Köpu mäged

Aastatuhande vahetusel, aastal 2000 sai täis viissada aastat sellest, kui kirjutati alla lepe Kõpu tuletorni rajamiseks Hiiumaal. Selleks puhuks telliti meilt - Viiu Härmilt ja minult - näitemäng tuletorni juures etendamiseks. Oopus nimega "Körged körged Köpu mäged" kukkus välja nii vägev, et parajasti polnud kellelgi jäksu seda ära lavastada.

Nüüd, 2014, leidis loo üles Eesti Näitejuhtide Teatritrupp (harrastusteatrite ja näiteringide juhendajad kogu Eestist) ja mängib seda oma suvetööna. Kammerlikumal kujul küll, aga igatahes õiges paigas.

Panen sel puhul siia üles kaks katkendit oopusest. Selgituseks niipalju, et tükis sõidab Noa laev end puruks vastu Kõpu mäge, mis ainsa paigana üleilmse veeuputuse ajal merest välja ulatab. Laevalised,  Euroopa kultuuri tähtsad arhetüübid - Faust, don Quijote, don Juan, Hamlet, von Münchhausen - hakkavad koos hiidlastega ehitama laeva lahkumiseks ja tuletorni, et õnnetus ei korduks. Tööde lõpuks on aga kõik Hiiumaal sedavõrd kodunenud, et otsustavad sinna jäädagi.

Tekstid on tavapärase autoriõiguse kaitse all; vajadusel palun küsida kasutusluba  aadressil pauleerik.rummo@gmail.com

                       HAMLET JA HIIDLANE

                       (Hamleti tekst harilikus kirjas, hiidlase oma kursiivis)

                        Hamlet:   Ma olen Hamlet, kuulus Taani prints.

                        Hiidlane: Äi, kina nimi! Neh, tee märjaks vunts. (Pakub õlut.)

Ma kohe mitte kuidagi ei tea,

mismoodi oleks õige mul ja hea:

kas tõsta relvad hädamere vastu

või rahus magada kui mahalastu.

          Neh, mool aa äda jüst sehune samma:

          äi muista öölda esi iga mamma,

          kas vetta jo see tähtjas asi ette

           ja viia mörrad sisse, vei ähk mette.

Mull’ ütles minu kadund isa vaim,

et tema tapja on ta oma vend.

Kuid kust ma tean, et see ei ole laim

või haige aju hälbind mõttelend?!

            Neh, jüst see samma teeb kat moole vaeva:

            kis pigaldane aa, äi see näe saaki.

            Kui aga pöörab tuule teistkätt taeva,

            siiss mörrad täis keik muda silmist saati!

Mis moel ma vaimu juttu nüüd kontrolliks,

et tagatipuks ei jääks ise lolliks?

Kui lell on süütu, kuid ta maha löön –

mis näoga seda suppi pärast söön?

             Neh, sepse äda ongid alati,

             et keik, mis teed, teed ikke sandisti:

             viid mörrad merde – torm vöib puruks tehja,

             äi vii – äi saa üht räimepoega nähja!

Ei saa ma rahu kuu-, ei päiksepaistel,

oh neetud rist, et otsustama pean!

Mu sõbrad – on nad ausad? Ja kas naistel

on varuks truudust? Kust ma seda tean?

               Oh mörrad, mörrad! Saaks paar ängerjatki –

               erm-ilus, kui neist kubiseks mo raand.

               Kui aga tormisärts teeb püüsed katki –

               siiss keik aa läind, sa pöle midad saand!

Ma vahel tõesti tõmbaks mõõga tupest,

teeks lurjustele lõpu peale nopest’.

Maailma sigadustest tuleb saada võitu,

kui nõuaks see ka sadat sõjasõitu.

Sealsamas tuleb mingi tobe tunne,

löön käega kõigele ja suigun unne.

                  Äi, vaada, ullem! Ma’p saa undkid mette:

                  lääks tena öhta, viiks nee mörrad vette,

                  tooks siiga… aga kui tuul kurjaks tikub,

                  mei kallist tampsast pujused ee rikub?

                 Äi, iga mool nüid muud küll üle jee,

                 kut möelda senest asjast veel üks peev.

Oh, söör, saan hästi aru teie toonist,

ka minu rinnus käib ühtjärge riid.

Mis vahet siin, kas jutt on keisrikroonist

või sellest, millal mõrrad sisse viid.

                   Neh, jüst! Kas tuul aa öhta poolt vei kirdest,

                   ta mingit viisi ikke kurja teeb.

                   Kuid öhest aa meil abi – öllevirdest!

                   Kui see kah otsas, siiss vaid surra jeeb.

(Koos:)

Siin kadakate vahel, kannud käes,

maailma koledustest on meil kindel pääs!

 LÕPUKOOR

See tore torn, see majakas, mis plingib,

see on me kindel sõbramees ja õnn.

Ta ikka rohket meelerahu kingib

ja õhtutunnil meile seltsiks on.      

Nii kaunilt oma kätega ta vehib

kui koorijuht, kes suure rahva ees,

ja südaöistki pimedikku ehib

ta kiirte kuma mustis pilvedes.

Ju  kaugelt näeme tema valgusvihke,

mis käivad kõrgel üle taevalae,

kui kaitsevaid ja õnnistavaid pihke

ja rõõmsalt hõikame: ennäe! etskae!

Ta seda hoolt on võtnud oma kanda,

mis on nii ütlemata vajalik:

see on see hool, et laevad saaksid randa

ja saagita jääks salamadalik.

