Tuesday, 22 April 2014

Sõna võim




Kaustades inventuuri jätkates leidsin paar kirjutist, tegelikult konverentsi-ettekannet, millele mõne aasta eest oma esseedekogumikku ("Kuldnokk kõnnib", 2010) koostades ei osanud selles kohta leida.  See siin pärineb aastast 2000 ja sai kadunud Ivo Iliste üleskutsel esitatud Balti Instituudis Stokholmis. Teine on aastast 2008 ja esitatud ühel mitmest Suomalainen Akatemia 100. sünnipäeva auks korraldatud konverentsil Helsingis. - Neis kahes ettekandes, nagu lugeja märkab, on kattuvusi, mis ilmselt viitab autori mõnedele kinnisideedele.

Kõik õigused kaitstud vastavalt Autoriõiguse seadusele. Vajadusel palun kontakteeruda aadressil pauleerik.rummo@gmail.com või siinsamas kommenteerides.

 

ÄÄREMÄRKMEID JA ISIKLIKKE KOGEMUSI TEEMAL “SÕNA VÕIM”
/Ettekanne konverentsil „Sõna võim“ Balti Instituudis, Stokholmis, a. 2000/

Eelsoojenduseks pisut etümoloogiat. Etümoloogia on  mõtlemise geneetika. Ta toob keelest esile meie olemise fundamentaalseid jooni.

Eestikeelne (ja kõigile läänemeresoome keeltele väikeste häälikuliste erinevustega ühine) sõna võim on verbaalnoomen tegusõnast võima. Viimane tähendab nii suutma, s.o.  millekski jõudu, energiat, oskusi omama (võrreldav inglise to can, to be able) kui ka tohtima (to may, to be allowed). See viimane asjaolu on huvitav selle poolest, et ka meile praegu lähimas elavas keeles, soome keeles, paistab tohtimise-tähendus vastaval sõnatüvel ilmnevat palju marginaalsemalt kui suutmise oma. Millal  see on eesti keeles tugevnenud (või, vastupidi, sugulaskeeltes kõrvale tõmbunud), pole mulle teada. Igatahes on sama tüve derivaatideks võimalikkus ja võimatus, võime(d) ja võimetus, võimsus ja võimalus, nagu ka võimas, võimekas, võimukas ja  võimetu, võimutu, võimatu.

Läänemeresoomlase kujutluses näib võim niisiis algselt tähendavat eelduste omamist millegi kordasaatmiseks.  Spekulatsiooni korras lisan oletuse, et  vastavale verbile tohtimise tähenduse juurdekleepumine on seotud sama arusaama juurdumisega, mida väljendab sentents “kel võim (resp. jõud), sel õigus”, s.o. eelduste omamine on piisavaks põhjenduseks nende realiseerimisele. Teisisõnu: mida ma suudan, seda ma ka tohin, olgu see siis mis tahes.

Tänase teema teise põhimõistega, sõna, on keerulisemad lood. Siinkohal  ainult paar tähelepanekut. On harjunud asi, et  kristliku maailma keeltes on evangeeliumide logos (see, mis Johannese järgi oli “alguses”, oli “Jumala juures” ja oligi ise Jumal) tõlgitud sõnaks. Samas  on alati ette tulnud proteste, et see vaste on põhimõtteliselt eksitav või vähemasti devalveeriv, kuna sõnarohkuse ja sõnadetegemise ajastul (ja kas teistsuguseid on kunagi olnud?) peaks olema piinlik samastada kõige oleva algpõhjust millegi niisama tühise ja moraalselt kahtlasega nagu, ütleme,  valimisagitatsioon, kommertsreklaam või seltskondlik small talk. Hädast on püütud üle saada näiteks kirjutades sõna  tema kõrgemas tähenduses suure algustähega või siis (mõne eesti vaimuliku autori poolt) kasutades Logose tähistamiseks üht sõna arhailist varianti Sana, mis praegusele keskmisele keelevaistule mõjub aga paraku pentsikuna. (Olin selle kõigega omajagu kimpus T.S.Elioti tõlkides, kus mitmesugustes seostes kombineeruvad word, Word, the word jne.).

