näidend 2001. aastast

Failides inventuuri tehes leidsin oma 2001. aastal komponeeritud näidendi, mida vist suuremat ei tunta. Samas meenus, et juba mõne aja eest tekitasin endale blogi, kuid pole seda kordagi kasutanud. Kleebin selle näidendi nüüd siia.

Mäletatavasti ilmus see "Loomingus" 2002. aastal ja sai koguni ajakirja aastapreemia. Lavastatud minu teada ei ole.

Pealkirjadest: "Lillede keel", nagu lugeja hõlpsasti avastab, seostub näidendi teemaga. doc1.doc aga tuleb sellest, et kavandasin tervet väikest sarja samasuguseid  pool-päevakajalisi, pool-filosoofilisi, pool-lüürilisi ja pool-veel-mingisuguseid näidendeid. Aga kavatsuseks see tollal jäigi.

04. apr. 2014

Paul-Eerik Rummo

2001

doc1.doc  ehk  Lillede keel

Näidend kolmes osas

Tegelased:

Loengrin, lillekunstnik

Bruno, tema sugulane

Pilleken, tõlk

Hr. Jedermann, konverentsiosaleja

Projektijuht, konverentsi peakorraldaja

Konverentsihoone administraator

Vaatlusisik, rahvusvaheline inspektor

Vaatlusisiku tõlk

Konverentsiistungi moderaator

Turvateenistuse ülem

Klaarika, turvanaine

Turvamehed

Meeleavaldajad

Konverentsiosalejad

Vabatahtlikud abilised

Tõlgid

John, arst

 

Tegelastest:

Loengrin ja Bruno on mõlemad  kogukad mehed.

Loengrin on rühikas ja atleetlik, suure täishabemega, kõmiseva hääle ja selge hääldamisega, serveerib ennast patriarhaalse peremehe tüübina.

Bruno seevastu, kuigi klaasist, ei  ole esimesel pilgul nurgeline ega terav, vaid just ülemäära pehmete sültjate vormidega. See tuleb polsterdatusest. Liigub ettevaatlikult, tippivatel sammudel ja nagu kergelt põrgeldes või hõljudes. Teda võiks pidada eunuhhiks.

Pilleken on veini- ja luulelembese kergelt sentimentaalse sinisuka ja väljakoolitatud asjaliku ametniku segu. Noorema keskea künnisel.

Hr. Jedermann on hea toitumuse ja viisakuse piires joviaalse käitumisega võrdlemisi isikupäratu mees.

Projektijuht on keskealine võimuambitsioonide ja -harjumustega naine, kelle ülemäärane resoluutsus reedab ebakindlust ja saabuvat väsimust. Meelelisus on alla surutud, aga annab tunda.

Konverentsihoone administraator on endise alamastme komsomolijuhi ja orgunnija tüüp.

Vaatlusisik on Projektijuhiga samas eas ja põhitüübilt mõneti sarnane naine, aga mastaap ja kindlam positsioon lasevad tal lahedam olla.

Turvateenistuse ülem – ühest jõustruktuurist teise rändav päris tubli  spets.

Klaarika – maatüdruk, õpib kuskil midagi, tolliasjandust või korrektsiooni; ei tea, kas olla naine või sõdur.

Abilised – krampis ja üsna abitud, esimest korda sellise töö peal.

Dr. John – vana kooli haritlane (kuigi ise veel mitte vana); uskumatu et selliseid veel leidub.

Lava:

konverentsiistungite ruum. O-kujuliselt paigutatud laud mikrofonide, paberite, tõlkeseadmete, karastusjookidega. Ovaali keskel tühikus madalam tühi laud. Ruumi ühes otsas tõlkekabiinid. Veel paar väiksemat mänguplatsi markeerivad  paiku väljaspool  istungiruumi (korralduskeskus e. staap, koridorid).

Publik võiks istuda ümber lava või piki selle kahte pikemat külge.

Aeg:

näidendi tegevus toimub mingi rahvusvahelise konverentsi lõunavaheaja jooksul. Kõik tekstis toodud kestvusmäärangud on tinglikud, need saab viia vastavusse etenduse reaalse kestvusega.

Rituaalne tekst  stseenis I,3:   katked “Õnneliku maa suutrast”, tlk. Maret Kark  (raamatus   J. Parnov “Pronksnaeratus”,  Tallinn 1975, lk. 262 – 267)

I osa: “Taevas?”

I, 1.

Moderaatori hääl (saali pimenedes):  Daamid ja härrad, kolleegid, väikese hilinemisega oleme jõudnud oma konverentsi esimese sessiooni lõpuni ja ma usun, et oleme ära teeninud väikse lõdvestuse ja lõunasöögi. Lauad ootavad meid kirdetiivas B-korrusel, tee sinna leiate skeemi järgi, mis on teie töömaterjalide hulgas – see helesinine leht, eks ole, ma loodan, et kõik on selle saanud. Koridorides on ka viidad ning muidugi ärge häbenege mistahes probleemi korral pöörduda meie abiliste poole. (Toolide kolin, algav jutusumin.)  Üks hetk, kolleegid, kaks eriti tähtsat sõnumit veel. Teie turvalisusele mõeldes palutakse tungivalt lõunatunnil konverentsihoonest mitte väljuda. Kordan: kõigil palutakse lõunatada selles samas hoones, selleks ettenähtud ruumis, menüü mitmekülgsus on tagatud. Ja teiseks, ma usun, et keegi ei protesteeri, kui alustame uuesti täpselt tunni ja veerandi pärast – tunni ja veerandi, mitte poolteise tunni. Püüame alguses kaotatud aja tagasi võita. Head isu kõigile ja kohtumiseni siinsamas tunni ja veerandi pärast. Tänan.

Toolide kolin, mitmekeelne jutusumin, sammud, naer.

I, 2.

Inimtühi konverentsiruum, kust osavõtjad on äsja lahkunud.

Tulevad Administraator  ja Loengrin  kastide ja korvidega, mida aitavad kohale toimetada paar abilist.

Administraator on tuntavalt närviline, kuid varjab seda küllalt hästi professionaalse rutiiniga.

Admin:  Üks hetk... jah, nüüd kähku. Eluga, eluga. Ja vaikselt, palun. (Abilistele:) Nii, tänan, olete vabad, minge oma kohtadele tagasi. (Abilised ära.)

Loengrin (pilgul ringi käia lastes:)  Nii-nii. Nii-nii.

Admin:  Noh, paistab et läks õnneks. Aga kui seda pagasit poleks enne majja toonud, siis... ma ei kujuta ette.

Loen:  Nii-nii. Nii-nii. Nii-nii. Mulle see tähendas muidugi kontseptsiooni muutmist, värskem materjal poleks nii kaua vastu pidand.

Admin: See oli ainus võimalus. Ja nad seisid siin küllalt niiskes ruumis.

Loen (korvidest lilli ja oksi välja tõstes ja neid üle vaadates): Mõnele liigile hea, mõnele hukatuslik.

Admin: Igatahes kõik, mis ma teha sain.

Loen: Noh – kokkuvõttes me päästame sellega korraldajate au. Ja nende tänulikkus saab neid  ehtima igavesest ajast igavesti. Kunagi ei ole nii, et ainult üks saab kasu.

Admin:  Hea küll, mina nüüd lähen. Kui midagi on, siis... nagu rääkisime. Seda sa kuulsid, et vaheaega lühendati? Jõuad sa ikka valmis?

Loen:  Ära muretse. Ma võtan selle enda peale.

(Mobiiltelefoni helin.)

Admin:  Lülita välja! Sa ju tead - - -

Loen (kergelt segadusse sattunult:)  Jah, muidugi... anna andeks... Töö ajaks oleksin niikuinii... (Silmitseb mobiili ekraani:) Üksainus inimene tohiks mulle praegu... (Ta näost on näha, et helistajaks ongi see ainus inimene; ta kõhkleb kõnele vastamast; telefon heliseb järjest edasi.)

Admin:  Lülita välja! (Haarab telefoni, lülitab välja.)

Loen  (hingab sügavalt  sisse ja välja, siis:) Noh, hea küll.

Administraator annab talle pärast väikest kõhklust telefoni tagasi.

Admin:  Noh, jõudu siis.

Loen (idapärase kummardusega, peopesad rinna ees koos:) Jõudu tarvis.

Admin:  Ah jaa. (Võtab põuest kokkupandud kollase kanga, seab selle kähku Loengrini õlgadele ja ümber ta keha, seejärel joonistab Loengrinile kriipsuga pilusilmad.)

Loen:   Mis tsirkus see veel on?

Admin:  Tead küll.

Loen:   Liiga palju välist nagu ikka. Et me sellest kord üle ei saa!

Admin:   Nii, loodame et aitab. Tšau.

Administraator  ära.

I, 3.

Loengrin  üksinda. Paneb mängima vaikse meditatiivse muusika. Võtab taskust väikse peegli, vaatab oma grimmeeritud nägu, ilmutab rahulolematust, aga siiski ei hakka midagi muutma.

Järgneva rituaalse pomina ja retsitatiivina antud teksti saatel siseneb Loengrin konverentsilaua keskel asuvasse ovaali, tõstab kiirustamata välja kõik oma ikebana-materjalid ja tööriistad, seab need valmis ja asub taimi ette valmistama. Küllalt pikk pühalik-asjalikult rahulik stseen.

Loengrin (retsiteerib oma tegevuse taustaks:) Nõnda olen ma kuulnud. Kunagi viibis Bhagavat Sˇravastis Džeta metsas Anathapindada pargis suure kerjusmunkade kogudusega, milles oli tuhat kakssada viiskümmend munka. Kõik need suured õpilased olid transtsendentaalse tunnetuse saavutanud arhatid, nende seas sthavira Sˇariputra. - - - Ning seal olid ka paljud bodhisattvad-mahasattvad, nende seas mandžušri, Kumarabhuta, Adžita, bodhisattva Gandhahastin, bodhisattva Nitjodjukta, bodhisattva Anikšiptadhura ja veel paljud teised. Seal olid ka jumalad Indra (Sˇakra) ja Brahma ning loendamatu hulk jumalapoegi

    Ning Bhagavat ütles auväärsele Sˇariputrale: “Kaugel läänes, saja tuhande miljoni budavälja taga asub Sukhavati nimeline maailmasüsteem. Seal elab ja kuulutab praegugi dharmat tathagata-arhat-täiuslik buda Amitajus. Mida sa arvad, Sˇariputra, miks kutsutakse seda maailmasüsteemi Sukhavatiks, mis tähendab puhast maad? Seal Sukhavati maailmasüsteemis, Sˇariputra, ei ole olendeil ei kehapiinu ega vaimupiinu, põhjusi õnneks on seal aga loendamatult. Seepärast nimetatakasegi seda maailmasüsteemi Sukhavatiks.

Seal Sukhavati maailmasüsteemis on seitse terrassi, seitse rida palmipuid ning palju nööridel rippuvaid kellukesi. Kõik on ehitud kaunist vaatepilti pakkuva nelja aardega: kulla, hõbeda, lasuurkivi ja kristalliga. Niisugused suurepärased omadused on sellel budaväljal, Sˇariputra.

    Ning, Sˇariputra, Sukhavati maailmasüsteemis on seitsmest aardest – kullast, hõbedast, lasuurkivist, kristallist, teemandist, pärlitest ja korallist valmistatud tiigid, kus õitsevad lootosed. Nendes on vesi, millel on kaheksa head omadust nagu pühadel kümbluskohtadel, kust kõik võivad juua. Need omadused on selgus ja puhtus, värskendavus, heamaitselisus, pehmus, rahulikkus, viljakus, võime kustutada nälga, võime väetada maad. tiikide põhja katab kullaliiv. ning neljast küljest viivad lootostiikidesse neljast aardest – kullast, hõbedast, lasuurkivist ja kristallist astmed. Lootostiikide ümber kasvavad imekaunid kalliskivipuud, mis koosnevad seitsmest kallist ainest – kullast, hõbedast, lasuurkivist, kristallist, teemandist, pärlitest ja korallist. Tiikides kasvavad lootosed, suured kui vankrirattad. Nad on sinised, sinisevärvilised, eresinised, sinisena paistvad; nad on kollased, kollasevärvilised, erekollased, kollasena paistvad; nad on punased, punasevärvilised, erepunased, punasena paistvad; nad on ilusad, ilusalt värvitud, erkilusad, ilusatena paistvad. Niisugused suurepärased omadused on sellel budaväljal, Sˇariputra.

    Sellel budaväljal, Sˇariputra, kõlab pidevalt taevalik muusika ning maa on kullavärvi ja ülimalt ilus. Seal budaväljal sajab kolm korda öösel ja kolm korda päeval taevalikke lilleõisi. Need olendid, kes on seal sündinud, lähevad enne hommikusööki teistesse maailmasüsteemidesse, et avaldada austust sajale tuhandele miljonile budale. Puistanud iga tathagata üle saja tuhande miljoni lillega, tulevad nad lõunaks tagasi oma maailmasüsteemi. Niisugused suurepärased omadused on sel budaväljal, Sˇariputra.

