Oma failindust üle vaadates sattusin sõnavõtule kuulsusrikka "Loomingu Raamatukogu" asutamise 60. aastapäeva tähistamisel 2017. aastal. Leidsin, et miks mitte see ka siia üles panna, ehk pakub kellelegi huvi. (Ilmus toona küll ka "Loomingus", aga topelt ei kärise.)

Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”

„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja kui Lembit Remmelgas.

     Formaadina vastab LR minu silmis täpselt sellele, milline üks lugemiseks mõeldud asi olema peab. Mõistagi oskan hinnata ka toredaid ja/või soliidseid, rikkalikult kujundatud, kõvakaanelisi ja suurekaustalisi köiteid ning kõikvõimalikke bibliofiilseid haruldusi — suurejoonelise inspiratsiooni ja filigraanse täppistöö vilju. Nemad on kunst omaette, tihti omal moel meeliülendavad, ja paeluvad pilku ka siis, kui neisse mahutatud tekst erilist huvi ei paku. Kuid tõesti-tõesti, miski ei ületa neid teisi, neid paraja pikkuse, laiuse ja paksusega paperback’e oma keskpärase kvaliteediga paberil! Kui hubane on torgata neid taskusse või kotti, sirgelt või rullis, ja siis on nad sinuga kaasas alati ja kõikjal, kus lugemis­himu ületab huvi füüsilise ümbruse vastu. Seejuures ei pea tundma ülemääraseid süüme­piinu kohvi- või muude plekkide või köite kapsastumise pärast, rääkimata allakriipsutustest ja ääremärkustest, millega lehekülgi kaunistad, ega sellestki, kui kasutad kaasi ja lehtede vaba pinda käepärase märkmikuna mille tahes parajasti vajaliku või pähekaranu ülestähendamiseks. Nõnda on need pehmekaanelised kaaslased tõesti su igapäevase elu kõige loomulikumaks osaks.

      Mu kõige tugevamad lugemiselamused jäävad LR-i ajaloo esimesse kolmandikku. Camus. Kafka. Keset riiklikku sundoptimismust juubeldav meeleülendus, mille tekitas vahetu kontakt põhjatu ängistusfilosoofiaga (iseenesest naljakas lugu, kui järele mõelda). Dürrenmatt ja Max Frisch. Mrożek ja unustamatu pan Kurtna, kes seltskondlikus suhtluses puistas jutu sekka fraase oma parajasti käsil­olevast tõlkest, nagu „loomaaia direktor kasutas loomi oma karjääriredeli pulkadena” ja muud taolist ja toredat. Murphy seadus ja Peteri printsiip. Esimesed kokkupuuted Linnart Mälli vahendatud orientalistikaga. Esimene kokkupuude küberneetikaga ja üllatus, et Norbert Wieneri esituses ja Boris Kaburi tõlkes polnudki mul, keskpärasel humanitaaril, sellest raske aru saada. Ühtlasi pani raamatukese alapealkiri — „Inimolendite inimlik kasutamine” — esimest korda juurdlema inimese kui iseväärtuse ja samas kui pragmaatiliselt käsitatava (kelle poolt? teiste omasuguste!) ressursi paradoksaalsuse üle. Ja siit edasi siis üleüldse humanismi mõiste üle. Eraldi nimetaks veel tšehhi Karel Michali „Viirastusi päise päeva ajal”, mis oli lähemate kaaslaste ringis põgusalt kultusraamatuks. Eriti üks jutt selles, kus on tegemist kõnevõimelise surnud kassiga, kes annab igale piisavalt selgelt formuleeritud küsimusele absoluutselt ammendava ja ümberlükkamatu vastuse. Kui raadios parajasti dramaatiliselt arutatakse, mis aitaks teraviljakultuure kõige radikaalsemalt kaitsta nakkushaiguste eest, teatab kass: „Mitte kasvatada teraviljakultuure.” Tunnistan, et see maksiim on mul kogu elu aidanud hoiduda liialt kaasa minemast kõikvõimalike debattide ja arutlusvoorudega. Kui juba radikaalne, siis mis sa seal enam arutad.

     Niipalju lugemisest. Autorina seostub LR mul kõigepealt luuletuskoguga „Lume­valgus… lumepimedus” (ilmus 1966) ja näidendiga „Tuhkatriinumäng” (ilmus 1969). Luulekogu toimetamise ajal olin ise Eestist ära, Vene kroonus, ega tea üksikasju (kas toimetajatel oli palju tegemist, et seda n-ö kaitsta võimude ees, või läks sel korral veel enam-vähem libedalt). Kes ei tea või ei mäleta — „Lume­valgus… lumepimedus” ilmus n-ö pööratava raamatuna, mille teiseks pooleks oli Enn Vetemaa „Lumesõda”. Mahutäitmiseks polnuks seda vaja, üksiknumbri mahu andnuks välja mõlemad. Niisiis oletan, et Vetemaa lõbusus ja lahedus toodi mängu, et minu valdavalt raskemeelset tõsidust tasakaalustada. Nii või teisiti, kukkuski välja huvitav tervik.

