Facebookis on äratanud mõningast tähelepanu T.S.Elioti "J. Alfred Prufrocki armulaul". See pani mind üle hulga aja uuesti üle vaatama oma tõlget sellest loost, ja otsustasin selle siia üles riputada - sest raamatuid, kus see ära trükitud, on praegu juba raske leida.
J. ALFRED PRUFROCKI ARMULAUL
S’io credessi che mia risposta fosse
a persona che mai tornasse al mondo,
questa fiamma staria senza piú scosse.
Ma per ciò che giammai di questo fondo
non tornó vivo alcun, s’i’odo il vero,
senza tema d’infamia ti rispondo.
Eks lähme siis, sina ja mina koos,
õhtu samas kui patsient, eeterlik kellest narkoos
saand võitu, laotumas taeval kui lõikuslaual,
lähme piki neid teatud pooltühje tänavaid,
pominal reastavaid
rahutuid unesid mõnes odavas ühe-öö-urus
ja austrikeldreid, põrandad saepurus,
tänavaid, mis viivad sind kui tüütu argumentatsioon,
mil reetlik-süütu alatoon,
ühe kolossaalse küsimuse poole…
Oh ärme küsi, mis on see kõik,
tehkem ära see külaskäik.
Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,
neil Michelangelost käimas jutt.
Kollane udu, selga vastu aknaruute hõõruv,
kollane suits, koonu vastu aknaruute hõõruv,
pistis keele õhtu soppidesse,
rentslilaukail liikumatult kõõlus,
laskis korstnate tahmal oma turjale langeda,
libises piki terrassi, tegi järsu hüppe,
ja nähes, et käes on mahe oktoobriöö,
ümber maja end keeras ning vajus unerüppe.
Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,
mis just selle kollase suitsu jagu –
aknaid hõõruda, piki tänavaid kanduda;
tuleb aeg, tuleb aeg
teiste nägude kohtamiseks teha valmis üks oma nägu;
aeg tappa ja aeg luua, elu toetada,
aeg päevadeks ja töödeks kätele, mis tõstavad
üht küsimust, et see su taldrikule poetada;
aeg sinu jaoks, aeg minu jaoks,
aeg veelgi sajaks otsustamatuseks
ja kõhkluseks ja taandumiseks sajaks,
et saada valmis tee ja röstiviilu ajaks.
Toas kulglevad naised, neil puudub rutt,
neil Michelangelost käimas jutt.
Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,
aeg mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,
aeg paotet uks taas vargsi sulgeda,
endal juba lage laik pealael –
(“Kui hõredaks jäänd ta juus! Kui kõhnaks kael!”)
mu sabakuub, mu lõug nii toekalt särgi kõrgel krael,
lips nooblilt hillitset, nõel märkimist ei vääri –
(“Kui kõhnad käed! – “Ja vaadake ka sääri!”)
kas tõesti julgeda
maailmaruumi rahu ohtu seada?
Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,
millest järgnev hetk ei taha enam teada.
Sest olen seda juba tundnud, teadnud –
kõiki neid õhtuid, hommikuid ja poolikuid,
teelusikhaaval oma elu välja mõõtnud hoolikalt;
ma tean neid hääli, mis on hääbuma end seadnud
koos muusikaga kaugematest tubadest.
Kuis söandaksin siis, lubage?
Ka need silmad on mul juba tuntud, teatud –
silmad, mis torkavad su napi fraasi otsa,
ja kui siis siplen, seina külge seatud,
vaadeldav vastu formuleeringute valgust –
kuis teeksingi siis algust
ja sülitaksin südame pealt ära
kõik oma päevade ja teede põhjapära?
Kuis söandaksingi, lubage?
Ning küll neid käsigi kõik ammu teavad –
võrudega ehit, valged, tuunjad
(ent lambipaistel udukarvus pruunjad!) –
kas see on kleidi parfüümihõng,
et sassi kisub mu mõttelõng?
Käsi, mis puhkavad laual või õlasalli seavad.
Kas peaksingi söandama, lubage?
Ja kuis teeksin algust?
…..
Kas ütleksin, et olen hämarikus käinud
kitsail tänavail ja silmitsenud suitsu,
mis tõuseb üksildaste meeste piipudest,
kes rinnutavad aknail särgiväel?