    Seal budaväljal, Sˇariputra, on luiged, koovitajad ja paabulinnud. Nad tulevad kolm korda öösel ja kolm korda päeval kokku ning laulavad kooris ja ka igaüks omaette. Nende hääled kuulutavad voorusi, võimeid ja kirgastumise astmeid. Kui inimesed nende häält kuulevad, siis meenub neile Buddha, siis meenub neile Dharma, siis meenub neile Sangha. Mida sa arvad, Sˇariputra, kas need olendid on tõesti sündinud loomadena? Ei, kindlasti mitte! Mispärast? Seal budaväljal, Sˇariputra, pole nimelt olemas ei allilma, ei loomade maailma ega surma maailma. Ning need lindude parved on tathagata Amitajuse poolt maagiliselt loodud, ning nad kuulutavad dharma sõnumit. Niisugused suurepärased omadused on sellel budaväljal, Sˇariputra. - - -

      Ning veel, Sˇariputra, tathagata Amitajuse budaväljal sündinud olendid on puhastunud bodhisattvad. Nad ei lange enam tagasi ning neil tuleb veel ainult üks kord sündida. Olendeil peaks olema soov seal budaväljal sündida. Miks? Sest nad kohtuvad seal suurepäraste inimestega. Tathagata Amitajuse budaväljal sündivate inimeste kirgastumist soodustavate juurte arv pole väike. Kui hea poeg või tütar bhagavati tathagata Amitajuse nime kuuleb ja seda meenutab kas üks öö või kaks ööd või kolm ööd või neli ööd või viis ööd või kuus ööd või seitse ööd ja teeb seda nii, et ta mõtted pole hajevil, siis seisab surma momendil tema ees õpilaste kogudusest ja bodhisattvatest ümbritsetud tathagata Amitajus. Kui surres tema mõtted pole hajevil, siis sünnib ta kindlasti tathagata Amitajuse budaväljal Sukhavati maailmasüsteemis. Seepärast, Sˇariputra, ütlen ma kindlalt: heal pojal või tütrel peaks olema soov seal budaväljal sündida. - - -

(Jne. Sama suutrat /täielik tekst lisatud/ kasutab Loengrin ka teistes stseenides.)

I, 4.

Hakkab kostma lingiga lõgistamine ja ukse raputamine ühes tõlgikabiinidest: keegi tahab väljuda, aga ei saa ust lahti. Oma tegevusse süvenenud Loengrin ei reageeri. Kabiinis lükatakse kardin klaasi eest kõrvale,  näha on hämmeldunud naisenägu. Naine – tõlk Pilleken – tõstab käe, et oma aknale koputada, siis jääb aga lummatult silmitsema ruumis toimetatavat riitust.

Oma tegevuses liigub Loengrin ümber lillelaua ringi, vahel vaatleb seda ka kaugemalt. Pilleken oma kabiinis saadab teda pilguga.

Loengrin  jõuab kohakuti tõlgikabiiniga. Ta pilk langeb selle aknale. Vahivad hetke teineteisele otsa, Loengrin katkestab oma retsitatiivi.  Pilleken annab talle käega märku, et ta võtaks tõlkeaparaadi. Loengrin võtabki laualt ühe, paneb klapid pähe. Pilleken lülitab oma mikrofoni sisse. Tema kõne on kuulda ka publikule.

Pilleken: Tervist. Kas te mõistate mind? Ma tõesti ei tahtnud teid segada. (Kordab seda lauset veel mõnes keeles.)

Loen: Miks te söömas ei ole?

Pil:  Mikrofon, mikrofon, palun. (Annab käega märku, et teine lülitaks sisse ühe mikrofonidest konverentsilaual. Loengrin  teeb seda.)

Loen (mikrofoni:) Miks te lõunat ei söö?

Pil:  Oo, te oskate meie keelt?!

Loen:  Jah, veidi. Miks te lõunat - -

Pil:  Teate, ma ei pääse siit välja. Aga sellest ei ole midagi, tõesti. Ma kutsun kohe abi.

Loen:  Ei-ei, milleks neid häirida. Küllap saame hakkama.

Pil:  Ma tõesti - -

Loen:  Moment..

Loengrin ronib ovaalist välja, askeldab kabiiniukse kallal, Pilleken sekundeerib talle seestpoolt. Ukse avaneb nii järsult, et Pilleken  langeb Loengrini käte vahele.

Pil:  Oh heldus. Palun vabandust.

Loen:  Kas saite viga? (Talutab naise kitsast kohast avaramasse.)

Pil:  Ei-ei, aga teie ju vist ei tohi...

Loen:  Mida ma ei tohi?

Pil:  Noh, nõnda...

Loen:  Lihtsalt  praegu on üks teine asi käsil.

Pil:  Jaa, nii ääretult tore ja huvitav. Mul on nii kahju, et ma teid segasin, mul lihtsalt ei ole sõnu. Teate, hommikupoole ei olnudki mul midagi tõlkida, üks osaleja jääb hiljaks ja... kujutage ette, ma jäin oma kongis tukkuma! Ja nüüd veel luku taha! See on meil muide esimest korda nii suurt asja korraldada, sellepärast... Aga ma ei kahetse, sest nüüd ma sain jälgida teie tööd. Ma näen esimest korda, kuidas seda tehakse. Ma nägin, et te laulsite ja rääkisite midagi, aga ma kahjuks ei kuulnud, mida.  Kõik asjamehed olid oma mikrofonid korralikult kinni pannud. (Vaatab lilli jm) Issand kui huvitav, tõesti. Ma vist tahaksin teie asemel olla... lilled, oksad, puhas värske vesi... Kas see on mõni vanaaegne roos?

Loen: See on kameelia. Te siiski peaksite sööma. Teine sessioon kestab hilise õhtuni.

Pil:  Jah, vabandust, ma ei sega enam. See siis ongi kameelia. Muidugi mitte roos, tal pole ju okkaidki, küll ma olen rumal. Nii hea, et te siiski pärale jõudsite. Mul tuleb meelde, et räägiti midagi, et ruum jääb ehtimata, sest meister - -

Loen:  Ruum ei jää ehtimata.

Pil:  Kui tore! Tänan teid kõige eest!... Oi, vabandust. Teate, teil on siin värv pisut laiali läinud. (Osutab Loengrini  grimmeeritud silmanurka.)

Loen:  Ah see. Nojah, selle kunsti juures, teate, on kombeks, et - -

Pil:  Oot-oot... (Korrastab oma kulmupliiatsiga Loengrini pilusilma-joonist.) No nii, nüüd sain mina ka teid pisut aidata. Kõike head.

Loengrin alustab uuesti oma retsitatiivi ja tegevust. Pilleken on ruumist väljumas, kuid satub uksel kokku turvanaisega (Klaarikaga).

I, 5.

Klaarika:  Ruumikontroll. Miks te siin olete?

Pilleken:  Mina? Ma olen tõlk. (Näitab dokumenti.)

Kla:  Vaheaegadel peab see ruum olema ventileerimiseks tühi. Aga teie olete ventilatsiooni hoopis välja lülitand.

Pil:  No kuulge. Ma kardan, et keegi ei ole seda sissegi lülitand.

Kla: Kes?

Pil:  Kelle töö see on? Mina olen tõlk.

Kla (raadiosaatjasse):  Hallo. Istungiruumis ei tööta ventilatsioon. (Rohkem iseendale kui Pillekenile:) Kogu riigis pole ühtki kliimaseadmetega maja, ime et üldse tuldi siia selle  konverentsiga. Ja turvadele ausalt öelda ei maksta mitte /piiks!/gi – aga kui midagi juhtub? (Vaiksemalt, osutades Loengrinile:) Kes see on?

Pil:  Kas te ei näe? Ikebana-meister.

Kla: Lilleseadja?

Pil: Nojah.

Kla: Oot-oot-oot. (Lappab oma kausta.) Juba poolteist päeva tagasi nimekirjast kustutatud. Viisaprobleemid.

Pil: Aga näe kohale jõudis!

Kla:  Kuidas ja millal ta siia sisse pääses? Elementaarne, et ruumide kujundamine lõpetatakse enne ürituse algust, see on reegliteski kirjas. Kes seda riiki ja rahvast vaegtöödega tõsiselt võtab? (Raadiosaatjasse:) Hallo.

Pil: Oi!

Kla: Mis?

Pil: Nüüd ma vist tundsin su ära, ma algusest peale mõtlen et... Sa oled ju tudeng, õpid seal, noh, seal rakenduses - - eks ole, on ju?

Kla: No ja mis siis?

Pil: Ei midagi. Hea meel. Tuttavat näha. Ükskord “Hollywoodis” ju - -

Kla: Kes laskis selle paranähtuse vaheajal sisse? Ma ei oska öeldagi, kui mitut nõuet on siin praegu eiratud!

Pil:  Sa kardad, aga vaata kui ilus see on, mis ta teeb.

Kla:  Aga pommid? (Raadiosaatjasse:) Hallo, staap!

Äkitselt läheb käima võimas ventilatsioon. Konverentsilaudadelt lendavad paberid. Tuul sasib poolikut lilleseadet, külvab Pillekeni ja Klaarika õielehtedega üle.

Loengrin:  Enne kui tigu

                  Fudži-mäe tippu jõuab

                  tõuseb torm.

                  Kumb on kaunim: kas kaduva liiva lend

                  või teo visa rühkimine?

(Pilleken asub Loengrinile appi laialilendavaid taimi püüdma. Klaarika hakkab endalt õisi ja prahti maha kloppima, seejuures satub ta end silmama tõlgikabiini aknaklaasi peegelduses: naljakalt koketne helet õieleht tumedal kulmul. Mühatab naerda ja hakkab ennast iseendagi imestuseks dekoreerima. Maagiline muusika valjeneb pisut ja moodustab ventilatsioonivuhinaga segunedes veidra helikoosluse. Varsti tuul nõrgeneb, muutudes mahedaks briisiks, mille saatel Loengrin ja Pilleken korrastavad maastikku ja takseerivad sasitud lilleseadet.)

Pil:  Mis nüüd saab?

Loen:  Mis kell on?

Pil (vaatab kella, arvutab kähku sõrmedel): Pooleteisest tunnist on jäänud veel... seitsekümmend  viis minutit.

Loen: Miinus veerand tundi.

Ruumi uksele kostab vaikne viisakas koputus.

Klaarika ei reageeri.

Pil:  Hei! Sõbranna! Sõps! (Viskab teda lilleõiega.)

Kla:  Ah? Mis?

Pil:  Keegi on ukse taga. Aga siia ei tohi ju vaheajal tulla.

Kla:  Ei tohigi vä?

Pil:  Sa ise ütlesid. Tee oma tööd.

Kla:  Ütlesin ka vä?

Pil:  Mine ja ütle talle, ükskõik kes see on, et ta uttu tõmbaks.

Kla:  Uttu?

Pil:  Uttu, uttu, jah.

Kla:  Ah, ütle ise.

Pil:  Sul on munder ja nui, sind kuulatakse.

Kla (kekutab “peegli” ees):  Minul on munder jah.

(Pilleken läheb tõrkuvat ja itsitavat Klaarikat ees lükates ukse poole.)

I, 6.

Samas uks avaneb paokile ja pea pistab sisse  hoolitsetud ametnikuvälimusega mees – hr. Jedermann. Ta küsib midagi mingis võõras (olematus) keeles. Pilleken küsib midagi samas keeles vastu. Mees ulatab visiitkaardi ja kinnitab samas kuuereväärile konverentsiosalise nimesildi. Klaarikale meenuvad ta kohustused, ta haarab Pillekenilt uustulnuka nimekaardi ja asub seda oma nimekirjadega võrdlema. Kuna ta lillepärg järjest silmadele vajub, ei saa ta nimekaarti loetud ja kummardab lugema hr. Jedermanni rinnasilti. Jedermann on tema lillelapse-ja-militaari segastiilist veidi hämmeldunud ega oska reageerida. Pilleken näitab  Klaarikale Jedermanni nime registrites kätte ja nügib siis Klaarika vaikselt, aga resoluutselt uksest välja. Seejärel tervitab Pilleken uustulnukat piisavalt professionaalse külalislahkusega. Jedermann küsib midagi, mis žestide järgi otsustades on, kus on tema koht konverentsilaua taga ja kas ta tohib oma kaenlas olevad materjalid juba lauale panna. Pilleken juhatab ta kohale. Ovaali sees toimetavat Loengrini märgates tervitab Jedermann teda viisakalt ja ulatab talle üle laua käe. Loengrin tervitab teda idamaise kummardusega, enne kui käe vastu võtab. Jedermann naeratab ja teeb omakorda idamaise kummarduse.

Pilleken:  Meister, see on üks konverentsi osalejaid, hr. Jedermann, ta jõudis just kohale. Ta on üks peaettekandjaid. Tänu tema hilinemisele ma saingi hommikuse istungi ajal magada, aga nüüd ootab mind tõsine töö. (Tõlgib viimatiöeldu ka Jedermannile, kes heatahtlikult naerab. Seejärel tutvustab Pilleken Jedermannile lilleseadjat, võõrkeelsest fraasist võime eristada sõnu “ikebana” ja “maestro”. Jedermann  väljendab vaimustust.)    

Loengrin:  Küsige, kas härra  teab, kus ta lõunat saab süüa.

Pil:  Oh, küll ma juhatan talle.

Loen:  Küsige, küsige.

Pil (ütleb Jedermannile  midagi taolist, et ikebanamaestro tunneb muret, kas härra teab jne)

Jedermann (annab omas keeles mõista, et ta ei tea, aga küll ta leiab)

Pil (Loengrinile):  Härra palub mitte muretseda, ta usub, et ta kindlasti leiab õige koha üles.

Loen:  Härra Jedermann, lõunaajast on juba palju kulunud, parem on, kui te ekslema ei peaks. Ma joonistan teile plaani. (Pillekenile.) Tõlkige. (Kui Pilleken  hakkab paberite hulgast otsima helesinist lehte plaaniga, kordab Loengrin sugestiivselt:) Tõlkige.

Pil (tõlgib öeldu ära)

Jed (väljendab omas keeles tänulikkust L lahkuse eest)

Pil:  Härra Jedermann on teile väga tänulik.

