Hea meel on, et Kalju Lepiku 100. sünniaastapäev on tõstnud tema olemise ja tegemise tähelepanu keskpunkti. Äsjane Lepiku-päev ta sünnikohas Koerus (mida mitu kanalit üle kandis ja loodetavasti ka järelvaatamiseks-kuulamiseks salvestas) pakkus mõtlemisainet ja vaatenurki edaspidisekski. 

Panen siia oma tervitussõnavõtu, mis konverentsisaalis ette loeti. Luuletus, mis selles sisaldub, on ilmumas oktoobrikuu "Loomingus".

Mu varasemad kirjutised Kalju kohta võib leida raamatust "Kuldnokk kõnnib", osast "Murdumatu rukkilille laul".

Lugupeetud koosviibijad!

Eelmise aastatuhande viimase sajandi kaheksakümnendate aastate alguses andis saatus mulle võimaluse Kalju Lepikuga isiklikult tutvuda. Praegu toonast esmamuljet mälus taas-ergastades võin öelda: Kalju osutus täpselt niisuguseks, nagu ma olin teda kujutlenud tema luuletuste põhjal.

See polegi nii tavaline ega enesestmõistetav, nagu ehk arvata võiks – sageli tajud ühe või teise inimese puhul, et otsad ei lähe hästi kokku. Kalju aga, kõige oma elususe ja elavuse juures, mõjus ühtsena. Tema kehaline olemine, ilmed, hääl, vaated, rääkimised ja hoiakud, ja tema luuletused ning muud teod ja sammud andsid kokku lahutamatu terviku.

Ja see on see mulje ja äratundmine, mis on jäänud mind koguaeg saatma.

Kui nüüd Kalju suure tähtpäeva eel tehti mõnelt poolt ettepanekuid temast midagi rääkida, ütelda, siis oma varasemaid ütlemisi üle vaadates avastasin, et ei oska neile midagi lisada, veel vähem midagi tagasi võtta või oluliselt korrigeerida. Ei leia endas nagu seda vajadustki.

Ka see pole eriti tavaline – ajas ikka ju arvamused muutuvad, nagu ka kujutlus sellest, kuhu ja kuidas üks või teine varem elanud ja tegutsenud inimene, tükkis oma tegutsemise viljadega, uuematel aegadel positsioneerub.

Kaljut aga tõesti tajun kui omamoodi konstanti, samaksjäävat ja, nagu öeldud, terviklikku. Midagi, mis on lihtne, selge ja usutav, samas muutumata igavaks või tüütuks. Võibolla ütleb see midagi ka aegade muutlikkuse kohta. Muutuvad mis nad muutuvad, aga miski põhiline jääb samaks. Ja Kalju oma olemise ja tegemistega tabas selle ära, võiks öelda – sai selle kehastuseks.

Püüdsin selle oma äratundmise kuidagiviisi vormistada luuletuseks, mille siia lisan:

Hakkan ma KALJUST rääkima

kuulatan

suust tulevad samad sõnad mis

kakskolmkümmend aastat tagasi

kirjutada siis

KALJUST katsun ja vaatan

käe alt tulevad samad sõnad mis

kakskolmkümmend aastat tagasi

viimaks omaette käed rüpes

olen vait

mõtlen KALJU peale

märkan

mõtted kõnnivad samu teid mis

kakskolmkümmend aastat tagasi

kinnisilmi kui koduteel

kas saakski teisiti olla

ja mismoodi siis

ja miks

KALJU

seisab kus tema koht

paneb paika ka vaatleja

ja nõnda ongi

tõesti mingi jääaeg

peaks tulema suur üleilmline

tulema olema mööda saama

ainult see siis ära minnes võibolla

vanast harjumusest

lohistaks KALJU kaasa

saaks sellega hakkama

aga tühja

ei usu ma sedagi

ilmvõimatu

see veel puuduks

hurjuhh.

Elagu Kalju!