     „Tuhkatriinumängu” avaldamisega, nagu selle lavastamisegagi, oli probleeme omajagu, vahepeal oli läinud kruvide kinnikeeramiseks. Lõpuks see siiski ilmus täiesti muutmata kujul, milleks küll tuli kahida kaks lühemat varjamatut sarkasmi („Pseudopus” ja „Kotkast-Prometheust”), mis olid mõeldud „Tuhkatriinut…” toetama ja täiendama. Hea, et niigi läits. Protsessi käigus hoidsid nii peatoimetaja Otto Samma kui Lembe Hiedel mind telgitaguste asjadega kursis, niipalju kui teine neid ise teadis ja esimene rääkida tohtis.

       Muud mu tööd LR-is on tõlked. Väga tore oli teha soome tollase uusima luule valimikku „Kõne voolab voolavas maailmas” (ilmus 1967). See viis kõige markantsemate autorite kaudu käigupealt kurssi mitme eri suundumusega ja ühtlasi suunas end harima Soome ja Eesti poliitiliste ja mentaliteedilooliste erinevuste asjus. Sain põgusalt tuttavaks korraks Tallinnas liikunud Pentti Saarikoskiga, kes muuhulgas — kuna tõlkimise ja toimetamise ajal oli Moskvas jõutud Hruštšov ära kukutada — pikema jututa lubas ühes oma palas värsi „toetan Hruštšovi” asemel trükkida „toetan tulevikku” (üldiselt oli Saarikoski tuntud oma tekstide muutmise kategoorilise keelajana). Kuna väljavalitud autorite hulgas oli ka üks naisluuletaja, Eeva-Liisa Manner, sattusin mõtisklema soolisuse tähendusest luules, eriti just kõrgelt abstraktse, metafüüsilise temaatikaga poeesia puhul — et kas, kuipalju ja mis moel niisuguste asjade taju ja fikseerimise laad oleneb autori soost. Igaks juhuks kutsusin Mannerit tõlkima Ly Seppeli, kes ilmselgelt jõudiski autori vaimulaadile lähemale, kui mina seda oleksin suutnud.

     Veel üks Soomega seotud töö tuli kümmekond aastat hiljem, kui toimetuse ettepanekul redigeerisin ja osalt tegin uuesti Minni Nurme ja Eha Lättemäe tõlkeid Paavo Haavikko kahest suurepärasest teosest — poeemist „Neliteist valitsejat” ja määratlematu žanriga kompositsioonist „Rääkida, vastata, õpetada”, mis lõpuks ilmusid ühtede kaante vahel 1976. aastal. „Neljateistkümnes valitsejas” kootakse Bütsantsi keisrite ajalugu nagu üht suurt vaipa, mille mustritesse kaovad viimaks kudujad isegi; puhas luule, kontrollitud faktoloogia ja ajaloofilosoofia põimuvad ainulaadseks tervikuks, mida soovitan kõigil lugeda. Moodsa majanduse ja ideoloogiate võrgustikus stoiliselt toimetav „Rääkida, vastata, õpetada” tasuks uuesti välja anda, kuna tollal tuli sellest mõndagi olulist välja jätta. Pealegi tunduvad mõlemad teosed uudsel viisil kokku kõlavat ka praeguse maailmaga ja katsetega seda kuidagiviisigi mõtestada. Kohendasime neid tõlkeid osalt koos Lembe Hiedeliga, sellest mäletan, et mõnelgi puhul liikus me arusaamine ja mõte spontaanselt päris ühes suunas.

      Veidi rohkem kaklemist Lembega oli Dylan Thomase „Piimmetsa vilus” puhul, kus autori iseäralike kujundite ümberpanekuks on kindlasti rohkem kui üks või kaks võimalikku varianti (mitte algtekstist arusaamise, vaid selle eesti keelde ülekandmise mõttes). Mõnelgi korral tajusin toimetaja tahet kehtestada oma maitset ja keeletaju ning tõrjusin seda argumendiga, et ka head üksikettepanekud ei pruugi sobida, sest ei istu üldtervikusse. Aga Lembel tuli ka tõesti minu omadest igati paremaid välgatusi, ja mõne süntaktiliselt eriti pöörase koha kallal pusisime sõbralikult koos kuni enam-vähem rahuldava lõpuni. Ka see teos, „Piimmetsa vilus”, tasuks uuesti käibele lasta.