Loen (joonistades):  Niisiis, vaadake, kõigepealt te väljute sellest ruumist ja pöörate paremale, kuid mitte otse, vaid poolviltu, diagonaalset koridori mööda. (Pilleken tõlgib jooksvalt, sattudes ise järjest suuremasse hämmeldusse.) Te näete lifte, kuid ei kasuta neid. Võretatud klaasiga vaheuksest koridori lõpus pääsete X-trepikotta, kus näete ühte laskuvat, ühte tõusvat ja ühte poollaskuvat treppi. Te lähete sellele, mis viib üles. Järgmisel mademel algab liikuv kõnnitee, mis viib teid sujuvalt C-tiiba, otse liftide juurde. Seekord te kasutate lifti, nimelt lifti nr. 3. Te võite ise valida, kas sõidate üles või alla, kuid mina teie asemel sõidaksin alla. Nii alla kui saab. Ja seal te juba ei eksi, seal on suured ja selged viidad, mis rännaku viimasel etapil teid täpselt kohale viivad. Ja siia tagasi saate sama teed, ainult vastassuunaline liikuv lint on korruse võrra kõrgemal. Korraldajad muidugi paluvad vabandust selle mõneti keeruka marsruudi pärast, aga te mõistate, et see on teie turvalisuse huvides.

Jed (räägib midagi)

Pil:  Härra Jedermann ütleb, et tal on palju kogemusi ja kindlasti saab olema kõik OK.

Jed: OK! OK!

Loen: OK! Bon appetite!

Jed:  Merci! Merci, mettre!

Hr. Jedermann ära.

Pil:  Miks me valetasime? Ma kardan, et nüüd küll võetakse mult litsents.

Loen:  Kas te tõlkisite täpselt?

Pil (ohkab): Täpselt.

Loen:  Siis te pole oma vande vastu eksinud. Aamen.

I, 7.

Loengrin paneb meditatsioonimuusika uuesti kuuldavamalt mängima ja asub lilli seadma.

Loengrin:  Oh Senmu-san,

                  ma näen, et sina oled minuga,

                  sest ma võitsin aega juurde

                  ja võin uuesti alustada.

                  Kuigi vahepeal võimutses metsik tuul,

                  ei tule mul loobuda

                  kavast, mis mulle ilmutati,

                  kavast rajada suurim ja ilusaim,

                  mida surelik rajada saab

                  siin unenägude ilmas,

                  kavast rajada

                  siin ja just täna

                  püha mäe sümbol,

                  selle mäe, mis on ise sümbol.

                  Rohkemat ma ei suuda,

                  vähemaga ei tasu jännata.

Ta kõne läheb uuesti üle pominaks ja sõnatuiks häälitsusteks, ta tegutseb keskendunult ja kindlalt.

Pilleken jälgib teda lummatult.

Muusika ja valgused hajutatakse aeglaselt.

II osa: “Maa?”

II, 8.

Konverentsi korralduskeskus (staap). Monitorid, mis näitavad eri sissepääse konverentsihoonesse.

Kohal on hoone administraator,  Projektijuht, Turvaülem  ja Vaatlusisik oma tõlgiga. Viimane tõlgib talle käigu pealt vaikselt kõike, mis ruumis räägitakse, ja omakorda annab teistele edasi Vaatlusisiku  küsimused ja repliigid.

Projektijuht:  Turvaülem, teie raport, palun.

Turvaülem:  Mis mul öelda. Laias laastus on kõik korras.

Pro (Vaatlusisiku  poole piiludes):  Loodan, et mitte ainult laias laastus, vaid ka pisiasjades.

Tur:  Muidugi, enesest mõista. Ja kui meil veel moodsamat tehnikat oleks...

Pro:  Oma tublide inimestega siiski kompenseerime tehnika puudujäägid. Inimesed, inimesed on meie suurim ressurss.

Vaatlusisik: Mul on volitused  kinnitada teile täiesti selgelt ja ühemõtteliselt: kui suudate selle ürituse kordamineku laitmatult tagada, jääb teile nii kogu see tehnika kui ka võin oma raportis  tõsta  küsimuse teile uusimate süsteemide tarnimisest.

Pro:  Oh, vat see on kihvt.Tänan teid väga, indeed. Võite uskuda, et meie arengusuutlikkus on keskmisest kõrgem ja meile osutatav abi leiab väärika rakenduse. Praegast on meil näiteks sihuke jama, et kaameraid jägub ainult välisuste juurde, ruumides, te kujutage pilti, olgu keegi ühtlugu füüsiliselt peale passimas. Siis reidid veel päälekauba!

Vaatl:  Kas isegi istungiruumis pole kaamerat?

Pro:  No kus ta siis on, kui ei ole. Njetu.

Vaatl: Oleksite võinud ühe juurde taotleda, me ei ole ju mingid kiskjad. Või siis mõne vähemtähtsa külgukse lihtsalt kinni müürida.

Administraator:  Kui tohib lisada – istungiteruum on ka meie, see tähendab selle hoone administratsiooni erilise järelvalve all, meil on korraldajafirmaga hea koostöö ja täielik vastastikune usaldus.

Vaatl:  Teisiti poleks see mõeldavgi, kui juba otsustasite, et firma ei võta ürituse ajaks hoonet täielikult üle. Minu meelest on see vahendite killustamine, rendist oleks teile küllalt piisanud, nüüd aga peate veel jändama oma vabatahtlike abilistega. Kuid ma rõhutan, et me ei käsi, vaid anname nõu. Hiljem kokkuvõtteid tehes hindame.

Admin:   Ma kontrollisin istungiruumi  äsja ka isiklikult üle, seal on kõik korras.

Pro:  Muidugi korras, kui meie pilk on peal.

(Kauge kära ja müra.)

Vaatl:  See oli vist...?

Tur:   Meeleavaldajad. Nad on kaugel ja otsivad alles, kus konverents üldse toimub. Ja neid pole palju.

Vaatl:  Teie õnn. Kardan, et järgmine kord te enam nii kergelt ei pääse.

Pro: Jah, praegu on rohkem nagu siinsed kohalikud totud, aga eks seegi värk neil globaliseeru.

Vaatl: Meil kõigil, mitte mingeil “neil”. Jah, globaliseerub, ja aina rohkem ja järjest kasvava kiirendusega. Näiteks esmakordselt selles konverentside-seerias olime sunnitud ära jätma unikaalse kujunduselemendi, sest meistrilt nõuti ootamatult viisat.

Pro:  Kas on otsa pääle saadud, kelle süü läbi see jama tekkis?

Vaatl:  Ma ei nimetaks seda süüks. Vastupidi, tulebki olla valvas. Et kellegi õigused ei kannataks. Nüüd aga ajakavast. Kuidas sellega on?

Pro:  See hilineja (Uurib pabereid.), mis ta oli, jah – härra  Jedermann on lõpuks kohale jõudnud ja meie andmeil sööb praegast lõunat.

(Kära ja müra kostab lähemalt.)

Vaatl (konstateerivalt:):  Nad on lähemal ja neid on rohkem kui enne.

Pro (turvaülemale):  Võta  politseiga kontakt, andku värskeim info.

Admin: Tänu viimastele investeeringutele on hoone väljakupoolne sein prioriteetselt tugevdatud, aga teised  - - -

Vaatl:  Kontrollige ka meiepoolset õhutõrjesalka. Seal on noored vabatahtlikud teatud arengumaadest. Usutavasti  teie protestijail helikoptereid veel pole, aga siiski.

Pro:  Ega ei saa ka muideks päris kindel olla, et keegi väljastpoolt riiki meie õhuruumi ei murra. Need meie  seirevahendid - -

Vaatl:  Me mõtleme sellele.   

Admin:  Katsugu nad ainult maanduda! Katus on meil õnneks puru mis puru. Meie prioriteediks - - -

(Kära ja müra järjest lähemal.)

 II, 9.

Istungiruumis. Siin jätkub Loengrini rahulik töö keskendusmuusika saatel ja Pillekeni jälgimisel.

Loengrin:    Mäetipp kerkib,

                    kõrgem kui kotkalend,

                    kõrgem kui kellegi kujutluslend,

                    kõrgem kui pilved, mis mahendavad

                    tema suursugust, hingematvat ilu.

                    Kõigepealt sünnibki mäetipp, ja pärast

                    otsekui tema kaitse all

                    pehmed laugjamad künkad ja mäed

                    ja võibolla tormakad kosedki

                    ja mõni rahulik jõgi - - -

(Ootamatult:) Päris tore, mis?

Pilleken (võpatab):  Kuidas, palun?

Loen (naerab):  Ehmatasite või? Ma küsisin, kuidas meeldib.

Pil:  Aa... Muidugi meeldib, väga.

Loen:  Nonii, nonii. Aga sellest on vähe. Meeldimine üksi ei päästa veel kedagi.

Pil:  Ma olin nagu mingis õndsas uimas. Või ulmas. Kui te poleks praegu mind kõnetand - - -

Loen: Pole viga, pole viga. (Ümiseb oma kätetööd takseerides:) Pole viga...Pole viga... Aga miks sina siin liiga kaldu vajud, mis? Kas ma sind veel küllalt kavalalt ei kinnitanud?...

(Muusika valjeneb taas pisut, Loengrin jätkab tööd, Pilleken püüab uuesti kätte saada oma õndsusseisundit.)

(Lillelaud hakkab äkitselt liikuma, rappuma – algul vähemärgatavalt, siis rohkem.)

Pilleken (suurisilmi):  Jessas... maavärisemine?!...

Hääl (kostab lillelaua alt, rahulolematu, pretensioonikas): Jumal küll, võtke see koorem ükskord juba mu turja pealt ära, ma ei suuda enam!

(Laua-all-olija on end neljakäpukile ajanud ja kõnnib, laud pooliku lillekompositsiooniga seljas, ringi.)

Loen: Sina siin?! Pea kinni, stopp! Ja ära tõuse!

Laua-all-olija:  Hoia eemale! Ma olen klaasist, ma võin katki minna!

Loen: Vennas! Veli! Sa ju tead, et - - -

(Laua-all-olija ajab end ägisedes aeglaselt püsti. Pilleken karjatab, sööstab ikebanat päästma. Koos Loengriniga õnnestub see neil poolelt langemiselt kinni püüda, kuid muidugi on seade saanud juba tõsiselt kahjustada.)

(Laua-all-olnu – see on Bruno – ajab end ettevaatlikult päris sirgu. Laud on tal endiselt seljas, jalad ümber ta külgede.)

Pil:  Mis te tegite! Mis te tegite!

Bruno:  Palun päästke mind sellest mööblist.  

Pil:  Te olete... te olete kultuurivaenulik! (Vaatab, kuhu ja kuidas saaks ikebanat võimalikult säästvalt panna.)

Loen:  Oot, paneme siiasamasse. (Lükkab konverentsilaual asju koomale, panevad lilleseade sinna.)

(Pilleken püüab mõne lilleoksa asendit oma oskust mööda kohendada, Loengrin korjab põrandalt tööriistu üles.)

Bruno:  Palun vabastage mind sellest kurnavast ballastist.

(Pilleken läheb tema juurde, tõmbab tal järsult laua seljast ära ja paneb selle kolaki põrandale.)

Bru:  Ai! Tasem! Ma olen klaasist!

Pil:  Mis te sel juhul laamendate! Klaasist!

Loen:  Hea küll, hea küll. Pole hullu.

Pil:  No aga mis siis nüüd saab?

Loen:  Ärge närvitsege. Te olete söömata. Minge, te veel jõuate.

Pil:  Aga...?

Loen (sugestiivselt): Minge. Head isu.

Pil:  OK. OK.

Bru (end tai-chi vaimus ettevaatlikult liigutades):  Minge jah.

(Pilleken heidab talle vihase pilgu, väljub. Kui ta ukse tagantkätt kinni lööb, kiljatab Bruno heleda kastraadihäälega.)

II, 10.

Loengrin ja Bruno. Esimene kõneleb rahulikult ja sugestiivselt, teine kapriisselt, kuid vähemasti niisama kindlast eneseteadvusest kantult.

Loen:  Sa ei tohtinud siia tulla.

Bru:  Mina olin siin enne sind.

Loen:  See pole vabandus.

Bru:  Mida mul vabandada?

Loen:  Kes su sisse tõi?

Bru:  Mu süda. Ma järgisin oma südame häält.

Loen:  Jama. Siin on  mitmekordne valve ja isikukontroll, ja seda juba mitmendat päeva. Sind nende nimekirjades pole. Keegi siinsetest pidi su sisse smugeldama.

Bru:  Ma järgisin oma südame häält. See lause meeldib mulle.

Loen:  Kuula. Ma pole sind maha salanud. Ei ole nõnda, et ma ei taha sind tunda. Sa oled mu vend - - -

Bru:  Tädipoeg.

Loen:  Seda enam. Sa oled mu tädipoeg ja ma tunnistan seda. Iseendale ja kellele tahes, alati. Aga hetkel sa eksitad mind, tehnilises, mitte hingelises mõttes. Vähem kui tund aega veel.

Bru:  Ma olen klaasist, ma võin katki minna.

Loen:   Ükski inimene ei ole klaasist.

Bru:  Klaasist inimene on.

Loen:  Bruno, sa tead, et sa oled haige. Su haigus seisneb selles, et sa kujutled, nagu sa oleksid klaasist. See on haigus.

Bru (kavalalt):  Ja  sa jätad haige inimese üksi?

Loen:  Ma kinnitan sulle, et selle aja jooksul, mis ma siin oma tööd teen, sa ei lähe katki.

Bru:  Aga pärast lähen?

Loen:  Pärast me oleme koos ja ma kaitsen sind. Nagu ikka.

Bru:  Sul on muide kingapael lahti.

Loen:  Sinul on mõlemad.

Bru:  Mina ei saa neid siduda. Vaata kui paks ma olen.

Loen: Sa ei ole paks. See on su rumal polster, su enda leiutis.

