Alljärgnev on mu sissejuhatava sõnavõtu tekst 8. mail 2017 Tallinnas toimunud konverentsil "Miks vägivald armastab vabadust?" (korraldaja: SA Väärtustades Elu, teemakeskendus eeskätt nn. lähisuhtevägivallal ja selle vältimise võimalustel).

Lugupeetud koosviibijad !

Mind värbas siia kõnetooli hr Janek Mäggi, keda tunneme suhtekorraldajana. Ettepanekut kaaludes jäin mõtlema selle mõiste üle – suhtekorraldaja, suhtekorraldamine. Nimelt et kas sellise kvalifikatsiooni, sellise ameti olemasolu on mingi juhuslik, mööduv moevälgatus – või on see midagi sügavamat, midagi, mis, nagu öeldakse, on tulnud selleks et jääda.

Inimese tekkimise ajast peale on meid alati olnud rohkem kui üks, mis tähendab, et meie vahel on alati vältimatult ka mingid suhted. (Muidugi me suhestume ka kõige muuga, mis me olemasolu keskkonnas leidub, aga piirdume praegu inimsuhetega.) Meie kui inimeste olemasolu tükkis meie omavaheliste suhetega on kestnud juba nii kaua, et me nagu peaks juba harjunud olema ja oskama automaatselt toime tulla. Aga nüüd oleme järsku ellu kutsunud eraldi institutsiooni meie omavahelise askeldamise sättimiseks ja vahekordade klaarimiseks. Mis lahti on? Kuidas me äkki ilma selleta toime ei tule? Ja kas tõesti ei tule?

Ilmselt siis mitte. Miski ei teki ju päris tühja koha peale.

Vist on mingi osa meist hakanud varasemast teravamalt tajuma, et meie kooslus – inimkond, ühiskond või mõni selle osa, näiteks perekond – ei saa puht-iseeneslikul stiihilisel moel enam-vähemgi sujuvalt toimitud ilma ideoloogilise, teoreetilise ja rakendusliku tugisüsteemita. Millest muidu näiteks see tänane konverentski oma teemaga? Sest mis see vägivaldsuski muud on kui üks inimsuhete praktika vorme, stiile ja taktikaid, millega nüüd peame vajalikuks midagi ette võtta.

Hüpoteesiks – et miks just nüüd – võiks olla, et mingi kriitilise punktini on jõudnud ja omavahel põimunud kaks protsessi. Üks on see, et inimesi on väga palju saanud. Koos vahemaid taandavate kommunikatsioonivõrgustike edenemisega tähendab see seniolematut asustustihedust ehk siis seda, et mitte ainult ebamäärast teadmist teiste olemasolust, vaid pidevaid reaalselt kogetavaid kokkupuuteid teistega on rohkem kui kunagi varem. Ja teiseks, individuaalne iseteadvus, mina-taju, iseloomustab tänapäeval rohkemaid inim-isendeid kui varem – kusjuures see ei tarvitse kaugeltki alati tähendada adekvaatset enesetundmist, vaid pigem stiihilist enesekesksust. Teised inimesed on sel juhul kas minu eneseteostusel risti jalus või siis mõtlen, et äkki tasub mul neid jõu või nõuga allutada oma tegelike või kujutletavate huvide teenistusse. Kusjuures asja teeb veel keerulisemaks ja mõneti irooniliseks see, et selleks minu oma huviks, mida järgima tahan teisi sundida või meelitada, võib olla mu tahtmine maksma panna ühiskonna (või mingi selle osa, näiteks mu  oma perekonna) ühishuvi – ehk siis pigem, tunnistagem, minu visioon sellest ühishuvist.

Ühesõnaga, miski, mida tajume tülika probleemina – inimsuhete pundar – on saanud mitmel põhjusel senisest ilmsemaks, laiemaid piirkondi ja inimhulki hõlmavaks ja vastavalt siis ka veelgi tülikamaks. Mis mõistagi võimendab kiusatust kogu see inimeste rohkusest, igaühe enesekesksusest ja kõigi võrdõiguslikkusest johtuv probleemistik vältimatust suhtlusest kõige täiega välja juurida, enne kui see kõikihõlmav suhtlus juba sedavõrd vägivaldseks läheb, et enam keegi seda ei taluda ega korraldada ei suuda. Võib kujuneda illusioon, et see väljajuurimine on võimalik.

