Oma failindust üle vaadates sattusin sõnavõtule kuulsusrikka "Loomingu Raamatukogu" asutamise 60. aastapäeva tähistamisel 2017. aastal. Leidsin, et miks mitte see ka siia üles panna, ehk pakub kellelegi huvi. (Ilmus toona küll ka "Loomingus", aga topelt ei kärise.)

Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”

„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja kui Lembit Remmelgas.

     Formaadina vastab LR minu silmis täpselt sellele, milline üks lugemiseks mõeldud asi olema peab. Mõistagi oskan hinnata ka toredaid ja/või soliidseid, rikkalikult kujundatud, kõvakaanelisi ja suurekaustalisi köiteid ning kõikvõimalikke bibliofiilseid haruldusi — suurejoonelise inspiratsiooni ja filigraanse täppistöö vilju. Nemad on kunst omaette, tihti omal moel meeliülendavad, ja paeluvad pilku ka siis, kui neisse mahutatud tekst erilist huvi ei paku. Kuid tõesti-tõesti, miski ei ületa neid teisi, neid paraja pikkuse, laiuse ja paksusega paperback’e oma keskpärase kvaliteediga paberil! Kui hubane on torgata neid taskusse või kotti, sirgelt või rullis, ja siis on nad sinuga kaasas alati ja kõikjal, kus lugemis­himu ületab huvi füüsilise ümbruse vastu. Seejuures ei pea tundma ülemääraseid süüme­piinu kohvi- või muude plekkide või köite kapsastumise pärast, rääkimata allakriipsutustest ja ääremärkustest, millega lehekülgi kaunistad, ega sellestki, kui kasutad kaasi ja lehtede vaba pinda käepärase märkmikuna mille tahes parajasti vajaliku või pähekaranu ülestähendamiseks. Nõnda on need pehmekaanelised kaaslased tõesti su igapäevase elu kõige loomulikumaks osaks.

      Mu kõige tugevamad lugemiselamused jäävad LR-i ajaloo esimesse kolmandikku. Camus. Kafka. Keset riiklikku sundoptimismust juubeldav meeleülendus, mille tekitas vahetu kontakt põhjatu ängistusfilosoofiaga (iseenesest naljakas lugu, kui järele mõelda). Dürrenmatt ja Max Frisch. Mrożek ja unustamatu pan Kurtna, kes seltskondlikus suhtluses puistas jutu sekka fraase oma parajasti käsil­olevast tõlkest, nagu „loomaaia direktor kasutas loomi oma karjääriredeli pulkadena” ja muud taolist ja toredat. Murphy seadus ja Peteri printsiip. Esimesed kokkupuuted Linnart Mälli vahendatud orientalistikaga. Esimene kokkupuude küberneetikaga ja üllatus, et Norbert Wieneri esituses ja Boris Kaburi tõlkes polnudki mul, keskpärasel humanitaaril, sellest raske aru saada. Ühtlasi pani raamatukese alapealkiri — „Inimolendite inimlik kasutamine” — esimest korda juurdlema inimese kui iseväärtuse ja samas kui pragmaatiliselt käsitatava (kelle poolt? teiste omasuguste!) ressursi paradoksaalsuse üle. Ja siit edasi siis üleüldse humanismi mõiste üle. Eraldi nimetaks veel tšehhi Karel Michali „Viirastusi päise päeva ajal”, mis oli lähemate kaaslaste ringis põgusalt kultusraamatuks. Eriti üks jutt selles, kus on tegemist kõnevõimelise surnud kassiga, kes annab igale piisavalt selgelt formuleeritud küsimusele absoluutselt ammendava ja ümberlükkamatu vastuse. Kui raadios parajasti dramaatiliselt arutatakse, mis aitaks teraviljakultuure kõige radikaalsemalt kaitsta nakkushaiguste eest, teatab kass: „Mitte kasvatada teraviljakultuure.” Tunnistan, et see maksiim on mul kogu elu aidanud hoiduda liialt kaasa minemast kõikvõimalike debattide ja arutlusvoorudega. Kui juba radikaalne, siis mis sa seal enam arutad.

     Niipalju lugemisest. Autorina seostub LR mul kõigepealt luuletuskoguga „Lume­valgus… lumepimedus” (ilmus 1966) ja näidendiga „Tuhkatriinumäng” (ilmus 1969). Luulekogu toimetamise ajal olin ise Eestist ära, Vene kroonus, ega tea üksikasju (kas toimetajatel oli palju tegemist, et seda n-ö kaitsta võimude ees, või läks sel korral veel enam-vähem libedalt). Kes ei tea või ei mäleta — „Lume­valgus… lumepimedus” ilmus n-ö pööratava raamatuna, mille teiseks pooleks oli Enn Vetemaa „Lumesõda”. Mahutäitmiseks polnuks seda vaja, üksiknumbri mahu andnuks välja mõlemad. Niisiis oletan, et Vetemaa lõbusus ja lahedus toodi mängu, et minu valdavalt raskemeelset tõsidust tasakaalustada. Nii või teisiti, kukkuski välja huvitav tervik.

     „Tuhkatriinumängu” avaldamisega, nagu selle lavastamisegagi, oli probleeme omajagu, vahepeal oli läinud kruvide kinnikeeramiseks. Lõpuks see siiski ilmus täiesti muutmata kujul, milleks küll tuli kahida kaks lühemat varjamatut sarkasmi („Pseudopus” ja „Kotkast-Prometheust”), mis olid mõeldud „Tuhkatriinut…” toetama ja täiendama. Hea, et niigi läits. Protsessi käigus hoidsid nii peatoimetaja Otto Samma kui Lembe Hiedel mind telgitaguste asjadega kursis, niipalju kui teine neid ise teadis ja esimene rääkida tohtis.