Hea hiid siit Hiiumaalt, sest kallist Kõpust

meil vankumatult laulab valgusest.

Ei ole juttugi maailmalõpust,

vaid ikka jälle uuest algusest.

See tore torn, see majakas, mis plingib,

see on me kindel sõbramees ja õnn.

Ta ikka rohket meelerahu kingib

ja igal tunnil meile seltsiks on.  

   

 

Filmist "Lõppematu päev"

 Märkasin, et facebookis levitatakse linki filmile "Lõppematu päev" (režissöörid Jaan Tooming ja Virve Aruoja, operaatorid Peeter Tooming ja Vello Aruoja, laulud Tõnu Tepandi, minu idee, stsenaarium ja laulutekstid). See tehti  aastal 1971 Eesti Telefilmis, kus ta ka enne avalikkuse ette jõudmist hävitamisele määrati. Jäi siiski ellu - Vello Aruoja kodus voodi all. Uute aegade tulles  tehniliselt korda tehtuna on seda mõnikord siin-seal näidatud ja mõnd aega tagasi levitatud ka CD-na "Teater.Muusika.Kino"-ajakirja kaasannete hulgas. Kõige hõlpsamini on kättesaadav ETV2 saidil:
  
http://etv2.err.ee/videod/mangufilm/b0332071-f6b3-4cd7-a782-37d19be224b7

Uut huvi ära kasutades kleebin siia väikse mälestusliku loo filmi tegemisest, mille kirjutasin mõne aasta eest tollase huvi rahuldamiseks. Tervitan kõiki, kellele film meeldib! Teisi ka.  Niisiis:

„LÕPPEMATUST PÄEVAST“

„Lõppematu päeva“ filmi  (1971) oli lõbus teha, vaatamata kõigile jamadele, mis selle ümber käisid. Kaugeltki kõiki kavandatud episoode ei õnnestunud teostada, muidugi ideoloogilistel põhjustel.

Meenub näiteks tolle aja kohta ilmselt  täiesti utoopiline kavatsus, et ühes episoodis sõidaks peategelane (Jaan Tooming) tankiga Vabaõhumuuseumi. Kusjuures see polnudki mõeldud Vene okupatsiooni metafoorina, vaid pigem futuristliku raevuka tüdimusena tardunud minevikust või midagi taolist. Igatahes keeldus Telefilmi  juhtkond  kategooriliselt võimaldamast Matrossovi polgust (Tondil) tanki laenata (vaevalt see õnnestunud olekski). Ajasin aga peale, et see oleks terviku seisukohast väga vajalik episood. Leplik Virve Aruoja siis lahendas asja nii, et filmiti lumel muuseumi värava poole roomavat ja laste mängutanki enda ees lükkavat Jaani, seejuures sellisest rakursist, et tank mõjus üsnagi ähvardavalt suurena. Aga selliselgi kujul võeti stseen filmist välja.

Ära jäi ka stseen matuselt, õigemini kadunukese ärasaatmiselt, kus Jaan oma poolkasukas, sasitud karvamüts ja paks rääbakas portfell käes, seisis koos soliidsete seltsimeestega kirstu juures auvalves. Väljajätmise põhjendus oli, et surma üle ei ole sünnis lõõpida, tegelik põhjus muidugi sarnasus ametlike riiklike matuste pildiga. – Samas tekkis filmimise käigus uusi episoodikesi juurde, ideoloogiliselt süütuid, aga taotletud kirevale üldpildile kaasaaitavaid.

Lisaks praegu nähtavale oli filmil (ka selle lõplikul kujul) tiitrite-eelne proloog, mis on aga ilmselt pöördumatult hävinud. Üldkompositsiooni seisukohast on sellest kahju. See kujutas elektrirongijaama poole (filmitud Tondi jaamas) viimase jõuga jooksvat meest (mängis üks telefilmistuudio tehniline või organisatsiooniline töötaja, suhteliselt vanem mees, kelle nime olen kahjuks unustanud; kui õigesti mäletan, oli ta ühtlasi mingi rahvateatri veteran), kes endale pidevalt hingeldades kordab: „Jõuame, jõuame küll, küll me jõuame!“ (Need olid ka ainukesed sõnad, mis filmis räägiti, kõik muu heli on muusika.) Jõuabki viimasel hetkel enne uste sulgumist vagunisse.  Kontrastina järgneb pikk igav seismine, rong millegipärast ei sõida välja,  kaamera uitab loiult mööda vagunis istujate nägusid, kelle hulgas on ka Jaan – kuid kaamera ei peatu temal kauemaks kui teistel. Järsku nõksatab rong liikuma, samal ajal algavad tiitrid vaguniaknast paistva räämas maastiku taustal.

Kuna filmi avalikult ei näidatudki, jäi tollal inimestelt küsimata, kas vaatajani jõuab selles fragmentide reas teine otsene ja konkreetne süžeeline seos kahe järjestikuse episoodi vahel (esimene on laste ja lõpuks ka naise  laialijagamine pärast armastusstseeni). Millegipärast kardan tänini, et see teine võib jääda puht-visuaalselt märkamatuks.  Nimelt et kortsus rahatäht, millega Jaan sööklas maksab, otsides seda paaniliselt oma tohutute rahakuhjade vahelt, on seesama, mille ta saab eelmises episoodis oma palja käega jääaugust püütud kala  eest. Sellel tahab stsenaristi meelest olla oluline moralistlik tähendus.

Aga üldiselt on see minuarust üks maailma parimaid filme.