Sunday, 2 November 2014



Pole juhtunud siia kaua aega midagi üles panema. Et aga aeg-ajalt ikka tõuseb siin-seal küsimus Eesti/eestluse olemusest, olemisest ja püsivusest (kas mitte just praegugi ei oodata kuskil võistlevaid esseesid teemal "Mis on Eesti idee?" vms), otsisin välja oma väikse panuse "Loomingu" mõne aasta tagusesse mõttevahetusse "Eksistentsiaalne Eesti". Tegin paar stiililist kohendust, tähistasin mõned võtmekohad paksu kirjaga  ja panen loo siia lugemiseks üles. Kes tahab tabada laiemat konteksti, leiab selle "Loomingu" 2010. ja 2011. aasta numbritest.

Ahjaa:  ühel jutuajamisel pärast lookese esmailmumist tõusis teemaks, kas see enesestmõistetavalt võtmise värk ei tööta vastu niigi mitte piisavalt juurdunud arusaamale, et meie vabadus ja iseseisvus   e i    o l e   enesestmõistetav antus, vaid vajab pidevat hoidmist ja vajadusel kaitsmist. - Ei tööta vastu. Pigem võimendab. Mil moel?

Nii nagu meie olemasolu on enesestmõistetav (ei vaja õigustust), nii ka kõigi teiste oma. Kuid mõnede puhul kuulub selle sisse teiste olemasoluõiguse vaidlustamine, eitamine ja ründamine. Mida lihtsama, loomulikuma, enesestmõistetavama asjana tajume endi olemasoluõigust, seda teravamalt just tajume ka selle ohustajate väärdumust ja seda enam oleme valmis end kaitsma. 

Niisiis:


EESTI  KUI  ENESESTMÕISTETAVUS


Tunnistan end võhikuks, sest ei valda küllaldaselt ühegi filosoofilise süsteemi mõiste-, väite- ega argumentatsioonivara – ka mitte eksistentsialismi oma, mis on võetud määratlema siinse mõttevahetuse pidepunkte.  Nii et alljärgnev kujutab pigem katset üles tähendada mu mõnesid teemaga seotud hetketundmusi ja suhteliselt kinnistunud arusaamu, pretendeerimata süsteemsusele ja üldkehtivusele.

Siiski, et mitte kohe alguses sootuks hälbida etteantud koordinaadistikust, peaksin paika panema,  milles ma näen eksistentsialismi tuuma. Minu arust väljendab seda tees, et (inimese) olemine eelneb (tema) olemusele.  Ja et oma olemuse kujundab järjestikuste valikute kaudu igaüks ise.

Kusjuures tähelepanu keskmes on nimelt inimene, ja seda kõigepealt indiviidina. Mitte ainult mistahes grupisolidaarsus, vaid ka kogu liiki hõlmav ühtekuuluvus või samasus ilmneb/teostub vaid olija(te) vastava valiku korral.

Kui nõnda, kas pole siis üldse küsitav eksistentsiaalsete kvaliteetide omistamine sellisele mõistele nagu Eesti? Kas me ei soorita pisut liiga meelevaldset hüpet, kui kujutleme midagi, mis kuulub pigem ideede või meemide maailma, sama kategooria nähtusena nagu füüsiliselt kombatav indiviid?

Kindlasti on antropomorfiseerimine tõhus võte selleks, et tuua mingid liiga  abstraktsed asjad meile emotsionaalselt lähedale, muuta nad otsekui vaistlikult mõistetavaks ja provotseerida ning hõlbustada samastumist nendega. Siin on aga kaks aga.

 Üks on see, et eks ole Eesti kui idee meie endi (kui teatavate indiviidide integreerunud kogumi) loodud – ja loodud küllap ajendil omada midagi meist endast lähtuvat (erinevalt teispoolsusest lähtuvatest religioossetest ideedest), aga samas meid ikkagi tundeliselt ülendavat, ajaliselt ülekestvat ja inspireerivalt ebamäärasemat kui pajad ja tuhk. [*] Antromorfiseerides me nagu tõmbaks ta oma lausfüüsilisse maailma  tagasi.  Mis, mööngem, mõnes  praktilises, näiteks poliitilises mõttes polegi ehk paha – ideesid saabki n.-ö. ellu viia vaid empiiriliselt tajutavate, positivistlike sammude kaudu.

Kuid omistades mingile ideele füüsilise subjekti tunnused ( ja seejuures, nagu kombeks, hõlpsasti unustades, et tegemist on vaid kaudse analoogiaga)   omistame  talle ka surelikkuse. Mida me Eesti puhul  ilmselt ei taha, veel enam – mis on tõenäoliselt otse vastupidine sellele, mida me tahame. See ongi see teine aga, mis teeb ettevaatlikuks kiusatuse suhtes käsitada ja käsitleda   meile armsaid  ja/või praktiliselt vajalikke ideesid samasuguste eksistentsiaalsete subjektidena nagu mina või sina, Jüri või Mari.