       Muud mu tööd LR-is on tõlked. Väga tore oli teha soome tollase uusima luule valimikku „Kõne voolab voolavas maailmas” (ilmus 1967). See viis kõige markantsemate autorite kaudu käigupealt kurssi mitme eri suundumusega ja ühtlasi suunas end harima Soome ja Eesti poliitiliste ja mentaliteedilooliste erinevuste asjus. Sain põgusalt tuttavaks korraks Tallinnas liikunud Pentti Saarikoskiga, kes muuhulgas — kuna tõlkimise ja toimetamise ajal oli Moskvas jõutud Hruštšov ära kukutada — pikema jututa lubas ühes oma palas värsi „toetan Hruštšovi” asemel trükkida „toetan tulevikku” (üldiselt oli Saarikoski tuntud oma tekstide muutmise kategoorilise keelajana). Kuna väljavalitud autorite hulgas oli ka üks naisluuletaja, Eeva-Liisa Manner, sattusin mõtisklema soolisuse tähendusest luules, eriti just kõrgelt abstraktse, metafüüsilise temaatikaga poeesia puhul — et kas, kuipalju ja mis moel niisuguste asjade taju ja fikseerimise laad oleneb autori soost. Igaks juhuks kutsusin Mannerit tõlkima Ly Seppeli, kes ilmselgelt jõudiski autori vaimulaadile lähemale, kui mina seda oleksin suutnud.

     Veel üks Soomega seotud töö tuli kümmekond aastat hiljem, kui toimetuse ettepanekul redigeerisin ja osalt tegin uuesti Minni Nurme ja Eha Lättemäe tõlkeid Paavo Haavikko kahest suurepärasest teosest — poeemist „Neliteist valitsejat” ja määratlematu žanriga kompositsioonist „Rääkida, vastata, õpetada”, mis lõpuks ilmusid ühtede kaante vahel 1976. aastal. „Neljateistkümnes valitsejas” kootakse Bütsantsi keisrite ajalugu nagu üht suurt vaipa, mille mustritesse kaovad viimaks kudujad isegi; puhas luule, kontrollitud faktoloogia ja ajaloofilosoofia põimuvad ainulaadseks tervikuks, mida soovitan kõigil lugeda. Moodsa majanduse ja ideoloogiate võrgustikus stoiliselt toimetav „Rääkida, vastata, õpetada” tasuks uuesti välja anda, kuna tollal tuli sellest mõndagi olulist välja jätta. Pealegi tunduvad mõlemad teosed uudsel viisil kokku kõlavat ka praeguse maailmaga ja katsetega seda kuidagiviisigi mõtestada. Kohendasime neid tõlkeid osalt koos Lembe Hiedeliga, sellest mäletan, et mõnelgi puhul liikus me arusaamine ja mõte spontaanselt päris ühes suunas.

      Veidi rohkem kaklemist Lembega oli Dylan Thomase „Piimmetsa vilus” puhul, kus autori iseäralike kujundite ümberpanekuks on kindlasti rohkem kui üks või kaks võimalikku varianti (mitte algtekstist arusaamise, vaid selle eesti keelde ülekandmise mõttes). Mõnelgi korral tajusin toimetaja tahet kehtestada oma maitset ja keeletaju ning tõrjusin seda argumendiga, et ka head üksikettepanekud ei pruugi sobida, sest ei istu üldtervikusse. Aga Lembel tuli ka tõesti minu omadest igati paremaid välgatusi, ja mõne süntaktiliselt eriti pöörase koha kallal pusisime sõbralikult koos kuni enam-vähem rahuldava lõpuni. Ka see teos, „Piimmetsa vilus”, tasuks uuesti käibele lasta.

       Veel üks žanriliselt niisama hästi kui määratletamatu, mahult väike, sisult intrigeeriv raamat, mis mind tõlkima ahvatles ja mille LR-i tollane peatoimetaja Jüri Ojamaa riskidele vaatamata kirjastada võttis, oli briti psühhiaatri R. D. Laingi „Knots”, mis tõlkes sai pealkirjaks „Omadega puntras” (algupärand 1970, tõlge LR-is 1978). Normaalsuse ja ebanormaalsuse piiri, enesepeegelduse adekvaatsuse või hälbelisuse, psüühiliste kannatuste jne küsimused on mind alati kummitanud, ning muidugi ka see, kuidas teised inimesed ja ühiskond kohtlevad vaimuhaigeteks kvalifitseeritavaid. Klassikalise psühhiaatrina alustanud R. D. Laing arendas välja oma psühhoterapeutilise tegevussuuna, mida on nimetatud ka antipsühhiaatriaks, ning selle praktiseerimise kõrvalt ka kirjutas päris palju. „Knots” pole siiski mingi traktaat, vaid hulk kumuleeruvalt reastatud sõnalisi mudeleid, mis püüavad puust ette teha ennast ja oma suhteid reflekteeriva inime­se tüüpilisi kinnijooksmisi, millega end hulluks aetakse. Väliselt, s.o trükipildilt näevad need välja kui luuletused. Laingi tõlkimisega oli tööd ja rasket lõbu kõvasti peamiselt inglise ja eesti süntaksi, aga ka morfoloogia suurte erinevuste tõttu. Järelsõnas paningi kirja selle karmi kogemuse, et „inglise keel võimaldab eesti keelega võrreldes tunduvalt hõlpsamini väga skemaatilisi väljendusi, jäädes samas ometi enam-vähem loomulikuks. Tõlkes tuli mitmel korral üks neist kahest omadusest teisele ohvriks tuua.” Suur abi oli Enn Soosaarest, kes mu mustandeid läbi vaadates ja oma variante pakkudes julgustas mind algupärandi süntaktilistest raamidest mitte liiga kramplikult kinni hoidma. See vabastas mu meeli ka hilisemate tõlkimiste jaoks. — Mis raamatu väljaandmisse puutub, siis õnneks oli Laingit vähemalt ühel juhul ka nõukogude pressis suhteliselt neutraalselt tutvustatud, sellele võiski vajadusel toetuda. Püüdsime ka tellida selgitava saatesõna kuulsalt professorilt Jüri Saarmalt, kes aga viisakalt keeldus. Raamat ilmus sellegipoolest ja tekitas omajagu kõhinat, kuna esimese hooga kiputi seda võtma kui liiga kaugele läinud ja liiga vähestele mõeldud eksperimentaalset luuletuskogu, mille suure tiraaži peale on raisatud lubamatult palju tollal krooniliselt defitsiitset trükipaberit. Oli siiski ka positiivsemat, autori kavatsust mõistvat ja hindavat tagasisidet.

