Joyce'i "Ulyssest" ja selle tõlget siin-seal tutvustades olen märganud huvi mitte ainult selle teose vastu, vaid ka tõlkimise kui niisuguse, selle tunnetuslike, teoreetiliste, filosoofiliste jms aspektide vastu. Panen sel puhul siia üles oma asjakohase kirjutise "Tõlkija Hääles", mis on üsna spetsiifiline väljaanne (erialainimeste aastaraamat), samas aga minu meelest enamalt jaolt ka huvi olemasolu korral üldloetav ja -mõistetav. Seesinane kirjutis ilmus "Tõlkija Hääles" nr XII, 2024, kus on mõndagi mõttekat lugemist. Autoriõigused kaitstud.

MÄRKMEID ULYSSESE TEEKONNALT KEELEST TEISE

Need siin on esmased, süsteemitud, pooljuhuslikud märkmed "Ulyssese" tõlkimise kohta või sellest ajendatult, üles tähendatud umbes aasta pärast käsikirja üleandmist kirjastusele, umbes pool aastat pärast toimetamisele joone alla tõmbamist ja poolteist kuud pärast raamatu ilmumist.

Töö ise (kui seda nõnda nimetada – oleneb defineerimisest) kestis ümmarguselt kolm-pool aastat, muidugi läbisegi muu eluga nagu ikka, ja oli ülimalt tore. Kuidas ka selle tulemust mistahes mõõdupuude järgi hinnata (ise tajun päris hästi, mis on selle nõrkused, aga praegu veel mitte täiesti, mis neist olnuks välditavad, mis tõhusamalt kompenseeritavad ja mis lihtsalt paratamatud) – siis ühte tahaks ja julgeks küll loota, nimelt et see tegemist saatnud hea enesetunne mingilgi määral tulemusse üle kandus ja tutvujatele tajutav on.

*

Mida edasi, seda enam taban end mõtisklemast selle üle, misasi see tõlkimine ülepea on. Teekonna mõiste näib tema metafooriks päris hästi sobivat – tõlkimine on teksti ränd ühest keelest teise. "Ulyssese" puhul pealegi mängib kaasa see, et tegemist on teosega, mis suuresti põhinebki sihipärast retke kujutaval aegadetagusel tekstil ("Odüsseia") ja mille endagi ülesehituse teljeks on küll rohkete kõrvalepõigetega (nagu "Odüsseiaski"), aga ikkagi sihtpunktile orienteeritud retk.

Kuid ükski metafoor pole iial täiesti täpne (eks sellest ju metafoorika võlu ja mõju tulegi). Ühelt poolt nii muistse kui moodsa Odüsseuse/Ulyssese teekonna ja teiselt poolt tõlkimise kui teekonna vahel on üks selge erinevus. Milles see seisneb?

Odüsseus/Ulysses on kunagi kodust, Ithakast, lahkunud ja rändab vinka-vonka sinna tagasi. Ithakasse. Koju, mida on üks ja ainus, ka kui seal on vahepeal mingid muutused aset leidnud. Kus aga on kirjandusteose algkodu?

Kui selleks lugeda keelt, milles teos kirjutatud – siis mida kujutab endast selle tõlkimine, kui tahta püsida sihipärase teekonna metafoori juures? Võimalikke sihtpunkte, Ithakaid, on niisama palju kui maailmas keeli, ja kõik nad on erinevad. Kusjuures, kui võtta ette tõlkimine millisesse tahes nende hulgast, ei saa seda võrrelda startimisega kodu poole, vaid lausa vastupidi – algkodust eemale. Pentsik lugu. Eriti kui kujutleme tõlkija auahnuse ja kutse-eetika tipuna algteose maksimaalselt adekvaatset taasloomist (mis oleks nagu ta jätmine sinna kus ta on, topeldamisega koguni selle ülekinnitamine).

Siiski ei pea (kodu)teekonna-metafoorist täiesti loobuma, ainult seda väheke painutama. Nimelt nii, et võtame tõlkimist kui algteose kaaperdamist otse tema kodusadamast ja selle navigeerimist enese omasse. Eks see praktikas ju nõndamoodi käigi. Kusjuures tänuväärselt jääb algteos kõige lastiga samas ka oma vanasse kohta alles, kaaperdatagu kuhu ja kui tihti tahes.