Bru: Kuidas rumal? Muidu ma läheksin - - -

Loen:  Jah, ma tean, ma tean. Väga tubli, et sa ennast nii oskuslikult kaitsed. Väga tubli.

Bru:  Noh, sest muidu ma läheksin katki. Mäletad, kui sa ükskord prussakale peale astusid, meelega.

Loen:  Sina pole ometi prussakas. Ja mina ei astu sulle peale.

Bru: Aga ükskord sa astusid prussakale peale.

Loen:  Ära simuleeri, nagu sa peaksid end prussakaks.

Bru:  Ei peagi. Prussakad pole klaasist.

(Loengrin läheneb Brunole.)

Bru:  Ära tule. Ära tule. Ma lähen katki.

Loen (peatub demonstratiivselt):  Palun, kuidas ma saan sind aidata, kui sa endale ligi ei lase?

Bru:  Ega sa ei tahagi mind aidata. Aga see on su oma asi. Iga asi on oma asi.

Loen: Miks sa arvad, et ma ei taha sind aidata?

Bru:  Mina küll kedagi ei taha.

Loen: See oled sina.

Bru:  Kes siis? Mäletad, kui sa ükskord - - -

Loen:  Oot, las ma panen su kingapaelad kinni.

Bru (taganeb ettevaatlikult): “Aga varsti tuleb see, kelle kingapaelugi pole ma väärt siduma.” Matteuse 3, 11, Markuse 1, 7, Luuka 3, 16 - - -

Loen : On alles ambitsioonid.

(Loengrin läheneb Brunole, kes õudusega kikivarvukil tardub. Loengrin kükitab tema ette ja seob ta kingapaelad kinni.)

Bru (hääl hirmuga kurgus kinni):  - - - Johannese 1, 27.

Loen (pomiseb omaette):  Kes ja milleks küll su siia sokutas...

(Loengrin  tõuseb ja vaatab teisele lähedalt otse silma.)

Loen (sugestiivselt):  No näed sa. Ei juhtunud midagi halba. Nüüd sa istud rahulikult näe siia, ei lausu mitte üht sõna, ei rabele ega sekelda. Kui keegi tuleb, teed kõik täpipealt nii nagu  mina ütlen, ei mingit isetegevust. Muidu läheb meil mõlemal haprasti.

(Läheb ukse juurde, otsib võimalust seda lukku keerata. Proovib oma taskust võetud võtmeid. Üllatuslikult üks neist mõningase väänamise abil sobibki. Loengrin proovib järele – uks on lukus.)

Bru (samal ajal):  Sa kardad.

Loen:  Põhjendatud hirmus pole midagi häbiväärset.

Bru:  Ta kardab. Sa kardad. Mina ei karda midagi. Mul ei ole kirgi ega hirme.

Loen:  Või veel.

Bru (laulab viisil “olee, olee”):  Võiveel, võiveel, võiveel-võiveel! Laulurahvas.

Loen:   Kui sind siit leitakse, siis tehakse sind katki. Jumal ise näeb, et ma ei tahtnud seda öelda.

(Paneb järsu liigutusega meditatsioonimuusika mängima. Vaatab kella ja muutub süngeks. Krutib linti kiiresti edasi-tagasi, põhjustades kakofoonilisi helisid, mille eest Bruno kahe käega kõrvad katab. Leiab muusikas otsitud koha,  mis varasemaga võrreldes on intensiivsem ja sundivam. Loengrin tõstab ikebana lillelauale ja hakkab seda koost lahti võtma.)

Loen: Andesta, Senmu-san,

          andestage, suursuguse

          Rikka-stiili meistrid,

          mu võimalused teid järgida

          said seks korraks otsa.

          Sen-no-Rikyu-san,

          nüüd pöördun ma sinu poole.

(Seab lauale valmis lihtsa, pisut katkise korvi või puunõu, eemaldub paar sammu ja viskab pikemalt sihtimata ühe lille korvi suunas. Kuid see lendab mööda. Loengrin teeb rituaalse kummarduse, korjab lille üles, läheb uuesti positsioonile,keskendub, viskab uuesti. Uus ebaõnnestimine.. Nüüd ta seab end korvi poole seljaga, keskendub paremini ja heidab siis kerge hõike saatel lille pimesi, üle õla, korvi. Seekord õnnestub, lill jääb korviseinale toetudes ilusa kaldega seisma. Loengrin läheb järgmist lille võtma.)

II, 11.

Kuskil hoone koridorides.

Mässajate hääled ja lärm kostavad lähemalt.

Turvaülema hääl valjuhääldajast:  Tähelepanu. See on turvameeskonna sideseanss. Kõik turvameeskonna liikmed kuuldele.

(Ilmub Klaarika, endiselt lilledega ehitud. Kohendab oma mikrofoni ja toksib seda prooviks sõrmeotsaga.)

Klaarika:  Hallo. Turvanaine Lilleke on kuuldel. (Itsitab.)

Turvaülema hääl:  Kes seal naljatab? Jätke lollused. Kui olete joobnud, ilmuge viivitamatult staapi.

Kla:  Mind tõsteti ukse taha. Aga ma olen õnnelik.

Turvaülema hääl:  Kordan, ilmuge kohe staapi.

Ühe turvamehe hääl:  Hääle järgi oleks nagu Klaarika või?

Teise turvamehe hääl:  Klaarika kindla peale, aga mis kurat tal viga on?

Kla:  Mis sul endal viga on.

Turvaülema hääl: Tähelepanu. Kõik jäävad ootele, seanss taastub kohe. (Plõksatus.) Individuaalseanss turvamees Klaarikaga.

Kla:  Klaarika kuuleb, käptn!

Turvaülema hääl:  Sa ilmud silmapilk staapi, või kui sa ei saa, ütle kus sa oled ja sulle tullakse appi.

Kla: Kes mu õppelaenu tagasi maksab? Kust ma korteri saan?

Projektijuhi hääl, kaugemalt:  Küsi, mis ukse taha ta seal tõsteti.

Kla:  Seadustage eutanaasia, ja kähku. Keelake abordid, kaotage maksud. Kollektiivne aju.

Turvaülema hääl: Sa ütlesid, et sind tõsteti ukse taha. Mis ukse taha ja kes?

Kla:  Ah, minge teie ka /piiks!/! Ei ütle.

Turvaülema hääl: Turvamees Klaarika – val-vel!  Püsige paigal. See on käsk. (Plõksatus.) Turvameeskonna sideseanss jätkub. A-salk otsib Klaarika üles ja toimetab ta staapi, samas püsite ise kuuldel nagu kõik teisedki. Järgnevad instruktsioonid meeleavaldajate läbimurde juhuks. Punkt üks - - -

II, 12.

Teisal konverentsihoone koridorides. Liikuv lintkõnnitee. Jedermann sööklat otsimas. Ta rühib vastu lindi suunda.

Jedermann (räägib omaette omas keeles  ja tõlgib selle kohe ka  inglise, prantsuse, hispaania, araabia ja suahiili keelde): OK. OK. Ma leian selle üles. Ma saan hakkama. – Ach, Entschuldigung, bitte! (Tõlgib ka saksa keelde.)

(Talle sõidavad vastu kaks turvameest.)

Turvamees 1: Kuule, mis hull seal rabeleb?

Turvamees 2:  Järsku mässaja? (Otsib relva.)

Tm1: Jäta järele, käsku ei ole.

Jedermann:  Hi, d’you speak English, lads?

Tm1:  Yes, we do.

Jed:  Sorry, but I’ve lost my way to the canteen, y’know.

Tm1: To what? O, canteen, I see. It’s completely a wrong way. Hmm... just come with us, please, I’m afraid you can’t find it yourself.

Jed:  Oh, thank you so much.

Tm2: Viime ta staapi, jah?

Tm1: Ei vii. Sööklasse viime.

Tm2:  Anna ta siia, ma viin  staapi. Ta on kahtlane.

Tm1: Kuni sööb, kontrollime.

Tm2: Patsime, et on mässaja. Anna heaga siia. (Võtab kaenla alt relva.)

Jed: Hi – what  now, lads?

Tm1: O, just a little discussion which way to the canteen is the shortest. (Lööb ootamatult teisel relva käest.) Sina (piiks!)otsid Klaarikat edasi, mina viin selle sööma, selge?

Tm2:  Siga!

Tm1: Let’s go, sir, please. (Aitab Jedermanni lindilt maha, eemalduvad koos.)

Tm2:  Sead! Peded olete, raisk! Kaks pedet!

(Meeleavaldajate lärm).

II,13.

Istungiteruumis. Muusika. Ikebana on edenenud, kuid valmimisest veel kaugel. Loengrin jätkab lillede ja okste heitmist, kuid tihti pole vahetulemusega rahul ja teeb korduskatseid. Kuigi väline kära siia ei kosta, valitseb siingi varasemaga võrreldes tuntav rahutus ja paisuv närviline pinge. Bruno niheleb oma istmel.

Loen:  Ära nihele, sa ju lähed katki. Istu rahulikult.

Bru: Huvitav, kui kaugele on võimalik minna.

Loen:  Mis mõttes?

Bru:  Kui kaugele on võimalik minna oma kahetsuses ühe meelega lömakstallatud prussaka pärast.

Loen:  Väga kaugele.

Bru:  Aga miks sa üldse tallasid ta lömaks?

Loen:   Pärast räägime.

Bru:  Räägime kohe, ega see lill sul muidu õigesse kohta ei kuku.

Loen: Pole sinu mure.

Bru:  Tegelt on see prussakas huinjaa, nagu öeldakse.

Loen:  Tegelt on prussakas mu õde ja vend,  mu isa ja ema - - -

Bru:  Tädipoeg.

Loen:  - - -  mina ise. Sinusugusel enesepoputajal on võimatu mõista, kui väga ma kahetsen.

Bru (kiledalt ja kõvasti):  Ära karju, ma pragunen.

Loen:  Kuss! Sai ju kokku lepitud.   

Bru: Aga kui kaugele ikkagi? Mul on sellest prussakast kahju. Kas sa võtaksid vastu surmanuhtluse selle prussaka pärast? Kas sa oleksid valmis tegema kõik, et ta uuesti ellu ärkaks? Kas sa oleksid näiteks valmis - - -

Loen:  Noh?

Bru:  - - - kas sa oleksid näiteks valmis aasta aega sööma... oma sõnaka suuga, oma jõuliste hammaste,  oma tundliku keele ja suulaega maitsma, oma kaunilt võlvitud kõriga neelama, oma elevalt ootavast söögitorust alla sõidutama... noh, siin saalis on teadagi palju esteete, ma ei hakka ütlema, m i d a  sööma, las igaüks ise kujutleb midagi eriti jälki – kas sa oleksid selleks valmis?

Loen:  Jah. (Heidab korvi ühe lille, mis maandub ideaalselt õigesti.)

Bru:  Valetad.

Loen:  Vaata tõendit – lill läks õigele kohale!

Bru:  Aga kaks aastat?

Loen: Jah.  (Edukas vise kordub.)

Bru: Jälle valetad.

Loen:  Kuidas nii? (Osutab lilledele.)

Bru:  Juhus.

Loen:  Igaüht juhus ei aita.

Bru:  A-ga... aa-gaa... kolm aastat? Ei, see pole enam huvitav, ma küsin teisiti. Ee....

Loen:  Sa segad mind.

B:  Ohohohoo, kuis nii? Sul just hakkas hästi minema – ja  tänu kellele?

Loen (tumedalt): Sa mängid mu kannatlikkusega. Tead küll, et ma ei ole nõnda hea kui ma paistan.

Bru (ruttu): Muide, kas John helistas sulle?

Loen : Kes?

Bru:  Sa vist kutsud teda doktoriks või midagi.

Loen:  Sinu arst?

Bru: Nojah, see on nüüd see diskursus, et sinu meelest ma olen haige. John. Lihtsalt John. Väga lihtne. Kas  helistas?

Loen:  Miks sa arvad, et ta helistama pidi?

Bru: Kas sa oleksid müstilise ühtsuse pärast lömakstallatud prussakaga valmis minema aeglaselt põlevale tuleriidale isegi siis, kui see ei olnud sina, vaid keegi teine, kes prussaka lömaks tallas? Keegi tühine täikrae?

Loen:  Ei midagi müstilist. Täiesti teaduslikult, meil on prussakatega palju ühist.

Bru:  Sellegipoolest – vaevalt sa valmis oleks.

Loen:  Olen. Olen. Olen. (Loobib lilli, vahelduva eduga.)

Bru:  Küll valetab, lontrus.

(Loengrinil viskab üle, ta  on Brunole  kallale tormamas, kuid samas hakkab keegi ruumi uksega kolistama.)

Hääled ukse tagant:  Uks on lukus. – Mis jama see veel on? – Tooge montöör. – Ei, jumala eest, seda mitte. – Kes vastutab? – Mille eest? – Katke mind, ma murran selle lahti.

(Loengrin sasib kiledalt karjuva Bruno sülle, rebib tema polstrist tüki välja, surub selle talle prundiks suhu ning topib ta tõlgikabiini. Tõmbab kabiini kardinad ette, suleb kõvasti ukse.

Samas murravad ruumi sisse Projektijuht, Administraator ja paar hirmunud abilist.)

II,14.

Loengrin keerab muusika valjemaks ja asub lilli seadma, pööramata sissetunginuile mingit tähelepanu.

Projektijuht:  Mis siin sünnib?

Administraator (sosinal):  Ärme segame. Meister töötab.

Pro (tahtmatult samuti häält alandades):  Meistrit ju ei ole.

Admin:  Aga näe, teos sünnib siiski.

Pro:  Ma ei saa millestki aru. Ruumid, lihtsalt ruumid nagu nad teil on, neli seina, need on teie poolt. Meister ja teos oli meie mure.