      Kaudsem seos LR-is ilmunuga tekkis Erich Segali „Armastuse loo” („Love Story”) pinnal. Koos Viiu Härmi ja Olav Ehalaga tegime sellest muusikali moodi dramatiseeringu Noorsooteatrile, pealkirjaga „Oliver ja Jennifer”. See raamat, tema tekke- ja retseptsioonilugu ja siit-sealt laekuvad teadmised autori mitmekülgsest tegevusest andsid tänuväärt mõttematerjali loomingulise tegevuse ning kommertsiaalsuse keerukate seoste üle vabas maailmas, kuhu me tollal veel ise ei kuulunud.

       Nimetamata on veel Joseph Helleri näidendi „Me pommitasime New Havenit” tõlge (1978), mille tegin ühe teatri tellimusel, aga see jäi lavastamata. (Muide on algupärandi pealkiri eneseirooniliselt kahemõtteline, slängilise tähenduse pinnalt võinuks tõlkida ka „New Havenis põrusime läbi” — nimelt oli näidendi esmaesitus Yale’i ülikoolis New Havenis.) Praegugi on hea meel, et lugu õnnestus vähemalt trükis välja anda, sest tegemist on omamoodi kvintessentsiga teatri ja nn päris-elu (kaasa arvatud päris-surm) suhtest, kompositsiooniga, mis on ühtaegu ülimalt virtuooslik ja ise pommituslendurina teeninud autori poolt äratuntavalt, kripeldavalt isiklik. Taas kord — soovitan lugeda. Muide oli mul meelde jäänud, nagu pärineks just sellest näidendist, ühest selle remargist, üks suurepärane formulatsioon elu ja kunsti suhte kohta, ja nimelt: „see ühtaegu nii teeseldud kui ehtne eksaltatsioon, mis on omane näitlejaile”. Nüüd tagantjärele kontrollides selgus, et nii on asja sõnastanud hoopis Flaubert oma „Tundekasvatuses”, kust olen selle laenanud Helleri näidendi järelsõna jaoks. Igatahes hästi öeldud minu meelest.

      Palun lahkesti vabandada, et „Loomingu Raamatukogu” juubelil laskusin nii kapitaalselt mälestustesse stiilis „MINA ja juubilar”. Küllap osalt tingis seda kokkulangevus mu oma jubileumiga just samadel päevadel. Usun siiski, et midagi annab mu jutust ka laiemalt üldistada. Nimelt seda, milliseid teemasid, vaatenurki, mõtte-, tunde- ja maitsesuundi, impulsse ja ärgitusi LR oma varajastel aegadel nädal nädala järel Eesti vaimuellu tõi ja siin idanema pani. Lugejaid oli LR-l ju palju, palju, palju, palju!

Mälupulki puistates sattusin kahe aasta tagusele pandeemia-aegsele jutule, millega videosalvestise teel esinesin teatrikunsti tulevikku arutaval konverentsil (Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul) ja mis pärast "Sirbi"-lehes ära trükiti. Panen ta nüüd ka siia.

MÕISTUJUTTE, MÕTISKLUSI

Selle kirjutise aluseks on mu ettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutused) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul.

Alustasin seal sõnadega „tere päevast, daamid ja härrad“ ja kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli vahepeal möödunud tervelt kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsust ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.

Hüva. Tahtes auahnelt asja tuumale võimalikult pihta saada, lähtusin kolmest tekstist, mida võtsin kui mõistujutte. Seda selles tüütuseni teadaolevas mõttes, et ega pärisasjadest kõnelda, neid sõnadega tabada, pole suurt võimalik, parimal juhul saame neid mõista anda (endale ja teistele) metafooride ja muu sellisega. Mõisturääkimisega niisiis.

Sünnilt on üks nendest äratõukejuttudest definitsioon, teine ilukirjanduslik katkend, kolmas tõenäoliselt ajaloolise faktipõhjaga anekdoot.

Seda esimest teavad kõik teatrihuvilised; ma ei hakanud seda raamatutest täpseks tsiteerimiseks üleski otsima, sest ta sisu on niikuinii veres ja geenides nagu kõigutamatu aksioom. Siinkohal on ta meile vajalik selleks, et määratleda, millest me räägime – kui teatri tulevikust, siis mis on teater? Mis on tema miinimumdefinitsioon, tema tunnused, mille puudumise korral on tegemist millegi muuga? Selle miinimumdefinitsiooni on andnud Peter Brook oma „Tühjas ruumis“. Mälu järgi vabalt ümber räägituna ütleb ta, et kui on olemas üks ruum/tuba, kus istub üks inimene ja üks teine inimene läheb tema ees läbi selle toa, siis on olemas teater. Võib lisanduda mida kõike veel – ja me teame, mida kõike on läbi ajaloo teatris tehtud ja nähtud – aga nendest kolmest elemendist (tegija, vaataja ja nende ühine ruum) ühegi puudumisel pole selle defineeringu järgi tegemist teatriga. Kui külluslikult see puudumine ka kompenseeritud poleks. Püüame allpool hinnata, kas ja kuidas need põhieeldused ilmnevad uuemas teatripraktikas ja siis ehk ka tulevikus.

Nüüd siis teise mõistujutuna katkend teosest, mis on ilukirjanduslik, aga väikselt nagu ka õpetusliku taga- või kõrvalmõttega (kuigi muidugi mitte nii põhjapanevalt nagu fundamentaalsed pühad kirjad või nii lohvakalt nagu viimaste laiatarbe-lahjendused). Ma muide ei tea, kuivõrd tsiteeritav autor – J. D. Salinger – on praegu veel või jälle moes ja elavas käibes; millegipärast tundub, nagu oleks ta hallis tsoonis ühelt poolt teatava aegumuse/vanamoodsuse ja teiselt poolt vaieldamatuks klassikaks kinnistumise vahel. (Mis on ka põhjuseks, miks tsiteerin õige pikalt ja jutustan ka pisut tausta juurde, juhuks kui on ehk unustatud või pole algtekstiga enne kokku puututud.) Niisiis Salinger, „Franny ja Zooey“. Franny on tubli humanitaartudengi-neiu, muuhulgas lööb edukalt kaasa ka näitemängutegemises. Tabame ta hetkel, kui ta jõudnud oma eksistentsiaalsete ja spirituaalsete eneseotsingutega hullusti puntrasse, sealhulgas hakanud talumatult ärrituma kõigest ja kõigist teda ümbritsevast (kui tühisest, võltsist, silmakirjalikust jne.) ja ka iseenesest, põlguse ja vihkamiseni välja. Zooey on tema mõnevõrra vanem vend, kes on parajasti jõudmas kutselise TV-näitleja karjääri otsa peale. Ta püüab kojupõgenenud õde kõiksugu trikkidega depressioonist välja tuua, mis on enam kui vaevaline. Mõlemad, nagu ka nende veel vanemad vennad-õed, on kutseliste varieteeartistide järeltulijatena lapsest peast aastaid esinenud menukas raadio-sarisaates „Tark laps“. Nende mentaliteeti on pesakonna vaimse juhina kujundanud vanim vend Seymour, nüüd juba ammu enesetapu läbi siit-ilmast lahkunud ja seda enam legendistunud; nooremad meenutavad teda ambivalentse seguga aukartusest ja pahurusest, et ta jõudis nende ajud õrnas eas sedavõrd ära töödelda, et nad ei saa ega saa elatud n.-ö. normaalsete inimestena. Noh, midagi taolist, väga lihtsustatud ümberjutustuses. Hea küll. Nüüd siis Zooey räägib oma äravajunud õele:

„.....Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi n i i k u i n i i näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. / - - - / Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin – kõik need aastad / - - - / ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli m õ t e t.“ (Tõlge: Valda Raud)

Ja edasi – pärast seda kui Franny on lõpuks hakanud Zooey rääkimistega haakuma ja lisanud omad, üsna samasugused kujutlused Paksust Prouast – jätkab too:

„Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... / - - - / Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või t e l e v i s i o o n i s, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse –kas sa kuuled mind? N e n d e  h u l g a s   e i  o l e    k e d a g i, k e s  e i        o l e k s  S e y m o u r i  P a k s P r o u a. / - - - / Mitte k u s a g i l ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea –          k u u l a nüüd mind – k a s   s a  e i  t e a, k e s   s e e    P a k s   P r o u a   t e g e l i k u l t   on?... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake.“

Vat nii. Ja nüüd kolmas mõistujutt.

See on kellestki kuulsast Viini operetitähest eelmise sajandivahetuse, La Belle Époque'i ajast, ja tema majapidajannast, kes tähe maist elamist korraldas. Kindla käega, ausalt ja laitmatult. Proua hiilgavatele etendustele oli võimatu pääseda, neile oli kallitest hindadest hoolimata tohutu tung. Ja ükskord otsustas staar oma asendamatu abilise teeneid premeerida pääsetähega heale platsile oma järjekordsel hiilgaval esietendusel. Mis kulges oodatud sära ja menuga. Kuu lõpus, nagu alati, esitas majapidajanna prouale tavapärase aruande ja arve, mis kajastas pedantselt kõiki majapidamiskulusid ja täidetud ülesandeid. Kuid seekord oli bilansis üks uus rida: vaatamine, kuidas proua laulab ja tantsib. Ja etenduse pikkuse pealt arvestatud lisatasu majapidajanna tavalisele palgale.

Mida me neist lugudest järeldame? Eks igaüks ise vaata. Mulle tundub, et mis meil siin ikka tulevikku piiluda ja prognoosida, mis teatrist edasi saab. Teatrit teevad inimesed ja selline ta saab, nagu inimesed ta teevad. Teistele inimestele, nende rõõmuks ja tahes-tahtmata ka nende mõjutamiseks, sest igal sammul, mille üks inimene teiste nähes või teades teeb, on neile teistele mingi mõju, isegi kui sel sammutegijal pole mõjuavaldamine omaette eesmärgiks, ta vaid lihtsalt elab ennast välja vms. Ja see on see, millest oleks kena endale aru anda: tõmmates kellegi tähelepanu endale, võtad sa tema päevast ja tema eluajast ühe lõigukese, mida ta põhimõtteliselt saanuks ka millegi muu jaoks kasutada, kuidagi teisiti täita, kasvõi end mingile teisele mõjuväljale allutada. Ja päev on kõigil ühepikkune, nagu laias laastus ka eluaeg. Küsimus on minu tegemiste kohast teiste inimeste tegemiste ja elamiste seas ja nende suhtes. Jäigemalt öeldes ja me praeguse teema raames püsides: teatri kohast ühiskonnas. Kui tegijatel on paigas mingi, ütleme, baasiline eetika suhtumises teistesse, mida nad neist teistest teinekord enda sees ka ei arvaks, siis tulevad need teatri uued või taaselustatud vanad vormid, viisid, ilmed, teostumised iseenesest, ilma prognoosimise ja punnitamisetagi.

Brooki definitsiooni juurde naastes tundub esimese hooga, et selles asjas (teatri elementaartunnuste asjas) oleks nagu uuematel aegadel midagi muutunud küll. Eriti just esituse ja vastuvõtu samaaegsuse suhtes. Tegelikult juba enne Brooki, kui salvestustehnikate areng üha tuure üles võttis. Me ei saa enam päris endistmoodi kurbpateetiliselt deklameerida „ei miimidele pärgi punu järelilm“ (s.t. et tulevased põlved ei saa teada, kui vinged näitlejad me täna oleme). Natuke nagu ikka saavad. Teater pole enam ajas lootusetult ja pöördumatult kustuv mälestuste mälestus. Muidugi, salvestuse järelvaatamine pole see, pole seesama mis kordumatult ainult täna õhtul oma silmaga nägemine, kooshingamine, lava ja saali ühekordne sünergia jne. Kuid kuni seda kordumatu kohaloleku joovastust ja hetke kaduvikku vajumise magusat valutunnet vajatakse, seni ei kao ka taoline päris-teater kuhugi. Samas, praeguse pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks, usun, jäävad kestma ka nakkusohu ja saalide suletuse möödudes ja tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktis-oleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust. Lisaks senisele, mitte senise asemele. Mõlemad pooled, näitaja ja vaataja, on olemas nagu muiste ja mullugi, puudub vaid ühine ruum – aga kas puudub? Või on röögatult suurem kui suurim teatrisaal? Nagu võib ka salvestamisega saavutatud diakroonse vaatamise kohta öelda, et see suurendab, avardab seda hetke, mil ma etendajaga kohtun, ega välista kordumatustki. Iga kord, kui ma uuesti vaatan salvestust mingist mitmekümne aasta tagusest etendusest, mida ma „päriselt“ kordagi ei näinud, on kordumatu, sest juba homme ma vaatan seda teise ilma, teise tuju ja teise pilguga. Olgugi vaadatav endine. Nii et väikeste mööndustega kehtib Brooki definitsioon neilgi juhtudel edasi, kandunult küll füüsilisest ilmast – kuhu? Metafüüsilisse? Või orgaanilisest tehnoloogilisse? Või mõlemat? Oh kui seda teaks.

