Pole juhtunud siia kaua aega midagi üles panema. Et aga aeg-ajalt ikka tõuseb siin-seal küsimus Eesti/eestluse olemusest, olemisest ja püsivusest (kas mitte just praegugi ei oodata kuskil võistlevaid esseesid teemal "Mis on Eesti idee?" vms), otsisin välja oma väikse panuse "Loomingu" mõne aasta tagusesse mõttevahetusse "Eksistentsiaalne Eesti". Tegin paar stiililist kohendust, tähistasin mõned võtmekohad paksu kirjaga  ja panen loo siia lugemiseks üles. Kes tahab tabada laiemat konteksti, leiab selle "Loomingu" 2010. ja 2011. aasta numbritest.

Ahjaa:  ühel jutuajamisel pärast lookese esmailmumist tõusis teemaks, kas see enesestmõistetavalt võtmise värk ei tööta vastu niigi mitte piisavalt juurdunud arusaamale, et meie vabadus ja iseseisvus   e i    o l e   enesestmõistetav antus, vaid vajab pidevat hoidmist ja vajadusel kaitsmist. - Ei tööta vastu. Pigem võimendab. Mil moel?

Nii nagu meie olemasolu on enesestmõistetav (ei vaja õigustust), nii ka kõigi teiste oma. Kuid mõnede puhul kuulub selle sisse teiste olemasoluõiguse vaidlustamine, eitamine ja ründamine. Mida lihtsama, loomulikuma, enesestmõistetavama asjana tajume endi olemasoluõigust, seda teravamalt just tajume ka selle ohustajate väärdumust ja seda enam oleme valmis end kaitsma. 

Niisiis:

EESTI  KUI  ENESESTMÕISTETAVUS

Tunnistan end võhikuks, sest ei valda küllaldaselt ühegi filosoofilise süsteemi mõiste-, väite- ega argumentatsioonivara – ka mitte eksistentsialismi oma, mis on võetud määratlema siinse mõttevahetuse pidepunkte.  Nii et alljärgnev kujutab pigem katset üles tähendada mu mõnesid teemaga seotud hetketundmusi ja suhteliselt kinnistunud arusaamu, pretendeerimata süsteemsusele ja üldkehtivusele.

Siiski, et mitte kohe alguses sootuks hälbida etteantud koordinaadistikust, peaksin paika panema,  milles ma näen eksistentsialismi tuuma. Minu arust väljendab seda tees, et (inimese) olemine eelneb (tema) olemusele.  Ja et oma olemuse kujundab järjestikuste valikute kaudu igaüks ise.

Kusjuures tähelepanu keskmes on nimelt inimene, ja seda kõigepealt indiviidina. Mitte ainult mistahes grupisolidaarsus, vaid ka kogu liiki hõlmav ühtekuuluvus või samasus ilmneb/teostub vaid olija(te) vastava valiku korral.

Kui nõnda, kas pole siis üldse küsitav eksistentsiaalsete kvaliteetide omistamine sellisele mõistele nagu Eesti? Kas me ei soorita pisut liiga meelevaldset hüpet, kui kujutleme midagi, mis kuulub pigem ideede või meemide maailma, sama kategooria nähtusena nagu füüsiliselt kombatav indiviid?

Kindlasti on antropomorfiseerimine tõhus võte selleks, et tuua mingid liiga  abstraktsed asjad meile emotsionaalselt lähedale, muuta nad otsekui vaistlikult mõistetavaks ja provotseerida ning hõlbustada samastumist nendega. Siin on aga kaks aga.

 Üks on see, et eks ole Eesti kui idee meie endi (kui teatavate indiviidide integreerunud kogumi) loodud – ja loodud küllap ajendil omada midagi meist endast lähtuvat (erinevalt teispoolsusest lähtuvatest religioossetest ideedest), aga samas meid ikkagi tundeliselt ülendavat, ajaliselt ülekestvat ja inspireerivalt ebamäärasemat kui pajad ja tuhk. [*] Antromorfiseerides me nagu tõmbaks ta oma lausfüüsilisse maailma  tagasi.  Mis, mööngem, mõnes  praktilises, näiteks poliitilises mõttes polegi ehk paha – ideesid saabki n.-ö. ellu viia vaid empiiriliselt tajutavate, positivistlike sammude kaudu.

Kuid omistades mingile ideele füüsilise subjekti tunnused ( ja seejuures, nagu kombeks, hõlpsasti unustades, et tegemist on vaid kaudse analoogiaga)   omistame  talle ka surelikkuse. Mida me Eesti puhul  ilmselt ei taha, veel enam – mis on tõenäoliselt otse vastupidine sellele, mida me tahame. See ongi see teine aga, mis teeb ettevaatlikuks kiusatuse suhtes käsitada ja käsitleda   meile armsaid  ja/või praktiliselt vajalikke ideesid samasuguste eksistentsiaalsete subjektidena nagu mina või sina, Jüri või Mari.

Võib vist öelda, et  üritades XIX sajandil tärkama hakanud elufilosoofiliste suundumuste kannul eemalduda puhaste mõistete laboratoorsest eksaktsusest ja läheneda (iga) inimese kehaliku olemasolu mõtestamisele, jäi eksistentsialism   kuhugi poolele teele pidama või eksis ära osalt iseenda ehitatud (või lammutamata jäetud) labürintidesse. Nii raske on lahti saada mõtlemise duaalsusest.  Jõudes („Sisyphose müüdis“) järeldusele, et inimese olemist illusioonidetult vaadeldes/kogedes jääb üle vaid jaatada enesetappu, peab Camus kohe vajalikuks välja vabandada (õigustada) filosoofe või keda tahes, kes samale järeldusele jõudnuna siiski ei ürita suitsiidi. Ehk siis kes siin ja praegu ei toimi omaenda arusaama, oma parima äratundmise kohaselt.

Camus õigustus sellele kõlab: „Keha otsustused väärivad vaimu omi, ja keha kohkub tagasi olematuse ees.“  Küllap vist! Kuid tegemist on ju truismiga, triviaalsusega, lausa tautoloogiaga.  Jutt on  elava olendi programmeeritusest elusolemisele. Miks peaks seda üldse õigustatama?

Nii või teisiti, indiviid on esiteks surelik (mis muuhulgas tähendab, et suitsiidiga pole mõtet vaeva näha – see oleks sissemurdmine uksest, mis varem või hiljem niikuinii ise avaneb – ja nõnda näib see Camus’ poolt  ainsa tõsise filosoofilise probleemina postuleeritu hoopis omajagu kunstlikult sisse tooduna) ja, teiseks, ära tundes oma olemasolu aksiomaatilise  tähendusetuse (essentsituse, sisutuse, mõttetuse, absurdsuse), on ta määratud sellele ise vabal valikul  tähendust tekitama. Tegelikult kahtleks selleski väites. Kas konkreetne indiviid, seesama Jüri või Mari, loeme me tema eksistentsi algust siis sigitumise või sünni hetkest või mingist momendist tema eneseteadvuse kujunemise teel, alustab ikka nii väga valge lehena? Vähemalt geneetilisi eelsoodumusi peame tunnistama, kärpigugi see kujutlust vabast tahtest ja pakkugu moraalselt nörritavaid võimalusi ühiskondlikus praktikas (suhetes teis(t)ega) ebaeetilise toimimise korral täisvastutusest kõrvale šlikerdada. Aga olgu sellega kuidas on, võtame pealegi indiviidi kui puhast eksistentsi, kes kujundab endale ise oma olemuse. Teiste sõnadega, omistab endale mingi tähenduse, idee.

Eestit seevastu võtaks kui puhast ideed, mil pole mingit füüsilist kandjat peale nende inimeste, kes on selle lülitanud omaenda ideesse.

On teadagi olemas teatav territoorium, aga selle seostamine  ning mingil moel samastamine Eesti kui ideega pole loodusteaduslik paratamatus, vaid inimtahtelise valiku akt. Pealegi toimib Eesti idee ka väljaspool sellesinase  locus’e geograafilisi ja juriidilisi piire.  –  On  olemas Eesti Vabariik kui Eesti idee tõlge riigiõiguslikku keelde ja selle raames  normatiivne kehtestatus, mis – nagu  ka sellele ajalooliselt eelnenud elukorralduslikud vormid, mis parasjagu võimalikud olid – on veelgi selgemalt inimtahtelise akti tulemus.  –  Ja  kõige selle tegijana, subjektina on olemas ajas uuenev hulk inimesi, kes määratlevad end eesti rahva täis- või toetajaliikmeina ja seega vastava idee kandjaina.  Nad teevad seda kuidas keegi – kas  läbituntud ja läbimõeldud valiku korras või mingil äkilisel ajel või siis harjumuslikult/automaatselt.

See viimane ongi, mida tahaksin omalt poolt rõhutada ses mõttevahetuses, mille ühe taustana kõlab kaasa (või ajavad mu rikutud kõrvad pilli?)  Eesti/eestluse hääbumise igikartus ja selle vastukaaluna tõepoolest just eksistentsialismile omane kangelaspateetika võitluse lootusetuse kiuste.