Ma pole spetsialist üheski teadmusvaldkonnas, mis selle konverentsi teemapüstitusega seondub. Niisiis võib mu jutt olla kas tüütult triviaalne või sootuks metsa poole. Aga mu fundamentaalne äratundmine on see, et midagi, mille olemasolu on täheldatav aegade algusest peale, pole võimalik kõige õilsamalgi kaalutlusel olematuks muuta. See käib ka inimese kui niisuguse latentse vägivaldsuse kohta. Jutt on inimese eelsoodumusest kõiksugu asjadeks, antud juhul agressiooniks. Füüsiliseks ja vaimseks. See eelsoodumus juurdub liiga sügaval. Aga kus ja milles?

Milles see soodumus, mis nii häirivalt sageli realiseerub, piinu ja laipasid kaasa tuues – milles see juurdub?

Kas mitte inimesele igiomases rahutuses – ehk siis põhjani vist seletamatuks jäävaski rahulolematuses asjade seisuga? Kusjuures pangem tähele: kui eelsoodumus agressiooniks on see kurja juur, mida tahaks kangesti välja juurida (kui ainult teaks, kuidas),siis kas omakorda selle juure juurt – toda rahulolematust – me päriselt üldse tahakski välja juurida, kui see ka võimalik oleks? Nagu ei tahaks, nagu ei raatsiks. Miks? Võibolla sellepärast, et me nüüdseks juba sajandeid kestnud uusaegse mentaliteedi pärijatena näeme permanentses rahulolematuses – rahulolematuses olemasolevaga, rahulolematuses saavutatuga, rahulolematuses kasvõi loodusseadustega – peamist tõukejõudu arengule, progressile. Ja progress teatavasti on üks äraütlemata kallis asi.

Jutt pole tingimata ühe vöi teise indiviidi, klassi või grupi rahulolematusest oma võimalustega konkreetse ühiskonnakorralduse või tehnoloogia hetketaseme raames. Seda ka, kuid mitte ainult. Jutt pole tingimata rahulolematusest oma materiaalse toimetulekuga. Jutt pole ka tingimata ühe või teise indiviidi rahulolematuses iseendaga, mis on ju pigem tore – kui me vaid nii tihti ei kipuks selle ajendid ajama väliste olude ja teiste inimeste süüks. Vaid jutt on lisaks kõigele sellele millestki fundamentaalsemast – rahulolematusest sellega, mida parema puudumisel oleme nimetanud inimseisundiks kui niisuguseks – la condition humaine. Sellest rahulolematusest enda sees mingilgi moel jagu saamata, seda kuidagi ära ratsionaliseerimata pole raske kellel tahes osutuda vägivallatsejaks. Või kui sünnipäraselt või kasvatuse tõttu pole vägivalla rakendamiseks piisavalt eeldusi, siis sattuda ohvrirolli.

Nii et milline, kokkuvõtlikult, on vägivallatsemise tekkemehhanism vägivallatseja poolt vaadates? „Ma tunnen, et pole ühtegi silmapilku, millal maailm, teised inimesed, loodusseadused ja nii edasi oleks niisugused nagu mina tahan, ja takka hullemaks, nemad ei tahagi niisugusteks hakata. Kurat, see teeb ju viha! Ja ma pean selle viha kuhugi panema, et ma tema kätte maha ei sureks!“ Voila´.

Eelsoodumust vägivaldsusele saab alla suruda (mis muidugi on samuti vägivald). Eelsoodumust vägivaldsusele saab suunata kanalitesse, kus see latentne kalduvus välja elatakse teistele, üldsusele ja ehk endalegi ohutumal viisil. Eelsoodumust vägivaldsusele saab kultuuriliselt sublimeerida. Need ja nendetaolised sammud kujutavad endast inimkonna tsiviliseerumisprotsessi jätku, mille suhtes ei pruugi olla liiga pessimistlik. Kogemuslikult võib olla isegi mõõdukalt optimistlik. Kaugenemine metslusest, metsikusest ürgtungide sublimeerimise ja kommete parandamise teel on täiesti võimalik.