Kas Brooki definitsioon kehtib ka niisuguste teatri elluviimise, teatri ja elu piiride hajutamise aktsioonide suhtes, nagu nt. Eero Epner neid äsja on kirjeldanud (firma aktsionäride üldkoosoleku ülevõtmine ja selle etenduseks muutmine – või ehk pigem selle olemusliku etenduslikkuse võimendamine? – vähemusaktsionärideks hakanud näitlejate poolt; näitlejaist aktivistide infiltreerumine tänavameeleavaldustesse; üldisemalt: mingite reaaleluliste situatsioonide ja ettearvamatute reaktsioonide provotseerimine avalikus ruumis). Pedantlik olles ütleksin, et ei kehti, nimelt tegijate ja publiku segunemise ja tegelikult publiku kui publiku puudumise tõttu. Kui kummaliselt see ka ei kõlaks, lava ja saali ühtsuse tagab traditsioonilises teatris nimelt nende optimaalne eraldatus ja kummagi poole teadlikkus oma rollist ning püsimine selles. Näitleja mõjuga vaatajale kaasneb vaataja teadlik ja tahtlik asetumine tema mõjuvälja, tegemist on võrdsete partneritega. Eelkirjeldatud aktsioonides on olemas küll ühine ja üheaegne kohalolek, aga publik (kui see nimetus siin üldse sobib) pole oma rollist teadlik ja osutub oma tahtest olenematult manipuleeritavaks. Asjaolu, et etenduse (jällegi, kui see nimetus siin üldse sobib) läbiviijad on teatrirahva hulgast, näitleja- ja lavastajakoolitusega, ei ole piisav, et see kvalifitseeruks teatriks Brooki definitsiooni järgi. (Hüva, möönduseks: teadagi, kogu maailm on teater, me kõik näitlejad jne. jne.)

Mis ei tähenda, et ka selliste aktsioonide puhul ei oleks kena mõelda, kuidas nad mõjuvad Seymouri/Salingeri Paksule Prouale ja kas aus majapidajanna on kuidagi vale inimene, kui tal pole huvi nende peale oma kallist aega kulutada.

Ühesõnaga, mis me siin ennustame. Teeme. Teistega arvestades. Ja kui ei tea, mida teha, siis ärme tee. Kes meid käsib.

Muide, on ju tehtud ka vaatajateta teatrit (meelega, mitte et publik lihtsalt ei tule, tee mis müügikampaaniaid tahes). Kas mitte Grotowski ei jõudnud lõpuks selleni. Kui ma ei eksi, kasutas ta sellest rääkimiseks sõnu performance (mitte avaliku performantsi tähenduses, otse vastupidi), performer. Head kahemõttelised sõnad, tähendaks nagu esitust, etendust, aga algselt lihtsalt (millegi) teostamist, toimepanemist, lõpuleviimist. Eks ka jumalateenistusi peetakse tühjagi kiriku korral, isegi jutlust on peetud, ilma et kuulajaid oleks.

 

"Loomingu Raamatukogu" on taas-avaldanud 1971. aastal läbi häda ilmunud ja omajagu laineid löönud "Närvitrüki" - vihiku nelja noore autori luuletustega, kelle väärikamas mahus debüteerimist omaette raamatutega tollased ametlikud olud lõputult takistasid. 

Meenus, et olin esimene (kui mitte ainus?), kel õnnestus seda vihikut ametlikus pressis retsenseerida (ajakirjas "Noorus", 1971 nr. 11). Otsisin selle kirjutise välja (on ka mu kogumikus "Kuldnokk kõnnib", 2010) ja  panen siia muutmata kujul üles.

(Kirjutise alguses mainitud äsjased matused, mille järelmõjus kulges Eesti NSV Kirjanike Liidu korraline kongress, viitavad Tuglase ja Smuuli pea üheaegsele surmale, mis tähendas füüsilise pidevuse katkemist niihästi Noor-Eestiga kui ka markantse nõukogulikkusega. Aga edasi kesta e.nõuk. kirjandusel ja nn. kirjanduselul tuli sellegipoolest.) 

„NÄRVITRÜKI” PUHUL

Viimane kohalik kirjanike kongress, mille müügiletile „Närvitrükk” veel viimasel minutil jõudis, kulges äsjaste matuste rea värske järelmõju all. Kõnetoolist räägiti tõsiduse tähtsusest, eesti kirjanduse koorma ümberpaigutamisest allesjäänute õlgadele, lünkadest selle kirjanduse üldpildis, ning pruugiti korduvalt viimaste aastate või kümnendite lemmikmetafoorikat sünnitusabist ja ämmaemandakunstist uute talentide ilmaletoomisel – metafoorikat, mis seekord, reaalsete surmade naabruses, üsna rabavalt kõlas.

Allakirjutanu peab tunnistama, et ta ei oska päriselt jagada sellist ränka kujundlikkust, või täpsemalt – selle aluseks võetavat piiratud alal toimuva suunatud arengu kontseptsiooni. Antud juhul eesti kirjanduse arengu või arendamise oma. Kas pole selle lätteks ikka ja jälle see meelevaldne kujutelm, et ühel endast lugupidaval rahval, kes tahab ka teiste poolt lugupeetud olla ja sellisena säilida, peavad olema sellised prestiižitunnused nagu oma vene ballett, oma itaalia ooper, oma folkmuusika ja omatehtud kirjandus, mis rahuldaks kõik muudes maailmades juurdunud žanrilised ja temaatilised nõuded, ideoloogilisest puhtusest rääkimata.