Söandaksin öelda, et Eesti kui idee ja selle isikuti ning oluti tõlgendamine, sisustamine ja teostamine on tänaseks kestnud juba piisavalt kaua selleks, et olla muutunud  psühholoogiliselt enesestmõistetavaks ja praktilises igapäevaelus harjumuslikuks.  Me ei pruugi enam pidevalt ennast tagant torkides trumme põristada, lippe lehvitada, sügavalt südant valutada ega iga sammu eel ennast manitseda: pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pigem vastupidi – selliselt toimides võime muuta Eesti kui viljastava idee eluta puuslikuks, mis hakkab meile endilegi viimaks närvidele käima.  Rääkimata sellest, et pidev hirm – ka kui see on või näib põhjendatud – võib võtta elujõu.

Harjumuses (inertsuses) on muidugi omad ohud, sellest ei ole väga kaugel ükskõiksus, loidus, minnalaskmine. Aga meenutaks siinkohal esimest eestikeelset tõlget väljamaa sõnast inerts: tagasikargamise vägi. Vägi – mitte jõuetu väeti-olek. Ja just tagasikargamise oma, mis piisava konservatiivsusena aitab ära hoida nii edasitormamise räpakust kui vajaliku valvsuse kadu.

Veel kord: Eestit kui ideed ja kui selle idee realiseeritust teatud kultuuri või tsivilisatsioonina ei saa lõplikult seletada puht-loodusteaduslikult.  Kadunud Spengleri moodi omistada kultuuridele selliseid bioloogiliste organismide omadusi nagu küpsemine, allakäiguline vananemine ja surm, on küll efektne ja mõne eelsoodumuse korral sõna otseses mõttes jalustrabav (halvav) metafoor, kuid adekvaatseks pidada saab seda vaid eeldusel, et inimesed, kes mõnd kultuurilist  realiteeti käivitava ja käigushoidva idee külge võtavad, saavad mingiks ajaks viimseni otsa (mitte tingimata füüsiliselt, vaid näiteks asudes valima muid ideesid). Mis võib muidugi juhtuda. Aga ei tarvitse. Just harjunud asjadel on omadus püsida ja harjumust veelgi süvendada. Ja vajadusel just nõnda palju muutuda, et mitte iseendale tüütuks minna.

                                                         *

Kuid lõpuks tagasi eksistentsialismuse juurde. Aare Pilv oma hästi huvitava „Olemasolu-Eesti“ lõpetuses nendib, et ega ei oska leida Eesti eksistentsile teist olemussisu  ja põhjenduslikku tähendust kui see, et  (kõigele vaatamata)  „me oleme olemas“. Et aga eksistentsile mingigi olemuse omistamine näib  möödahiilimatu nõudena, ei jää üle muud kui teha hüpe ja  „tõsta see absurd  [nimelt et „me oleme väärtuslikud oma olemasolu fakti tõttu“]  olemuse funktsiooni“.

Eksistentsialismi nurgakive  paika jättes on see vast tõesti nii (võib-olla ainult et sõna väärtuslikud on kuskilt teisest ooperist). Samas aga – kui relevantne on üldse olemise ja olemuse, eksistentsi ja essentsi absoluutne lahkulöödus? Tehes eksistentsialismi lummusest sammukese ma ei tea kas edasi, kõrvale või tõenäoliselt hoopis tagasi, asjade alguse juurde – kas ei ole siis mistahes olemasolu esmaseks olemuseks (võõrandamatuks antuseks) just see olemasolu ise? Kõik muu tuleb hiljem ja kui ka ei tule, ei tähenda see essentsiaalsuse täielikku puudumist, täielikku olemusetust.  Ses mõttes ei ole ka rahvuslikest raison d’etre’itest rääkides vahet suurte ja väikeste vahel (Pilv pisut nagu kadedalt: „Suurrahvaste puhul võib muidugi alati öelda, et nende olemasolu ei vajagi põhjendust.“)  –  nii ühtede kui teiste olemasolu fakt on nende esmaseks omaduseks  ja piisavaks põhjenduseks. Muid omadusi (olemuse tunnustähti) saab tõesti alati spekulatiivselt  lisada,  kuid kui sellele liialt pühendutakse, paistab see reetvat kindlusetust oma olemasolu suhtes.  Ehk lihtlabaselt küsides: mis meil viga on, et me oma olemasolule kõikseeaeg põhjust (otsekui õigustust) otsime?

Kas me siis  ikkagi pole veel  päriselt harjunud olemas olema? Tõesti või?

August 2011

[*]  Vihje Betti Alverile: „Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu, / kõik pärlendavad nested tallab poriks / ja nõuab luulelt, et kui Tuhkatriinu /  see nende padades ja tolmus soriks“ jne.

Kuuldemäng aastast 1991

See on 1991. aastal Yleisradio tellimusel komponeeritud ja seal 1992. aastal ette kantud kuuldemäng. Tehti enam-vähem valmis ka Eesti Raadios, aga  eetrisse millegipärast ei jõudnud.

Vana Näitlejanna (kelle prototüübiks on Liina Reiman) tekstis on kasutatud katkendeid Schilleri "Orleans'i neitsist", Čapeki "Emast", Wuolijoe "Niskamäe leivast" ja Pauluse I kirjast korintlastele.

Tekst on autorikaitse all. Kasutamishuvi korral palun võtta ühendust aadressil pauleerik.rummo@gmail.com

 

FUUGA HALVASTI TEMPEREERITUD KOHVRIVIRNALE

Kuuldemäng

/Gong./

VANA NÄITLEJANNA /VN/: Kus ma olen? Mis koht see on?

HÄÄL /H/: Te olete auväärses eas välismaine näitleja emigratsioonis. Täpsemini – paguluses. Te asute praegu maal, mis on juba aastaid olnud teie uueks koduks.

VN: Jah, nii see peaks olema. Aga see ei ole nii. Minu uue kodu aknast peab paistma mu vana kodumaa rand, mis on võõra võimu all. Kuid praegu ei näe ma midagi.

H: Teie aknad on kinni kaetud. Teie silmad on haiged ja väsinud ning peavad saama puhkust.

VN: Mina ei usu seda. Kas saavad minu silmad ealeski olla nõnda väsinud, et nad ei kannataks enam vaadata minu armsa sünnimaa randa? Ja kui nad peaksid tõesti haiged olema, oleks see vaade nendele kõige paremaks rohuks.

H: Peale teie sünnimaa ranna, mis on küll lähedal, kuid siiski vaid triip silmapiiril, paistab aknast veel muudki, ja kõike seda kokku oleks teie jaoks tõesti palju. Eeskätt ere valgus on väga kurnav.

VN: Selles kliimavöötmes ei ole mingit kurnavat valgust. Ma tõepoolest ei mõista, miks te nõnda räägite. Oli kaks põhjust, miks ma just siia asusin. Et siit on mu kodumaa lähedal ja ma saan teda näha – ja et siin on ka loodus ja ilmad üsna minu kodumaa moodi. Ka valgus on siin just niisugune, nagu olen harjunud lapsepõlvest saati.

H: Ajad on muutunud, ja valgus koos nendega.

VN: Mul on selgesti meeles, kuidas ma ära läksin. Inimeste seas oli kaks mõtet liikvel: minna hästi lähedale, et ruttu tagasi jõuda, või hästi kaugele, et olla sellest õudusest eemal ja kättesaamatu. Mina sattusin teiste hulka. Mina olen näitleja, ja näitleja ei saa mitte alati ise otsustada, mida ja kellega koos ta mängib. Kui ohtlik oli juba lähedale pagejate sõit üle nende siinsete väikeste vete! Aga meie – meie läksime üle ookeani, üle maailmamere, ja meie laev – see oli kui pähklikoor. Mõni oli ka suurel hulgal bagaaži ühes võtnud. Tol ajal panin ma seda naeruks, sest inimene ei saa ju ometi mõtelda ühekorraga oma elule ja vabadusele ning kohvitassidele ja aluskleitidele. Nüüd ma enam ei naeraks, sest iga sumadaniga, mis pidi üle parda heidetama, läks põhja ka mingi osa kellegi elust ja vabadusest, mineviku mälestustest ja tuleviku võimalustest. Jah, meie laev oli kui pähklikoor. Tänapäeval ei teata enam, misasi on üks pähklikoor, sest tänapäev on muutunud liiga pinnaliseks ja mugavaks. Pähklid on ilma koorteta ja inimesed ilma hammasteta. Aga varem, siis pidi igaüks oma pähkleid purema. Kuidas võinuks see teisiti olla?

H: Niisiis te läksite üle ookeani.

VN: Läksin ja tulin tagasi. Läksin ühes teistega, tagasi tulin üksi. Nii lähedale sünnimaale kui sain. Järk-järgult, mitme vahepeatuse, mitme ajutise asupaiga kaudu. Küll kängurute, küll söekaevurite, küll kirjute papagoide, küll üleujutuste ja rottide, küll härjavõitlejate seas. Aga ma jõudsin siia, ning mind võeti siin vastu. Mis siis nüüd on juhtunud, et siin järsku mu aknaid kaetakse? Ma kardan. Ma kardan, et mind on minu magamise ajal viidud vägivallaga kuhugi mujale, jälle kuhugi eemale, ega taheta seda mulle ütleda. Viimasel ajal on maailm vägivalda nii täis, et seda jätkub isegi sinna, kus varem ainult vabadust tunti.