Võib vist öelda, et  üritades XIX sajandil tärkama hakanud elufilosoofiliste suundumuste kannul eemalduda puhaste mõistete laboratoorsest eksaktsusest ja läheneda (iga) inimese kehaliku olemasolu mõtestamisele, jäi eksistentsialism   kuhugi poolele teele pidama või eksis ära osalt iseenda ehitatud (või lammutamata jäetud) labürintidesse. Nii raske on lahti saada mõtlemise duaalsusest.  Jõudes („Sisyphose müüdis“) järeldusele, et inimese olemist illusioonidetult vaadeldes/kogedes jääb üle vaid jaatada enesetappu, peab Camus kohe vajalikuks välja vabandada (õigustada) filosoofe või keda tahes, kes samale järeldusele jõudnuna siiski ei ürita suitsiidi. Ehk siis kes siin ja praegu ei toimi omaenda arusaama, oma parima äratundmise kohaselt.

Camus õigustus sellele kõlab: „Keha otsustused väärivad vaimu omi, ja keha kohkub tagasi olematuse ees.“  Küllap vist! Kuid tegemist on ju truismiga, triviaalsusega, lausa tautoloogiaga.  Jutt on  elava olendi programmeeritusest elusolemisele. Miks peaks seda üldse õigustatama?

Nii või teisiti, indiviid on esiteks surelik (mis muuhulgas tähendab, et suitsiidiga pole mõtet vaeva näha – see oleks sissemurdmine uksest, mis varem või hiljem niikuinii ise avaneb – ja nõnda näib see Camus’ poolt  ainsa tõsise filosoofilise probleemina postuleeritu hoopis omajagu kunstlikult sisse tooduna) ja, teiseks, ära tundes oma olemasolu aksiomaatilise  tähendusetuse (essentsituse, sisutuse, mõttetuse, absurdsuse), on ta määratud sellele ise vabal valikul  tähendust tekitama. Tegelikult kahtleks selleski väites. Kas konkreetne indiviid, seesama Jüri või Mari, loeme me tema eksistentsi algust siis sigitumise või sünni hetkest või mingist momendist tema eneseteadvuse kujunemise teel, alustab ikka nii väga valge lehena? Vähemalt geneetilisi eelsoodumusi peame tunnistama, kärpigugi see kujutlust vabast tahtest ja pakkugu moraalselt nörritavaid võimalusi ühiskondlikus praktikas (suhetes teis(t)ega) ebaeetilise toimimise korral täisvastutusest kõrvale šlikerdada. Aga olgu sellega kuidas on, võtame pealegi indiviidi kui puhast eksistentsi, kes kujundab endale ise oma olemuse. Teiste sõnadega, omistab endale mingi tähenduse, idee.

Eestit seevastu võtaks kui puhast ideed, mil pole mingit füüsilist kandjat peale nende inimeste, kes on selle lülitanud omaenda ideesse.

On teadagi olemas teatav territoorium, aga selle seostamine  ning mingil moel samastamine Eesti kui ideega pole loodusteaduslik paratamatus, vaid inimtahtelise valiku akt. Pealegi toimib Eesti idee ka väljaspool sellesinase  locus’e geograafilisi ja juriidilisi piire.   On  olemas Eesti Vabariik kui Eesti idee tõlge riigiõiguslikku keelde ja selle raames  normatiivne kehtestatus, mis – nagu  ka sellele ajalooliselt eelnenud elukorralduslikud vormid, mis parasjagu võimalikud olid – on veelgi selgemalt inimtahtelise akti tulemus.   Ja  kõige selle tegijana, subjektina on olemas ajas uuenev hulk inimesi, kes määratlevad end eesti rahva täis- või toetajaliikmeina ja seega vastava idee kandjaina.  Nad teevad seda kuidas keegi – kas  läbituntud ja läbimõeldud valiku korras või mingil äkilisel ajel või siis harjumuslikult/automaatselt.

See viimane ongi, mida tahaksin omalt poolt rõhutada ses mõttevahetuses, mille ühe taustana kõlab kaasa (või ajavad mu rikutud kõrvad pilli?)  Eesti/eestluse hääbumise igikartus ja selle vastukaaluna tõepoolest just eksistentsialismile omane kangelaspateetika võitluse lootusetuse kiuste.

