mingite uute radade otsinguile, võibolla leidmiselegi? Minu senine kujutlus Urve Karuksist ja tema luulest põhineb vähestel ta eluaegu ilmunud raamatutel, tema pihtimuslikul esseel oma eluhoiakute ja loominguliste taotluste kujunemisloost (mis nüüd uues raamatuski leida) ja mõnel nüüd juba aastakümnete taha jääval, pigem põgusal isiklikul kokkupuutel.

See on kujutlus lõpmata rahutust, mitmeti lõhestunud hingest, kes vähemasti retooriliselt näibki eelistavat räsivat rahutust hõlpsasti kättesaadavale, kuid vähepakkuvale või lausa

vastikust tekitavale konventsionaalsele rahulolule. Tema mina unistuste ja püüdluste sihiks on pigem ülevad päikeselised kõrgused, laukast laotusse tõusmine, mitte leebe suubumine kõikühtsesse nirvaanasse. Talle, eriti ta varasemas tegutsemisjärgus, on küll omistatud hipilikkust, kuid minuarust ekslikult. Kuigi kerge pinnavirvendusena käib midagi selletaolist mõnest ta luuletusest moepärast läbi, on ta põhiliselt ikkagi käredapoolne võitleja nii privaatsel, sotsiaalsel kui eksistentsiaalsel rindel, mitte psühhedeelsesse ilusse eskapeeruv lillelaps. Let it be, let it be lepitav resignatsioon jäi talle vist küll lõpuni seesmiselt võõraks, kuigi praktikas võis ta ehk kuidagi selleni jõuda. Tema protestides, heitlustes, lüüasaamise ja päralejõudmatuse tundmustes pole raske ära tunda sedasama Flaubert´i „raevu ja jõuetuse“ õhkkonda, mis kandis ka meie meeleolusid siin uute ajalooliste võimaluste saabumise eelses hämaruses rähklevas kodu-Eestis. „Ütle tiigrile: tule! / ja ta tuleb. / ütle jumalale: ole / ja ta on. // ütle inimesele: saa! / ja ta ei saa. / lihtsalt ei saa!“ Kuid nagu öeldud – võimalik, et järelejäänud pabereist leitu paneb tegema ses pildis korrektiive.

Ka ootan huviga tutvumist Urve tõlkega Betti Alveri „Leivast“, sellest mitte ainult väärikast ja meelekindlast, vaid ka ülimalt virtuoossest poeemist, mille ülekandmine teise keelde on erakordselt julge ettevõtmine. Meenub, kuidas 1980ndate teisel poolel nii Rootsis, USA-s kui Eestis käis äge aktsioon Betti luuletuste inglise- ja rootsikeelsete tõlgete juurdetekitamiseks ja levitamiseks, et oleks alust esitada ta Nobeli preemiale. Kuid just mõne esimese sammu õnnestumise järel Betti lahkus, mis muutis ta nomineerimise lõplikult võimatuks. Tollal Urve „Leiva“-tõlget ei saanud veel olemas olla, muidu pidanuksin seda teadma. Millal ta selle tegi?

Lõpetuseks üks elav isiklik mälupilt. Urve on külas ENSV pealinnas Tallinnas. Läheme koos temaga kiirel sammul Draamateatri või Estonia poole, milleks tuleb ületada Pärnu maantee tollel nurgal, mis siis vist veel ei kandnud Georg Otsa nime. Rühikas, elegantne, ambitsioosne Urve marsib blondide juuste lehvides, kontsade riskantselt kõpsudes ohtlikul sillutisel, tempot aeglustamata ja kõrvale vaatamata sõiduteele, ilma et jõuaksin tal hõlmast kinni hakata. (Mingeid vöötradu siis veel ei tuntud ja foori ega inimreguleerijat seal ka ei olnud.) Kostab kole pidurite krigin ja hea vene mašiina saab enne poetessi mantlihõlma napilt pidama, mida too ise ei tee märkamagi. Kui lõpuks talle teisele kaldale järele jõuan, ütleb ta nonšalantselt: ma unustasin, et teil ju on siin autod tähtsamad kui inimesed! Misjärel marsime – ellujäänud – võidukalt edasi. Kuhu, ei mäleta.

Paul-Eerik Rummo

28/05/19