H: Te olete just seal, kus te soovite.

VN: Seal, kus ma soovin, ei saa ma niikuinii olla. Mina kõnelen praegu sellest paigast, millega olen leppinud ja mis on mu vastu võtnud.

H: Just seal te oletegi.

VN: Võtke siis kardinad akende eest.

H: Seda tehakse kohe, kui valgus on pisut vaibunud ning teie silmad puhanud.

VN: Seal, kus ma soovin olla – seal ma seisin laval ja mängisin oma emakeeles oma rahvale. Oh, ma olen tõesti südame põhjani tänulik, et olen siingi mängida võinud, sest keeled on nii sarnased. Aga mida sarnasemad, seda erinevamad! Kas keegi, kes pole seda ise tundma pidanud, võiks sellest aru saada? Kui imelik, kui imelik on kõik. Minu tasase loomuga rahvas aplodeeris mulle nii kõvasti ja vahel mind kogunisti kanti kätel teatrimajast koju. See minu pea, see on alati olnud nii kõva, et näitemängude tekstid jäid mulle meelde suure töö ja vaevaga. Aga seejärel olid nad ka täiesti nagu mu iseenda omad, ja on igaveseks. Kas inimesed said kõigest aru, mida neile minu kaudu räägiti? Enamasti olid need suuremate, ammust aega vabade ja haritud rahvaste sõnad, mida näitejuhid mulle selgeks õpetasid. Läbi minu suu – jah, tõepoolest, sellesama suu, millega ma praegugi siin räägin – kõneldi neid sõnu meie emakeeles. See oli ühekorraga nii harjumatu ja nii tuttav. Suurust ja vabadust, usku ja julgust tuli minu halva pea ja oskamatu suu läbi juurde meie ilusale väikesele vaprale maale. Miks ei tohi ma seda maad praegu vaadata, kasvõi triibuna silmapiiril, kasvõi teades, et enam ei ole ta vaba? „Või langema peab riik? See kuulus maa, / Mis ilusam, kui iial päikene / On näinud, eeden ilmamaade keskel, / Mis Jumal armastab, kui silmatera, / Kas kandma peab võõraid ahelaid?“ Miks peaks nõnda juhtuma? Kas ta tõepoolest langes? Ma ei suuda seda tänaseni uskuda. Ei suuda.

H: Te peate rahunema. Ärge tahtke ennast nõnda Tantalose moodi piinata. Inimese taluvusel on piirid. Miks te peate neid iseenese arvel proovile panema?

VN: Mina olengi täiesti rahulik. Just niisugune on minu rahu. „Kas võõras kuningas, kes võõralt maalt, / Kel esivanemate pühad kondid  / Ei puhka siin, võib nõnda armastada? / Kes noor ei olnud meie noortega, / Kel meie sõnad südames ei kõla, / Kas võib see riigi lastel isaks olla?“ Ei või, ütlen ma teile. Ei või.

/Lühike sõjaväeline fanfaarisignaal. Rivikäsklused, marssivad sammud – riviõppus. Vihmasadu. Kõige selle taustal – katkendlikult kostev diktorihääl, mis tämbrilt meenutab vanade filmikroonikate tekstilugemist./

DIKTOR: …ndal märtsil jõudis peamisel vabatahtlikest formeeritud väeosa õppebaasi … märgalal. Neil oli siin kaks ülesannet. Esiteks pidid nad siin raskemates maastikulistes ja looduslikes tingimustes jätkama oma väljaõppe saamist. Teiseks oli täheldatud vastase vägede koondamist … jõe teisele, idakaldale, mis viis mõttele, et võimalik on oodata jõe forsseerimise katset. Niisugusel juhul oleks siinsamas vesistul olnud lahinguvalmis väeosa, keda vastasele kohe vastu paisata, et peatada tema edasitung kohe alguses. Enamikule vabatahtlikest oleks see olnud esimeseks tegelikuks lahingukogemuseks. Kuid esialgu elati igapäevast õppelaagri elu, mille juures - - -

/Diktori hääl hajub. Riviõppuse helid kaugenevad, jäävad kestma taustana. Vihmasadu kostab endiselt. Mingit rivi- või lorilaulu või 30ndate aastate šlaagrit vilistades liigub keegi saabaste lirtsudes esiplaanile. Kuulda on plekkämbrite kolinat./

TÜDRUK /T/: Hei.

SÕDUR /S/ (katkestab vilistamise): Kes siin on? Märgusõna!

T: Näita valgust. Kas sa mind tantsupeolt ei mäleta, kui te asulast rongile läksite? Mina sind mäletan.

S: Mismoodi sa siia said? Oma kakssada kilomeetrit, rohkem.

T: Sa tulid vett võtma?

S: Jah. Kui siia jõudsime, tegime avastusretke ja leidsime siin selle kõige parema allika.

T: Sa oled köögis.

S: Täna jah.

T: Näed sa, ma tean kõike. Eile oli üks teine, lühem ja tumedamat verd.

S: Eile – eile, jah, oli - - - kuule, olid sa siis juba eile ka siin või?

T: Juba üleeile. Aga siis ei käinud siin keegi.

S: Kolmas päev, selle vihmaga? Oled sa hull või? Mis sa tulid siis meie rongiga või?

T: Siin on see vana saun, lähme sisse.

S: Söönud sa vähemalt oled? Ei ole niikuinii, kust sa said.

T: Olen, mul oli kaasas.

S: Raske uskuda. Sa ei ole just pagasiga reisija moodi. Pealegi, mina arvan küll, et sul on palavik. Hambad plagisevad ja silmad hiilgavad läbi pimeda.

T: Tule lähme siis sisse.

S: Mis see aitab. Kütta ei saa seda niikuinii. Ma lähen viin vee laagrisse ja vaatan sealt midagi, toon sulle, nii ruttu kui saan, siis mõtleme edasi, mis su’ga teha.

T: Oota, ära mine. Ma ei taha enam üksi olla, mitte minutitki. Kui sa mind ei karda ja kui ma sinu meelest liiga kole pole, siis pane mulle käed ümber.

S: Lollakas jutt. Kui sa ei karda. Ma kardan, et sa saad selle, kuidas see teie keeles on, kopsupõletiku. Kui sul see juba ei ole.

T: Lähme siis ometi sisse, kui ma kutsun. Vähemalt vihma käest ära. Sina ju saad ka siin märjaks.

/Vana ukse krägin. Riviõppuse hääled kaovad. Vihmasadu kostab nõrgemini./

T: Näed sa, siin on pink, saab istuda. Siin on lava. Aga ahi on puru. Kui kütta ei anna, siis peame ise teineteist soojendama. Kas tahad?

S (neelatab): Noh…

T: Sa arvad, et ma olen mõni niisugune.

S: Ei, ma… noh…

T: Ära vabanda. Ma vist olengi. Aga ma ei saa, ma ei saa enam pikka aega üksi olla. Kuidas sina saad? Kuidas teie sõdurid saate? Kas sa üldse oled elu sees mõne naise või tüdrukuga olnud?

S: Eks ole, võõras inime, esimest korda näeme, ja kohe küsima.

T: Ära häbene, kui sa ei ole. Ma õpetan sind. See on ju loomulik asi. Võta oma riided ära, nad on sul märjaks saanud. Ma annan sulle sooja.

S: Sa ise oled hulka märjem.

T: Mina võtan ka ära.

S: Sa külmetad juurde, sul on niigi palavik.

T: Seda soojem sul minuga on. Kas sa oled juba pärissõjas olnud?

S: Rindel või?

T: Jah. Rindel.

S: Ei ole veel. Siit võib-olla lõpuks lähme, siit laagrist.

T: Las ma räägin sulle.

S: Oot, ma siiski püüan tuld teha.

T: Ära jända asjata, kellel seda suitsu vaja. Kuula, ma räägin sulle. Mul oli peigmees. Me ei tohtinud temaga niimoodi olla: niisugune perekond. Kihlatud olime. Ma ei olnudki väga õnnetu sellest, sest ega ta mulle eriti ei meeldinud. Ootasin siiski, mõtlesin: ehk hakkab veel meeldima. Siis ta läks sõtta ja sai surma.

S: Kus see juhtus?

T: Ükskõik. Kohe alguses. Kuula edasi. Samal ajal oli üks koolivend, kes mind kõvasti tahtis ja armastas. Kui peigmees surma sai, tuli ta minu juurde ja ütles: „Nüüd, kurat, oled sa minu jaoks vaba.“ Ta ütles seda ka, et „Antti ju ei meeldinud sulle.“ Mis siis, ütlesin mina, nüüd on seda raskem. Enam ei ole, ütles tema, küll mina juba nõnda teen, et ei ole. Tal oli õigus, peaaegu päris õigus. Seda oli täpipealt kaks nädalat. Siis ta läks sõtta ja sai surma. Ja pärast veel üks poiss.

S: Sai surma?

T: Jäi kadunuks. Arvatavasti langes vangi.

