Kultuurkapitali 90. aastapäeva puhul panen siia üles memuaari selle uuest elluäratamisest Eesti omariikluse taastamisel. Jutt on kirjutatud 2004. aastal Kultuurkapitali tollase juhtkonna ja Sirbi-lehe soovil ning siin pisut kohendatud.
Märkmeid Kultuurkapitali taastekkest
Kultuurkapitali
taastekitamine oli üks osa Eesti
riikluse ja õigussüsteemi taastekitamisest. Kuna tegemist oli de iure katkematult kestnud riigiga,
valitses silmapaistvalt tugev tahe taastada ka faktiliselt võimalikult ehedal
kujul okupatsioonide-eelse Eesti riikluse atribuudid, mille hulgas
Kultuurkapital oli (ja on praegugi) üks eriomasemaid. Samas tuli arvestada aja
uute nõuete, võimaluste ja väljakutsetega (seda enam, et viimastel sõjaeelse
iseseisvuse aastatel ei toiminud Kultuurkapital just kõige demokraatlikuma
seaduse järgi).
Kogu see
ülimalt huvitav teema, riigi restitutsioon pärast pikaajalist okupatsiooni ja
uue õigussüsteemi rajamine, alles ootab põhjalikku akadeemilist läbitöötamist.
Siinkohal lihtsalt mõned lühimärkmed Kultuurkapitali näitel, nähtuna tegeva
kultuuripoliitiku pilguga.
Esimene
okupatsioonijärgne Riigikogu võttis Kultuurkapitali seaduse vastu 1. VI 1994.
Eeltöö oli olnud päris pikk ja põhjalik ning oma viimastes, juba forsseeritud
faasides hõlmanud paljusid inimesi nii riigi üldist õigussüsteemi kui
rahanduspoliitikat kujundavatest institutsioonidest. Nagu öeldud, on
Kultuurkapital kui kultuuri riikliku toetamise lisamehhanism midagi küllalt
tavatut. Tuli tagada tema mahtuvus seadusandluse ja eelarvekujunduse üldisse
pilti ning kindlalt garanteerida tema toimimise erisused.
Tänu põhjalikule
eeltööle kulges eelnõu menetlemine riigikogus suhteliselt sujuvalt ja valutult.
Seadus võeti vastu teisel lugemisel pärast lühiajalist katkestust, mis osutus
vajalikuks mõne formaalse asjaolu täpsustamiseks. Samas tuleb öelda, et
toonases vältimatus seadusandlikus maratonis ei olnud kultuurihuvi just see
kõige kuumem riigikogu tulipunkt: seadus võeti vastu 35 häälega, niisiis
omajagu alla poole riigikogu liikmete osavõtul. Vastuhääli ega erapooletuid
polnud.
Kui mainin
pikka eeltööd, siis tegelikult oli see alanud juba enne iseseisvuse
taastamist. Kultuurkapitali taastamise vajadusest räägiti hooti päris
intensiivselt Eesti Kongressi kuluaarides. Tegutses töörühm, kes tutvus
põhjalikult vastavate okupatsioonieelsete seaduste ja praktikaga. Pandi kokku
eelnõusid, mis üritasid sobitada sõjaeelseid hoiakuid ja sätteid tegelike
hetkevõimaluste ja veel kehtivate, kuid üksikküsimustes kaootilist paindlikkust
ilmutavate ENSV mehhanismidega. Ma ei arva kaugeltki, et see tegevus olnuks
kasutu – märkmisväärne on juba üksnes see faktki, et riigi
taastamise eelfaasides hoiti kultuuriloome teemat pidevalt fookuses. Samas olin ma seisukohal, et õige aeg on veel ees: lagunev
nõukogude pseudoriiklus ja järjest kiiremini kollapsile lähenev rublamajandus poleks iial
midagi nii fundamentaalset välja vedanud. Ülemnõukogu viimases koosseisus tehti
samal ajal panus Rahvuskultuuri Fondi (RF)ellukutsumisele. Selle kaugemale
tulevikule eriti ei mõeldud, aga sel etapil võimaldas see operatiivselt
kasutada kiiresti väärtust kaotavat raha kultuuriliselt vältimatutel
eesmärkidel.
1992. aasta
sügisel ametisse astunud kultuuri- ja haridusministrina suunasin
Kultuurkapitali uue tuleku ettevalmistamise eeskätt sellele, et tagatud oleks
nii tema kapitaliseeritus, võimalikult laia ringi kultuuritegelaste osavõtt
otsuste langetamisest kui optimaalne side riigiga.
