Äsjasel Kirjandustänava festivalil esitleti mu kogutud näitemängude raamatut. Omalt poolt kandsin ette mõne katkendi mõnest näidendist, ajapuudusel jäi aga üks kavatsetuist ette kandmata. Soovitasin siis kohalolijail endil see raamatust üles otsida - aga kuna raamat maksab päris palju, siis otsustasin selle stseeni siia üles riputada. See on 14. episood näidendi "Taevast sajab kõikseaeg kive" 2. vaatusest. Kaks inglit, kes näidendi peategelasteks Caraks ja Jaaguks kehastununa jälgivad inimeste elu ja püüavad neid aidata, teevad äkilises katastroofiolukorras (orkaan ja vandaalide pealetung) vahekokkuvõtteid ja visandavad järgmisi samme.

Ere välguvalgus. Tuul peatub, õhus lendavad sildid, oksad, katuseplaadid peatuvad seal, kus nad parajasti on, nagu stoppkaadris. Kõik helid ja mürad katkevad nagu lõigatult.

CARA (inglina): Kolleeg, oled sa siin?

JAAK (inglina; tuleb läbi taverni seina): Olen, olen.

CARA: Paistab, et miski läks vussi.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kas me ikka oleme tasemel?

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Peaks äkki kõrvale tõmbuma.

JAAK: Arvan, et vara veel otsustada.

CARA: Kõigele üks ja seesama vastus?

JAAK: Kõigele ongi üksainus vastus.

CARA: Ja milline see on?

JAAK: Küll me teame. Kuid praegu veel on vara välja öelda.

CARA: Kas me läheme sinna tagasi?

JAAK: Peaks minema. Päris huvitav oli.

(Aeglaselt eeslaval liikudes silmitsevad tähelepanelikult inimesi publiku hulgas.)

CARA: Ei tea, ei tea.

JAAK: Pealegi, kui ma ei eksi, on see me kohustus. Kahju inimestest, nagu sa viimati ütlesid. CARA: Et nad ka iial ei õpi!

JAAK: Noh, ehk me ei õpeta õigesti.

CARA: Nad võtavad kõike liiga raskelt.

JAAK: Jah, nad võtavad kõike liiga kergelt.

CARA: Nad tahavad midagi saavutada.

JAAK: Nad tahavad päevi õhtusse saata.

CARA: Nad rabavad lõpmatult tööd teha.

JAAK: Nad räägivad mingist kvaliteetajast, mis tähendab vägisi puhkamist.

CARA: Nad tuuseldavad ja tuuseldavad ja haaravad kinni igasugu jamast.

JAAK: Nad hoiavad küünte ja hammastega kinni millest tahes, mis nad on pähe või südamesse võtnud.

CARA: Surmani.

JAAK: Ja kui tarvis, kauemgi.

CARA: Nad elavad kampaaniate, festivalide, teema-aastate, suursündmuste kaupa.

JAAK: Nad tahavad teistest eristuda ja teisi omataolisteks teha.

CARA: Ja kogu aeg midagi muuta.

JAAK: Mis neil üle jääb, kui maailm muutub.

CARA: Mis tal üle jääb, kui nemad muudavad. Aga teisiti nad ei saa. Nad lihtsalt on sellised. JAAK: Muide, kes oleme meie, et neid siin arvustame?

CARA: Võibolla arvamusliidrid.

JAAK: Ahjaa. Mul läks meelest ära. Ilus sõna.

CARA: Ja kas me siis arvustame? Kas sa ei mäleta, et tegelikult me vaikime? Lihtsalt publikul on tunne, nagu me oleks siin ja räägiks.

JAAK: Aga päriselt?

CARA: See ongi päriselt.

JAAK: Misasi?

CARA: See nende tunne. Me võiksime rahul olla.

JAAK: Jah, rahul ja rahus. Aga me nagu ei oleks.

CARA: Sest et nemad ei ole. Nad lihtsalt on sellised.

JAAK: Kas me aitame neid, et neil oleks kergem olla sellised, nagu nad on?

CARA: Või aitame neil saada teistsugusteks?

JAAK: Vara, vara, vara.

CARA (noogutab): Hilja, hilja, hilja.

JAAK: Noh, ega midagi, läki siis.

CARA: Oh sa saadana silmamuna küll… (Hingab sügavalt sisse ja välja.) Et siis hakkame nendekssamadeks, kes me viimati olime?