S: Siis ehk elab veel kuskil. Aga venelased on vangidega julmad. Sa peaks teda kuidagi otsima. Punase Risti kaudu näiteks.

T: Ma otsingi! Aga ma ei ole veel leidnud! Ja ma ei armastanud teda nii kangesti, et ootama jääda! Nagu mõni teeb, kes armastab! Või on alandlikum! Ja tema ei armastanud mind ka mitte nii kangesti! See oli rohkem juhuse asi! Oh jumal küll, kui kõhn sa oled!

S: Tead sa, siin sinu sõjaväes saab väga sitasti süüa. Ära pane pahaks.

T: Ma hakkan sulle pakke saatma!

S: Oled sa rikas?

T: Ei ole! Aga küll ma midagi leian! Hoia mind ometi kõvemini, ma ei ole nii kole, et sa mind see natuke aega hoida ei võiks! Ühe käega siit, teisega siit. Ja mina hoian sind nõnda: ühe käega siit, teisega siit. Sa ehk kardad seda, et mult midagi paha asja saad. Ära karda, seda hirmu ei ole, see on kontrollitud.

S: Sa siis… kardad ikka ise ka midagi?

T: Kardan, kardan, kurat, jah! Ei taha karta, tahan, et kõik oleks täitsa ükskõik ja et ma ruttu maha sureksin ja kõik ära unustaksin, aga ei ole ikka veel, ei ole veel ükskõik!

S: Sa oled kurinahk tõesti kuum. Kolmkümmend üheksa kraadi, ausõna, või nelikümmend täis. Mul ükskord lapsest peast oli.

T: See unusta ära, mis lapsest peast oli.

S: Aga tuleb just meelde. Vihma sajab nii mõnusasti. Ma olen muidu linnapoiss, aga suvel maal vanaonu juures… siis magasin lakas. Vihm krabistas samamoodi.

T: Ei krabistanud! Ole siin! Eile, kui siin käis see lühike ja tõmmu - - -

S: Kuuled sa, kas sa temaga - - - ?

T: Ei! Ma ju ütlen, et ei ole veel kõik ükskõik! Siis ma olin veel tulemisest väsinud, kole ja must. Püüdsin ennast kuidagiviisi pesta. Ja see eilne millegipärast nii väga ei meeldinud ka. Sina meeldid rohkem, kuigi oled nii kõhn ja kondine. Ei ole veel kõik ükskõik, ei ole!

S: Imelik kõik see olemine. Mõni päev alles, kui oleme siin laagris olnud, ja näe elu käib jälle. Kes teeb rivi, kes saab metsas mahvi, peaks kohe tagasi jõudma. Meie köögis kolmekesi, lobi valmis, ootab sööjaid. Vett koletu palju ümberringi, jõed, järved, jumal teab mis, ja kuskil seal ida pool vaenlane passimas. Kas ehitavad juba dessandiks parvesid? Ai, ära näpsita.

T: Unusta kõik ära! Või räägi oma keeles, et ma aru ei saaks! Ma ei taha nii palju teada! Kuidas „armastama“ sinu keeles on?

S: „Armastama“. Aga see teie „rakastaa“, see tähendab meil, et noh midagi ragiseb või keegi ragistab.

T: No pigista siis mind nii et ragiseb! Katsu mind julgesti, katsu igalt poolt! Ei ole ju paha?

S: Ei ole paha, ainult ei kõik just tuleb meelde, mis elus üldse olnud on.

T: Unusta ära! Näe, pane see siia… oota, las mina… siia… ja unusta ära, unusta ära, unusta ära, unusta ära, unusta ära… homme sa võib-olla oled juba rindel… homme õhtul selsamal kellaajal (Kisendades:) sa võib-olla enam ei elagi!!

/Vali ja kõlav saksofonipassaaž, mitte eriti puhtalt mängitud. Kõrtsisumin, triviaalne tantsumuusika. Mitmekeelset juttu, mänguautomaatide häälitsusi, reisilaeva raadiovõrgu teateid. Tantsumuusika ja kõrtsiõhkkond jääb kaugemaks taustaks, tegevus kandub kohe laeva üldruumidesse./

I POISS: Näe, kes seal on.

II POISS: Kus?

I: Ei näe või? Vahi, Jukk seal. Seal sumadanivirna juures.

II: Ongi Jukk! Lõpp pomo, jõledama sumadanihunnikuga rändab.

I: Eks tahab vist ära emigreeruda. Valib vabaduse, tead. Tšau, Jukk!

III POISS: Kuss. Ma luuran.

I: Misasja sa luurad?

II: Jukk teeb luurekat. Noore leninlase värk.

III (JUKK): Justament, Põnn. Kuhu minek?

I: Kuhu sinulgi.

JUKK: Aa, laulukooriga jälle või?

I: Nojah. Mis sumadanid need sul on? Kolid kõige perega minema või?

JUKK: Ah need. Ei, need pole minu omad.

II (PÕNN): Valvad siis neid või? Kas makstakse ka?

JUKK: Noh, mõnes mõttes valvangi. (Naerab.)

II (PÕNN): Jõle salapärane, eks ole. Ei või rääkida.

JUKK: Kuss, Põnn. Näe, Tomm ei küsi midagi. Oskab teise mehe ärisaladusest lugu pidada.

I (TOMM): Küll sa juba ise räägid.

JUKK: Vaadake – ma töötan. Olen praegu tööl.

PÕNN: Mida sa siin võõra pagasiga töötad?

JUKK: Tomm, ütle oma taksile, et ta ei klähviks. Ma teen tööd, jah. Aga väga keeruline on.

TOMM: No seleta, seleta, mis sa pipardad. Sa koltsis ei käi enam üldse või?

JUKK: Käin, käin kuskil. Aga muidu teen tööd. Te võiks mind aidata, muideks.

TOMM: Palju maksad?

JUKK: Enne vaatan, palju teist abi on.

TOMM: Kellele sa’s töötad?

JUKK: Papsile.

TOMM: Oma papsile?

JUKK: Nojah.

TOMM: Paps on siis kah siin laeva peal ja?

JUKK: Ei ole. Kotsis on.

PÕNN: Kellega sa siis oled?

JUKK: Mis kellega?

PÕNN: No lapsi ju üksinda pardale ei lasta. Mampsiga oled või?

JUKK: Lapsi ei lasta jah. Noh, aitate mind siis või?

TOMM: No pajata, mis sul vaja teha on?

JUKK: Kuule, sihukene lugu. Papsil on pirukatäidist vaja, aga valutsi kah praegu ei ole parajasti. Tainas juba kerkib, tead, aga täidist netu.

TOMM: Mis pagana täidist?

JUKK: On üks täidis, noh. Piruka sees käib. Paps teeb mul pirukaid, eks ole, müüb laiali. Tainas on oma, täidist veab sisse. Aga nüüd jäi midagi tulemata, mina kah ei tea, aga jõledam suur partii on pooleli, need seal ootavad, tellijad noh. Ütles, mine sa poiss too ära – aga valutsi kah pole. Kah kuskil ajutiselt kinni jooksnud. Mina ütlesin, ütle, paps, kust ma saan. Vaata ise! Oled hakkaja vend või ei ole?

TOMM: Paps ütles nii?

JUKK: Nojah. Õpi, harjuta iseseisev olema. Mina ise ei saa siit ära käia, tainas ajab muidu üle. Mamps ka ei saa, mampsil pea valutab. Miks ei valuta, kuuma ahju juures kõikseeaeg, peab papsi aitama. Ja polegi naiste asi. Noh, eks ma või siis minna. Eks ju minulegi tule sellest üht ja teist, kõigest sellest vanade hommast. Papsi kompanjon ikkagi, eks.

TOMM: No kena, ja mis sa siis teha mõtled?

PÕNN: Tomm, kuule, me peame minema, proov on meil ju seal… üleval, konverentsisaalis.

JUKK: Põnn, sinder, ära põnna. Ega ma midagist pätsama ei hakka. Hoopis teine idee on.

PÕNN: Noh?

JUKK: Vaadake, meil on üks tädi, teate. See on pianist. Mängib klaverit. Nojah ja ühekorra oli siin laeva peal, pidi just minema sinna kuhugi vanadekodusse mängima, välja kuulutatud ja kõik, ootab trepi peal juba maaleminemist, kui ühekorraga – mauhh! Üks jumala purjus põder, ise pool-raskekaallane, tead, maani täis, kukkus tädile ülevalt otsa. Tädil, palun väga, pöial pahupidi. Aga järgmine keskpäev oli kontsert. Vanainimesed ootavad, valged põlled ees. Vohh. Palun väga.

TOMM: Ah et… sai siis kahjutasu või?

JUKK: No mida ma räägin! Ja kõvasti sai! Jota nimi pandi kirja, järgmine hommik selgema peaga vanake kahetses mis hull, vabandas ette ja taha, maksis kõik ravikulud ja valuvaigistused ja ärajäänud esinemise tasu, mis oleks olnud, ja ja ja kõvasti veel peale! Käest kätte, mees ei tahtnud kohtu ette minna. Tädil oli veel mitu päeva kole valutamine, silm märg peas, ja igavese psühhotrauma ka: ei tea, kas saabki enam mängida – aga see-eest paugupealt rikas mutt! Mulle tõi selle pusa, vahi, ja aastajao nätsu.