Nähes sõna “sõna” taga nimelt Sõna, Sana, Logost, võiks ürgse mõtlemise seisukohast võtta sõnu “sõna” ja “võim” samahästi kui sünonüümidena: Sõna, Logos ongi see võim (eeldus, potents, võimalikkus), mis mõne piisava paugu korral, mingi motiivi või katalüsaatori ajel aktualiseerub millekski meeleliselt, füüsiliselt tajutavaks või, üldisemalt, tekitab mingi pöörde või muutuse. Ürgse maagilise taju seisukohast see just nõnda käibki: šamaan Väinämöisel on käkitegu oma väiksema potentsiga rivaal soolaukasse räppida ja Issand Seebaotil “saagu valgus” lausudes suur tükk kaost korrale kutsuda, kosmoseks teha.

Kõrvalepõikena: Logose “sõnaks” tõlkimise vastustajad mõistavad Logose all eeskätt (Jumala) tahet, (Jumala) vaimu – mis  siis materialiseerub füüsilisteks maailmadeks, “saab lihaks“ – ja  mitte sõna selle käsuvormeli tähenduses, millega see akt toime pannakse.  Sellega oleks vähemalt keele ja kosmogoonia tasandil kustutatud üks Eestis visalt käibiv vastandus – vaim  ja võim, mis väljenduslikus mõttes on tekkinud nende sõnade efektse riimumise toel ja ajaloolises mõttes omaaegse noorema humanitaarharitlaskonna vastuseisuna kodukootud totalitarismi survele Eesti 1930ndate aastate riikluses. (Muide,  samad sõnatüved ei kannaks samasisulist paatost välja juba soomegi keeles, kus vaimo tähendab “(abielu)naist”, nii et “voima ja vaimo”  markeeriks ehk pigem mingit feministlikku diskursust.)

Läänemeresoomelises (ja ehk laiemaski) fundamentaalsemas tajus on vaim ja võim teineteisele pigem lähedased kui vastandlikud mõisted. Kumbki näib omal moel tähistavat seda, mis  põhjuslikult eelneb meeleliselt, füüsiliselt tajutavale reaalsusele. Rootsilaplaste keeles muide on tüve vaim tähenduseks süda, s.o. üks neist elundeist, mida  on ammust ajast nähtud (elu)jõu, (elu)väe, (elu)võime asupaigana.  Selles näites sulavad vaim ja võim täiesti üheselt kokku.

Kuid tagasi teema juurde, kuigi see  polegi vist eriti kaugele jäänud. Niisiis, meie, tänapäeva kirjanike (kusjuures see tänapäev algas kirjanduse kujunemisega eraldi tegevusalaks ja on seega kestnud juba hea mõnituhat aastat) küsimus võiks olla (ja peaks olema, ja ma tean, et ongi, ja vahel paraku päris painavalt) see: kuhu meie sõna, sõna kui meie tööriist, tolles ürgses ja põhilises mõõtkavas ja koordinaadistikus paigutub? Kas ta on (pigem) Logos või (pigem) small talk? Ja mis teda ja tema toimet ühel või teisel juhul lähemalt iseloomustab?

Või paikneb tänapäevane kirjanduslik sõna hoopis kuskil väljaspool seda teljestikku? Kui jah, siis kas mingis teises lokaliseeritavas paigas (kus nimelt?) – või  hoopis määramatuses?) ja mõtlemine temast niisuguste kategooriate nagu võim kaasabil on eksitav rutiin, rudiment eksirännakust mingisse ajaloo umbsoppi?

Jätan selle küsimuse igaühe enda vastata, tahtmata taaspõhjustada kirjanduslikel kogunemistel nii tavalist “kirjanduse surma” burdoonijorinat ja teades, et igal siinviibijal on vähemasti enda jaoks vastus sellele küsimusele olemas – muidu  ei oleks ta siin. Asun nüüd, nagu mult tellitud, jutustama mõnedest teemakohastest isiklikest kogemustest, mis pärinevad nõukogude perioodi  Eestist.

                                                               *             *           *

Võiksin rääkida mõnede oma tööde ärakeelamisest tollaste võimude poolt ja ka mõnedest muudest kimbutamistest, mis segasid mind ellu viimast kõiki mu kavatsusi. Võiksin kirjeldada süsteemi, kus autor ise üldjuhul ei puutunudki kokku oma tsensoritega – veel  enam, teoreetiliselt ei teadnudki, ei tohtinud teada nende olemasolust – ega  saanud niisiis nendega ka mees-mehe, silm-silma, hammas-hamba vastu asju klaarida.