Aga. Navigeeri kui osavalt tahes – iga asi, ka iga kunstiteos, saab olla identne vaid iseendaga. Loodusseadusliku paratamatusega on iga tõlge, ka täpseim, tahes-tahtmata teos omaette. Ühemunakaksikudki ei kattu täielikult, kumbki on iseseisev isend ja isik. Nii et tõlkimine, navigeerimine algupärandi Ithakast tõlkija Ithakasse, annab tulemuseks omaette teose omis õigustes – sealjuures aga teose, mis pakub erksale lugejale õrritust algteosegi kallale asuda. Kui ikka rangelt võtta, siis ega keegi, kes on lugenud vaid näiteks minu tõlget James Joyce'i "Ulyssesest", ei tohiks öelda, et ta on seega nüüd lugenud James Joyce'i "Ulyssest".

*

Kui juba sattusin proovima üles joonistada tõlkimist "kui niisugust", siis veel paar katsetust selles suunas.

Olen mõelnud ja ka omal nahal tundnud, et tõlkimine sarnaneb näitlemiskunstiga: kõigepealt püüad end vabastada, niipalju kui vähegi suudad, omaenda empiirilisest minast, saavutada tühjus, ja siis selles tühjuses "kehastuda", niipalju kui vähegi suudad, rolliminaks – kelleks tõlkimise korral on tõlgitava teose autor. Nüüd peaks su inspiratsiooni laad ja suund olema enamvähem sama mis algteose autoril ja seega võimaldama tõlke... millel? ütleme vaimul või vaibil kujuneda algteose omaga kas just kokkulangevaks, aga põhilises ligilähedaseks. Muuhulgas päästab selline alghoiak tõlkija bukvalismi painest, kiusatusest või automatismist jäljendada algteksti grammatilisi tarindeid (mis võivad algteose kodukeeles olla tavapärased, sihtkeeles aga tarbetult kentsakad) ja muust säärasest pseudokorrektsusest. Midagi taolist nagu see, et seaduste järgi käimisel järgitagu nende vaimu, mitte kirjatähte.

Ühe teise nurga alt vaadates võiks tõlkimises – millel nagu oleks eeskätt ju kunsti tunnused – näha keele- ja kirjandusteaduse praktilist/katselist haru. Sa püstitad hüpoteesi, et vähemalt mingil määral on mingis teoses mingi märgisüsteemi näol ilmutuv tunnetuslaad ülekantav mingisse teise märgisüsteemi, ja ehitad üles katse, mille varal selle võimalikku tõesust kontrollida, mõõta ja demonstreerida. Kusjuures katse käigus tekkinud produkt – tõlkeline kunstiteos – on ühtaegu nii vahetult aistitav iseväärtus kui ka vaadeldava, analüüsitava jne. objektina sisend edasisse teadusprotsessi (lingvistika, semiootika, psühholoogia....).

Eri tunnetusviisid ei seisa üksteisest lahus, nende vahel on seosed, vastavused, põimumised, teatud tasandeil kattuvusedki. Muide just sellise arusaama mängutoomises ja plastilises kujustamises on nähtud Joyce'i ja tema "Ulyssese" erilist olulisust, mis mõne arvamuse järgi (nt Hermann Broch, aga ka Kundera, Nabokov jt) päästis romaanižanri pöördumatust sumbumisest ja mandumisest. Tõlkijale tähendab tegelemine sedalaadi kirjandusega värskendavat väljakutset ja võimalust oma maailmapildi avardamiseks.

*

Olen hooti mõelnud ka lugemise "kui sellise" üle: missugune lugemisviis võiks olla, kuidas nüüd öeldagi, tõhusaim.

Kaldun arvama, et parim (kui ei loeta just lihtsalt aja viitmiseks ja surnukslöömiseks) on nn. close reading – hoolikas, eelteadmisi ja -arvamusi, ajaloolisi, eluloolisi, ideoloogilisi jm kontekste kõrvalejättev detailne sisseimbumine konkreetsesse teksti kui ühte autonoomsesse ja kordumatusse entiteeti.

Võib ehk öelda, et siin ühinevad kahe eelvisandatud vaatenurga määravad omadused – säärane lugemisviis aitab lugeja müstilisse samastumisse käsitletava teksti autoriga (ja sedakaudu teksti ainulise olemusega) ning vabastab ta (lugeja) omaenda subjektiivsete eelistuste ("maitse") piirangutest objektiivse tunnetuse kasuks. Olgu veel teistega nagu on – tõlkija ilma close readinguta tegelikult läbi ei saa. Võiks ehk koguni öelda, et tõlkimine ongi see kõikse close'im reading mis üldse võimalik ja tõlge siis lihtsalt selle vormistatud produkt.