PÕNN: Aastajao, jah!

TOMM: Ei noh, kihvt lugu küll, jah, aga kesse nüüd sulle siis selga peab kukkuma? Need hõimlased on viimasel ajal nagu karskemad ka.

RAADIO: Tähelepanu. Noortekoori liikmed. Noortekoori liikmed. Teie proov algab viie minuti pärast konverentsisaalis number kolm, kuuendal tekil. Kuuendal tekil, saalis number kolm algab noortekoori proov.

PÕNN: Tomm, tule, lähme. Hiljaks jääda ei tohi, tead küll.

TOMM: Oota nüüd, noormees, ära pabista, küll me jõuame.

JUKK: Jõuate, jõuate. Vaadake siia – see kohvrivirn on minuarust väga sitasti laotud. See kott seal kõige otsas lausa kõigub, kui mõni mööda käib.

TOMM: Jaa, meistritöö just ei ole. No ja mis siis?

JUKK: Äkki läheb ümber? Kõik see torn?

TOMM: Sa Jukk oled ikka puru-tumba, palun väga vabandust. Kui läheb ise ümber, pole keegi süüdi. Kui mina lükkan ümber, või Põnn, siis on süüdlane see, kes lükkas. Pealegi on see kindla peale mõne meieka nänn, kes kodumaalt putket paneb – misasja oleks teistel nisukese virnaga seda väikest maad reisida. Nii et - - -

JUKK: Oota, kuula nüüd - - -

PÕNN: Juki suured algatused! Mäletad, kui sul kooli peldik põlema läks? Mina lähen proovi, tehke teie mis tahate, mina ei taha teie haigete pirukate pärast koorist välja kukkuda!

/Uuesti saksofonipassaaž, veelgi räpakamalt – aga see-eest veel valjemini – mängitud  kui enne. Kohe algab uuesti ka vihmasaju hääl./

SÕDUR: Mina ei taha unustada, ma just tahan, et kõik mulle meelde jääks, kõik see praegune ka, sina ka!

TÜDRUK: Mind unusta kõigepealt ära!

S: Lapsepõlv peab meeles olema, ja kodu peab meeles olema, ja lamp, mis põles meil laua kohal - - -

T: Meil põles ka lamp, aga siia tema valgus ei ulata, ja parem ongi - - -

S: - - - ja kõik see sõda siin peab meelde jääma, ja isegi see sitane rivinöök ja see vilets lobi ja mehu ja võõrkeelsed käsklused ja see, et kodumaal on vaenlane ja teine vaenlane on ründamas, et teda sealt enda jaoks välja saada, ja et pihtasaanud hobuse soolikad olid maanteel tolmu sees laiali!

T: Unusta, unusta kõik ära! Kas sa arvad, et mind mälestused ei piina! Ütle mulle ruttu, kuidas on sinu keeles see, mida me praegu teeme!

S: Samamoodi kui sinu keeles, ma ei taha praegu neid sõnu.

T: Hakkad tahtma! Ega vist teie tüdrukud nõnda ei räägi?

S: Jäta, jäta see - - -

T: Näed sa, on vaja unustada! Unusta nad ära! Küll nemadki õpivad! Mõtle, et sa homme oled surnud! Aita siis vähemalt veel ühel inimesel korraks mälestustest lahti saada!

S: Mina ei ole homme surnud!

T: Kust sa tead? Ah, issand jumal, ütle, kust sa seda tead?!

/Eemalt kostab võimas plahvatus, kohe seejärel ebaselgeid karjatusi, hõikeid ja käsklusi./

T: Kuulsid? Ongi surm!

S: Ei, oota. Mis see võis olla?

T: Ära mine.

S: Võib-olla algaski rünnak. Ei tea, uskumatu küll.

T: Ükskõik. Ära mine sinna.

S: Kuuled sa… ma olen sõdur.

T: Ära ole.

S: Kõik teised on seal.

T: Mis minust saab?

S: Ole siinsamas peidus. Või põõsastes. Või põgene kuhugi ära. Ära pabista. Saa aru, ma kaitsen ju sind ka. Kuradi saaparaip… ei lähe jalga!...

/Plahvatus ja sellega kaasnev kordub aeg-luubis, tehniliselt aeglustatuna, väljavenitatuna, jäädes kestma järgneva dialoogi taustana./

TOMM: Miski asi plahvatas.

JUKK: Kuule, äkki sai laev pihta, kuule. Äkki torpeedo.

PÕNN: Loll – rahuaeg ju!

JUKK: Kuule, mis see loeb!

TOMM: Võib-olla… mingi vana miin või midagi.

JUKK: Lähme vaatame!

PÕNN: Kuhu?

JUKK: Sa sindrinahk, oli küll kõva pauk, aga näe kohvrid ei kukkunud!

/Tehniliselt töödeldud plahvatus jm. kordub uuesti, seejärel selle tehniline töötlus jätkub, moodustades tausta tervele järgnevalt Hääle monoloogile./

VANA NÄITLEJANNA (väga selgelt, aeglaselt): Mis see oli? Mis juhtus? Ütlege mulle.

HÄÄL: Lõhkes kolmsada miini, mis olid ajutiselt paigutatud selleks mittekohaldatud hoonesse. Väeosa oli tellinud endale õppeotstarbel kolm niisugust miini, millest aga korduval ümberkirjutamisel tekkinud vigade tõttu said lõpuks dokumendis tunduvalt rohkem, missugune tellimus siis ka küllaltki tavatul viisil täies ulatuses rahuldati. Eksitus selgus alles saadetise kohale jõudes. Vahepeal olid alanud tugevad vihmad, mis muutsid teed läbimatuks, mistõttu koormat ei õnnestunud kohe põhilattu tagasi saata. Ajutiseks paigutati miinid barakki, kus oli mitmesugust muud varustust, sealhulgas suitsuaine, karbiid punkrite valgustamiseks, tõrv, petrool. Katus laskis vett läbi. Arvatavasti süttisid niiskusest kuumenenud suitsukarbid iseeneslikult, seejärel kõik muud põlevained, ning tekkinud kuumus põhjustas õhukese vaheseina taga asuvate miinide plahvatuse. Välistatud ei ole ka vaenlase diversioon, sest vaenlast on väga palju ning teda jätkub kõikjale. Vaenlase diversioon võis olla ka see, et kohe, kui tulekahju märgati, andis keegi käskluse sõdureil tormata seda kustutama, kuigi kogu komandörkoosseisul pidi olema teada, et süttinud hoones on ka miinid. Enamus mehi seda ei teadnud ega osanud ennast hoida, sest miinid olid saabunud nende metsaõppusel olles. Paljud neist sööstsid põlevas hoones asuvat varustust päästma, ning järgnev plahvatus hävitas nad. Nende kehad muutusid mitmeks tükiks või ebamäärase kujuga moodustiseks. Nad surid. Varustusülem täitis oma kohuse lõpuni: ta jõudis hoonest välja tuua seal asuva varustuse nimekirja, enne kui plahvatus muutis olematuks nii selle kui hoone koos varustusega kui ka tema enda. Hoones hoiti ka ehitusmaterjale, muuhulgas suuri naelu. Need lendasid plahvatuse lööklaine jõul kohutava kiirusega läbi õhu, pead ees, ja väidetavasti naelutasid mõned kohale rutanud mehed ümbritsevate puude külge. Nagu ristilöödud. Kui see vastab tõele, peab seda nimetama sümboolseks. Kogu selle õuduse juures tuleb esile tõsta kaks positiivset asjaolu. Esteks ellu- ja terveksjäänute kiirust ja korrektsust surnukehade koondamisel ja haavatute toimetamisel ambulantsi. Teiseks seda, et kuna oli öö ja õppustelt tulnud mehed puhkasid, nende märjad riided aga asusid kuivatites, ei olnud enamikul võimalik väga kiiresti põleva hoone juurde jõuda, mistõttu nad plahvatusele hilinesid ja jäid kahjustamata. Lõppkokkuvõttes oli ohvrite, see on langenute arv umbes üks kahemiljondik kõigi selles sõjas langenute arvust ehk umbes üks sajamiljondik kõigi sellal elanud inimeste arvust. Enamik langenuist olid vabatahtlikud naabermaalt, teie kodumaalt, proua. Nad langesid ühe maa au ja teise vabaduse eest. Kes ka ei oleks vaenlane, tema ponnistused jäävad nõrgaks inimliku vapruse, kohusetunde ja juhuse ees.

/Plahvatuse-„muusika“ lõpeb./

SÕDUR: Kuulge… kuulge, ma vist elan. Kurat, ma elan tõesti! Mu vana saabas päästis mu!

VANA NÄITLEJANNA: Sina jäid ellu, mu poeg?

S: Mina jäin ellu, sa püha jumal ja kurat! Ma jäin surma juurde hiljaks! Tüdruk ja saabas päästsid mu elu! Aga mu sõbrad ja semud… Oh jumal. Surid sõjas, ilma sõtta jõudmata. Kui lollisti, ausalt öelda. Nii kuradima lollisti.