Admin:  Mida teil ei õnnestunud murda. Ma ei arvusta teid, ma lihtsalt nendin.

Pro: Palju meelsamini vastutan  nurjumise kui võltsingu eest. Seda enam, et meistri viisajama vaevalt et meie süüks jääb.

Admin:  Ma ei räägi vastutusest, vaid rõõmust, mida saab inimestele pakkuda.

Pro:  Muidugi, muidugi! Rõõm oleks suurem, kui selle tekitamisel ei rikutaks seadusi ja lepinguid. Ma vist tundsin selle aferisti ära. Öelge otse, mis ta teile maksis.

Loengrin (tegevust katkestamata): Nii hea akustikaga ruumis pole sosistamisest abi.

Pro:  Tänan väga. Teie sõber (osutab administraatorile) ehk selgitab teile, kust see hea akustika tuleb. Vastavad seadmed on väliskorraldajate toodud. Üksainus prohmakas, üksainus tühine väärsamm, ja me oleme nendest ilma.

Loen:  Ärge närvitsege. Olgem väärikad ja tegutsegem igaviku perspektiivis. Iga kaotus, kui see üldse tekibki, võib pöörduda võiduks.

Pro:  Kuidas kellelegi. (Turtsakalt:)  Igaviku!

Loen:   Jah. Igaviku, ja ainult. Siin on minu nimekaart ja prospekt. Tavaliselt ma oma seansi ajal ei jaga neid ega kommentaare, aga teile teen erandi. Te ei tarvitse veel teada, et juba kaks mu tööd on leidnud tee maailma muuseumidesse. Võtke rohkem, ma usun, et oma ametis tuleb teil kokku puutuda paljude huvilistega.

Pro:  See veel puuduks, et ma teie harjuskiks hakkan. (Abilistele:) Teie olete juba ammu vabad.

(Abilised ära.)

Admin:  Tõepoolest, Loengrin, unustame praegu igaviku. Iga asi omal ajal. Jõuad sa valmis?

Loen:  Kui mind koguaeg häiritakse - - -

Pro:  Mind huvitab konkreetselt – kes vastutab?

Admin:  Mille eest?

Loen (samal ajal):  Kelle ees?

Pro:  Lapsed olete või?! Või sulid?!

Loen:  Haa. Mina, kui tahate teada, olen teie konkurentide saadetud sabotöör. See oli nali.

(Projektijuht kihvatab, lööb lilleseade segi.)

Pro:  Enne lõunavaheaja lõppu olgu siin plats puhas! (Marsib ukse poole.)

(Loengrin heidab silmili lauale, käed rusikas, turi krampis.)

(Administaator läheb tema juurde.)

Admin (ebalevalt):  ... Pidid sa selle ukse lukku keerama.

Turvaülema hääl valjuhääldajast:  Tähelepanu. Turvateade. Teade on suunatud kõigisse ruumidesse. Kõigil hoones viibijail, välja arvatud korralduskomitee liikmed, palutakse kategooriliselt püsida seal, kus nad hetkel on. Turvameeskond on alustanud ruumide täiendavat läbivaatust.

(Loengrin tõuseb, lõuapärad karmilt kokku surutud, keerab muusika klõpsuga kinni, tõstab sülega demonstratiivselt oma materjalid korvidesse ja sammub nendega ukse poole, möödudes turvateadet kuulama tardunud Projektijuhist.

Projektijuht peatab ta.)

Pro:  Kas te ei kuulnud? Püsige paigal.

(Projektijuht ära.

Administraator heidab L-le kiire pilgu, teeb mingi ebamäärase näo ja liigutuse ja kaob Projektijuhi kannul.

Loengrin seisab hetke paigal, kuulatab, siis hakkab omaette rahulolevalt naerma ja tõstab korvid lillelauale tagasi.)

II, 15.

Korralduskeskus.

Vaatlusisik koos oma tõlgiga ja turvaülem jälgivad monitore.

Lärm suhteliselt lähedal. 

Vaatlusisik: Mis politsei ütleb?

Turvaülem:  Tänavad on suhteliselt kontrolli all. Enamik meeleavaldajate rühmadest käitub suhteliselt rahumeelselt. Ülejäänud laamendavad suhteliselt mõõdukalt. Senise järgi otsustades võib olla suhteliselt kindel, et tsooni nad ei pääse, vähemalt mitte massiliselt.

Vaatl:  Ohvreid? Vahistatuid?

Tur:  Üks noor politseinik olla närvi läinud ja suhteliselt mõttetult ühe mäs... protestija maha lasnud. Ausalt öelda, meie nende asemel tuleks selliste ektsessideta toime. Vahistatuid on kümmekond.

Vaatl:  Loodan, et järgitakse nende õigusi.

Tur:  Ka mina loodan, kuigi niisuguste õigused, ausalt öelda...  (Parandab end ruttu:) Ma tahan öelda, et meil on veel suhteliselt valdavaks suhteliselt karm ja konservatiivne talupoeglik mõttelaad. Kuid kõikide õigusi mõistagi suhteliselt järgitakse. Igatahes meie seda teeksime. Kas tohiks teile hapukurki pakkuda? Suhteliselt head hapukurgid on.

II, 16.

Kuskil koridorides.

Projketijuht marsib kuhugi energiliselt ja sihikindlalt, Administraator ruttab  talle järele.

Ka ümberkaudu on energilist liikumist: toimub turva-reid. Nagu vastukaaluks seisavad  vabatahtlikud abilised kivikujudena paigal ja lasevad oma isikuid kontrollida.

Administraator (Projektijuhile:) Üks hetk, palun. Mida te plaanite?

Projektijuht:  Meil on kummalgi omad ülesanded. Ärge tilbendage mul sabas.

Admin: Teil kui naisterahval pole ju raske uskuda, et kaunid lilled rõõmustavad igaühe silma. Ja mida ootamatumad nad on, seda enam, kas pole nii?

Pro:  Jätke see seksism. Siin pole ma naine, vaid kõrge vastutusega juht. Ja lilled ei ole lilled, vaid üks element suures süsteemis, mille reegleid nad peavad järgima, kui õitseda tahavad.

Admin: Teate, veame kihla. Kui teil on õigus ja kogu see lillelugu lõpeb skandaaliga, võtan mina kogu vastutuse enda peale. Kui aga ikebana meie külalisi ja partnereid rõõmustab ja kui nad imetlevad, kui hästi me täbarast olukorrast välja tulime – siis olen ma valmis avalikult kogu au teiega jagama!

Turvamees 3:  Turvakontroll. Teie dokumendid, palun.

Pro:  Kas te ei tunne mind? Ma olen kogu selle ürituse projektijuht.

Tm3 (muheleb):  Jah, ja pealegi üleaedne suvilakooperatiivist, kuigi vaevalt te mind mäletate, ma olin laps, kui te mind viimati nägite. Aga töö on töö.

Pro:  Aa. Jajaa – Jüri! Ükskord sa ju... (hakkab naerma) ... hea küll, olgu peale. Kuidas sul läheb?

Tm 3:  Jah, ükskord ma ju kõndisin teie aeda, kus te maja taga ihualasti päikest võtsite. Vahtisin teid ja ütlesin midagi õige vänget.

Pro:  Ütlesid, ütlesid.

Tm 3:  Mis ma olin – üks viieaastane?

Pro: Ja siiamaani meeles!

Tm3:  Noh, esimene kogemus ikkagi.

Pro:  Jah, sul läks isegi pisinatuke nagu kõvaks.

Tm3:  Teilgi siiamaani meeles.

Pro:  See ju oli nii naljakas! (Eleegiliselt:) Ohjaa... (Raputab end nostalgiast lahti.) Noh, hüva, siin on mu dokumendid, kord on kord.

Tm 3:  Tänan. (Heidab pabereile vaid formaalse pilgu, ulatab need tagasi:) Palun.

(Turvamees 4  on samal ajal kontrollinud Administraatori dokumente.)

Tm3: Kuhu  s e e  koridor viib?

Admin (kiiresti:) Ainult istungisaali juurde. See on lõunavaheajaks tühjendatud ja suletud.

Tm3:  Hea küll. Head päeva jätku.

(Turvamehed liiguvad edasi, istungiruumi suunas pööramata.

Administraator ja Projektijuht silmitsevad teineteist. Siis pöörab Projektijuht  pilgu ära ja läheb edasi.)

II, 17.

Staabis.

Ühe monitori ekraanile ilmub järsku suures plaanis musta kapuutsi ja maskiga nägu.

Vaatlusisik:  Vaadake sinna.

Turvaülem:  Oo. See on kolmas sissepääs, see on meil päris korralikult kaetud. (Mikrofoni:) Kolmas, kolmas, on teil probleeme?

(Nägu ekraanil kõneleb midagi vihaselt ja teeb lõustu.)

Uksevalve hääl:  Üks püüab meid veenda, et tal on jumalik ja inimlik õigus hoonesse sisse pääseda, ja et poolte maailma riikide presidendid on sead.

Vaatl (turtsatab omaette): Ainult?

(Tema tõlk tõlgib selle ruumisviibijaile, mispeale Vaatlusisik annab talle omavahel joviaalselt märku, et seda polnuks vaja.)

Tur:  Kuidas ta hooneni pääses?

Hääl:  Mis sa arvad? Mõni lihtsalt ei saa oma ülesannete kõrgusel oldud. Järgmisel korral võiksime küll ennast tänavatele pakkuda.

Tur: Hea küll, hea küll.

Vaatl:  Kriitiline suhtumine politseisse, mis? Noh, üks või paar väiksemat läbimurdu on tegelikult normaalne. Ja ustel on juba teie omad.

Tur (mikrofoni): Kui teil on keegi suhteliselt vaba, konvoeerige see peletis politseisse.

(Monitoriekraanil on näha, kuidas turvamehed asuvad meeleavaldajat minema toimetama, aga see pistab keelt näidates jooksu. Eemalt viskab ta midagi kaamera poole. Käib plärtsatus ja ekraan kattub laialivalguva sogaga.)

Vaatl:  Tomat. Klassikaline menüü. Näib, et lõuna veel kestab.

Tur: Varsti lõpeb.

II, 18.

Istungiteruumis. Meditatiivne muusika mängib jälle. Loengrin üritab keskenduda.

Loengrin:  Senmu-san, Sen-no-Rikyu-san,

                  kurvastuse ja kahetsusega

                  pean pöörama ära

                  teie õilsatelt teedelt.

                  Lõunaaeg saab otsa,

                  mulle määratud aeg saab otsa,

                  pealegi igas hetkes

                  on kümneid ründajaid.

                  Ei suuda ma, kuigi tahaksin,

                  enam rajada seda, mis üllaim,

                  ei isegi juhuslikkuse ilu

                  enam kinnistada ma jõua.

Bruno (tõlgikabiinist, läbi tropi, mis tal suus): Mmmm-mmmm-õõmmmm-õõmmmm....(Raputab kabiini. Ta mõmin kostab valjult, sest kabiini mikrofon on sisse lülitatud.)

Loen  (läheb ja püüab kahe käega täiel jõul kabiini  paigal hoida):

                   Ja kas tohiksingi ma seda?

                   Siin hullus, kärsitus, poolroiskund maailmas

                   kandku see kõrge kunstki

                   purustuse ja rooste märke.

                   Nüüd pöördun ma sinu poole,

                   Teshigahara-san,

                   moodsate stiilide isa,

                   et sa õnnistaksid mu kätt.

                   Niikuinii

                   ongi mu õitest suur osa

                   närbumas, ja mu okstest

                   nii mitmed murdunud.

Bru:  Mmmmmm-mmmmmm-õõõõõõõõõõ....

Loen (avab kabiini ukse):  Hea küll, tule välja. Lõpuks töötan ma ju ka sinu heaks.

(Tirib käputava Bruno välja. See ajab end vaevaliselt püsti. Osa ta polstrist on rebenenud. Võrreldes oma esimese ilmumisega  on ta sasitud ja bravuurita. Ta osutab mõmisedes oma suhu topitud tropile.)   

Loen (võtab tal tropi suust): Ainult vaiki ja ära ennast reeda. Reeglid on endised.

(Bruno pöörab talle selja ja eemaldub temast solvunult, ajades suud ammuli ja väänutades nägu, et vabaneda lõualuude krambist. Istub eemale, selg Loengrini poole. Ühe laia suuammutamise ajal lähevad tal lõualuud paigast, suu jääbki ammuli. Loengrin seda ei märka. Bruno üritab ise asja paika seada, julgemata siiski teha enda kallal jõulisi liigutusi. Loengrin samal ajal asub rajama uut kompositsiooni, valides selleks välja eeskätt kannatada saanud lilli ja oksi ja neid ka meelega juurde lõhkudes.)

Loen:  Kui hea, et mu vend on taibanud,

           kui vajalik on vaikus,

           kui hea, et ta enam ei pillu

           oma kiusakaid küsimusi ja märkab

           pidada suu kinni.

Bru (ammulisui, hirmunult): Aaaaaaaaaaaaaaa.....

(Bruno on oma õnnetuses vastu tahtmist siiski sunnitud Loengrini juurde minema, näitab talle oma suud.)

Loen: Oh jumal.

(Loengrin võtab väriseval Brunol lõuapäradest tugevasti kinni ja tõstab need paika. Bruno suu plaksatab kinni. Samal hetkel Loengrin võpatab ja vaatab oma kätt – sellest tilgub verd.)

Loen: Sa hammustasid mind?

Bru:  Ei-ei. Sa niikuinii ei usu, aga selle  (osutab L haava) tegi klaas. See on klaasikillust. Vaata, sul on kindlasti klaasist pind käe sees.

Loen:  Jälle see... (Uurib siiski haava.) Pole siin mingit kildu. (Paneb haava plaastriga kinni.)

