Läheneva Kolmekuningapäeva puhul panen siia tõlke T.S.Elioti luuletusest "Tarkade teekond" (Journey of the Magi, 1927). Olen oma juba 1990ndail tehtud ja raamatuski ilmunud tõlget mitmel korral redigeerinud, vastavalt oma edenevale arusaamisele algtekstist. Ligikaudu sellisel kujul nagu siin, esitasin selle äsjasel advendiajal Tallinna Jaani kirikus "Loodud sõna õhtul", koos katkenditega "Neljast kvartetist".

T.S.Eliot

TARKADE TEEKOND

„Üks kõle minek see oli meil,

kõige hullem aastaaeg

teekond ette võtta, ja veel nõnda pikk:

teedelagu ja kuri ilm,

talve surnud süda.“

Ja kaamelid, küljed marraskil, jalad purud, tõrksalt

maha heitmas otse märga lumme.

Sai mõnigi kord taga kurdetud

losse mäenõlvadel, terrasse

ja siidiseid piigasid toomas šerbetti.

Ja siis kaameliajajad – kes kirub, kes uriseb,

kes pageb, kes nõuab oma viina ja naisi,

ja öised lõkked vindusid ja alati polnud peavarjugi,

linnad olid vaenulikud, alevikud tõredad

ja külad – ise räpased, aga hinnad kõrged:

üks ränk aeg see meil oli.

Lõpuks pidasime paremaks ööselgi jätkata

teed, vaid jupphaaval tukkudes,

kõrvus hääled, mis laulsid ja ütlesid:

hullumeelsus puha.

Siis koidikul jõudsime leebesse orgu,

see oli niiske, lumetu, täis elavate taimede lõhnu,

jõgi jooksujalu ruttas tast läbi, veski nüpeldas pimedust,

vastu madalat taevast kolm puud

ja vana valge hobune, kes aasal eemale kappas.

Seejärel trahter, uksepealne viinapuulehtedes,

kuus kätt läve ees hõbeseeklite peale täringuid heitmas,

jalad togimas tühje lähkreid.

Kuid seal ei teatud midagi, ja me läksime edasi

ja jõudsime õhtuks pärale, ei hetkegi enneaegu,

leidsime koha kätte ja olime, võib öelda, rahul.

See kõik oli väga ammu, mäletan,

ja ma läheksin uuesti, aga pandagu kirja

see asi pandagu kirja

see: kas meid juhiti tollel pikal teel

Sünni või Surma poole? Üks Sünd seal kindlasti oli,

saime kaheldamatu tõendi. Olin näinud nii sündi kui surma,

kuid mõelnud neid erisugusteks; see Sünd oli

rängaks ja kibedaks vaevaks meile, otsekui Surm, meie endi surm.

Tulime tagasi koju, oma Kuningriikide rüppe,

kuid ei tunne end enam lahedalt siin vana seadmuse keskel,

kus võõras rahvas oma jumalaist kõvasti kinni hoiab.

Tahaksin üht surma veel.

/Tõlke versioon 04.jaan.2019)