VN: Ükskord ma seisin laval ja ütlesin: „Ma tunnen ennast kanana, kes on haudunud välja kotkapojad. Surun enese ligi maad ja kaagutan hirmu pärast, kui nad üksteise järel minu juurest ära lendavad.“ Nõnda ütlesin ma esimeses vaatuses oma hukkunud mehe vaimule, kui ka meie poegi hakkas kiskuma ohtlikkudele teedele. „Richard, kui kole on olla ema.“

S: Vaja koju tagasi minna, seal on seesama vaenlane ründamas. Tagasi koju, üle vee. Kui teaks, et siit relvad kaasa saab!

VN: Teises, ei kolmandas vaatuses, kui kõik mu pojad peale viimase olid otsa leidnud ning temagi hakkas äkki rääkima inimese kõrgematest kohustustest – siis, kolmandas vaatuses, ütlesin temale nii: „Kõrgemad, kõrgemad… Jah, küllap ka mina tunnen neid teie kõrgeid kohustusi… aga et minagi neid nõnda ülistaksin nagu teie – seda ei saa minult nõuda ükski hing. Olen selleks liiga vana, Toni. Olen juba tuhat aastat vana, mu laps… juba mitu tuhat aastat…“

S: Sina siis ei luba mul minna?

VN: Mina? Mina pean tunnistama, ja ma julgen tunnistada, et minu elu jooksul on maailm väga palju muutunud. Ja et mina sellepärast ei tea mitte alati, mis on siin õige. Pealegi, armas sõber, kohtume meie ainult siin, selles häälte ruumis, ja aeg on hoopis kuskil mujal. Sina oled juba ammu oma otsuse teinud ja selle järgi käinud, ja mina nõndasamuti. Sina läksid isamaa pärast, ja siis, kui oli selge, et sinul isamaad päästa ei õnnestunud, tulin mina sealt ära.

S: Noh, ja mina jälle…

VN: Ma ei küsigi, mida sina tegid. Võib-olla sa koguni pole enam elus. Ma ju tean, et juhtus väga mitut moodi.

S: Kui siit ainult relvad kaasa saaks, muidu läheb keeruliseks. Ja kui rügement kokku jäetaks.

VN: Tollesama kolmanda vaatuse lõpus hakati pommitama ning raadio ütles: kaheksakümmend last sai haavata. Üheksateistkümmend last on tapetud. Kolmkümmend üheksa last on koolihoonele visatud pommidest puruks kistud. Meie vana inspitsient rääkis seda raadioteksti. Siis ütlesin mina nõnda: „Mis sa räägid? Lapsi? Kas tapetakse juba isegi lapsi?“ Ma seisin otsekui kivistunult ja ütlesin omaette: „Lapsed! Väikesed vallatud lapsed!“ Seejärel oli paus, täielik vaikus. Siis võtsin ma seinalt püssi – neid oli seal mitu – , hoidsin  seda kahe käega ja ulatasin kingituse oma viimasele, oma ainsale pojale, lausudes ise: „Mine!“ See oli selle näidendi lõpp.

S: Ma siis lähen.

VN (kõhklevalt): Jah… küllap sealgi tapetakse lapsi.

S: Noh, tulevasi lapsi igatahes. Kes veel tahaks neid sünnitada, kui orjus tuleb.

VN: Minul ei ole olnud oma poega, keda käskida või lubada, keelata või teele saata. Ainult näidendites, näitelaval. Ja siis veel kõik minu rahva pojad. Aga ka teiste rahvaste pojad, keda mu uudishimulik pilk märkas, kui ma läbi maailma kodu poole tagasi rändasin. Kas tohin mina kedagi keelata ja käskida, keda ma ise pole ilmale toonud? Keelata ja käskida näitemängude sõnadega, mis on küll justkui mu enda omad, aga mis nii mõnelgi korral räägivad üksteise vastu? Minu päris omad sõnad, need viimased ja otsustavad, pole veel selginud, ja kas nad selgivadki? Ja minu oma pojad – nemad jäid ju sündimata. Kus sinu ema on, poeg?

S: Minu ema? Kodus loodetavasti. Kollase varjuga laelambi all. Jah, ma lähen. Ehk siiski pääseme üle.

VN: Sa võiksid minna ka teisele poole… pakku. Elama… Rahus ehitama…

S: Võiksin küll. Aga ei või. Noh, hüvasti siis. Head aega.

/Kiired eemalduvad sammud./

VN: Mina tean, et ei läinud nii, nagu sa praegu loodad. Lüüasaamine oli kole. Aga ometi on uusigi lapsi ilmale toodud. Rahvas… need kes jäid ellu… on mitmel pool laiali, vaenu on nende vahel, aga mina – mina tõepoolest armastan neid kõiki. Või vähemalt ei jaksa enam vahet teha ega jaksa tahtagi, et seda jaksaksin. Võib-olla see ongi päris armastus? Ütlege mulle.

/Saksofonipassaaž – veel pöörasemalt ja lohakamalt mängitud kui enne. Muud laevahääled./

JUKK: Ah, ei tea, mis pauk see oli.

PÕNN: Kas pole hull, kõik kuulsid, aga ükski midagi ei tea.

TOMM: Kõik polnud kuulnudki.

JUKK: Minu paps ütleb ikka, et ei tasu teiste seletamist kuulata, mõtle ja vaata alati ise, kuidas toime tuled.

TOMM: Noh, põhjavajumise märke nagu ei oleks.

LAEVARAADIO: Tähelepanu. Lugupeetud reisijad, meie reis läheneb lõpule. Umbes kahekümne minuti pärast randume sihtpunktis. Tänan. /Tekst kordub mitmes keeles./

JUKK: Oh jeekim, juba niikaugel! Kutid, nüüd kähku trepile. Vaatate mõne jommis naabri, mõne ikka leiab, ja lükkate mulle kaela. Aga hellasti.

/TOMM naerab./

RAADIO: Tähelepanu. Koolinoorte laulukoori liikmed. Teie kogunemine on neljandal tekil, informatsioonilaua juures. Pagas kaasa võtta. Koolinoorte koor koguneb koos asjadega neljandale tekile infolaua juurde. Tänan.

TOMM: Noh, tšau siis, Jukk. Soovin edu. Läki, Põnn.

JUKK: Poikad, kurat. Ärge jamage. Olete sõbrad või ei ole. Minu paps - - -

PÕNN: Sinu paps, sinu paps, jah! Aga minu paps ütleb, et sinusugused sulid ja ärikad teevad meie rahva igalpool mujal nii täis, et varsti ei taheta meid enam üldse kusagil näha, ausaid inimesi kah.

JUKK: Sina ludri käi oma ausa papsiga pikalt, kas tead. Kuradi munajoodikud.

PÕNN: Ei käi! Sa käi ise, kui tahad!

JUKK: No Tomm, kurinahk, tule teeme ära. No tahad, annan veerandi sulle, noh. Kolmandiku, kurat.

TOMM (naerab): Vähe, vähe.

JUKK: No pool, kurat, kui sa sihuke mägrapea oled. Viiskümmend üks protsenti annan sulle ära, ja patsime, et ikka saan veel kuhjaga selle kuradima täidise kätte!

TOMM: Tead sa, Jukk, aga kui ma sulle nüüd ütlen, et tegelikult mina arvan samamoodi kui Põnn ja tema paps?

JUKK: Misasja, kurat – mõnitad või? Kas põdrad jäävad sellest vaesemaks või, kui nad meid sutsu aitavad!

RAADIO /taustal, ilma et poiste dialoog katkeks/: Tähelepanu. Lugupeetud reisijad, kümne minuti pärast randub meie laev sihtpunktis. Maaleminek neljandalt tekilt. Noortekoor koguneb samale tekile infolaua juurde. Tänan. /Kordub mitmes keeles./

TOMM: Poja, poja. Teistel on ka rasked ajad. Ja vaata, niisuguseid asju tehakse hoopis teisiti.

JUKK: Kuradi ilgem stagna, sul on hea rääkida muidugi. Sinu papsi sugused on minu omal igal pool risti ja põigiti ees. Mina ei saa neid asju teisiti ajada, kurat!

TOMM: Rahu, rahu, poja. Õpi.

JUKK (raevus): Mis kuradi õpi! Ma sulle teen „õpi“!

/Rüselus, kolin, kiljatused, karjatused./

ÜKS KERGELT JOKKIS SOOMLANE /vanem mees/: Mis see nüüd siis olgu. Hei, hei, võtke need poisid kinni, nemad tapsid mu sõbra ära. Pekka, Pekka, kas sa oled elus? See kohvrikuhi, ma juba mitmes kord vaatan, et kelle oma see on siin kitsas vahekäigus. Pekka, hei!

/Oigamine./

JOKKIS SOOMLANE: Jumal tänatud, oigab vähemalt. Tooge ometi keegi arst, olge head, ta sai vist küll kohvrinurgaga pähe. Oot, las ma vaatan, kas on lõhki ka. Need poisid, need ma panen vangi. Pekka, oled sa meelemärkusel?

PEKKA /samuti vanem jokkis mees/: Küll ma olen. Oijah. Aga kus Liisa on?