Bru:  No siis kukkus siia maha, ole ettevaatlik, et jalga ei astu. (Otsib põrandalt. Pominal:) Ma nii kartsin, et kõik mu nägu läheb puruks.

Loen:  Sa hammustasid mind, sa hammustasid kätt, mis sind just parajasti aitas. Aga jumal sinuga. (Keerab muusika  veidi valjemaks ja hakkab suutraid retsiteerides tööle.)

Bru: (ikka põrandal käputades ja klaasikildu otsides; mõne hetke pärast):  Millega sa õigupoolest selle korteri eest maksidki, mul on meelest läinud?

Loen:  Mis korteri?

Bru:  No selle. Vaatega alla orgu. Üle lille hiilguse.

Loen:  Selle kosu, mille ma ära päästsin? Selle sain muidu.

Bru:  No midagi pidid sa ometi maksma, et ta muidu saada?

Loen:  Kas me räägime ikka samast asjast? Mõtled sa seda, mille kaks kõige parema vaatega tuba on sinu kasutada?

Bru:  Jube kõledad ja külmad. Ja kummitusi täis. Selliste eest riskida, oma hea nimi ohtu seada - - -

Loen:  Küsi kelle käest tahes, kas see oli midagi lubamatut. Peale nende muidugi, kes ise ilma jäid.

Bru:  Ei noh mina küsin ikka sinu käest, teised on kaugel. (Leiab põrandalt klaasikillu.) Ahhaa! Vaata –  o n   klaasikild. Pikk ja terav kui nõel.

Loen (häirimatult): Pane sinna lauaservale.

(Bruno sobitab kildu oma näole ja kaelale, viimaks arvab leidvat koha, kust see pärineb.)

Bru:  Kas sul universaalliimi on?

Loen:  Ei ole.

Bru:  Enda jaoks on sul kõike, minu jaoks mitte liimigi. (Rebib oma polstrist väikse tüki, mähib klaasikillu hoolsalt sellesse ja peidab oma riiete alla.) Ja kuhu sa selle vigase rauga matsid? Mulle võid ju ometi öelda.

Loen:  Midagi taolist pole kunagi olnud.

Bru:  Matmata jätsid või? Tänini maa peal? Oi heldus!

Loen:  Ma pole iial leidnud mingit vigase rauga laipa, mida matta või matmata jätta. Veel vähem ise tapnud.

Bru:  Maja seal metsas süttis rauga hooletuse tõttu pliidi alt kukkunud sädemest ja vigase jalaga rauk ise põles une pealt sisse. Politseiuurija järeldus. Vald mattis söestunud laiba maha. Mets ja maa said sinule. Pärijad endast ei teatanud. Sinu versioon. Sa maksid valla ja notari kinni.

Loen:  Sa eksid kahes detailis. Tõsiseid pärijaid polnud. Olid hangeldajad, kellele tont teab mitmenda astme pärija, totaalselt  pätistunud tüüp, oleks kõik üle annud.

Bru:   Majariismed, maa ja metsa.

Loen:   Majariismed, maa ja metsa. Teiseks - -

Bru:  Eriti metsa.

Loen:   Eriti metsa. On sul aimu, kui palju ma oma kunstile peale maksan?

Bru:   Lollus. Kes seda vajab.

Loen (valjemalt kui vältimatult tarvis):  Lollus. Ja teiseks, nii vana inimese puhul, pealegi kui ta ise hukkus, ei saa rääkida hooletusest. See on sündsusetu.

Bru (kiledalt): Haa, haa, haa! Tema räägib sündsusest! Tema, kes leheneegreid määrib, et seltskonnaveergudele pääseda! Tema, kellel on terve armee klakööre, kes talle plaksutavad, ja teine armee haisuloomi, kes konkurente mustavad! Tema, kes iga harimatu kaupmehe taguotsa lakub, et saaks teda pronksi valada! Tema, kes vagamehe näoga uute trendide puhul käsi lahutab ja samal õhtul noorteklubides konservatiive kirub!  Millal sa viimati oma ema seegis vaatamas käisid?

Loen:  Kõrgeima astme hooldekodus! Ja sa tead, et mu ema on surnud. Jäta vähemalt surnud rahule..

Bru:  Nüüd on ta surnud jah.

Loen:  Kõik me oleme surelikud.

Bru:  Just. Kõik me oleme surelikud. Kõik me oleme surelikud. Kõik me oleme surelikud.

Loen: Ebainimlik olnuks tal lasta virelda seal kitsas ja läppunud urkas - -

Bru:  - - mida sa vajasid oma ateljeeks - -

Loen:  - - kui mu pere ja mu töö enam ühe katuse alla ei mahtund - -

Bru: - - ja su naine su välja viskas, sest sa laste jaoks raha ei andnud ja teda tööle ei lasnud. Ebainimlik, haa, haa! Sündsus ees, inimlikkus taga, ei tea mis järgmiseks tuleb!

Loen (läheneb talle; sõbralikult):  Vennas - - -

Bru:  Tädipoeg. Mitte rohkem. Ära tule.

Loen:  Olgu pääle. Me oleme mõlemad väsinud, eks. Sellegipoolest ei lähe me ju veel katki. Ei sina, ei mina. Ma tean.

(Bruno taganeb umbusklikult, näpib järgneva jutu ajal närviliselt lilli ja oksi laual.)

Bru:  See vabadusvõitleja, kelle vastu sa omal ajal tunnistasid, kui sul oli vaja oma eskiise välismaale saata. Sa pole talt andeks palunud.

Loen:  Viis-kuus aastat laagris intelligentsete kaaslaste hulgas ja nüüd parlamendiliikme palk ja pension. Pole paha bilanss.

Bru:  Tal oli pea hall, kui ta sealt pääses.

Loen: Nagu minulgi siin.

Bru: Sul ei ole.

Loen: Ma värvin! Ma eelistan pakkuda inimestele positiivset vaadet. Äsja tahtsid ta sõbrad mult tellida tema portree – talle sünnipäevakingiks. Veensin nad ümber. Ta ehk oleks selle tagasi lükanud. Aga sõbrad vist arvasid, et ma ootan suuremat honorari kui neil pakkuda oli. Igatahes nad lahkusid kuidagi solvunult.

Bru:  Kõik asjad saab ju selgeks rääkida.

Loen:  Ei saa, kas tead. Pole saadud. (Vahetab tooni.)  Ma vaatan, sa tunned mu taimede vastu huvi.

Bru (kohkub, laseb taimed käest):  Oi ei, ei. Ma kogemata.

Loen:  Miks mitte. Tee proovi. Ole julgem. Näe.

(Võtab ühe lille ja heidab selle eemalt elegantse kaarega, varreots ees, kompositsiooni hulka.)

Loen:  See on “nageire”, heitestiil. Meisterlikult tabatud juhuse ilu. Oli aeg, kus Jaapanis oskasid seda kõik,  keisrist  lõbutüdrukuni. Seekord ma pidin sellest loobuma, aga see meeldib mulle. (Heidab veel ühe lille.) Nüüd on sinu kord.

Bru:  Ei, mina ei taha. Mina ju tean, kui kole on katki minna. Lilled on õrnad.

Loen:  Võta. (Paneb ühe lille Bruno peopesale, surub ta käe kokku.) Ja nüüd – (Juhib Bruno kätt. Lill lendab läbi õhu ja lõpuks maandubki kuidagiviisi kompositsiooni hulgas.) Noh, vaata kui ilus.

Bru (tänitavalt):  Ilus, ilus, ilus. Pähh. (Läheb ja võtab oma lille kompositsioonist välja.)

Loen:  Mõni koguni ütleb, et ilu päästab maailma.

Bru (väristab end üle kogu keha:) Kui teada tahad, siis mul on külm.

Loen:  Kõigi nende su polstrite sees?

Bru:  Need pole sooja pärast.

Loen:  Jah, need on sul ju sellepärast, et keegi sind soendama ei pääseks.

Bru: Päästab maailma! Mille käest ta selle päästab? Ja mis hea pärast üldse? Et ma siin külmetaksin ja katki läheksin.

Loen:  No kuule nüüd, tädipoeg. (Võtab tal ümbert kinni, paneb istuma, istub ise ta kõrvale, tõmmates ta enda vastu, räägib rahustavas unejututoonis, samas kui muusika on vaibunud vaevumärgatavaks taustaks.) Jah, tõesti, ma olen  teinud trikke ja mahhinatsioone, tõesti võib öelda, et kõik see tühine sündsus, armetu inimlikkus ja igapäevane kaos ajaks mind ainult naerma, kui ma nendega arvestama ei peaks, et ükskord nad ületada. Kõigi heaks ületada. Võibolla olen ma sitem kui kõik teised, võibolla siiski etem, aga igatahes pole ma ennast mitte ise selliseks sünnitanud. Tead, Bruno, mulle on antud üks aimdus kõiksuse suurest korrapärasusest – korrapärasusest  ja rahust, ja selleni pean ma jõudma, olgu või nui neljaks, sest see on ka minu jaoks!

(Bruno on end talle kössitades lähemale surunud, pea talle õlale pannud.)

Kas see ka ei soojenda sind, et ma sulle kõik nõnda ära räägin, kõik oma unistused?

Bru (liikumatult, mugavledes):  Mis selle plika nimi oli?

Loen(jäigastub; teab juba, millest jutt):  Kelle?

Bru:  Kelle sa aborti tegema saatsid, aga oma maine pärast salaja, kuigi sa olid kuulnud, et su arstist sõbramees pole selle töö peale teab mis mihkel, ja kellel pool loodet sisse jäi ja lõpuks tuli emakas kõige täiega välja lõigata, kaheksateistaastasel tüdrukul, ja kes selle peale ogaraks läks ja ennast oksa tõmbas, jumal tänatud et juhtus lastekodust olema ja polnud emmet, kes õigust nõuaks, ja sa  ütlesid endale, et sina pole iga lollaka valvur, kes sinu koikusse ronib ja pille ei mõista võtta.

Loen:  Ja kas ma siis olen või? Soovimatu rasedus – tänapäeval!

Bru:  Ma küsin ainult, mis ta nimi oli.

Loen:  Jah, ma mäletan tema nime, aga siia see ei puutu..

(Tõuseb järsult ja jatkab tööd. Muusika valjeneb.)

B (upakile vajunult): Mäletab, aga ei taha mäletada. Ei mäleta, ega tahagi mäletada. Ei tahagi ja ei mäletagi. Ei tea, kas tüdruk ise veel mäletab. Oma nime. Vaat seda ei tea. Ja kumb tolle arsti advokaadi maksis, ikka sina või tohtrike ise?

L (jäigalt ja kõmisevalt):  Külmeta edasi.

(Muusika valjeneb veelgi.)

II, 19 .

Kuskil koridorides. Turvamees 2 konvoeerib Klaarikat staabi poole, hoides tal püstolitoru seljal.

Klaarika: Kuidas sul üldse tukk on? Sul ei tohi tukki olla.

Turvamees 2:  Ei mölise. Mul on eriluba.

Kla:  Sinul? Räägi oma vanaemale! Staabis klaarime.

Tm2:  Ei mölise.

Kla: Sul ei tohi tukki olla. Sa ei saa mind staapi viia, muidu oled ise vahel.

Tm2:  Ei mölise. Marss-marss.

Kla (mikrofoni:) Hallo. Staap. Staap.

Tm2:  Vait, lirva! (Lülitab ta saatja välja.)

Kla (jääb seisma):  Passi siin, kui tahad, mina lähen vetsu.

Tm2 (kargab tema ja tualettruumi ukse vahele): Kannatad.

Kla (röögatab): Eest ,või /piiks!/un su täis!

(Vajub rinnaga peale, nii et Turvamees lasebki ta läbi, kuid püüab talle siis järele trügida.)

Tm2:  Oota, ma tulen ka.

Kla: Santide oma on kõrval! (Lööb ukse kinni, kuulda on riivi raginat.)

II, 20.

Teises koridoris. Turvamees 1, Pilleken ja Jedermann  on teel sööklast istungiruumi poole.

Jedermann räägib vahetpidamata midagi omas keeles, samal ajal hambaorgiga hambavahesid puhastades. Pilleken vastab talle. On võimalik mõista, et Jedermann on erutatud ja mõistmatu, Pilleken aga püüab teda võltsilt rahustada.

Turvamees 1:  Mida ta räägib?

Pilleken:  Oh, ta selgitab oma ettekande teese, et mul pärast kergem tõlkida oleks.

Tm1:  Aga miks ta minu peale näitab?

Pil: Ta ütleb, et tegelikult pole ta ettekanne keeruline, vaid et isegi teie oleks suuteline sellest aru saama. Oi, vabandust, ma tahtsin öelda - - -

Tm1(karmimalt):  Miks ta jutus korduvad sõnad koridor, lift, kafee?

Pil:  Ta võrdleb oma mõttearendust liikumisega kuskil suures hoones, selle eri korrustel ja erinevate funktsioonidega ruumides.

Tm1:  Stopp – miks te nüüd sinna pöörasite?

Pil:  Me peame hr. Jedermanniga kiiresti istungiruumi jõudma, et enne algust tekst läbi vaadata.

Tm1: Sinna me just lähemegi. See on kõige otsem tee.

Pil: Ei, uskuge, mina tean lühemat. Te võite rahulikult oma postile tagasi minna, ma tunnen siin kõiki käike.

Tm1 (resoluutselt):  Mul on käsk see härra oma käekõrval istungiruumi viia. Ükskord teda juba juhatati valesti, ja on karta, et mitte kogemata.

(Jedermann on jäänud nende sõnavahetust jälgima ja küsib nüüd Pillkenilt ilmselt, milles asi. Pilleken seletab talle midagi pikalt ja keerutades, püüdes selgeks teha, et tema valitud tee oleks õigem. Jedermann vaatab üht, siis teist, siis raputab Pillekenile pead ja näitab turvamehe poole – usaldan teda. Turvamees on võidukas; jatkatakse teed.)

