Nädal tagasi olin selle tõlke levitamisega pisut liig kärsitu - tegelikult tahtis see viimistlemist. Tandemikaaslane Triinu Tamm näitas kätte nõrgad ja kahtlased kohad. Postitan nüüd uue versiooni, mis vast jääb mõneks ajaks lõplikuks.
Guillaume Apollinaire
Sõjaime
Kui ilusad on need raketid mis valgustavad ööd
Nad tõusevad oma
tippu ja kummarduvad
vaatama alla
Nad on daamid tantsimas pilkudega silmadele kätele südametele
Tundsin ära su naeratuse ja su särtsakuse
See on ka kõigi mu Berenikede igapäevane apoteoos kelle juus on saanud komeetideks
Need ülekullatud tantsijannad kuuluvad kõigisse aegadesse ja rassidesse
Nad
äkksünnitavad lapsi kellel on aega vaid surra
Kui ilusad kõik need raketid küll on
Veel palju ilusam aga oleks kui neid oleks veelgi rohkem
Kui neid oleks miljoneid kandmas täit ja suhtelist tähendust nagu tähed raamatus
Ometi on see
niisama ilus nagu surijatest tärkaks elu ise
Veelgi ilusam aga oleks siis kui neid oleks veelgi rohkem
Kuid ometi vaatan neid nagu ilu mis pakub ennast ja kohe kaob
Mul on tunne et tunnistan suurt pidusööki mis valgustatud al giorno
Pidusööki mida maapind pakub iseendale
Ta on näljas ja avab pikki kalbeid suid
Näljas on see maa ja peab siin oma kannibaalset Belsassari-pidu
Kes oleks
võinud aimata seesugust antropofaagsust
Ja et inimihu röstimiseks on vaja nii palju tuld
Seepärast on õhul kergelt empüreumaatlik maik mis tõtt-öelda pole ebameeldiv
Pidusöök oleks aga veel ilusam kui taevaski sööks koos maaga
Kuid see neelab ainult hingi
Mis on niisama hea kui üldse mitte toituda
Ja on
rahul et saab mitmevärviliste tuledega žongleerida
Mina aga ja kogu mu kompanii on piki pikki kaevikukulglaid voolanud sellesinase sõja magususse
Mõned leegikarjed annavad märku minu pidevast kohalolust
Olen kaevanud sängi milles voolan hargnedes tuhandeks väikseks jõeks mis voolavad kõikjale
Ma olen siin rindel kaevikus ja ometi kõikjal või õigemini teel kõikjale
Just minust saab alguse kogu see tulev aastatesadastik
Mille
teostumiseks läheb rohkem aega kui Ikarose lendamise lool
Ma pärandan tulevikule loo Guillaume Apollinaire'ist
Kes oli sõjas ja oskas olla korraga kõikjal
Rindetagustes õnnelikkudes linnades
Ja kogu ülejäänud universumis
Nendes kes surevad okastraatides trampides
Naistes kahurites hobustes
Seniidis nadiiris 4-s põhiilmakaares
Ja sellesinase relvis vigiilia ainulaadses innus
Ja kahtlemata oleks see kõik palju ilusam
Kui võiksin eeldada et kõik need asjad milles ma kõikjal olen
Võiksid omaltpoolt hõlvata mindki
Aga ses mõttes pole midagi ära tehtud
Sest mu olles sel tunnil küll kõikjal on see ikkagi ainult mina kes on minus endas
