Friday, 25 July 2014



                      

 Köpu mäged

Aastatuhande vahetusel, aastal 2000 sai täis viissada aastat sellest, kui kirjutati alla lepe Kõpu tuletorni rajamiseks Hiiumaal. Selleks puhuks telliti meilt - Viiu Härmilt ja minult - näitemäng tuletorni juures etendamiseks. Oopus nimega "Körged körged Köpu mäged" kukkus välja nii vägev, et parajasti polnud kellelgi jäksu seda ära lavastada.

Nüüd, 2014, leidis loo üles Eesti Näitejuhtide Teatritrupp (harrastusteatrite ja näiteringide juhendajad kogu Eestist) ja mängib seda oma suvetööna. Kammerlikumal kujul küll, aga igatahes õiges paigas.

Panen sel puhul siia üles kaks katkendit oopusest. Selgituseks niipalju, et tükis sõidab Noa laev end puruks vastu Kõpu mäge, mis ainsa paigana üleilmse veeuputuse ajal merest välja ulatab. Laevalised,  Euroopa kultuuri tähtsad arhetüübid - Faust, don Quijote, don Juan, Hamlet, von Münchhausen - hakkavad koos hiidlastega ehitama laeva lahkumiseks ja tuletorni, et õnnetus ei korduks. Tööde lõpuks on aga kõik Hiiumaal sedavõrd kodunenud, et otsustavad sinna jäädagi.

Tekstid on tavapärase autoriõiguse kaitse all; vajadusel palun küsida kasutusluba  aadressil pauleerik.rummo@gmail.com


                       HAMLET JA HIIDLANE
                       (Hamleti tekst harilikus kirjas, hiidlase oma kursiivis)

                        Hamlet:   Ma olen Hamlet, kuulus Taani prints.

                        Hiidlane: Äi, kina nimi! Neh, tee märjaks vunts. (Pakub õlut.)

Ma kohe mitte kuidagi ei tea,
mismoodi oleks õige mul ja hea:
kas tõsta relvad hädamere vastu
või rahus magada kui mahalastu.

          Neh, mool aa äda jüst sehune samma:
          äi muista öölda esi iga mamma,
          kas vetta jo see tähtjas asi ette
           ja viia mörrad sisse, vei ähk mette.

Mull’ ütles minu kadund isa vaim,
et tema tapja on ta oma vend.
Kuid kust ma tean, et see ei ole laim
või haige aju hälbind mõttelend?!

            Neh, jüst see samma teeb kat moole vaeva:
            kis pigaldane aa, äi see näe saaki.
            Kui aga pöörab tuule teistkätt taeva,
            siiss mörrad täis keik muda silmist saati!

Mis moel ma vaimu juttu nüüd kontrolliks,
et tagatipuks ei jääks ise lolliks?
Kui lell on süütu, kuid ta maha löön –
mis näoga seda suppi pärast söön?

             Neh, sepse äda ongid alati,
             et keik, mis teed, teed ikke sandisti:
             viid mörrad merde – torm vöib puruks tehja,
             äi vii – äi saa üht räimepoega nähja!

Ei saa ma rahu kuu-, ei päiksepaistel,
oh neetud rist, et otsustama pean!
Mu sõbrad – on nad ausad? Ja kas naistel
on varuks truudust? Kust ma seda tean?

               Oh mörrad, mörrad! Saaks paar ängerjatki –
               erm-ilus, kui neist kubiseks mo raand.
               Kui aga tormisärts teeb püüsed katki –
               siiss keik aa läind, sa pöle midad saand!

Ma vahel tõesti tõmbaks mõõga tupest,
teeks lurjustele lõpu peale nopest’.
Maailma sigadustest tuleb saada võitu,
kui nõuaks see ka sadat sõjasõitu.
Sealsamas tuleb mingi tobe tunne,
löön käega kõigele ja suigun unne.

                  Äi, vaada, ullem! Ma’p saa undkid mette:
                  lääks tena öhta, viiks nee mörrad vette,
                  tooks siiga… aga kui tuul kurjaks tikub,
                  mei kallist tampsast pujused ee rikub?
                 Äi, iga mool nüid muud küll üle jee,
                 kut möelda senest asjast veel üks peev.

Oh, söör, saan hästi aru teie toonist,
ka minu rinnus käib ühtjärge riid.
Mis vahet siin, kas jutt on keisrikroonist
või sellest, millal mõrrad sisse viid.

                   Neh, jüst! Kas tuul aa öhta poolt vei kirdest,
                   ta mingit viisi ikke kurja teeb.
                   Kuid öhest aa meil abi – öllevirdest!
                   Kui see kah otsas, siiss vaid surra jeeb.

(Koos:)
Siin kadakate vahel, kannud käes,
maailma koledustest on meil kindel pääs!


 LÕPUKOOR


See tore torn, see majakas, mis plingib,
see on me kindel sõbramees ja õnn.
Ta ikka rohket meelerahu kingib
ja õhtutunnil meile seltsiks on.      

Nii kaunilt oma kätega ta vehib
kui koorijuht, kes suure rahva ees,
ja südaöistki pimedikku ehib
ta kiirte kuma mustis pilvedes.

Ju  kaugelt näeme tema valgusvihke,
mis käivad kõrgel üle taevalae,
kui kaitsevaid ja õnnistavaid pihke
ja rõõmsalt hõikame: ennäe! etskae!

Ta seda hoolt on võtnud oma kanda,
mis on nii ütlemata vajalik:
see on see hool, et laevad saaksid randa
ja saagita jääks salamadalik.

Hea hiid siit Hiiumaalt, sest kallist Kõpust
meil vankumatult laulab valgusest.
Ei ole juttugi maailmalõpust,
vaid ikka jälle uuest algusest.

See tore torn, see majakas, mis plingib,
see on me kindel sõbramees ja õnn.
Ta ikka rohket meelerahu kingib
ja igal tunnil meile seltsiks on.