Vaevalt on kunagi tehtud midagi asjalikku, elatud vähegi väärtuslikku elu, oma elu ja tegevust pideva koormana tundes. Oma vastutuskoormast kõnelemine võib hõlpsasti muutuda retooriliseks formaalsuseks, seesmise mugavuse varjamiseks isegi siis, kui ta polegi nii mõeldud. Poleks minu arust midagi lahti, kui mõned meie kirjanduses puuduvad teemad, vormid või mõtteviisid puuduma jääksidki ja kui mõned väljakistud olemata oleksid, kui seda kompenseeriks kõigi maailmakaarte raamatute kättesaadavus ning sama asja teise küljena meie autorite suutlikkus soovi korral teistes keelte väljenduda ja sel teel kirjanduse üldkäibest vahetult osa võtta.

Kõige eelneva taustal ja vaheaegadel oli „Närvitrükki” meeldiv ja meeltlahutav lehitseda. Silm otsis nagu iseenesest üles kohad, mis ilmutavad või vähemalt deklareerivad elu/kirjanduse tõsiduse spetsiifilist suhtelisust, nagu: „luuletamine pole yldse töö / ytlen mina” (lk. 93, Isotamm); „Just nagu seest, / kuid ometi väljast / / on need ohvrid, mida ma toon.” (lk. 39, Jüri Üdi) Siiski ei ole – kahjuks või õnneks, ei tea mina – alust seda nelikkogu vastandada meie kirjanduselu üldpildile, lugeda teda millekski sellest väljaspool seisvaks. Need neli autorit, ilmunud auväärse väljaande kaudu, on ühed nendest, kellele tasapisi toda sündimisabi antakse, kartes samal ajal, kas nad ikka on juba esmasündinute ja suurte surnute väärilised – või et äkki ongi...

Nii või teisiti – et elu, surma ja vastutuskoorma mõistetega manipuleerivale vanasõduri-keelepruugile seks korraks ring peale saada: nii või teisiti on neli meest karantiist või reservist lastud eesliini lähistele, kus veteranide ja üleajateenijate ohtlikult hõrenenud read väliköögi ümber koondumas.

Üldmulje kogu raamatust ning igast neljandikust eraldi on kindlalt selline, et kellelgi neljast ei tarvitse oma loomingu pärast ühegi varasema allesjäänu kõrval vähimat häbi tunda. Mis puutub osavõttu kirjanduselust selle algajaile kättesaadavais vormides, nagu tegelemine teooriaga ülikoolis, siis on selleski ilmutatud meenutusväärselt head tahet.

„Närvitrükis” mõjuvad kaks eeltsitseeritut – Üdi ja Isotamm – kindlakäeliste, kujunenud autoritena; Sang ja Liiv mahuvad tavapärasemalt debütandi või algaja mõiste alla. Siinkohal väike märkus väljaande toimetusele: pildid on kaanel, nii et autorite lihalikest isikutest pole saladust tehtud – miks mitte siis ka paar sõne nende senise elu- ja hariduskäigu kohta, võib-olla ka mingi märge, mil määral on luuletuste valik ja sarjade kompositsioon autorite- ja mil määral toimetusepoolne (nii nagu kunagistes kassettides toodi ära vähemalt koostaja nimi).

Alustagem siis algajaist. Joel Sanga „Lättease” on tundeluule kõige paremas traditsioonilises mõttes. Väärib tähelepanu, et valik sisaldab minu teada enam-vähem kõik autori luuletused reas, mis on enam-vähem kronoloogiline. Niisiis pole „Lättease” ainult päeviku imitatsioon, päevikuvormis kunstiteos, vaid samavõrd või just eeskätt kunstivormis päevik. Autori meetodit võib kujutleda umbes nii: hoidudes luuletamast, ootab ta ära mingi kurvikoha oma tundeelus, laseb selle ka veidi mööda, harjub uue emotsiooniga ja seejärel fikseerib selle äärmiselt korrektses, diskreetses, lõpetatud luuletuses. Sanga luuletustes valitseb vaikne tasakaal eneseväljendustungi ja objektiloomise vahel, emotsionaalse algtõuke, kujundivaliku ja vormilise lahenduse vahel. Kõigisse kolme komponenti suhtub Sang rüütellikult, lõhkuva irooniata, ning on seeläbi saavutanud silmapaistva väljapeetuse. Ta luuletused pole emotsionaalsete seisundite kirjeldused, sest see oleks usutavasti viinud keerukama kujundlikkuseni. Need pole ka tundeseisundite kujutised, sest sel juhul oleks küllalt muutlik ja erk tundeelu , mis sarjast aimub, viinud suuremate vormivabadusteni. Surumata küll erinevaid tundeliigutusi täiesti ühtsesse vormi, ei püüa ta ka kujutatava muutusi täpselt kujutisse projitseerida, tundekõveraid vormiga matkida. Ta piirdub nende põgusa maskeerimisega, ja ta luuletuste vormiline mitmekesisus tuleb pigem iga üksiku kirjutamisaja meeleolust kui nende elamusainest. Niisiis võiks öelda, et Sanga luuletused on tundeseisundite nimetused, vihjed nende olemasolule. Erandiks ehk luuletus lk. 15, mis jõulisemalt ja ärevamalt esitab jõulisema ja ärevama janu suurema intensiivsuse järele.

Toomas Liiv, kes esineb valikuga „Kase põlemine”, äratas „Nooruses” tähelepanu juba paar-kolm head aastat tagasi ning on oma sageli pikkade ja enamasti pikavärsiliste luuletustega sestsaadik pidevalt silmapiiril püsinud. Nimetan seda „pikalisust” siin konstateeringu korras lihtsalt kui tõsiasja, mis kohe pilku püüab, ilma et tahaksin seda autorile reklaamtrikina ette heita. Veel kaugemal olen pidamast luuletuste pikkust ja sõnaohtrust mingiks iseendast-paheks, mida vahel võib kuulda, nagu ma seda ka iseendast-väärtuseks ei pea.