Jah, tõesti, soovitan säärast lugemistaktikat igaühele – arendab tekstivaistu, mis on midagi analoogilist muusikalisele kuulmisele. Saad loetavast kätte rohkem kui vaid esmase spontaanse emotsiooni.

Samas tõlkimist silmas pidades või juhul, kui su ülesandeks on tekstide seletamine teistele, ei pea siiski ka taustateadmisi ära põlgama, eriti mitte neid, mis keelelist laadi (eeskätt sõnade etümoloogilised, ajaloolised ja akuutsed tähendused ja nende kasutusjuhud jms). Ainult et teadmisi saab vajaduse ja tahtmise korral alati juurde hankida, vaistu pead arendama aga iseeneses (mis muuhulgas hõlmab ka seda, et sa kõrvalt õpitud või nopitud teadmised eristamatult isiklikuks kogemuseks moondad).

Mis just "Ulyssesega" seonduvate teadmiste hankimissse puutub, siis selle kommentaare ning kõikvõimalikest aspektidest vaatlusi, selgitusi, tõlgendusi on sajandiga kogunenud kordades mahukamal määral kui teose enda maht, ning suur jagu neist on tänapäeval võrgus hõlpsasti kättesaadavad. Niihästi pisteline kui süsteemsem tutvumine nendega on lust omaette, kui oskad neisse mitte ära uppuda. Küllap kõige praktilisem on Don Giffardi kommentaarium (Ulysses Annotated). Joyce'i loomingu elulooliste taustade suhtes, eriti mis puudutab tema autorihoiaku väljakujunemist ja selle realiseerimise tehiolusid, pakub nii huvi kui selle rahuldust Richard Ellmanni klassikaline monograafia.

Mis aga tõlkija kui vastete otsija seisukohast eriti tähtis, see on meie järjest edenev leksikograafia. Sõnaveeb, üha täienevad keelekorpused, kõnekäändude, murrete, erikeelte, kirjakeele ajalooliste kujude näidised ja terviktekstidki vabalt kättesaadavana – mida sa hing veel ihkad. Lisaks see, et eesti keel kui oluliste tekstide tõlkimise sihtkeel on viimase paari-kolmekümne aastaga silmatorkavalt edasi arenenud, nii mõttekirjanduse sarjadeviisilise tõlkimise kui ilukirjandust silmas pidades eriti Hieronymuse-sarja läbi. Samas on kõigi käeulatuses eesti enda varasema ja uuema algupärase mõttekirjanduse varud ("Eesti mõtteloo" sari). On, millest innustust saada ja õppida.

*

"Ulyssese" märgatavaim ja võibolla määravaim eripära seisneb tema mitmehäälsuses, mis on realiseeritud polüstilistilisusena. (Küsimus, milline neist häältest on autori oma, on põhimõtteliselt valesti püstitatud: autorihäälena tuleb võtta seda teatud mõttes impersonaalset häält, mis sine ira et studio artikuleerib terve teose koos kõigi selles kostvate häälte ja muuga.)

Tõlkija asi niisiis on leida või leiutada vasted paarikümnele eri esituslaadile, mis pealegi algteoses kohati kapriisselt, aga lähemal vaatlusel õige veenvalt omavahel segunevad ja/või põimuvad. Lisaks kurikuulus 14. peatükk, mis koosneb rohketest inglise stiilide pastiššidest nende ajaloolises järgnevuses. Tunnistan, et kardetavasti on minu toodetud teksti stilistika algtekstist nivelleeritum, aga loodetavasti on autori intentsioon siiski piisavalt tajutav.

Tuge vastete valimisel (aga ka puhast süüdimatut tunnetuslikku huvi, ilma milleta ei viitsiks vaimu vaevama hakatagi) pakuvad tõlked teistesse keeltesse, nende kõrvutamine omavahel ja algtekstiga. Konkreetselt konsulteerisin kahe soome (Pentti Saarikoski; Leevi Lehto), ühe vene (Sergei Horužij ja Viktor Hinkis) ja ühe saksa tõlkega (Hans Wollschläger), kaudselt ja juhuslikult ka mõne muuga, mille katkeid siin-seal ette sattus.

