Koostades Apollinaire'i valimikku  ("Süda Kroon Peegel", LR 17-18 2026) jäi mul kuidagi kahe silma vahele üks tema markantsemaid sõjaluuletusi   "Merveille de la Guerre". Nüüd tõlkisin ka selle ja panen siia üles, et sajanditagune pilt esimese ilmasõja emotsionaalsetest oludest saaks täielikum, detailsem.

Guillaume Apollinaire

Sõjaime

Kui ilusad on need raketid mis valgustavad ööd
Nad on daamid tantsimas pilkudega silmadele kätele südametele
Nad tõusevad oma tippu ja kummarduvad vaatama alla

Tundsin ära su naeratuse su särtsakuse

See on ka kõigi mu Berenikede igapäevane apoteoos kelle juus on saanud komeetideks
Need ülekullatud tantsijannad kuuluvad kõigisse aegadesse ja rassidesse
Nad äkksünnitavad lapsi kellel on aega vaid surra

Kui ilusad kõik need raketid küll on
Veel palju ilusam aga oleks kui neid oleks veelgi rohkem
Kui neid oleks miljoneid kandmas täit ja suhtelist tähendust nagu tähed raamatus
Ometi on see niisama ilus nagu surijatest tärkaks elu ise

Veelgi ilusam aga oleks siis kui neid oleks veelgi rohkem
Kuid ometi vaatan neid nagu ilu mis pakub ennast ja kohe kaob
Mul on tunne et tunnistan suurt pidusööki mis valgustatud al giorno
Pidusööki mida maapind pakub iseendale
Ta on näljas ja avab oma pikad kalbed suud
Näljas on see maa ja peab siin oma kannibaalset Belsassari-pidu

Kes oleks võinud aimata seesugust antropofaagsust
Ja et inimihu röstimiseks on vaja nii palju tuld
Seepärast on õhul kergelt empüreumaatlik maik mis tõtt-öelda pole vastumeelt
Pidusöök oleks aga veel ilusam kui taevaski sööks koos maaga
Kuid see neelab ainult hingi
Mis on niisama hea kui üldse mitte toituda
Ja on rahul et saab mitmevärviliste tuledega žongleerida

Mina aga ja kogu mu kompanii on piki pikki kaevikukulglaid voolanud sellesinase sõja magususse
Mõned leegikarjed annavad märku minu pidevast kohalolust
Olen kaevanud sängi milles voolan hargnedes tuhandeks väikseks jõeks mis voolavad kõikjale
Ma olen siin rindel kaevikus ja ometi kõikjal või õigemini teel kõikjale
Just minust saab alguse kogu see tulev aastatesadastik
Mille teostumiseks läheb rohkem aega kui Ikarose lendamise lool

Ma pärandan tulevikule loo Guillaume Apollinaire'ist
Kes oli sõjas ja oskas olla korraga kõikjal
Rindetagustes õnnelikkudes linnades
Ja kogu ülejäänud universumis
Nendes kes surevad okastraatides trampides
Naistes kahurites hobustes
Seniidis nadiiris 4-s põhiilmakaares
Ja sellesinase relvis vigiilia ainulaadses innus

Ja kahtlemata oleks see kõik palju ilusam

Kui võiksin eeldada et kõik need asjad milles ma kõikjal olen
Võiksid omaltpoolt hõivata mindki
Aga selles mõttes ei saavutata midagi
Sest olles küll sel tunnil kõikjal on ikkagi vaid ma ise kes on minus endas