Et rumal tõlgendamistõbi on ikkagi veres, püüdsin leida sellele Liivi tunnusvõttele mõned mõeldavad seletused. Nii võib see tähistada katset fikseerida elamuse voolu, voolavat nägemust, kaemust. See võib aga olla ka katse loitsida, viia end teataval viisil tarvitatud sõnade abil seisundisse, mil alles hakatakse nägema, kusjuures saavutatud nägemuse sisu ei tarvitse kattuda nende sõnade ja sõnaühendite sisuga, mida kasutati vahendiks. Kolmas, esimesega külgnev võimalus on, et Liiv imiteerib keele lagunemist transtsedentse kogemuse surve all, – nimelt imiteerib, sest tegelikult jääb keel tal terveks nii süntaktiliselt kui morfoloogiliselt, ta värsid on taandatavad grammatiliselt õigeteks lauseteks, kirjavahemärgid, kus need puuduvad, üheselt paigaldatavad. Ka sõnamänge, mis osutaksid paradoksitajule, pole oluliselt harrastatud. Teatav lõhutuse-efekt on tekitatud välise, tüpograafilise liigendusega, mis on asetatud teksti peale ühetaolise võrguna, nii et teksti jagunemine värssideks oleks nagu mehhaaniline – justkui tahetaks pääseda luulest mingis autorile sisseharjunud mõttes, ning rõhutada tekstis peituvate nägemuste või taotluste primaarsust teksti enda ees. Kui nii võtta, on tegemist korraga kahe erineva liigendusprintsiibiga (sest, nagu öeldud, koosnevad Liivi luuletused täiesti korralikest, omakordagi monotoonseteks rütmiseeritud voolavatest lausetest), ning kogumulje määrajaks on nende omavaheline suhe. Need süntaktiliste üksuste ja lugeja silmale nähtavate värsside vahekorrad on kohati kavatsuslikud, kultiveeritud, sagedamini aga ilmselt juhuslikud. Viimane tõik kinnitab varasemat arvamust, et Liivi varjatud sooviks võib olla organiseeritud poeetilisusest pääsemine.

Ka tema sumedaist muinasjutuarhetüüpidest laenatud sõnapildistik reedab tema sümpaatiate suunana sealpoolsuse (ning ometi hoiab teda just tagasi). Sama püüdlust on ta ka otsesõnu deklareerinud, nimiluuletuses kui teostunut, mitmes teises kui soovitavat („Kõigest hoolimata”, „Põleta mind”), vähemalt ühes kui liig-inimlikkuse läbi takistatut (lk. 52). Viimasest hargneb rida katseid oma müstikukutsumust leebelt pilgata, sellele argipäevasemas ringis resigneerivat rahuldust leida või talle hoopis mõtlemata lihtsalt niisama luuletusi teha. Kuid neidki katseid seob omavahel ja muudega mingi üldine nostalgiline põhitoon (mis võib ka stiliseering olla) ning abitus harvadel naljaheitmistel, mida võib pidada elamisega kindlamalt lepitava huumori puudumise märgiks. Tõepoolest oma taotluste sfääridesse tõusvat näib Liiv ainult „Mina mina mina” lõpuosas, kuid siingi jäävad keel ja värss muutumatuks.

Autori teise külje, kaugema pretensioonita puhta luule õnnestunuimaks näiteks pean „Silda ja pääsukest”, küllaltki originaalse ainega pretsiisset ja ülepingutustest vaba sõnamaalingut (või peaks ütlema sõnafilmi, sest tal on ajas kulgev süžee), mida võib võtta kui mitme võtmega sümbolit, kuid mis on täiuslik ka asjana iseeneses. Ühtlasi ilmneb siin selgelt Liivi kõikide nägemuste ühine joon: need on nägemused selle sõna kõige otsesemas mõttes – nad on silmanähtavad, olgu siis ihuliku või vaimusilmaga, ega reeda endas midagi meelelisele kirjeldusele allumatut. Nii oleme jälle tagasi keelekäsitluse juures. On võimatu lõplikult otsustada, kas Liivil on olnud transtsedentseid kogemusi, mida ta keeletarvitus lihtsalt ei võimalda veenvalt esitada, või pole tal neid olnud ning ta püüab neid käepäraste vahenditega esile kutsuda või imiteerida. Usun igatahes, et tal ei tuleks maha matta ega maha salata oma nii paljus ilmnevat müstikakiusatust, vaid tõesti lasta enda vabaks üldpoeetilistest stampidest või leida kas või mingeid teisi, kirjandusväliseid teid oma kalduvuste realiseerimiseks, vähemalt järelekatsumiseks. Kõige vähem tarvitseks karta seda, et lõpuks või mõnes vahejärgus ei osututagi äkki luuletajaks literaadi tähenduses.

Ülejäänul kahest mehest pole põhjust pikalt rääkida. Need on ilmekad ja enesekindlad anded, sellised, kelle puhul on kombeks öelda, et nende eest räägivad nende teod, ja kelle puhul võiks kurta ainult nende nii väiksegi raamatudebüüdi koletut hilinemist, kui mitte see kurtmine ja arutamine kirjastamisküsimuste ümber poleks viimasel ajal niigi tüütuks kombetalituseks jõudnud muutuda.

Jüri Üdi („Aastalaat”) ülimalt kirjut, nii ainealade, vaatenurkade kui tundetoonide poolest mitmekesist loomingut hoiab koos tema kõikeläbiv artistlik loomus, kõrget marki kergus nii värsistuses kui hoiakus. „Aastalaat” ning sellele nüüd omaette raamatuna lisandunud „Detsember” (millele kunagi algatatud järjekordse kasseti materjalidest on kuuldavasti järgnemas veel Liivi ja Isotamme raamatud) lasevad heita mingi pilgu ka autori kujunemisloosse. Siin-seal välgub õige varajast ühemõõtmelist tragismi või pealiskaudset naera-bajazzot, ka niisama klounimängu, vahel üsna pudedat, kuid eksimatu vaist on õige ruttu juhtinud tasandile, kus traagika ja koomika, enese ja teiste, usu ja absurdi, traditsiooni ja paroodia, päevakaja ja üldinimlikkuse, filosoofilisuse ja jama sulamid totaalse artistlikkuse rüpes on lahutamatud. Ja kui ka seda on juhuslikumalt ja väiksemate komponentide arvuga esinenud meie luules ehk varemgi, siis täiesti konstruktiivse sõna ütleb Üdi argielulise lüro-eepikaga, nagu „Krauklis” („Aastalaadas”) või „Ema ootel” („Detsembris”). – Kahtlemata on Üdi üks avaramaid luuletajaisiksusi, kellega meil kunagi hoobelda olnud. Meelega jätan lisamata „juba praegu”, mis kõlaks sündsusetu pealetükkiva lisapalade norimisena ja rumala möödavaatamisena senitahtu tähendusest nii kõrvalise tunnuse alusel, nagu seda on tegija eluiga.