(Siit muide üks lisakogemus – nonde tõlgetega tutvumise kõrvalt huvitusin esialgu põgusalt, hiljem veidi tõsisemaltki, nende tegijatest, kellest igaüks osutus intrigeerivaks, värvikaks isiksuseks. Aga see on üks teine teema.)

Nüüd siis esitan mõned näited oma katsetest tabada ja edasi anda mõnesid Joyce'i rohketest stiilidest, püüdes neid (oma lahendusi) põhjendada. Võibolla annab siit midagi järeldada ja üldistada. Näited on sihilikult võetud just eelmainitud 14. peatükist, kus eri stiilide kontsentratsioon on kõige suurem ja neile autori poolt antud funktsioon vast kõige ambitsioonikam.

*

Nagu öeldud, on 14. peatüki tegevus esitatud inglise kirjakeele stiilide pastiššidena nende ajaloolises järjestuses. Pärast kena väikest sissejuhatust või avaakordi algab peatükk nii:

Universally that person’s acumen is esteemed very little perceptive concerning whatsoever matters are being held as most profitably by mortals with sapience endowed to be studied who is ignorant of that which the most in doctrine erudite and certainly by reason of that in them high mind’s ornament deserving of veneration constantly maintain when by general consent they affirm that other circumstances being equal by no exterior splendour is the prosperity of a nation more efficaciously asserted than by the measure of how far forward may have progressed the tribute of its solicitude for that proliferent continuance which of evils the original if it be absent when fortunately present constitutes the certain sign of omnipollent nature’s incorrupted benefaction. Jne

Tegemist on kas Sallustiuse ja Tacituse ladina retoorika jäljendusega või (mis tõenäosem) mingi keskaegse ladinakeelse traktaadi algelise tõlke imiteeringuga (või kombinatsiooniga mõlemast) – igatahes millegagi, mis sõnavaralt oleks nagu inglise keel, ülesehituses aga püüab ladinat järgida.

Esimese hooga paistis, et stiilivastena võiks vaadata ajaliselt mitte palju hilisema Läti Henriku kroonika (kui sünnilt ladinakeelse, siinse eluga seotu ja pealegi kohaliku keele eksampleid sisaldava) poole – aga ruttu selgus, et see ei mängi välja. Seda nimelt põhjusel, et mallivõtmiseks olnuks tegelikult vaja Henriku teksti algupärandiga enamvähem samaaegset tõlget eesti keelde, olgu see kuitahes ladinapärane ja kuitahes algeline. Ainult see täitnuks laias laastus sama funktsionaalset rolli mis vastav lõik Joyce'il. Sellist tõlget aga teadagi olemas ei ole. Kasutada poleks saanud ka ei Richard Kleisi ega Julius Mägiste Henriku-tõlkeid, millest esimese stiililine arhaiseeritus on minimaalne ja teise keelekasutus lausa tänapäevane.

Samas jäi aga mõnevõrra üllatuslikult silma, et ega see lõik ka originaalis ülemäära arhailiselt kõla – mõned järgmised, mis idee järgi peaks kuuluma sellest hilisematesse ladestustesse, mõjuvad pigem varasematena. Selle tähelepaneku ja ka soome ja vene tõlgete julgustusel sai siis konstrueeritud mingi üpris ebamääraselt vanapärane, pigem nagu XIX sajandi sõnastus, hoolitsedes kõige rohkem selle eest, et edasi saaks antud jutu pateetiliselt kõrgendatud toon. (Praegu seda kirjutades ei suuda mõista, mis meeltesegaduses jäi kasutamata võimalus jätta see ülev kõnevool kirjavahemärkidega liigendamata, nagu ta on originaalis ja ka soome ning vene versioonides – see oleks tugevdanud ta kavalat komismi. Võibolla kummitas mind kukla taga teadmine üldsuses kinnistunud kollijutust, et "Ulyssest" on kole raske lugeda, mispärast alateadlikult püüdsin siis vähemalt ühe kohakese lihtsamaks teha :)). Nii või teisiti, trükki läks nõnda:

Eks ju väheseks peetud, ikka ja igal pool, säärase inimese arusaamist ole, kes mis asjas tahes, mida tarkusega õnnistatud surelikud õppustvõtmiseks kõige tarvilisemaks hindavad, sellest teadmata on, mida kõige haritumad ning oma kõrge vaimu pärast auväärseks arvatud ühtjärge meeles hoiavad, kinnitades kui ühest suust, et muude asjaolude ühetaolised olles mitte välispidine hiilgus ühe rahvause heast käekäigust kõige tõsisemat tunnistust ei anna kui aga see, mis mõõdus tema keskel hool kestmise ning kasvamise eest edeneb, missuguse puuduolemine kõige kurja juur on, mille õnneline asetleidmine aga on vääramatuks märgiks kõigeväelise looduse tühjendamatust heldusest jne

Vrdl vene: Всегда и повсюду того человека разумение весьма недалеким полагают во всяческих предметах что сведущими из смертных наиболее признаются полезными для изучения коему то неведомо чего самые искушенные в учености и особливого почитания достойные за драгоценное убранство высокого их ума неизменно придерживались jne

Vrdl soome (Saarikoski):Yleisesti arviodaan sellaisen henkilön äly kaikkea muuta kuin teräväksi joka olipa kysymys mistä tahansa sellaisesta asiasta jota viisaudella siunatut kuolevaiset pitävät enimmän harrastuksen arvoisena on tietämätön seikasta josta oppialaan parhaiten perehtyneet ja juuri tämän ylevän hengen koristuksensa ansiosta kunnioituksen ansaitsevat jne

(Näeme, et nendeski näidetes ei imiteerita-parodeerita mingi kindla kunagise üriku laadi, vaid piirdutakse suhteliselt põgusa, teravate piirjoonteta vanapärasusega.)

*

Sellest kirjakohast veidi edasi tuleb üks just eesti (või läänemeresoome) tõlkija seisukohast tore lõik:

Before born bliss babe had. Within womb won he worship. Whatever in that one case done commodiously done was. A couch by midwives attended with wholesome food reposeful, cleanest swaddles as though forthbringing were now done and by wise foresight set: but to this no less of what drugs there is need and surgical implements which are pertaining to her case not omitting aspect of all very distracting spectacles in various latitudes by our terrestrial orb offered together with images, divine and human, the cogitation of which by sejunct females is to tumescence conducive or eases issue in the high sunbright wellbuilt fair home of mothers when, ostensibly far gone and reproductitive, it is come by her thereto to lie in, her term up.

Tore lõik selle poolest, et kuigi tegemist on stiilinäitega ajast, millest esimeste eestikeelsete kirjalike tekstideni jäi veel oma pooltuhat aastat, on meil oma põlisest suulisest pärandist võtta midagi, mis vähemalt ühelt tunnuselt – ohtralt algriimilisuselt, aga ka teatavalt üldiselt luulelisuselt – sarnaneb Joyce'il ses kohas eeskujuks olnud anglosaksi algriimiline proosaga 1. aastatuhande lõpust p.Kr., mida mõni loeb inglise kirjanduse alguse alguseks. Meie võime hoobelda, et meie regivärsi poeetiline kõrgstiil on kindlasti omajagu varasem – olgugi et kirja see pandi paartuhat aastat hiljem ja löögugi selle siinkohal kasutamine sassi Joyce'i taotletud ajalise järgnevuse.

Regilaulust ma siis siin lähtusingi, otsides anglosaksi tekstile sobiva vaste arendamisel endale inspiratsiooni peale me pärimuse enda ka tolle hilisematest kirjanduslikest kasutustest ("Kalevipoeg"; Grünthal-Ridala; Annist....) ja, silmas pidades romaani kogu kõnealuse peatüki keerlemist sünnitamis-temaatika ümber, Suitsu "Lapse sünnist". Tulemus sai selline:

Latseksel jo enne sündi antud õnne ja õnnistust. Ümmardetud-ülendetud emakojassa koguni. Tarvitsetaks mis iganes, tublilt see toimegi pandakse. Ämmamoorid jo sõimehesse söögid-joogid sätitavad, tite-jo-lapidki lahkemad targalla talitamisella, otsegu titt juba tulnudki, mahasaamine möödunud. Vähe aga veel sellestki: maarohud mitmesetmesed, väitsed-tangid taidelised varmasti valmis vaadatud, kui ehk peaks tarbeksi tulema, takkapihta veel piltisid jumaliste jumedesta, inimestegi ilosta nendes kambretes kõrgetes, paargus päevapaistelises nurganaisele naljaksi, vaevade vähendamiseksi, kui ta jo palju paisunud, tuhu-tal-tunnid kui tulemas.

