Imeliku kokkusattuvusena on mind paaril viimasel päeval kummitanud Ristikivi Arkaadia-luuletus (Tõnu Tepandi laulduna) ja mu oma pastišš sellele, mille (koos veel mõne austusavaldusega eesti pagulasluuletajaile) kirjutasin 1980ndate keskel Draamateatri ametnikuna Stockholmi külalisetendustele kaasapääsenuna. Imelik kokkusattuvus seisneb selles, et just äsjalõppenud päeval on see Ristikivi märgiline luuletus & Tepandi laul juhtunud mitmes postituses facebooki ja ärgitanud seal kommentaaregi. Sel puhul otsustasin oma pala siia üles panna - kuivõrd tundub, et elame praegu jälle iseäralikult muutliku ja raskesti määratletava mentaliteedi ja väljavaadetega ajal.

Viide ka: see ja teised sama sarja palad leiduvad mu "Kogutud luules", lk. 119 - 123.


Veel üks vaade Arkaadia teele

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
                       (Karl Ristikivi)

Õhtu on vaikne, ei isegi tuul
sahista sasitud aunas.
Keegi ei käi veel Arkaadia teel,
käijad - kas ongi nad sündinud veel
või alles lootuste paunas?

Keegi ei käi veel Arkaadia teel,
olgu ta lossis või saunas.
Ajad - kas ongi nad alanud veel,
keegi ei käi veel Arkaadia teel,
tõesti - ei üheski suunas.

Kuhu ka vaatan, seal kaljud on ees,
kaljud ja virvendav vesi.
Kas olen mina see ronijamees,
who´ll overcome, kui kaljud on ees,
ning kes ei väsi, ei küsi?

Nõnda ma seisan ja ise ei tea,
kuis hinnata oma staatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda ei pea,
et nõnda ei tohi - sest keegi ei tea
maailma lõplikku saatust.