Immanuel...
Viimasel
ajal on facebookis palju pilte Ida-Preisimaast ja sellest, mis temast
Kaliningradi oblastina saanud. Et kunagi nooruses, eelmise aastatuhande
viimase sajandi kuuekümnendail, juhtusin minagi toda kanti
punakaartlasena okupeerima, kopeerin siia oma paar-kolmkümmend aastat
hiljem värsivormi valatud mälestuse nondest filosoofiaküllastest
aegadest.
MÄLESTUS
KALININGRADIST
Kasarm,
kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu
aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab
kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis
see nüüd olgu ja was soll ich tun?
On
see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend
kantakse, kanti, saadakse kandma
iga
päev
tema rohtunud sängi
trammikellade kõlinal?
Ikka
selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii
et mööduvad möödujad
saavad
õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
Nõnda elab ta möödumatult,
möödapääsmatult.
Minugi südames sünni?
Kaheraudsed
koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest
uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding
Ding Ding an sich.
Täi. Mandavoshka.