JAAK: Või võtame mõned teised ette?

(Lasevad pilgul publikus ringi käia.)

CARA: Ah, olgu. Kui juba, siis juba. Nendega jäi ju pooleli.

(CARA teeb oma käeliigutuse, mispeale välguvalgus kaob, mürad ja tuul oma mõjudega taastuvad.)

Rmt. Paul-Eerik Rummo. Taevast sajab kõikseaeg kive. Eesti Keele Sihtasutus 2016

         Paul-Eerik Rummo. Kogutud mänge. SE&JS 2024

 Facebookis on äratanud mõningast tähelepanu T.S.Elioti "J. Alfred Prufrocki armulaul". See pani mind üle hulga aja uuesti üle vaatama oma tõlget sellest loost, ja otsustasin selle siia üles riputada - sest  raamatuid, kus see ära trükitud, on praegu juba raske leida.

J. ALFRED PRUFROCKI ARMULAUL

S’io credessi che mia risposta fosse

a persona che mai tornasse al mondo,

questa fiamma staria senza piú scosse.

Ma per ciò che giammai di questo fondo

non tornó vivo alcun, s’i’odo il vero,

senza tema d’infamia ti rispondo.

        Eks lähme siis, sina ja mina koos,

õhtu samas kui patsient, eeterlik kellest narkoos

saand võitu, laotumas taeval kui lõikuslaual,

lähme piki neid teatud pooltühje tänavaid,

pominal reastavaid

rahutuid unesid mõnes odavas ühe-öö-urus

ja austrikeldreid, põrandad saepurus,

tänavaid, mis viivad sind kui tüütu argumentatsioon,

mil reetlik-süütu alatoon,

ühe kolossaalse küsimuse poole…

Oh ärme küsi, mis on see kõik,

tehkem ära see külaskäik.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Kollane udu, selga vastu aknaruute hõõruv,

kollane suits, koonu vastu aknaruute hõõruv,

pistis keele õhtu soppidesse,

rentslilaukail liikumatult kõõlus,

laskis korstnate tahmal oma turjale langeda,

libises piki terrassi, tegi järsu hüppe,

ja nähes, et käes on mahe oktoobriöö,

ümber maja end keeras ning vajus unerüppe.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

mis just selle kollase suitsu jagu –

aknaid hõõruda, piki tänavaid kanduda;

tuleb aeg, tuleb aeg

teiste nägude kohtamiseks teha valmis üks oma nägu;

aeg tappa ja aeg luua, elu toetada,

aeg päevadeks ja töödeks kätele, mis tõstavad

üht küsimust, et see su taldrikule poetada;

aeg sinu jaoks, aeg minu jaoks,

aeg veelgi sajaks otsustamatuseks

ja kõhkluseks ja taandumiseks sajaks,

et saada valmis tee ja röstiviilu ajaks.

        Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,

neil Michelangelost käimas jutt.

       Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,

aeg mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,

aeg paotet uks taas vargsi sulgeda,

endal juba lage laik pealael –

(“Kui hõredaks jäänd ta juus! Kui kõhnaks kael!”)

mu sabakuub, mu lõug nii toekalt särgi kõrgel krael,

lips nooblilt hillitset, nõel märkimist ei vääri –

(“Kui kõhnad käed! – “Ja vaadake ka sääri!”)

kas tõesti julgeda

maailmaruumi rahu ohtu seada?

Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,

millest järgnev hetk ei taha enam teada.

       Sest olen seda juba tundnud, teadnud –

kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid,

teelusikhaaval oma elu välja mõõtnud hoolikalt;

ma tean neid hääli, mis on hääbuma end seadnud

koos muusikaga kaugematest tubadest.

Kuis söandaksin siis, lubage?

      Ka need silmad on mul juba tuntud, teatud –

silmad, mis torkavad su napi fraasi otsa,

ja kui siis siplen, seina külge seatud,

vaadeldav vastu formuleeringute valgust –

kuis teeksingi siis algust

ja sülitaksin südame pealt ära

kõik oma päevade ja teede põhjapära?

Kuis söandaksingi, lubage?

       Ning küll neid käsigi kõik ammu teavad –

võrudega ehit, valged, tuunjad

(ent lambipaistel udukarvus pruunjad!) –

kas see on kleidi parfüümihõng,

et sassi kisub mu mõttelõng?

Käsi, mis puhkavad laual või õlasalli seavad.

Kas peaksingi söandama, lubage?