II, 21.

Turvamees2 on naiste WC ukse taga ootamas. Läheb närviliseks, lõgistab ust, siis taganeb paar sammu ja tulistab oma summutajaga relvast ukseluku puruks. Lööb jalaga ukse eest. Potile püsti roninud Klaarika püüab end parajasti  laealuse aknani vinnata. Turvamees tormab ligi, tõmbab ta alla. Küllalt tasavägine rüselus.

Turvamees 2 (hingeldades): Kardad staapi, jah? Kardad karistust? Noh, sel juhul (piiks!piiks!piiks!) minuga, siis pääsed!

Klaarika: Sina  (piiks!) juba ühe heaga ei lepi! Enne (piiks!), pärast ikka staap! Kiimakott ja pugeja, nagu sa oled!

Tm2:  Sa raibe, ma mõtlesin viisakas olla ja küsisin ilusti!(Hakkab tal pükse alla kiskuma.)

Kla: Sina (piiks!piiks!) minust juba jagu ei saa!

(Rüselevad ja sõimlevad.)

II, 22.

Turvamees 1, Jedermann, Pilleken.

Pilleken:  Oi. Härrad vabandavad. Palun oodake mind siin üks hetk. Ma kardan, et lõunamenüüs oli midagi, mis - - - Vabandust. (Tõlgib selle ka Jedermannile, ise juba külgepidi väljakäigu ukse vahel.)

Jedermann (väljendab viisakat mõistmist, peatub ootama, pakkudes Turvamehele suitsu)

Turvamees 1:  Preili, te võite täitsa rahulikult minna ja jäädagi. Nagu öeldud, viin mina härra kohale.

Pil:  Oi teate, palun oodake siiski. Ma... ma kardan, et ma ei oska üksi järele tulla.

Tm1:  Te pidite ju kõike seda maja läbi ja lõhki tundma.

Pil:  Jah, aga praegu on  mul natuke paha, ja siin on ümberehitusi ja - -

Tm1:  Ma kutsun teile abi. (Mikrofoni:) Hallo. Staap.

Pil:  Ei-ei-ei, mis te nüüd, see läheb üle. (Astub Turvamehe juurde, liibub tema vastu.) Ja ma ei mõista üldse, kuhu me kiirustame. Vaheaega ju pikendati.

Tm1:  Vaheaega lühendati. Mitte ei pikendatud.

Pil:  Enne lühendati, pärast pikendati.

Tm1: Sellest ei tea ma midagi.

Pil (võrgutab): Arvan, et sa ei tea veel pooli asjugi siin ilmas. Ma lõpetan siin täna kell üheksa õhtul, aga sina?

Tm1:  Noorik, ära tembuta, ma näen sind läbi. Sa pole mingi seksihull, sul on tagamõte.

Pil:  Sind nähes läheks iga naine seksihulluks.

Tm1:  Labane jura.

Pil: Noo, noo, noo... (Puudutab Turvamehe intiimseid tsoone.)

Tm1:  Hoiatus: ma lasen su tausta kontrollida. Paremal juhul kaotad töö, halvemal lähed vangi.

Pil: Aga sina ju aitad mind.

Tm1: Ära loodagi.

Pil (jatkuvalt manipuleerides): Tegelikult sa oledki mulle eikeegi ja mul on vastik sind puudutada, tegelikult ma vihkan iga naist, kes käitub nii nagu mina praegu, ja tegelikult ongi mul tagamõte, nii suur tagamõte, et sinusugune väike tõusik seda iialgi ära ei arva. Sinu mõte ei lenda kõrgemalt kui see, et kas ma nüüd lasen praegu sellel libul endal paugu lahti nühkida või parem teenin tunnustust ja annan ta enne üles kui hilja. Klassikaline südame ja kohusetunde konflikt, ainult et südame asemel on (piiks!) ja kohuse asemel karjäär.

Tm1:  Nühi, nühi, libu. Üks eesmärk ei välista teist.

Pil (solvub tõsiselt; pigistab mehe hella kohta järsult ja valusalt): Siga!

Tm1 (karjatab ja lükkab ta jõuga eemale, nii et tüdruk kukub): Siga!

(Jedermann on kogu selle dialoogi ajal püüdnud neile mitmes keeles selgitada, et aeg lendab ja et ei ole kohane töö ajal kõrvaliste asjadega tegelda. Tema jutus korduvad sõnad aids, konverents, kondoom, globaalne integratsioon, provokatsioon, skandaal, moraal....)

Tm1 (Jedermannile):  Let’s go. Schnell, schnell.

Pil (end üles ajades,, vaatab kella):  Kolm minutit võitsin siiski juurde.

 

II, 23.       

Staap. Kõik juhtisikud. Monitoride ekraanidel madin ja sebimine hoone sissepääsude juures, mida Turvaülem valvsalt jälgib, andes aegajalt vaikselt korraldusi.

Vaatlusisik:  Kui kaua vaheaeg veel kestab?

Projektijuht: Üheksa minutit. Kui sööklas kõik laabub, ei pikendata.

Vaatl: Andke siis palun üks turvaja, kes meid istungiruumi viib.

Projektijuht, Administraator, Turvaülem (kõik korraga:)  Ma saadan teid ise.

Vaatl: Jätke nüüd! Lihtsalt määrake keegi. Mina oma naha pärast ei karda, aga mul on keelatud kaitsjata liikuda.

Pro (seab ennast nii, Administraator Vaatlusisiku juurde ei pääseks; monitoride madinat osutades): Ohutum oleks, kui kuulaksite istungit siinsamas raadio teel.

Vaatl: Mul on kohustus vähemalt ühte istungit vahetult jälgida. (Vaatab monitore.) Pole viga, pole viga. Päris kõvad poisid teil. (Turvaülemale:) On teil veel neid hapukurke?

Tur:  Oo jaa, palun väga.

Vaatl:  Väga head. Ise tegite?

Tur:  Ämm. Võiksin teid tutvustada, saaksite retsepti.

Vaatl:  Oh ei, ei,  tänan, informaalsusteks ei jää aega. Kahjuks.

Pro (mürgiselt): Pealegi oleks see korruptiivne.

Vaatl (diplomaatiliselt):  Noh... kuskil piiri peal, ütleme. Muide, ükskord Balkanil leppisime tõesti ühe sealse telemehega kokku kohtumise tema... oli vist tädimehega, pipranapsi retsepti asjus. Aga paar tundi enne seda oli tädimees juba ühishauas koos kõigi oma naabritega. Nii et andku jumal teie ämmale veel palju päevi.

Hääl:  Staap. Staap. Teise külgukse juures on mees valge lipuga. Nimetab end  rahumeelsete organisatsioonide saadikuks.

Teine hääl:  Staap. Staap. Kolmanda ukse juures on rühm maskeeritud sisse, vähemalt seitse meest või naist, kurat neist aru saab, meie oleme kahekesi. Nõuavad kurat teab mida, kumminuia ei karda.

(Kõva lärm.)

Vaatl:  Noh, näidake nüüd, mis te võite. Kellel on nii head hapukurgid, see tuleb kõigega toime. Minul on aeg istungile minna.

Admin (kiiresti):  Tulge, kohe otsin teile saatja. (Väljub koos Vaatlusisiku ja tema tõlgiga.)

Tur:  Kolmas. Kolmas. Pisargaasi neile. Teine. Teine. Ei mingeid läbirääkijaid. Politsei. Politsei. Siin hoone turvateenistus. Mis te magate seal?

(Lärm tugevneb. Mänguplatside kohale tekib kolm suurt ekraani: ühel on valge lipuga läbirääkija, teisel jõuk mustades kapuutsides, varjatud nägudega tüüpe, kolmandal, mis jääb nende vahele, väiksekasvuline liikuv mees, kes erksalt jälgib teiste dialoogi ja tegevust ning hüppab kord ühe, kord teiste juurde.)

II, 24.

Ekraanidel.

Läbirääkija:  Te eksite kõigi tavade ja seaduste vastu, kui te läbirääkijat läbi ei lase. Ma tulin siia, et kinnitada: meil pole midagi ühist huligaanide ja vandaalidega.

Turvamehe hääl:  Väga hea, väga hea.  Minge siis ilusti koju.

Läb:   Me taotleme konverentsil osalejatega rahumeelseid dispuute ja meie seisukohtade ärakuulamist.

Tm hääl:  Järgmine kord.

Läb:  Järgmine kord on juba hilja.

Tm hääl:  Siis tapke end ära, kui tahate.

Mees keskmiselt ekraanilt (dr. John) (on hüpanud läbirääkija ekraanile, võtab ta valge lipu):

Lubage... Kui see mees (osutab läbirääkijat) ütleks teile, et ta on arst, kelle patsient, kes viibib selles hoones, vajab kiiresti abi - - -

Tm hääl:  Hoones on küllalt arste.

Dr. John:  Aga on erandjuhtumeid.

Tm hääl:  Neid on arvestatud.

Dr. John:  See on võimatu. Ilmvõimatu! Kunagi ei saa - -

Maskeeritud siss II ekraanilt:  Mis te ingute sääl, kui tahate midagi, tulge meiega.

Läb (turvameestele):  Kuulete? Te sunnite meidki ektsessidele!

Turvaülem: Teine. Teine. Ei targuta seal, uks lukku, signaalid peale ja marss-marss kolmanda juurde.

Tm hääl: Kuulen.

Maskeeritud siss (II ekraanil, kus kõik raevukalt silmi hõõruvad):  Mehed! Naised! Taandume viis sammu ja siis ründame. Kes läbi murrab, teab ise mis teeb, kõik on õige.

Dr. John (oma ekraanilt):  Neil on tugev kaitse, ma olen arst, ma tulen koos teiega.

Siss:  Me oleme ise arstid!

(Sissid toovad lagedale raudlatid ja ketid.)

(Läbirääkija oma ekraanil murrab pateetiliselt pooleks valge lipu varre, heidab selle oma jalge ette.)

Läb (sissidele):  Ma tulen teiega.

(Sisside juht viskab talle tagantkätt musta maskeerimisrõiva, mida dr. John oma ekraanil hüppab kinni püüdma. Samal hetkel röögatab sisside juht rünnakukäsu ja rühm tormab atakile. Pimendus. Ooperlik rünnakumuusika.)

III osa: “Inimene?”

III, 25.

Moderaatori hääl (pimeduses, taustaks lauanõude kolin ja kõnekõma):  Daamid ja härrad, kolleegid, loodetavasti on kõik nüüd jõudnud kõhu täis saada ja me võime jatkata oma tööd. Aitäh kokkadele, aitäh neile, kes meile need maitsvad road serveerisid. (Aplaus.) Kaks teadet. Õigemini kolm. Esiteks, nagu märkate, valitseb hoones hetkel pimedus. See puudus, nagu mulle just öeldi, kõrvaldatakse veel enne kui me oma tööruumi jõuame. Teiseks: selleks et sinna jõuda, liigume kõik koos, meie ees ja taga on abilised laternatega. Nagu jaaniussikesed põhjamaa nurmedel. Kolmandaks: nagu mõned ehk juba tähele panid, jõudis ka härra Jedermann kohale, ta loobus sangarlikult magustoidust, et koos tõlgiga oma ettekande täiendused läbi vaadata (Aplaus.) – niisiis on kadunud kõik kahtlused selles, et saame oma õhtupoolikusest päevakorrast kinni pidada. (Aplaus.)

Jedermanni hääl (mitmes keeles järjest):  Vabandust, kolleegid. Kuna mu tõlk mind teel tööruumi maha jättis ja keegi teine mu keelt ei mõista, olen sunnitud oma ettekande ära jätma. Kus on mu magustoit?

(Naer, hõiked.)

Moderaator:  Hea küll. Kuni vool taastub, andke hr. Jedermannile ta puding ja me arutame, mis keeles ta võiks oma ettekande pidada, ilma et keegi solvuks.

III,  26.

Järsult lülitatakse sisse väga ere valgus ja väga vali meditatsioonimuusika.

Istungiruum. Loengrin on ehitanud suure, proportsioonireeglitele vastava  kompositsiooni nii tervetest kui katkistest lilledest ja okstest, mikrofonidest, paberitest, ta on ka lõhkunud mõned toolid ja lisab just nende tükke oma kompositsioonile.

Bru (kõrge vinguva häälega muusikast üle karjudes ja rebides tükkhaaval polstrit enda ümbert):  Kõik, mis sa oled saavutanud, on saadud sohiga! Kus sa parajasti ei riku mõnd kirjutatud seadust, seal kirjutamatuid kindlasti! Kus sa eales aiaaugu leiad – ja  midagi muud sa siin ilmas ei teegi kui otsid aiaauke – seal sa sellest läbi poed ja ise võidutsed, nagu oleksid Hiina müüri maha lõhkunud! Kus sa jõuga suureks ei saanud, seal proovisid vaimuga, ja kus vaim ka peale ei hakand, seal sohi ja blufiga! Kui sa parajasti ei valeta teistele, siis valetad iseendale, ja kui sa ei valeta iseendale, mida ma muide ei usu, siis teistele seda enam! Alati vaatad sa endale kõige väiksema vastase! Sinu rahu on teesklus või tuimus, sinu häirimatus on teesklus või ülbus, sinu edu on sobing ja asjaolude kokkusattuvus! Kui sa ei oleks sündinud, oleks sündinud keegi teine, aga nüüd võtsid sina tema koha ära! Mis viga hoobelda, et oled valmis prussaka pärast tuleriidale minema, kui kõik teavad, et surnud prussakal poleks sellest ohvrist niikuinii enam sooja ega külma ja keegi ei hakka sult säherdust mõttetust nõudmagi! Mis läind, see läind, eks ole!