Selleks, mis Üdil artistlikkus, on Isotammel („Mees tänavalt”) kõigeläbiv tõsidus ja asjalikkus. Loonud ühe väga kindla ja tervikliku lüürilise m i n a, mis antud juhul autori maise isikuga kattub vist täpsemalt ja täielikumalt, kui oleme harjunud nägema, kuulutab ta selle nimel luuletushaaval oma arvamusi ühekaupa kõigist maailma asjadest, tema ise kaasa arvatud. Seda on kosutav jälgida. Lapselikult selged ja lihtsad arusaamad õiglusest, tõest, inimesest, armastusest, elust kõlavad siin täismehe täiel häälel, ilma hajuva lastetoa-illusioonita ja ilma kahtluseta selles, et nende õige koht on siinsamas maa peal.

Lugenud ka teisi Isotamme luuletusi peale „Närivtrükis” toodute, võin öelda, et tema on väljaande mahu kitsuse läbi teistest rohkem kannatada saanud. Kuna tema amplituud ilmneb nimelt temaatilises haardes ja mitte võteterohkuses, saaks temast õige ettekujutuse ja ühtlasi õige mõnu tema ühekaupa-läbivõtmise meetodist ikka ainult kõigi ta luuletuste peale kokku; igasugune valik jääb paratamatult segaseks. Kui näiteks puuduvad luuletused, mis konkretiseerivad lk. 81 antud autoportree esimest salmi, jääb sellest salmist endast väheks ning mõni võrdpilt nagu „Matadoor” kaotab isikuloolise tagapõhja. Nii et kirjastusest lubatud lisa omaette raamatu näol on tõepoolest pikisilmi oodatav, ja seejärel poleks paha midagi ülevaatekogu taolist.

Ka luuletuste pealkirjastamine „Närvitrüki” sarjas kisub autorist kõrvale: osa pealkirju on lihtsalt tarbetud, osa aga suhtuvad oma tekstisse mingi rafineeritult lõdva irooniaga või pseudo-sügavmõttelisusega („Negližee”, „Loodetavasti”, „Tuhka pähe”, „Kuni ärkamiseni”), nagu paneks autor oma luuletuse avalikult kahtuse alla või siis luiskaks talle juurde varjatud tähendusi. Mõlemad võtted mõjuvad selle autori suhtes rakendatult seda võõramalt, mida omasemad meile üldiselt on sellised ärge-võtke-mind-tõsiselt ja ega-ma-ei-mõtlegi-seda-mis-ma-ütlevat-näin mängud. Tähest ja numbrist indeksid, millega autor varem ise märkis oma luuletuste kirjutamisjärjekorda ja kuuluvust teatavasse lahtrisse oma loomingu nomenklatuuris, olid tema luule toimeka vaimuga rohkem kooskõlas.

Kui jutt juba pealkirjadest, vaadelgem ka Isotamme valiku üldpealkirja. „Mees tänavalt” – see sõnaühend pärineb vist kahe-kolmekümnendaist aastaist, sõdadevahelisest kriisiaegsest Läänest ja kõlab praegu veidi vanamoeliselt. Siis tänavale löödud töötatöölised või lippudega tänavale läinud töölised on sealpoolseis heaoluühiskondades nüüd kuuldavasti asendunud või täienenud uute jõududega, kes on loonud ka uue fraseoloogia. Meil võiks „mees tänavalt” tähendada ehk rahvamalevlast, kes on tulnud tänavale, et ühiskonna elureeglite vastu avalikult eksijaid karistada, või jälle neid eksijaid-eksitajaid endid. Kuid pole tunda, et esimene funktsioon Isotammele sümpatiseeriks, ning nimetasingi seda siin vaid ammendavuse huvides. Teise kandjad ei näi aga ilmutavat niivõrd suurt mõistete selgust ja sekkumistarvet kui Isotamm.

Siin jõuame nähtuseni, mida võiks nimetada Isotamme paradoksiks: loomult sotsiaalne luuletaja sõna kõige rangemas tähenduse, on Isotamm ometi ilma reaalse sotsiaalse seljataguseta, poliitilise jõuta. Ühiskonnas, mis on korraldatud nii, et kogu poliitika on riiklik (isegi kui see riik üldrahvalikkuse vaheastme kaudu väidetavasti kadumisele püüdleb), ei saa ajada teist poliitikat kui sellesama üldrahvaliku riigi oma, ega teisiti kui riigi teadmisel. Selle tõsiasja senisest selgem ilmutamine iseenese näitel jääb Isotamme luuletuste, avaldatute ja seniavaldamatute, tekstiväliseks teeneks. Kus pole olemas eraalgatusel tegutsevate institutsioonide traditsiooni, kes saaks seal kiviga visata, kui mees, kes kord ühes luuletuses kirjutas umbes nii, et tema ürgjõulist elu elav luule pole avaldamiseks närtsinud kirjandusajakirjades ja hermafrodiitsetes kassettides, on nüüd ometi selleni jõudnud? Alternatiiviks oleks sahtliluule... sotsiaalne sahtliluule? Liivakastiluuletuses tunnistab „asotsiaalne element” üles, et peale väljaspoolt vaatamise ja naermise ta ühtlasi kadestab liivakastis olijaid. Mida peab tegema see omamoodi utopistist new left liivakastis, kus valitsev on realismile ja stabiilsusele pürgiva, lastehaigustest loobunud old left mentaliteet? Lohutuseks ehk piisab teadmisest, et ohu eest jõuda oma kord juba viidatud autoportree (lk. 81) kolmanda salmi põlastatud seisundisse peaks ta vist olema kaitstud.
Mida siis kokkuvõttekski öelda muud, kui algust umbkaudu korrata: „Närvitrükk” on meie kirjanduse üldsituatsiooni loomulik jätk, pärast pikka luuledebüütide pausi ometi lausa pühapäev. Taas ühe uue põlvkonnana lisab ta meis status quo’le (Uno Lahe termin) omapoolse varjundi värskust. Küllaltki jõulise, nagu igaüks lugedes ise võib veenduda.

(„Noorus“ 1971, nr. 11; "Kuldnokk kõnnib" lk. 33 - 40)