Siiski pole vist vajadust keskenduda just neile näidetele, sest vaba mõtte ahistamine kommunistlikus impeeriumis, sealhulgas ka selle liberaalsematel perioodidel, on usutavasti niigi üldiselt teadaolev asi, ja teiseks on tänases päevakorras niigi midagi analoogilist raportitena piirkondadest (Kurdistan jt.), kus sellised või rängemad repressioonid  praegugi aset leiavad. Pealegi pole mu masohhistlikud kalduvused nii kaugele arenenud, et ma veel aastakümneid hiljem himustaksin meenutada oma ohvri- ja allajääjaseisundeid, mis lõppkokkuvõttes ju siiski ära ei tapnud. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, on öeldud. Lohutav – ehkki tugevusel on tihti häirivaid tuimusevärvinguid.

Kui ma siiski just nendest lugudest räägiksin, siis selleks, et juhtida end ja teid mõne võibolla pisut paradoksaalse üldistuse juurde. Ja nimelt: ilmutades lausa koomilist kartust vaba kirjandusliku sõna ees, sõna võimu ees niisiis, tegi too totaalsusele pürgiv, puhtalt enesesäilitamisele orienteeritud ja Baltimail pealegi veel okupantlik poliitiline võim kirjandusele ja kirjanikele ainulaadse teene: ta konserveeris muistse usu sõna röögatusse võimusse ja kirjanikku kui prohvetisse, preestrisse ja heerosesse – usu, mis pea kõikjal mujal oli juba ammu kõikuma löönud. Ta isegi võimendas seda usku üldsuse silmis. Kui ikka kellegi vastu rajatakse mitmeastmelised kontrollsüsteemid ja peetakse selleks ülal tervet bürokraatide armeed, kui teda püütakse iga hinna eest ära hirmutada või ära osta – noh,  siis see keegi peab ju tõesti kardetav olema. Jah, ütle mis sa ütled, tänu meie võimukate vastaste pingutustele me olime ikka väikestviisi kangelased küll. Või vähemalt nägime niisugused välja.
Ütlesin, et sellega tegi võim kirjandusele teene. Nagu suurem jagu teeneid, oli  seegi tegelikult  karuteene, väga spetsiifilisel viisil küll. Sest just karuteenet (vaba sõna kahjustamist) teha tahetigi, aga see, nagu püüdsin näidata, kukkus välja tõelise positiivse teenena. Mis aga, nagu järgnevalt püüan näidata, olemuslikult osutus siiski karuteeneks, kuigi teistsuguseks ja peenemaks, kui karu ise  kavatsedagi oskas.

Nimelt: surudes meid sangaripoosi, absolutiseerides ja konserveerides ühe aegunud (ja omaski ajas suhteliselt marginaalse) kirjaniku-imago (võitleja, tumma rahva eestkõneleja), jättis see võim nii meid (autoreid) kui meie lugejaid praktiliselt ilma kõigist teistest, huvitavamatest ja viljakamatest võimalustest. See on üks maailma loomulikust kulgemisest äralõigatuse, raudse eesriide taha isoleerituse erijuhte. Me ei saanud endale lubada skepsist, me pidime olema positiivsed – muidugi  mitte selle suhtes, mille suhtes nõudsid seda võimud, vaid nende jalge alla tallatud vanade väärtuste suhtes, mille väljendamist ja kaitsmist ootasid meilt lugejad. Et suuta sellele lugejate õigustatud ootusele vastata, pidime ühelt poolt endas alla suruma ja erinevatel põhjustel nii võimude kui lugejate eest varjama oma keerukamaid ja “ebatervemaid” intellektuaalseid ambitsioone, teiselt poolt aga, vastupidi, just nimelt konstrueerima eriti keerukaid koode, et nende varjus tsensuurist mööda hiilides otsemaid rahva näljasesse ja nõudlikku südamesse jõuda. Mis muidugi alati ei õnnestunud. Vahel leidsid tsensorid, kes kippusid  ketserlust leidma sealtki, kuhu seda peidetud polnud, ka tõeliselt peidetu üles.  Vahel polnud eriti kindel, kas lugejagi aru saab, millele autor vihjab.  Või siis kas konspireerima sunnitud autor isegi lõpuks teab, mida, miks ja kellele ta signaliseerib.