Vrdl vene tõlge, mille stiililiseks aluseks on võetud anglosaksi allikaga enamvähem samaaegne "Повесть временных лет":

Отроча еще не раждено рачителей рвение разожже. Еще в лоне лежаи любовию людскою лелеемо. Вся надлежащая о сем с надлежащим же прилежанием сьвершена быша. Ложе покойно и многоусердныя повитухы яди питателныя и пелены чистейшая преже премудро уготованы яко же бо аще свершишеся раздрешение и с тем вкупе быша вся средства целителная яже потребна суть jne

Vrdl ka saksa tõlge, mille otsene ajalooline eeskuju pole mul teada, aga millest jääb silma, et toodu on keelelt ja kirjaviisilt arhailisem ja nüüdispruugist kaugem kui inglise tekst. Vast illustreerib see kirjakeele evolutsiooni tüpoloogilisi ühisjooni eri keelte puhul ja samas nende erinevat paiknemist ajajoonel:

Bevor geborn daz kint vrevde erfvr. In muoter schoze wart ez wol verert. Swaz mahte lobzam sin vor dise dinc getan ez wart. Ein ligestat von maneger wevrowen hande sorgen vn heilzam ezzen geruochliche vn windelen rinecliche alz wan die gebvrt iez wær beschehen vnde von vorsiht wisliche volendet: darzv von arzatie niht minner alze genotec waz vnde wvntarzatlich wercziug alz mahte vorderlich sin vor ir stunt vergaez jne 

Soome tõlkijaist paistab Saarikoski nii ses lõigus kui peatükis üldisemalt ajaloolisele stilisatsioonile mitte erilist tähelepanu pööravat, Lehto aga kasutab selles lõigus nagu minagi õige ohtralt läänemeresoomelist kõla, samas aga annab minu versiooniga võrreldes ilmekamalt edasi ka algtekstis leiduva proosalis-asjaliku varjundi.

*

Siit edasi (ikka tollesama peatüki raames vasteid otsides) pakkus suurt ja mõnusat pinget liikuda mööda me kirjakeele varasemaid kihistusi, jälgides tegijate visa lähenemist rahvakeelele ja samal ajal viimase arendamist suutlikuks käsitlema usulisi, filosoofilisi, õiguslikke, teaduslikke, praktilisi (tervishoid, kooliharidus, majapidamine, põllundus...) teemasid. Lisaks teadagi vaidlused ja võitlused kirjaviisi(de) ümber.

Nagu öeldud, on paaril viimasel aastakümnel – muidugi juba varemgi – asjakohaseid tekste suurepäraselt kommenteerituna publitseeritud nii paberil kui võrgus, nõnda et vastete leidmine Joyce'i arhaiseeritud-stiliseeritud-parodeeritud kirjakohtadele osutus keeruliseks mitte materjali puuduse, vaid pigem selle külluse pärast. Töö see etapp jäi mõnelgi korral venima lihtsalt seetõttu, et unustasid end neid tekste lugema, Hornungist ja Virginiustest, Brockmannist, Stahlist, Müllerist O.W. Masinguni välja – piibleid, jutlusi, luuletusi, lühhikessi öppetusi, marahwa näddala-lehti....

Konkreetsemalt seisnes töö sellest materjalist valitud keele- ja kirjapruukide sobitamises algupärandi just nende lõikudega, millega nad teemalt, toonilt ja ajaliselt kuuluvuselt kõige usutavamalt klappisid, ühtlasi püüdes niipalju kui võimalik mitte hälbida algupärandi spetsiifilisest struktuurist, mis kõnealuses peatükis ilmneb keele kujunemisloo esitamises analoogina inimese embrüo ontogeneetilisele arengule sigitumisest sünnini.

Võiks arvata, et keele (stiilide) kujunemise jälgimise ja jäljendamisega järjest tänapäevale (tegelikult XX saj. algusele) lähemale liikudes läheb asi hõlpsamaks kui vanade stiilide puhul – kuid osutus, et lausa nii see pole. Mida edasi, seda enam on suurte ja kanooniliste stiilide kõrvale tulnud rohkete eriilmeliste autorite omastiile ja leida siin selgeid vastavusi inglise ja eesti autorite vahel (isegi kui lükata täiega kõrvale nende samaaegsuse nõue, mis eelviidatud põhjustel oleks liiga ränk hälbimine autorist) võrduks tõenäoselt olematu musta kassi jahtimisega pimedas toas. Püüdsin siis, nt kui Joyce mingis lõigus on lähtunud Dickensist, tõlkida vastavat lõiku nii nagu tõlgiksingi Dickensit (ega asendanud Dickensit mõne samas suurusjärgus, aga paratamatult sajand hilisema eesti autoriga ega kasutanud eeskujudena olemasolevaid Dickensi-tõlkeid – mis ei tarvitse olla halvad, kuid igatahes tehtud teistsugustel eesmärkidel). Ühtlasi püüdsin tabada ja järgi teha seda stiililise (ja ka elutundelise) liialduse laadi ja määra, millega Joyce end ja lugejat ühe või teise autoriga manipuleerides lõbustab.

