Hea meel on, et Kalju Lepiku 100. sünniaastapäev on tõstnud tema olemise ja tegemise tähelepanu keskpunkti. Äsjane Lepiku-päev ta sünnikohas Koerus (mida mitu kanalit üle kandis ja loodetavasti ka järelvaatamiseks-kuulamiseks salvestas) pakkus mõtlemisainet ja vaatenurki edaspidisekski.
Panen siia oma tervitussõnavõtu, mis konverentsisaalis ette loeti. Luuletus, mis selles sisaldub, on ilmumas oktoobrikuu "Loomingus".
Mu varasemad kirjutised Kalju kohta võib leida raamatust "Kuldnokk kõnnib", osast "Murdumatu rukkilille laul".
Lugupeetud koosviibijad!
Eelmise aastatuhande viimase sajandi kaheksakümnendate aastate alguses andis saatus mulle võimaluse Kalju Lepikuga isiklikult tutvuda. Praegu toonast esmamuljet mälus taas-ergastades võin öelda: Kalju osutus täpselt niisuguseks, nagu ma olin teda kujutlenud tema luuletuste põhjal.
See polegi nii tavaline ega enesestmõistetav, nagu ehk arvata võiks – sageli tajud ühe või teise inimese puhul, et otsad ei lähe hästi kokku. Kalju aga, kõige oma elususe ja elavuse juures, mõjus ühtsena. Tema kehaline olemine, ilmed, hääl, vaated, rääkimised ja hoiakud, ja tema luuletused ning muud teod ja sammud andsid kokku lahutamatu terviku.
Ja see on see mulje ja äratundmine, mis on jäänud mind koguaeg saatma.
Kui nüüd Kalju suure tähtpäeva eel tehti mõnelt poolt ettepanekuid temast midagi rääkida, ütelda, siis oma varasemaid ütlemisi üle vaadates avastasin, et ei oska neile midagi lisada, veel vähem midagi tagasi võtta või oluliselt korrigeerida. Ei leia endas nagu seda vajadustki.
Ka see pole eriti tavaline – ajas ikka ju arvamused muutuvad, nagu ka kujutlus sellest, kuhu ja kuidas üks või teine varem elanud ja tegutsenud inimene, tükkis oma tegutsemise viljadega, uuematel aegadel positsioneerub.
Kaljut aga tõesti tajun kui omamoodi konstanti, samaksjäävat ja, nagu öeldud, terviklikku. Midagi, mis on lihtne, selge ja usutav, samas muutumata igavaks või tüütuks. Võibolla ütleb see midagi ka aegade muutlikkuse kohta. Muutuvad mis nad muutuvad, aga miski põhiline jääb samaks. Ja Kalju oma olemise ja tegemistega tabas selle ära, võiks öelda – sai selle kehastuseks.
Püüdsin selle oma äratundmise kuidagiviisi vormistada luuletuseks, mille siia lisan:
Hakkan ma KALJUST rääkima
kuulatan
suust tulevad samad sõnad mis
kakskolmkümmend aastat tagasi
kirjutada siis
KALJUST katsun ja vaatan
käe alt tulevad samad sõnad mis
kakskolmkümmend aastat tagasi
viimaks omaette käed rüpes
olen vait
mõtlen KALJU peale
märkan
mõtted kõnnivad samu teid mis
kakskolmkümmend aastat tagasi
kinnisilmi kui koduteel
kas saakski teisiti olla
ja mismoodi siis
ja miks
KALJU
seisab kus tema koht
paneb paika ka vaatleja
ja nõnda ongi
tõesti mingi jääaeg
peaks tulema suur üleilmline
tulema olema mööda saama
ainult see siis ära minnes võibolla
vanast harjumusest
lohistaks KALJU kaasa
saaks sellega hakkama
aga tühja
ei usu ma sedagi
ilmvõimatu
see veel puuduks
hurjuhh.
Elagu Kalju!