Ja kuis teeksin algust?

…..

       Kas ütleksin, et olen hämarikus käinud

kitsail tänavail ja silmitsenud suitsu,

mis tõuseb üksildaste meeste piipudest,

kes rinnutavad aknail särgiväel?

       Ma pageks kui paar pragunenud sõrgu

krabinal üle vaiksete merede põranda.

…..

         Ja õhtupoolik, õhtu, magab nii rahuliselt!

Põrandal siruli, sinu ja minu jalge ees,

pikist sõrmist silut, unede palge ees…

nii väsinud… või simuleerib…

Kas peaksin nüüd, pärast teed, jäätist ja kooke,

asjade käigule andma otsustava looke?

Kuid olles küll nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,

ja vaagnal näinud oma pead (mis kergelt kiilastunud),

pole prohveti kahtlane au mulle isegi viirastunud;

olen näinud oma kõrghetke korraks vilkumas

ja igi-Lakeid mu mantlit hoides sõnatult ilkumas,

ja lühidalt öeldes, ma kartsin.

        Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast tasse, marmelaadi, teed,

keset portselani, keset jutlemist

hambaid naeratades asja tuuma lüüa,

maailm tihkeks palliks muljuda,

et paisata see kolossaalse küsimuse poole,

öeldes: “Olen surnuist tõusnud Laatsarus,

kel lasti teisest ilmast väljuda,

et öelda teile kõik – ma ütlen teile kõik.” –

kui mõni naistest, kohendades patja, silmis mõistmatus,

       võinuks kosta: “Ma ei mõelnud üldse mitte seda,

       see pole üldse see.”

      Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –

pärast loojakuid, jalgväravaid ja märgi kõnniteid,

romaane, teed ja seelikute rauget vedimist

serviti üle põrandate – ja veel paljut muud - - -

Võimatu on öelda seda, mis ma mõtlen!

Kuid nagu maagiline latern heidaks närvimustri sirmile:

kas tasunukski ülepea,

kui keegi patja sättides või heites salli kõrvale

pöördunuks akna poole, öeldes: “Ma ei tea –

        see pole üldse see,

        ma ei mõelnud üldse seda.”

…..

       Ei! Mina pole Hamlet ega printsiks mõeldudki;

ma olen üks õukondlasi, kes kõlbab

mõnd asja edendama, stseeni algama,

nõu andma printsile; hea tööriist iga toll,

aupaklik, rõõmsalt valmis ennast salgama,

täis elutarka kavalust, pedantlik,

pateetiline, samas pisut tömp,

aeg-ajalt, ausalt öelda, õige jantlik –

aeg-ajalt enam-vähem Loll.

      Pea vanadus jaol… pea vanadus jaol…

pea nooblid voldid mu pükstel ja näol.

     Kuhu teen seitli? Vast üks virsik siiski vahel?

Valged flanellpüksid jalas, jalutan, pilk lahel.

Ma olen kuulnud näkineide laulmas omavahel.

      Ei arva, et minule kunagi laulaks neist keegi.

      Olen neid näinud lainte turjil sööstmas

ulgumere poole, terveid karju,

sugedes oma mustade ratsude valgeid harju.

      Mere tubades me viibime ju veelgi,

peas adrupärjad meretütreilt, pruun ja ruske segi,

kuni inimhääled äratavad meid, ja upumegi.

Tlk. Paul-Eerik Rummo

Tõlge (varasemas redaktsioonis) ilmunud rmt. T.S.Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi, ISBN 9985-9137-5-2, ja 2008. a. redaktsioonis rmt. Ameerika luule antoloogia, koostanud Jüri Talvet, ISSN 1736-3713, ISBN 978-9949-11-813-7

Luuletuse moto pärineb Dante "Põrgust" (XXVII, 61 - 66), kus kaheksandas põrguringis tulega piinatav Guido da Monfeltro, karistatav kuritahtlike nõuannete eest, soostub Dantele oma lugu ära rääkima, olles kindel, et küsija niikuinii ei pääse tagasi elavate hulka. Vastav koht kõlab Harald Rajametsa tõlkes nii:

"Kui usuksin, et minu vastust kuuleb / mõni, kes pääseb tagasi maailma, / ei liigutaks ma enam seda leeki.  // Ent kuna sellest august pääsnud keegi, / nagu on kuulda, elusalt veel pole, / võin häbi kartmata küll sulle kosta."

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------