Ma pageks kui paar pragunenud sõrgu
krabinal üle vaiksete merede põranda.
…..
Ja õhtupoolik, õhtu, magab nii rahuliselt!
Põrandal siruli, sinu ja minu jalge ees,
pikist sõrmist silut, unede palge ees…
nii väsinud… või simuleerib…
Kas peaksin nüüd, pärast teed, jäätist ja kooke,
asjade käigule andma otsustava looke?
Kuid olles küll nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,
ja vaagnal näinud oma pead (mis kergelt kiilastunud),
pole prohveti kahtlane au mulle isegi viirastunud;
olen näinud oma kõrghetke korraks vilkumas
ja igi-Lakeid mu mantlit hoides sõnatult ilkumas,
ja lühidalt öeldes, ma kartsin.
Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –
pärast tasse, marmelaadi, teed,
keset portselani, keset jutlemist
hambaid naeratades asja tuuma lüüa,
maailm tihkeks palliks muljuda,
et paisata see kolossaalse küsimuse poole,
öeldes: “Olen surnuist tõusnud Laatsarus,
kel lasti teisest ilmast väljuda,
et öelda teile kõik – ma ütlen teile kõik.” –
kui mõni naistest, kohendades patja, silmis mõistmatus,
võinuks kosta: “Ma ei mõelnud üldse mitte seda,
see pole üldse see.”
Ja kas tasunukski vaeva – ega vist –
pärast loojakuid, jalgväravaid ja märgi kõnniteid,
romaane, teed ja seelikute rauget vedimist
serviti üle põrandate – ja veel paljut muud - - -
Võimatu on öelda seda, mis ma mõtlen!
Kuid nagu maagiline latern heidaks närvimustri sirmile:
kas tasunukski ülepea,
kui keegi patja sättides või heites salli kõrvale
pöördunuks akna poole, öeldes: “Ma ei tea –
see pole üldse see,
ma ei mõelnud üldse seda.”
…..
Ei! Mina pole Hamlet ega printsiks mõeldudki;
ma olen üks õukondlasi, kes kõlbab
mõnd asja edendama, stseeni algama,
nõu andma printsile; hea tööriist iga toll,
aupaklik, rõõmsalt valmis ennast salgama,
täis elutarka kavalust, pedantlik,
pateetiline, samas pisut tömp,
aeg-ajalt, ausalt öelda, õige jantlik –
aeg-ajalt enam-vähem Loll.
Pea vanadus jaol… pea vanadus jaol…
pea nooblid voldid mu pükstel ja näol.
Kuhu teen seitli? Vast üks virsik siiski vahel?
Valged flanellpüksid jalas, jalutan, pilk lahel.
Ma olen kuulnud näkineide laulmas omavahel.
Ei arva, et minule kunagi laulaks neist keegi.
Olen neid näinud lainte turjil sööstmas
ulgumere poole, terveid karju,
sugedes oma mustade ratsude valgeid harju.
Mere tubades me viibime ju veelgi,
peas adrupärjad meretütreilt, pruun ja ruske segi,
kuni inimhääled äratavad meid, ja upumegi.
Tlk. Paul-Eerik Rummo
Tõlge (varasemas redaktsioonis) ilmunud rmt. T.S.Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi, ISBN 9985-9137-5-2, ja 2008. a. redaktsioonis rmt. Ameerika luule antoloogia, koostanud Jüri Talvet, ISSN 1736-3713, ISBN 978-9949-11-813-7
Luuletuse moto pärineb Dante "Põrgust" (XXVII, 61 - 66), kus kaheksandas põrguringis tulega piinatav Guido da Monfeltro, karistatav kuritahtlike nõuannete eest, soostub Dantele oma lugu ära rääkima, olles kindel, et küsija niikuinii ei pääse tagasi elavate hulka. Vastav koht kõlab Harald Rajametsa tõlkes nii:
"Kui usuksin, et minu vastust kuuleb / mõni, kes pääseb tagasi maailma, / ei liigutaks ma enam seda leeki. // Ent kuna sellest august pääsnud keegi, / nagu on kuulda, elusalt veel pole, / võin häbi kartmata küll sulle kosta."
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