ESIMENE MEES: Oh jumal appi jah, kus see Liisa veel on? Liisa tuli ju ka koos meiega. No vaata nüüd, Liisa on päris siin kohvrivirna all. Aidake nüüd ometi, head inimesed, vabandage tülitamast. Kelle sumadanid need küll ometigi on?

PEKKA: Maffia omad, mis muud. Terroristide omad. Narkootikume täis. Kas mu pea muidu nii uimane oleks. Liisa, vaene, kannata vähe, kohe me aitame su välja.

/Naise oigamine./

ESIMENE: Vaat see üks viimane jurakas veel… No nii, no proovi nüüd üles tõusta. Pekka, katsu järele, kas su abikaasal on kõik roided terved.

LIISA /vanem naine/: Mis see nüüd küll oli? Ma ehmatasin koledasti.

ESIMENE MEES: Oot, mul on südametabletid. Pane see keele alla. No kas siis ei ole selle küna peal ühtegi arsti, issand jumal?

PEKKA: Poisinolgid tormavad ringi… teevad meile hõimurahva ees häbi. Pahasti oleme oma lapsi ja lapselapsi kasvatanud oma heaoluriigis.

LIISA: Ma istun siia sohvale, kuni laevalt maha saab.

ESIMENE MEES: Sa heida ennast päris pikali kohe. Ma lähen toon selle arsti ise kohale. Ja vaatan, kus need poisid on, ja nende vanemad.

LIISA: Ära sa too mingit arsti. Küll me koju saame, kui sa väheke aitad. Ma tahan koju minna.

RAADIO: Tähelepanu. Meie laev randus. Reisijate maaleminek algab umbes veerandtunni pärast neljandalt tekilt. Tänan teid meiega reisimast, jällenägemiseni. Tähelepanu. Noortekoori juht. Noortekoori juht. Teid palutakse kiiresti tulla kolmandale tekile Tarakani-baari ukse juurde. Noortekoori juht. Teid oodatakse Tarakani-baari juures kolmandal tekil.

ARST: Lubage mind läbi, palun. Tere õhtust, lubage tutvustada, laevaarst Helmut Roos. Mis meil siin siis juhtus? Keegi sai vigastada? Teie, proua?

LIISA: Suur tänu, doktor, ei ole häda midagi.

ESIMENE MEES: Oota nüüd, Liisa. Jah, doktor, minu sõbrad, see abielupaar, said vigastada. Mõlemad. Mina palun neid hoolikalt läbi vaadata ja ravida ja nõuan neile kahjutasu nende poiste vanematelt, kes selles õnnetuses süüdi on. Ja sellelt halvalt inimeselt, kes ladus siia selle kohvrivirna.

ARST: Kohe vaatame, kohe vaatame. Kuhu proua siis viga sai?

ESIMENE MEES: Tema oli tervenisti kohvrite alla maetud. Ja minu sõber Pekka, puutööveteran, sai kohvrinurgaga pähe. Palun vaadake, ega pole haava.

ARST: Haava… ei, haava just ei ole. Aga muhk on küll päris kenakene. Peame siia kompressi tegema.

KEEGI: Noh, näete, ühe poisi saime kätte. Teisi ei tea, kuhu jooksid.

PÕNN (nutuselt): Mina tõesti ei ole süüdi. Mina ei tea, kes need siin kaklesid, mina neid ei tunne. Palun laske mul minna. Ma olen laulukoorist, me peame kohe laulma hakkama.

PEKKA: Ai, see on ju väike hõimuveli! Ei olegi mõni meie jätkä!

PÕNN: Ei ole teie jätkä, tõesti ei ole.

PEKKA: Aitäh, doktor, ei ole tarvis selle kompressiga vaeva näha. Küll me kodus, ega see esimest korda ole. Ai, või väikene hõimuveli, jah. Teie ju laulate kõik nagu taeva inglid. (Laulab eesti keeles:) „Mu isamaa on minu arm, kel südänt annud ma!“ Küll Pekka teab.

ESIMENE MEES: Pekka, sa oled liiga leplik.

PEKKA: Timo, no mida sina ka tead ja mõtled! Hõimuveljedel on olnud nii raske elu.

ESIMENE MEES: Sinu oma abikaasal on hing ehmatusest peaaegu väljas ja küljeluud katki, ja sina räägid - -

PEKKA: No Liisa, kas sina siis tõesti - -

KOORIJUHT (keskealine mees, grammatiliselt väga õige soome keele ja pedantlikult korrektse hääldusega): Vabandage. Mina olen noortekoori kunstiline juht ja dirigent. Mulle öeldi, et üks minu poistest on ettevaatamatusest põhjustanud ebameeldivusi kaasreisijatele. Ma loen oma kohuseks teie ees südamest vabandada ning teatada teile, et süüdlane saab kahtlemata karmilt karistada. Ühtlasi lubage mul teile üle anda kutsed meie kontserdile, mis toimub homme pärastlõunal Temppeliaukio kirikus. Saal on peaaegu välja müüdud, nii häid kohti teil osta enam ei õnnestuks. Kas kannatanuid on kaks?

TIMO /esimene mees/: Kolm.

KOORIJUHT: Kolm? Mulle öeldi, et… Nii või teisiti, palun, sellega te pääsete sisse ja saate ka kohad. Olge lahked. Kas me tohime vahejuhtumi - - -

TIMO: Ma kardan, et mu sõbra abikaasa roided - - -

PEKKA: Muidugi, muidugi, härra maestro, millest me üldse räägime! Nii tore väike poiss! Meie omad on juba muutunud ameerika huligaanideks, aga teil on olnud nii raske elu, aga lapsed on teil palju paremini kasvatatud kui meil. Ei, minul ei ole mitte mingisuguseid nõudmisi. Ärge karistage kedagi, see on minu ainukene soov. Kas te seda laulu ka laulate: „Mu isamaa on minu arm, kel südänt annud ma!“?

KOORIJUHT: Tingimata.

PEKKA: Minul jumala eest ei ole mitte mingeid… ja minu abikaasal ka ei… No ütle ka ometi midagi, Liisa! Homme lähme kontserdile.

LIISA: Jah, eks mina ju alguses ehmatanud väga - - -

KOORIJUHT: Istuge, istuge, proua.

LIISA: Jah, aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis teil hõimuveljedel ja -sõsaratel on tõesti olnud väga raske elu ja teil ei ole ju üldse mitte olnud mitte mingisugust vabadust - - -

KOORIJUHT: See-eest oleme koguaeg tunda saanud teie rahva toetust, proua.

LIISA: Ja mis ma siis veel ütelda tahtsin… Andeks, mu pea valutab veidike… Jah, ma tahtsin ju öelda, et ükskord, kui ma veel väga noor olin – mina ju olin ka ükskord väga noor – sõja ajal – siis oli mul üks lähedane kokkupuutumine ühe vabatahtlikuga teie rahva hulgast. See oli väga iseäralik lugu. Mina ei ole seda mitte kellegi, isegi mitte oma abikaasa ees häbenenud ja salanud, sellepärast et nooruses, ja sõja ajal - - -

PEKKA: Hea küll, hea küll nüüd, Liisa.

LIISA: Teate, mina tahaksin heameelega teha mingi kingituse sellele vahvale väiksele hõimuveljele, aga ma kohe ei tea, misasja… Kuidas su nimi on?

PÕNN: Paris. Aga tõesti ei ole midagi vaja.

LIISA: Ilus nimi. Pekka, anna väiksele Parisele raha, anna viiskümmend, las ta ise vaatab endale kingituse. Te ju kõik armastate banaane, eks ole?

PÕNN: Armastame küll.

PEKKA: Seda et… minul ei ole praegu enam.

LIISA: Timo, sinul ehk - - -

KOORIJUHT: Proua, noormehel on õigus, tõesti pole midagi vaja. Veel kord tuhat vabandust, ja loodame teid homme meie kontserdil näha. Head õhtut. Lähme, Paris, teised ootavad.

PÕNN (pettunult): Head õhtut!

PEKKA: Head õhtut, head õhtut! Palju tänu teile! Kõike head teile ja teie rahvale ja maale! Teie võidate niikuinii! „Mu isamaa on minu arm!“

LIISA: Oh, näete, mul endal oli veel. Võta, võta, Paris, anna sõpradele ka. Näe, võta see matrjoska ka mälestuseks, Timo mulle Tallinnas ostis, aga mis mina sellega - - -

PÕNN: Aitäh. Suur tänu. Aitäh.