Samas ei taha siinkõnelejal kuidagi ununeda ühe Freudi teose pealkiri – „Ängistus kultuuris“. Eemaldumine metslusest lisab ürgängistusele uusi ja spetsiifilisi, mis tulenevad põliste impulsside allasurumisest või ümbersuunamisest. Ega mõistliku inimese jaoks sellest ju polekski midagi – me ju anname endale aru, et igal hüvel on oma hind. Kui ma mõistan, et selle asemel, et kedagi nuiaga maha lüües riskida saada ka ise mahalööduks, on mulle kasulikum sõlmida temaga kompromislik leping – siis ma seda hambad ristis ka teen. Ja näe olengi astunud sammukese edasi rahumeelse, stabiilse, tsiviliseeritud suhtluse teel. Aga need ristis hambad... see emotsioonide mahasalgamine... ja see lepinguõiguse järjest keerukamaks muutuv nüansirohkus, millega tuleb end kursis hoida ja sundida end seda järgima... ühesõnaga, kõik need uued ängistused – kes ja kuidas mind nendest vabastab, et ma lõpuks ikkagi ei läheks vägivaldseks kätte?

Ühesõnaga, kuni elu, seni ka probleemid, ja vanade lahendamine, olgu kampaaniakorras või vähehaaval, sünnitab uusi. Niipalju lootust ehk siiski on, et need ei kumuleeru, vaid et uued kummitused söövad vanad ära. Asi seegi.

Lõpuks lubage mul lühidalt kommenteerida seda mu laulurida, millest on võetud tänase konverentsi pealkiri. Ega küll luulelisi kujundeid seletada ja ümber jutustada õigupoolest ei saagi – just sellepärast ju ollakse sunnitud luuletusi tegema, et olemuslikult segaseid asju kuidagi teistmoodi sõnastada ei suudeta. Aga nii umbkaudu prooviks.

Millele autor viitab, öeldes, et „vägivald armastab vabadust, tahab ta endale allutada“ ja „enda najale kallutada“? Võibolla umbes sellele, et absoluutselt võttes tähendab vabadus ka vabadust olla vägivaldne. Ja et omakorda vägivaldsus pakub omalt poolt vabadusele nii-öelda katust, selles mõttes, et olgugi vabadus nii lõpmata positiivne mõiste, on alati kiusatus saavutada vabadus oma ahistajatest just vägivalda rakendades, kui selleks vaid jõudu on. Ja siis veel see igavene vaidlus, et kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ehk siis kas vägivald vahendina ei rüveta vabaduse püha mõistet. Või jällegi: kas siis, kui verevalamist põhimõtteliselt või õnnekombel vältides siiski vabadus kätte saadakse – kas siis ikka osatakse nii odavalt kättesaadut vääriliselt hinnata. Ühesõnaga, nii või teisiti on jutt vabaduse ja vägivaldsuse tihedast vastastikusest seosest. Ja sellest, et kes ei suuda seda aktsepteerida ega taha sellele mõeldagi, sellel jääb vaid põgeneda ja rikkumatu vabaduse-aade kuhugi ära peita.

Kuid põgenemine, eskapismus, teadagi ei tundu meile küllalt väärikas, ja tõtt-öelda – kuhu siin ilmas nii väga põgeneda ongi? Kui, siis sinna, mida (jällegi parema nime puudumisel) nimetame teadvuse järgmiseks või ülejärgmiseks jne. tasandiks. Et sealt siis loodetavasti saada julgustust ja näpunäiteid siin-ilma probleemidega, näiteks vägivallaga, sealhulgas lähisuhtevägivallaga, toimetulekuks. Enesepettuseta ja ennast a priori teistest paremaks pidamata. Kui mitte ideaalseks toimetulekuks, siis vähemalt optimaalseks.

Seda ehk võiksimegi kõik üksteisele südamest soovida.