Otsustasime
luua Kultuurkapitali avalik-õigusliku organisatsioonina (AÕO), mis oli tollal
õige uus ja harjumatu asi. Veel tänagi pole AÕO-de (nt. ülikoolid, haigekassa,
rahvusringhääling) suhted riigiga ja avalikkuse huvidega päris paika loksunud;
ka see oleks üks päris hea akadeemilis-rakenduslike uuringute teema.
Määratlesime Kultuurkapitali võimaluse omada ja kasutada kinnisvara,
sätestasime piirid finantstehinguile. End praktikas tõestanud sõjaeelse tava eeskujul määrasime
laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiisid, millele riigikogu
menetluses lisandusid loteriitulud.
Vaidlustes kõikus küllalt laias amplituudis
arusaam tolerantsist, mille piires Kultuurkapitalil lasta arendada oma
majandustegevust (mõistagi põhikapitali kasvatamise eesmärgil). Need arutelud
käisid rööbiti samaaegselt loodava eraõiguslike fondide seaduse
ettevalmistamisega ning kohati mõjutasid teineteist. Peale jäi siiski arusaam,
et kuna Kultuurkapital opereerib valdavalt riigi rahaga ega ole ei vormilt ega
sisult eraõiguslik, ei saa talle möönda erilist riskivabadust. Seevastu
suurendati Riigikogus aktsiisidest Kultuurkapitalile suunatavat osa, mis vastas
ka minu soovile.
Kõne all oli eelmainitud Rahvuskultuuri Fondi (mis tollal
olulises osas toimis riiklike rahasüstide toel) hõlmamine Kultuurkapitalisse,
et vältida riiklike ja poolriiklike kultuurirahastute mitmekordset dubleeritust
ja killustatust. Riigikogu tahtel jäi RF siiski eraldi toimivaks, kuid muudeti
täielikult eraõiguslikuks, riigi toetust mitte saavaks fondiks, millena ta
edukalt toimib tänini. Seni RFile mööndud riigieelarvelised eraldised suunati
nüüdsest Kultuurkapitalile. Kokkuvõttes kujunes päris korralik tulemus: seaduse
jõustudes ja Kultuurkapitali tööle hakates akumuleerus piisav põhikapital
küllalt kiiresti ning esimesi väljamakseid intressidest sai hakata tegema
varem, kui algselt lootsime.
Nii eeltööde
ajal kui parlamendis oli vaidlust riigi esindatuse üle Kultuurkapitali
juhtimises. Tüüpiliselt kardeti kahte asja: boheemlaste oskamatust rahaga ümber
käia (mis tinginuks tugeva riikliku kontrolli) ja, teiselt poolt, poliitilist
survet vabadele kunstidele (mis tinginuks riigi täieliku distantseerumise).
Lisaks, nagu tavaliselt, opereeris opositsioon väitega, et ohtlik pole mitte
lihtsalt poliitiline kontroll, vaid just nimelt võimukoalitsiooni oma.
Kompromissiks (ja arvan tänini, et päris konstruktiivseks) sai, et nõukogu
juhib ikkagi kultuuriminister kui parima ülevaate omaja kultuuri rahastamise
üldpildist, ülejäänud osas koosneb nõukogu aga kultuuritegelaste nimetatud
sihtkapitalide esindajaist. Enesestmõistetavaks pidasime rahandusministeeriumi
esindaja kuulumist nõukogusse, samuti seda, et ei „suurde“ nõukokku ega
sihtkapitalide omadesse rohkem riigiametnikke ei kuulu.
Riigikogus
tehti korrektiive sihtkapitalide nimekirjas. Algselt oli kavas moodustada ka
ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, mõlemad väga suurte vaidluste
tulemusel. Riigikogu jättis need kõrvale. Algselt vabahariduse sihtkapitaliks
nimetatu sai nimeks rahvakultuuri sihtkapital – vana hea vabahariduse mõiste oli üldsusele juba
liiga võõraks jäänud. Kõrvale lükati ettepanek liigendada Kultuurkapital lisaks
kultuurivaldkondadele ka maakondade kaupa. Praktika ongi näidanud, et õilis
soov pidada kultuuri toetamisel silmas ka regionaalseid aspekte pole seepärast
teostamata jäänud.
Vahepealsete
aastate jooksul on seadust mõneti muudetud ja täpsustatud, põhialuseid siiski samaks jättes. Loodan, et Kultuurkapitali 80. aastapäeva lsaab lugeda põhjalikku ülevaadet Kultuurkapitali tervest pikast ajaloost.
Võin kinnitada, et lisaks meile endile tuntaks selle vastu huvi ka mitmes
teises riigis ja rahvusvahelises organisatsioonis. Pole ju ei loota ega karta,
et kunstide ja riikliku poliitika dialoogi teema kunagi päevakorrast kaoks.