Söandaksin öelda, et Eesti kui idee ja selle isikuti ning oluti tõlgendamine, sisustamine ja teostamine on tänaseks kestnud juba piisavalt kaua selleks, et olla muutunud  psühholoogiliselt enesestmõistetavaks ja praktilises igapäevaelus harjumuslikuks.  Me ei pruugi enam pidevalt ennast tagant torkides trumme põristada, lippe lehvitada, sügavalt südant valutada ega iga sammu eel ennast manitseda: pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pigem vastupidi – selliselt toimides võime muuta Eesti kui viljastava idee eluta puuslikuks, mis hakkab meile endilegi viimaks närvidele käima.  Rääkimata sellest, et pidev hirm – ka kui see on või näib põhjendatud – võib võtta elujõu.



Harjumuses (inertsuses) on muidugi omad ohud, sellest ei ole väga kaugel ükskõiksus, loidus, minnalaskmine. Aga meenutaks siinkohal esimest eestikeelset tõlget väljamaa sõnast inerts: tagasikargamise vägi. Vägi – mitte jõuetu väeti-olek. Ja just tagasikargamise oma, mis piisava konservatiivsusena aitab ära hoida nii edasitormamise räpakust kui vajaliku valvsuse kadu.


Veel kord: Eestit kui ideed ja kui selle idee realiseeritust teatud kultuuri või tsivilisatsioonina ei saa lõplikult seletada puht-loodusteaduslikult.  Kadunud Spengleri moodi omistada kultuuridele selliseid bioloogiliste organismide omadusi nagu küpsemine, allakäiguline vananemine ja surm, on küll efektne ja mõne eelsoodumuse korral sõna otseses mõttes jalustrabav (halvav) metafoor, kuid adekvaatseks pidada saab seda vaid eeldusel, et inimesed, kes mõnd kultuurilist  realiteeti käivitava ja käigushoidva idee külge võtavad, saavad mingiks ajaks viimseni otsa (mitte tingimata füüsiliselt, vaid näiteks asudes valima muid ideesid). Mis võib muidugi juhtuda. Aga ei tarvitse. Just harjunud asjadel on omadus püsida ja harjumust veelgi süvendada. Ja vajadusel just nõnda palju muutuda, et mitte iseendale tüütuks minna.

                                                         *

Kuid lõpuks tagasi eksistentsialismuse juurde. Aare Pilv oma hästi huvitava „Olemasolu-Eesti“ lõpetuses nendib, et ega ei oska leida Eesti eksistentsile teist olemussisu  ja põhjenduslikku tähendust kui see, et  (kõigele vaatamata)  „me oleme olemas“. Et aga eksistentsile mingigi olemuse omistamine näib  möödahiilimatu nõudena, ei jää üle muud kui teha hüpe ja  „tõsta see absurd  [nimelt et „me oleme väärtuslikud oma olemasolu fakti tõttu“]  olemuse funktsiooni“.

Eksistentsialismi nurgakive  paika jättes on see vast tõesti nii (võib-olla ainult et sõna väärtuslikud on kuskilt teisest ooperist). Samas aga – kui relevantne on üldse olemise ja olemuse, eksistentsi ja essentsi absoluutne lahkulöödus? Tehes eksistentsialismi lummusest sammukese ma ei tea kas edasi, kõrvale või tõenäoliselt hoopis tagasi, asjade alguse juurde – kas ei ole siis mistahes olemasolu esmaseks olemuseks (võõrandamatuks antuseks) just see olemasolu ise? Kõik muu tuleb hiljem ja kui ka ei tule, ei tähenda see essentsiaalsuse täielikku puudumist, täielikku olemusetust.  Ses mõttes ei ole ka rahvuslikest raison d’etre’itest rääkides vahet suurte ja väikeste vahel (Pilv pisut nagu kadedalt: „Suurrahvaste puhul võib muidugi alati öelda, et nende olemasolu ei vajagi põhjendust.“)   nii ühtede kui teiste olemasolu fakt on nende esmaseks omaduseks  ja piisavaks põhjenduseks. Muid omadusi (olemuse tunnustähti) saab tõesti alati spekulatiivselt  lisada,  kuid kui sellele liialt pühendutakse, paistab see reetvat kindlusetust oma olemasolu suhtes.  Ehk lihtlabaselt küsides: mis meil viga on, et me oma olemasolule kõikseeaeg põhjust (otsekui õigustust) otsime?



Kas me siis  ikkagi pole veel  päriselt harjunud olemas olema? Tõesti või?

August 2011


[*]  Vihje Betti Alverile: „Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu, / kõik pärlendavad nested tallab poriks / ja nõuab luulelt, et kui Tuhkatriinu /  see nende padades ja tolmus soriks“ jne.








No comments:

Post a Comment