Panen siia paar laulukest, mida mõni on ehk kuulnud mu live-esinemistel. Trükki pole neid andnud. Autoriõigused kaitstud, vajadusel palun pöörduda pauleerik.rummo@gmail.com

* * *

Väike puutetundlik piiga,

tedretähnid palgel,

mõtleb: ega ei teeks liiga

seista omil jalgel.

Siiski hea, kui keegi aitaks,

isalikult toetaks,

vahel kasvõi peadki paitaks,

väikse stipi poetaks …

        Olgu konjunktuur kui soodne –

        süda siiski vanamoodne.

Mingid koolid, mingid kambad,

mingid huviringid,

staarisaated, tangod-sambad,

talgulaagrid mingid –

kõik need möllud hiljem-varem

tuleb teha läbi,

olla kõiges kõige parem,

et ei oleks häbi.

       Mainekujundus on soodne,

       süda vaikselt vanamoodne.

Tädi lilleaias kressid

pillavad küll värve,

lühilaenude intressid

siiski söövad närve.

Kellestki ei ole märki,

kes sul appi jõuaks,

aga mingit rõvevärki

selle eest ei nõuaks.

       Olla bitšim oleks soodne,

       aga oled vanamoodne …

Väike puutetundlik piiga,

tätoveering palgel,

näksib vaikselt soolasiiga

rannal tähtevalgel.
Tahaks lootust, tahaks usku
järjest, mitte hooti.
Midagi, mis oleks justkui
armastuse moodi.
       Soodne-soodne-moodne-moodne-
        vanasoodne-vanamoodne-

        moodne-moodne-soodne-soodne .....

* * *

Kuskil kuskil seal on sinu kodu,
kuhu bussid ja rongid ei käi.

Mis sa passid seal üksi kesk lodu,

minu juurde miks tulla ei või

                                   (või ei täi)?

Tule tule, ma praegu veel ootan,

aga varsti saab otsa mu viits.

Siis sul jääb vaid kaks asja, mis loota –

üks on paast ja see teine on piits.

Aiman küll, miks sa sääski seal toidad,

mis on see, mis su meelest on s e e :

sulle meeldib see päike, mis loidab

üle laugaste läikiva vee.

Siiski tean, et üks rahuldamatus

kiusab sind nagu ainiti pilk,

sest et sinugi verre kord sattus

magus muutuda-tahtmise tilk.

Jäta hundid ja kakud ja parmud,

neil on sinuta tegemist küll.

Sinus endas, kui minusse armud,

puhkeb elule erk klorofüll!

Kuskil kuskil jne.

* * *
         

Ikka meenuvad aknad, millel

on ruutude ees vineer.

Siit mujalesiirdunud Pillel

elu ergutab siiratud neer.

Umbrohtu veel niidab umbropsu

üks töötu, kel kiilanev pea.

Tõmbab nõgeste lõhna kopsu

ja nendib: okei, päris hea.

Taustaks kidurad kased ja sooserv

ja päikese painav hurraa.

Kohe võibolla tuleb buldooser,

võibolla ei tule ka.

Kaugel-kaugel siit kangeimal Pillel

verd puhastab siiratud neer,

pühib meelest tal aknadki, millel

sai vaadete varjuks vineer.

Laintel õõtsudes üles ja alla,

taskus isikutuvastuskaart,

süda sünnile-surmale valla,

visalt teeb iseenese saart.