RAADIO: Tähelepanu. Lugupeetud reisijad. Neljandal tekil algab reisijate maaleminek. Kontrollige palun, et kõik teie asjad on teiega kaasas. /Kordab mitmes keeles, see hääbub järgneva lõigu alates./

VANA NÄITLEJANNA (köhatab hääle puhtaks, siis): „Mina teisiti ei saa! Igaühel - - - ´´  (Hääl on siiski kähe, ta köhib uuesti väga metoodiliselt, seejärel teeb mõned hääle- ja diktsiooniharjutused, enne kui uuesti alustab): „Mina teisiti ei saa! Igaühel tuleb elada oma elu selle lõpuni ja uskuda, et see on õigesti elatud.“ (Kuigi ta hääl on nüüd olnud täiesti selge, ei ole ta sellega ise siiski rahul ja köhatab veel mõned korrad, siis proovib, öeldes uuesti): „Mina teisiti ei saa!“ (Köhatab veel; hämmeldunult ja rahulolematult): Kogu elu olen ma niipalju suitsetanud, et mõned hüüdsid mind aurulaevaks, ja mõned teised vanaks veduriks. Aga minu häälele ei mõjunud see sugugi. Aga nüüd, kus ma arstide käsul olen pidanud oma armsatest paberossidest täielikult lahti ütlema, tehku ma hääle ja hingamise harjutusi nii palju kui tahes, tahab minu hääl sellegipoolest oma vastupidavust kaotada. Ikka olen ma ennast kodus tundnud selgete ja igaveste arusaamiste maailmas, ning kandnud hoolt, et suudaksin neid ka selgelt kasvõi tervele maailmale väljendada. Kas nüüd peab see - - - (Köhatab mitu korda rahulolematult, enne kui jätkab:) Kas nüüd peab see tõesti muutuma? Oh, kui vähemasti minu sisemine hääl jääks selgeks! Sest tõepoolest, mina teisiti ei saa! „Igaühel tuleb elada oma elu selle lõpuni ja uskuda, et see on õigesti elatud. Kui minu hoone on vana vundamendi peale valesti ehitatud, siis ta muidugi variseb kokku. Aga varisegu siis, praegu ma ehitan seda, kuna jumal on mulle selleks jõudu andnud.“ Mis te nendest sõnadest arvate?

HÄÄL: Te peaksite puhkama.

VN: Ikka üks ja seesama! Ei, praegu mina ehitan veel, nagu kuulsite. Kui kummaline siiski: vähemasti kümme aastat ei ole ma neid sõnu kõnelema pidanud, aga nad on mul nii hästi meeles. Elu valmistab ikka veel üllatusi: võtab ära selle, mille kadumatuses oled olnud täiesti kindel, ja kinnitab seda, mida oled pidanud nõrgaks. Kuidas see läks edasi? „Aga varisegu siis, praegu ma ehitan seda, kuna jumal on mulle selleks jõudu andnud. Aga see on siis ka suur hoone, mis minu käes kokku variseb, ja vahest saab selle tükkidestki veel midagi kokku panna.“ Jah, tõesti, minu mälu oleks otsekui paremaks läinud. Aga minu hääl… jah, sellest me juba rääkisime… ja ka minu arusaamisega on vist midagi lahti, sest nii sageli ei oska ma enam mõtelda, misasi on õige.

H: Ka sellest te juba rääkisite, proua.

VN: Ikka see mu õnnetu kodumaa, ja ikka mina siin temast eemal nagu arg ja armetu pakkupugeja – mina, kes ma olen Orleans’i neitsina väehulkasid julgustanud ja enda järel lahingusse viinud – , ikka  need poisid, need minu pojad, kellest ma ei tea, kas ulatada nendele püss selles seletamatus sõjas, või hoopis ütelda nendele: hoidke ennast, päästku end kes saab! Kes ütleks, tõesti, kas saab nendest tükkidest veel midagi kokku panna? Tehke vähemasti mu aknad lahti!

H: Nüüd võiks, sest õhtu on käes ja kurnavalt ere valgus kadunud. Kuid kas on mõtet, sest õhtu on käes, on pime ja midagi pole niikuinii näha.

VN: Aga mu koduranna tuled?

H: Kõrvu teritades te võiksite kuulda üht väga salajast vaidlust seal teisel kaldal.

VN: Ei – ma ei kuule midagi.

H: See ei olegi kuulmiseks mõeldud, see on sügavalt salajane. Ühe öö ja ühe päevaga on rannale püstitatud väga kõrge mast, mis üsna radikaalselt muudab vaatepildi traditsioonilise ilme.

VN: Ma ei ole nii konservatiivne, et see mind ilmtingimata häiriks.

H: Te ei näekski seda praegu mingil määral ega saaks ka aimu selle kõrgusest. Tal ei ole nimelt punaseid hoiatustulesid, millega tavaliselt varustatakse nii kõrged objektid.

VN: Miks,  püha jumal? Nii võib ju õnnetus juhtuda?

H: Sest see kõrge objekt on sügavalt salajane. Keegi ei tohi teada tema olemasolust. Seepärast ei tohi keegi teda ka näha.

VN: Ma ei saa aru. Aga päeval?

H: Päeval on mast paratamatult nähtav, vähemalt praeguste tehniliste võimaluste juures. Seepärast toimubki see ülisalajane vaidlus teie kodumaa vallutanute ja nende kohalike käsilaste seas. Mõned nendest söandavad väljendada arvamust, et kuna ehitist niikuinii ei õnnestu salajas hoida, tuleks ta öösel tähistada, sest õnnetused võiksid kahjustada masti püstitanute mainet. Niisuguse mõtteviisi ilmnemine on suur progress.

VN: Kuid milleks see mast üldse rajati?

H: Ta peab levitama laineid, mis teevad võimatuks välismaailma teadete pääsemise teie sünnimaale ning ebasoovitavate teadete väljapääsu teie sünnimaalt.

VN: Milline üllatus! Ikka uusi ja uusi alatusi! Kas need lained - - -

H: Nad on mõeldud eeskätt raadio- ja televisioonisaadete segamiseks, aga pole ka võimatu, et nad kahjustavad loomulikkegi silmi ja kõrvu, mis ühelt või teiselt kaldalt on suunatud üle vee. Seepärast siis - - -

VN: Seepärast siis need kardinad mu akna ees täna.

H: Nimelt.

VN: Kas ma ütleksin nüüd: näha veel kord sünnimaad silmapiiril – ja surra?

H: Pole teada, et need lained just tapaksid. Aga teie silmadele - - -

VN: Mu jumal, õpeta nüüd mind, kas ma pean vihkama või armastama? Mina ei taha, mina ei oska põhjalikult vihata. Aga ma ei suuda ka armastada nii, nagu oleks tarvis! Ma ju olen olnud ka Solvejg, kes armastas nii kaua, kuni meeletu Gynt tuli tagasi. Kas pean ma nüüd armastama neid, kes teevad minu rahva vastu oma arutuid tegusid – , kas  pean ma nüüd õppima armastama neid nõnda tugevasti, et nad pööravad ära oma mõistmatuse teelt, et nende silmad lähevad lahti ja nad näevad, et igaühel peab olema koht siin päikese all? Ma ikka nagu reisiksin ja rändaksin, kandes kaasas oma teadmiste, oskuste ja mälestuste bagaaži, aga ma tunnen, et nii palju on muutunud ja mu varandus ei aita mind enam. Kas ma jõuaksin õppida seda ülejõulist armastust, enne kui minu rahvaga juba midagi päästmatut sünnib? Kas üldse on võimalik, et ükski inimene saab nõnda armastada? Kas ma pole veel küllalt teinud? Oh, aga „kui ma ka inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu - - - ´´ (Jätkab taustal.)

/Esiplaanile tungivad kajavad sammud tühjades laevaruumides, personali omavahelisi hõikeid, tolmuimejate ja vaibapuhastajate undamist, lauluüminat./

ÜKS LAEVATÖÖTAJA: Noh, täna sai üsna ruttu toad tühjaks.

TEINE: Suhteliselt viisakas seltskond.

KOLMAS (eemalt): Sooh, ja mis siis see nüüd peaks olema?

TEINE: Mis lahti?

KOLMAS: No tule vaata ise. Terve posu kohvreid külakuhja loobitud ja siia vedelema jäetud.

TEINE: Ole sa lahke.

ESIMENE: Peab ikka hajameelsus olema: nii suur pagas laeva unustada! Kõik ühesugused, need peavad olema ühe inimese omad.

TEINE: Ei siis pääse veel õhtale midagi. Ootamatult esilekerkinud probleemile tuleb väärikas lahendus leida.

ESIMENE: Kes leidis probleemi, leiab ka lahendust. Üks, kaks, kolm… seitse kohvrit ja üks kott.

TEINE: Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar. Nimesilte pole küljes?

KOLMAS: Mitte ühelgi. Nagu taevast kukkunud. Vanasti oli rahvasterändamine, nüüd rändavad kohvrid omapead.

TEINE: Kiviajast jäänud.

ESIMENE: Taevast kukub näiteks pomme.

KOLMAS: Ega ei imestaks. Ma muide märkasin neid siin sõidu ajal, siis olid virna laotud. Mõtlesin veel korraks,  et no on ühel nodi!

ESIMENE: Mu lapsed ütleks kohe, et ufod.

TEINE: No hüva, don’t worry. Teeme kurbmängu. Üks saab kohe õhtule, üks jääb seniks siia valvama, kuni kolmas läheb ja Sveni kutsub, akt tuleb teha.

ESIMENE: Metalliotsija tuleb ka tuua.

TEINE: Kindla peale. Noh: üks – kaks – kolm!

VANA NÄITLEJANNA (tema hääl tungib uuesti esiplaanile): - - - sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on - - - (Enne lõpule jõudmist kaob hääl kaugusse.)

/Gong./