Lisan nüüd selle teema (seekordseks) lõpetuseks või katkestuseks veel ühe, varasematest mõneti erineva näite – mis ehk omalt poolt veelgi nähtavamalt illustreerib temaatiliste ja keelelis-stiililiste ideede kapriisset liikumist ajas ja ruumis.

Niisiis, ikka sessamas peatükis jõuab Joyce oma skeemi/visiooni teostades järjega XVIII sajandi lõpupoole gooti romaani juurde (Horace Walpole, "The Castle of Otranto") ja pajatab:

But Malachias’ tale began to freeze them with horror. He conjured up the scene before them. The secret panel beside the chimney slid back and in the recess appeared... Haines! Which of us did not feel his flesh creep! He had a portfolio full of Celtic literature in one hand, in the other a phial marked Poison. Surprise, horror, loathing were depicted on all faces while he eyed them with a ghostly grin. I anticipated some such reception, he began with an eldritch laugh, for which, it seems, history is to blame. Yes, it is true. I am the murderer of Samuel Childs. And how I am punished! The inferno has no terrors for me. This is the appearance is on me. Tare and ages, what way would I be resting at all, he muttered thickly, and I tramping Dublin this while back with my share of songs and himself after me the like of a soulth or a bullawurrus? My hell, and Ireland’s, is in this life. jne

Maakeelset gooti õuduslektüüri pole meil XVIII sajandist paraku leida ei tõlgete ega algupärandite näol. Mida teha?

Võimatu oli tõrjuda kiusatust sooritada siin uljas ajaline hüpe otse XX sajandisse, mil Aavik – nagu tellitult – teostas oma stiiliuuendusi suuresti just õuduskirjanduse tõlkimise kaudu. – Joyce'i skeemi suhtes anakronism? Küllap. Samas ehk andestatav, kui meenutada, kui väga ja kui selgelt deklareerituna (just "Ulysseses" Stephen Dedaluse suu läbi) tahtnuks Joyce vabaneda aja(loo) kohutavast luupainalikkusest ja kui väga ta uskus just kirjandusse kui inimvaimu vabaduse kandjasse. Aaviku kui suure sõltumatu originaali ja visionääri impulsid, arvan, on ses suhtes Joyce'i omadega päris lähedased. – Aga olgu kuidas on, see kirjakoht sai ümber pandud nõnda:

Ent Malakia jutostus juba oli nendes tekitand judinaid. Nõnda selgesti oli ta näitelava manand nende silme ette. Salauks kamina kõrval libises hääletomalt lahti ja avanend orvast ilmus – Haines! Kes meist ei oleks ihos tundnud hirmovõpatost? Ta yhes käes oli portfell täis kelti kirjandust ja teises käes fiool, millele kirjotet Myrk. Hämming, õudus, jälestos heiastus kõigilt nägodelt tema seirates neid, tontlik irve suul. Sellast vastovõtto ma aimasingi, alostas ta saatanlise naeroga, milles, nago mulle tundub, syydi on ajalugo. Jah, see on tõsi. Mina olen mõrvar no Samuel Childs. Ja kuis mind karistetakse! Kõik põrgo õudused on ammutet. Niisugone on mino olokord. Häda ja viletsos, kas ma ylepää eales puhkamist leian, pomises ta segaselt, vana lauloga tambin ma Dublini uulitsail ringi ja tema mino kannol otsegu mardus või kummitos. Mino, nii nago Iirimaagi põrgo on selles ilmas. jne

*

Jäägu praegu sellega; kui Jumal päevi annab, proovin ehk millalgi pikemalt ajaliselt distantsilt veel mõned oma kogemused kirja panna – igatahes aga neid oma edasistes tegemistes arvestada.

August 2024