Nüüd, kus lähinaabruses käib kange debatt Königsbergi lennujaama nime üle, ei suuda hoiduda kiusatusest taas siia üles riputada üks oma luuletus - poeetilises vormis mälestused 1960ndatest, kui sealkandis Vene Impeeriumi kaitsmist harjutasin.
MÄLESTUS
KALININGRADIST
Kasarm,
kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu
aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab
kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis
see nüüd olgu ja was
soll ich tun?
On
see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend
kantakse, kanti, saadakse kandma
iga
päev
tema
rohtunud sängi
trammikellade
kõlinal?
Ikka
selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii
et mööduvad möödujad
saavad
õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
möödapääsmatult.
Minugi südames sünni?
Kaheraudsed
koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest
uuriks ju seda asja: Ding
an sich. Ding Ding Ding an sich.
Täi.
Mandavoshka.