       Veel üks žanriliselt niisama hästi kui määratletamatu, mahult väike, sisult intrigeeriv raamat, mis mind tõlkima ahvatles ja mille LR-i tollane peatoimetaja Jüri Ojamaa riskidele vaatamata kirjastada võttis, oli briti psühhiaatri R. D. Laingi „Knots”, mis tõlkes sai pealkirjaks „Omadega puntras” (algupärand 1970, tõlge LR-is 1978). Normaalsuse ja ebanormaalsuse piiri, enesepeegelduse adekvaatsuse või hälbelisuse, psüühiliste kannatuste jne küsimused on mind alati kummitanud, ning muidugi ka see, kuidas teised inimesed ja ühiskond kohtlevad vaimuhaigeteks kvalifitseeritavaid. Klassikalise psühhiaatrina alustanud R. D. Laing arendas välja oma psühhoterapeutilise tegevussuuna, mida on nimetatud ka antipsühhiaatriaks, ning selle praktiseerimise kõrvalt ka kirjutas päris palju. „Knots” pole siiski mingi traktaat, vaid hulk kumuleeruvalt reastatud sõnalisi mudeleid, mis püüavad puust ette teha ennast ja oma suhteid reflekteeriva inime­se tüüpilisi kinnijooksmisi, millega end hulluks aetakse. Väliselt, s.o trükipildilt näevad need välja kui luuletused. Laingi tõlkimisega oli tööd ja rasket lõbu kõvasti peamiselt inglise ja eesti süntaksi, aga ka morfoloogia suurte erinevuste tõttu. Järelsõnas paningi kirja selle karmi kogemuse, et „inglise keel võimaldab eesti keelega võrreldes tunduvalt hõlpsamini väga skemaatilisi väljendusi, jäädes samas ometi enam-vähem loomulikuks. Tõlkes tuli mitmel korral üks neist kahest omadusest teisele ohvriks tuua.” Suur abi oli Enn Soosaarest, kes mu mustandeid läbi vaadates ja oma variante pakkudes julgustas mind algupärandi süntaktilistest raamidest mitte liiga kramplikult kinni hoidma. See vabastas mu meeli ka hilisemate tõlkimiste jaoks. — Mis raamatu väljaandmisse puutub, siis õnneks oli Laingit vähemalt ühel juhul ka nõukogude pressis suhteliselt neutraalselt tutvustatud, sellele võiski vajadusel toetuda. Püüdsime ka tellida selgitava saatesõna kuulsalt professorilt Jüri Saarmalt, kes aga viisakalt keeldus. Raamat ilmus sellegipoolest ja tekitas omajagu kõhinat, kuna esimese hooga kiputi seda võtma kui liiga kaugele läinud ja liiga vähestele mõeldud eksperimentaalset luuletuskogu, mille suure tiraaži peale on raisatud lubamatult palju tollal krooniliselt defitsiitset trükipaberit. Oli siiski ka positiivsemat, autori kavatsust mõistvat ja hindavat tagasisidet.

      Kaudsem seos LR-is ilmunuga tekkis Erich Segali „Armastuse loo” („Love Story”) pinnal. Koos Viiu Härmi ja Olav Ehalaga tegime sellest muusikali moodi dramatiseeringu Noorsooteatrile, pealkirjaga „Oliver ja Jennifer”. See raamat, tema tekke- ja retseptsioonilugu ja siit-sealt laekuvad teadmised autori mitmekülgsest tegevusest andsid tänuväärt mõttematerjali loomingulise tegevuse ning kommertsiaalsuse keerukate seoste üle vabas maailmas, kuhu me tollal veel ise ei kuulunud.

       Nimetamata on veel Joseph Helleri näidendi „Me pommitasime New Havenit” tõlge (1978), mille tegin ühe teatri tellimusel, aga see jäi lavastamata. (Muide on algupärandi pealkiri eneseirooniliselt kahemõtteline, slängilise tähenduse pinnalt võinuks tõlkida ka „New Havenis põrusime läbi” — nimelt oli näidendi esmaesitus Yale’i ülikoolis New Havenis.) Praegugi on hea meel, et lugu õnnestus vähemalt trükis välja anda, sest tegemist on omamoodi kvintessentsiga teatri ja nn päris-elu (kaasa arvatud päris-surm) suhtest, kompositsiooniga, mis on ühtaegu ülimalt virtuooslik ja ise pommituslendurina teeninud autori poolt äratuntavalt, kripeldavalt isiklik. Taas kord — soovitan lugeda. Muide oli mul meelde jäänud, nagu pärineks just sellest näidendist, ühest selle remargist, üks suurepärane formulatsioon elu ja kunsti suhte kohta, ja nimelt: „see ühtaegu nii teeseldud kui ehtne eksaltatsioon, mis on omane näitlejaile”. Nüüd tagantjärele kontrollides selgus, et nii on asja sõnastanud hoopis Flaubert oma „Tundekasvatuses”, kust olen selle laenanud Helleri näidendi järelsõna jaoks. Igatahes hästi öeldud minu meelest.

      Palun lahkesti vabandada, et „Loomingu Raamatukogu” juubelil laskusin nii kapitaalselt mälestustesse stiilis „MINA ja juubilar”. Küllap osalt tingis seda kokkulangevus mu oma jubileumiga just samadel päevadel. Usun siiski, et midagi annab mu jutust ka laiemalt üldistada. Nimelt seda, milliseid teemasid, vaatenurki, mõtte-, tunde- ja maitsesuundi, impulsse ja ärgitusi LR oma varajastel aegadel nädal nädala järel Eesti vaimuellu tõi ja siin idanema pani. Lugejaid oli LR-l ju palju, palju, palju, palju!