(Vahepeal on ruumi sisenenud arglikult ringipiiluvaid vabatahtlikke abilisi suurte paberivirnadega, kes asuvad konverentsilaudadele materjale laiali jagama, püüdlikult vältides tähelepanu pööramist ruumi seisundile ja seal toimuvale.)

Loen: Ära pinguta. Ma ei kuule sind niikuinii.

Bru:  Pane siis oma nõiamuusika ükskord kinni. Vaata, kuidas mina oma kaitsvat polstrit katkun. Tee järgi.

(Loengrin  liigub Bruno poole.)

Bru (südant rindu võttes:) Tule, tule. Tule, kui julged. Killud muide on teravad, mäletad.

(Loengrin korjab Bruno ümbert maast tema polstritükke ja paigutab needki oma kompositsiooni. Sisse ruttab Administraator. Ta krimpsutab nägu valju muusika peale ja keerab selle kinni.)

III, 27.

Administraator (Loengrinile):  Kuule. Likvideeri kõik, ja ruttu. Ei mingit ikebanat. Tal on lilleallergia.

Loen:  Kellel?

Admin:  Inspektoril. Mingit tunnustust pole meil lootagi..

Loen:  Kas sulle tundub, et mu teoses on kohutavalt palju just lilli?

Admin (jääb jahmunult kompositsiooni vahtima):  Püha jumal. Sa oled ikka täitsa segane. Need on ju nende mikrofonid.

Loen:  Ja sinu toolid. Inventarinumbrid põhja all.

Admin (märkab Brunot):  Mis prükkar see veel on?

Loen:  Minu vend.

Admin:  Jah? Vabandust. Kuidas ta siia sai? Ükskõik. Praegu ta peab siit kaduma. (Brunole.) Tulge, ma viin teid märkamatult välja.

(Bruno vaatab abitult Loengrini poole.)

Loen:  Mine, Bruno, ära karda. Oota mind pargis. (Administraatorile:) Ole temaga... õrn, palun. Ta ei ole päris terve.

Admin (Brunot silmitsedes):  Saan aru.

(Administraator ja Bruno hakkavad minema, kuid samas lendab uks ristseliti lahti. Bruno kiljatab ehmunult, surub end vastu seina. Sisse sööstab Projektijuht, kes Loengrini nähes ilmutab kergendust.)

III, 28.

Projektijuht: Meister. Ma palun südamest vabandust kõige eest,  mis ma siin enne ütlesin ja tegin. Ma - - -

Loen: Kas te räägite minuga?

Pro:  Teiega, meister.

Loen:  Mina olen aferist.

Pro:  Jah. Ei. Palun südamest vabandust. Ma olin stressis. Endast väljas.

Loen:  Praegu ei ole?

Pro:  Ei ole. Praegu ei ole kohe üldse. Praegu on kõik väga hästi. Väga hea, et te mind ei kuulanud ja oma töö valmis tegite.

Loen:  Ma just otsustasin ta maha võtta.

Pro: Ei! Ei! Mispärast? (Alandab häält.) Teate, ma ütlen teile ausalt, ainult teile, et te mõistaksite. Meie partnerid ja külalised on häiritud mässajate lärmist ja voolukatkestusest, pealegi juhatas keegi aferist peaesineja söökla asemel roiskveekeldrisse ja üks tõlk on kadunud. Me peame neid kompensatsiooniks üllatama millegi positiivsega. Nüüd te teate oma hinda, aga ma loodan, et te meid liialt ei nööri.

Loen: Vaevalt et on piisavalt positiivne näha oma hinnalist tehnikat säherduses mittesihipärases kasutuses.

Admin:  Ja istuda tooli asemel prahti täis põrandal.

Pro: Aa, administraatorihärra ka siin. Noh, need teie toolid... Mikrofonid (kõhkleb)... mikrofonid võiks tõepoolest... (Hakkab mikrofone kompositsioonist välja võtma.)

Loen:   Pidage. See on kunst.

Admin:  See on kitš. Allergeenne kitš.

Loen:  Projektijuhil, kes esindab üldsust, on vaja, et see on kunst.

Pro:  Aga neid mikrofone on mul ka vaja. Maestro, kas te ei saaks seda pisut ümber teha? Oma käega?

Loen:  See nõuab keskendumist, aga aeg on läbi.

Pro:  Kümme prossa lisa.

Loen:  Millele? Mul pole teiega mingit diili.

Pro:  Teeme lepingu.

Loen:  Millal?

Pro: Pärast. Me elame nüüd maailmas, kus ka sõna maksab – kas te seda veel ei teagi? Niisiis, praegu te hakkate oma teost teisendama, külalised tulevad ja saavad osa teie loomeprotsessist. Suurepärane. Mis veel? (Laseb pilgul ringi käia, märkab Brunot.) Oo. Kloun. Väga hea. Karnevaliesteetika. Mida te oskate, peale selle et te nii tobe välja näete, heas mõttes muidugi?

Loen:  Jätke ta rahule, ta on haige.

Pro:  Loomepalavik. Teate. Minge neile koridori vastu, hõikuge ja naljatage ja kutsuge nad heatujuliselt siia.

Bru:  Mina?!

Pro: Minge, minge,  pärast tuleb leping ka. (Nügib Brunot ukse poole.)

Admin ja Loen:  Ettevaatust!

(Uksest tormab sisse maskeeritud siss. Nad põrkavad Brunoga hooga kokku. Bruno puruneb klirinal. Üldine kohkumus. Siss lükkab kapuutsi peast ja osutub dr. Johniks. Ta kükitab kildude kohale, pea norus, siis tõuseb aeglaselt püsti ja otsib pilguga üles Loengrini, kes uskumatul ilmel läheneb.)

III, 29.

Loen:  Doktor...

John:  John. Lihtsalt John. Ma helistasin teile, aga te ei vastanud.

Loen:  Ma...

John: Tahtsin teile teatada pikaajalise uuringu tulemuse. See on täiesti erakordne kaasus. Teie tädipoeg oli tõepoolest klaasist. Minu praktikas pole midagi taolist veel olnud.

(Loengrin põlvitab  kildude juurde, puudutab neid ettevaatlikult käega.)

John: Milline rumal juhus. Tunnen teile südamest kaasa, meister. Olen ka ise väga kurb, sest kuigi teie ainulaadse sugulasega oli mul kõike muud kui lihtne, jõudsin temasse tõsiselt kiinduda. (Vaatab ringi.) Siin on kindlasti seaduseteenreid. (Sirutab oma käed ette.) Arreteerige mind kui vägivaldset sissetungijat ja kui oma patsiendi tahtmatut hävitajat.

Projektijuht (hakkab toibuma): Oodake ometi, mis te etlete. Siin politseinikke ei ole, kõik nad on tänavatel. Kannatage. Praegu on vaja - - -

(Koridorist hakkab kostma moderaatori ja Jedermanni kahehäälne laul – Toreadoori marss, saateks konverentsiosaliste jutt ja naer.)

(Projektijuht ja Administraator lükkavad ukse kinni, barrikadeerivad selle. Kui tulijad jõuavad ukse taha ja tahavad siseneda, libistab Projektijuht end naeratades ukse vahelt välja; on kuulda, kuidas ta midagi reipalt seletab ja seltskonnalaulu üles võtab; konverentsiosalejad hakkavad kaasa laulma, see on kogu järgneva tummstseeni saateks. – Administaator  viipab vabatahtlikele abilistele, kes on oma paberivirnadega kes kuhu paigale tardunud, et nad tegutsema asuksid. Annab neile žestidega ülesanded kätte. Imekiiresti tiritakse ikebanast mikrofonid välja ja pannakse oma kohtadele, ülejäänud kompositsioon lükatakse kohvritesse ja korvidesse, millega selle materjal algselt kohale toodi, ja ei tea kust tekkinud pappkastidesse. Kõik see peidetakse tõlgikabiinide taha ning publikusse; mõnd abilist võib märgata mõnda paremini säilinud lille või toolitükki oma hõlma alla pistmas. Palutakse mõnel vaatajal tõusta või teistega kokku istuda ja rekvireeritakse nende toolid lõhutute asendamiseks. Põrand pühitakse välgukiirusel peaaegu puhtaks. Hoog taltub, kui järjega jõutakse ukse juurde, kus Loengrin oma venna kildude kohal põlvitab. Loengrin võtab ümbert laia kollase kanga, millega Administraator teda algselt dekoreeris, ja korjab killud sellesse. Keegi koputab tasakesi uksele. Administraator  piilub välja. Ukse taga on Pilleken.)

III, 30.

Pilleken (kergelt veinine; sosinal:) Ärge kartke, see olen mina. (Poeb sisse.) Kas jõudsite valmis, meister?

Loengrin:  Ei.

Pil (pettunult, nutma hakkamas): Ei? (Vaatab lillelaua poole, ta ilme muutub õnnelikuks, silmad suureks):  Aga jõudsite ju! (Läheb lummatuna lillelaua juurde, libistab pihkudega üle tühja laua, “modelleerib” tühja õhku selle kohal.) Kui ilus. (Vaatab Loengrini poole, tabab ta pilgu.) Kui ilus.

Loen (lähenemata; raputab eemalt Pillekenile silma vaadates aeglaselt pead ja ütleb vaevukuuldavalt, ainult temale, aga hästi selgelt artikuleerides, liigutades suud nii nagu tehakse suheldes kurtidega, et hõlbustada neil huultelt-lugemist): See pole see.

Pil (on õnnetu, vaatab pisarsilmil kord laua, kord Loengrini poole; küsib samuti artikuleerides):  Kas tõesti?

Loen (hingab paar korda sisse ja välja; siis  nagu enne):  ...Võibolla järgmine kord.

Administraator:  Kõik valmis?

(Abilised noogutavad. Administraator avab ukse.)

Admin:  Palun.

III, 31.

Heatujuline seltskond – osavõtjad, tõlgid, moderaator – valgub  ruumi ja hakkab kohti sisse võtma. Teiste hulgas on Vaatlusisik oma tõlgiga. Loengrin ootab liikumatult ukse kõrval, valmis kohe pärast kõigi sissejõudmist vaikselt välja poetuma.

Vaatlusisik:  No panite teie mind alles ootama.

Administraator:  Palun vabandust. Siin oli pisut probleeme, mida ainult mina sain lahendada. Muuhulgas lilledega, mida üks isehakanu - - -

Vaatl: Oh jaa, tänan teid. (Vaatab lillelauda.) Aga ega siis n i i askeetlik poleks ka pruukinud olla.

(Administraator otsib pilguga Loengrini. See asetab vastu tahtmist oma kompsu vaiksel klirinal põrandale, korjab maast kolm lihtsat üheliigilist  lille, mis on koristamata jäänud, ja asetab nad lihtsaimas kompositsioonis lillelauale. Viipab siis kaasakutsuvalt doktorile, kes ettesirutatud kätega ikka seina ääres seisab. Noogutab julgustavalt Pillele. Laseb doktori enda ees uksest välja, võtab põrandalt oma kompsu ja väljub.)

Moderaator:  Kolleegid, me jatkame. Härra Jedermann – sõna on teil.

                                                                Näidendi lõpp.

Aplausi ja kummardamiste vahele etendatakse järgmised stseenid:

Lisa 1

Lavale jookseb kurnatusest taaruv turvamees2, püksid rebadel, põgenedes paaniliselt Klaarika eest.

Turvamees 2:  Aitab! Aitab! Ma enam ei jõua!

Klaarika: Vinge vägistaja küll! Olgu olla veel kord!

Tu2:  Ei!

Kla:  Könn! (Äigab tal kumminuiaga üle kõhu, nii et poiss pooleks paindub, sasib ta oma õlale.) Ja nüüd staapi aru andma!

Lisa 2

Tuleb üks turvamehi suure, kaunilt kujundatud kastiga.

Turvamees: Kulleriteenistus tõi just selle kasti. Kirja järgi on saatjaks lilleseade suurmeister, kes viisaprobleemide tõttu siia ei jõudnud. Ta kirjutab, et tahtes oma sõna pidada ja ning konverentsist osavõtjaile lubatud rõõmu pakkuda, teostas ta siiski oma kompositsiooni ja saadab selle nüüd postiga.

(Kõik sööstavad rõõmsa elevusega kasti avama.)

Turvaülem:  Seis! Kõik eemale! Kaugemale, kaugemale!

(Tõmbutakse seinaäärtesse.)

Turvaülem purustab kasti veekahuri joaga. Sellest ei jää midagi järele.Pettumus- ja nördimusoiged.

Lisa 3

Tuleb üks turvamehi suure, kaunilt kujundatud kastiga.

Turvamees:  Korduskatse. Kulleriteenistus tõi just selle kasti. Kirja järgi on saatjaks lilleseade suurmeister, kes viisaprobleemide tõttu siia ei jõudnud. Ta kirjutab, et tahtes oma sõna pidada ja ning konverentsist osavõtjaile lubatud rõõmu pakkuda, teostas ta siiski oma kompositsiooni ja saadab selle nüüd postiga.

Turvaülem: Ettevaatust. See võib olla lõhkekeha. Me valgustame ta läbi, tänu meie tublidusele annetati meile suhteliselt uhiuus röntgeniaparaat.

(Kast pannakse lillelauale ja valgustatakse läbi. Näib, et selle sees olev lillekompositsioon on täpselt samasugune ülilihtne kolme ühesuguse õie seade nagu seegi, mis lillelaual. Siiski ei ole pilt nii selge, et olla täiesti veendunud. Osalised vaatavad, uurivad, vaidlevad, kuni lähevad laiali. Kast jääb lauale, Loengrini kompositsiooni kõrvale, salapäraselt kumendama.)

                                                               Etenduse lõpp.