Nojah. Lühidalt: ehkki see kõik oli kohati lausa lõbus, tootes hulgani kurioosumeid, oli olemuslikult ikkagi tegemist kirjanduse loomuliku hingamise halvatusega, vereringe katkemisega nii kirjanduse ja kirjanduse kui kirjanduse ja lugeja vahel. Sõna võim, sõna potentsiaal oli ka siis vaieldamatult väga suur, sõna eluvaim väga visa, ja kuhu ja kuidas saakski säärane loomulik asi kaduda. Aga ta tuli raisata kunstliku, kaudse häda-vereringe rajamisele ja toimimas-hoidmisele. Ligikaudseks analoogiaks: kord meenutas üks lugupeetud näitlejanna (Lisl Lindau) oma elu parimat lavastajat (Priit Põldroosi), kes talle mingi proovi ajal esmapilgul mõistatuslikult öelnud: sa mängid hästi, aga valesti. Nii on ka meie okupatsiooniaastate kirjanduses palju head, aga olgu meil siiski intellektuaalset julgust tunnistada, et see pole päris kirjandus. Selleks on tema teket mõjutanud liiga paljud liiga kõrvalised kaalutlused, mis on röövinud tema orgaanika.

Sellega ei taha ma öelda, nagu  kirjandus olekski alla jäänud väärdunud poliitilisele võimule,  tema survel end juurteni moonutades. Ka nondes tingimustes lähtus kirjanduslik sõna ikkagi oma loomulikest algallikatest, samas kui usurpeeritud võimul sellised allikad lihtsalt puuduvad. See viibki alati vältimatult sellise võimu kokkuvarisemiseni – selleni, et saab ilmsiks, et tegelikult ta polegi võim logoslikus, elu genereerivas tähenduses. Kirjandus samas  leiab ennast uuesti – sest on, mida leida.

Püüan nüüd tuua mõned konkreetsed näited kirjanduse keerukast toimimisest väärdunud poliitilises keskkonnas. Ma räägin oma 1968. aastal kirjutatud laulusõnadest filmile “Viimne reliikvia”. Väide, mida tahan nendega illustreerida, on see: ebaterve õhkkond mõjutab autori sõnumi retseptsiooni  ka siis, kui konkreetsel juhul mingeid repressioone ei rakendata.

                                                           *             *            *

Tegelikult peaksin olema õnnelik, ja olengi. Kõnealusest filmist, ilma et ta oleks mingis magedas mõttes kommertslik, sai  kõigi aegade menukaim Eesti linateos päris korraliku rahvusvahelise leviga ja vapustava populaarsusega kodumaal, mis alles nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, ilmutab väärika väsimise märke. Mitme põlvkonna jaoks on see olnud kultusfilmiks  lööklauseina üldkäibesse läinud dialoogikatkete ja repliikidega ja kõikvõimalikel puhkudel tsiteeritavate situatsioonidega.

Minu tekstidele komponeeritud laulud, mis mõnusal bassihäälel laulduna moodustavad filmi süžeed kommenteeriva omaette taustaliini, on samuti üheltpoolt saanud poolfolkloorseteks seltskonnalauludeks ja teisalt ümberarranžeerituna võetud Eesti kuulsate üldlaulupidude hiigelkooride repertuaari, mida loetakse suurimaks võimalikuks auks eesti laulusepale üldse. Peale kõige muu sain nende sõnade eest esimest ja viimast korda elus ühekorraga nii palju raha, et võisin selle eest osta oma perele majakese maal mere ääres, kust ma praegugi teie ette tulin. Niisiis, retseptsioon on olnud igas mõttes hiilgav.

Filmi aluseks on 19. sajandi lõpul, rahvusliku ärkamisaja järellainetuses kirjutatud romantiline pseudoajalooline seiklusjutt nii umbes Walter Scotti vaimus, “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”, autoriks keskmise kaliibriga kirjamees Eduard Bornhöhe (Brunberg), kelle varasem, 18-aastaselt kirjutatud rahvusromantiline “Tasuja” oli üks rahvusliku liikumise ideoloogilisi hitte.  “Vürst Gabrieli” faabula on kombineeritud romantilistest klišeedest ja õige vabalt käsitletud ajaloolistest faktidest Liivi sõja päevilt, mil muuhulgas põles süüdatuna maha Püha Brigitta kloostri hoonestik Tallinna külje all, mille suurejoonelised varemed veel tänagi ehivad Pirita jõe kallast 1980. a. olümpiamängude purjeregatikeskuse lähedal ja kuhu Tallinnasse tagasitee leidnud  õed-brigitiinid on praegu oma maist kodu väiksemas mastaabis  taasrajamas.

Ma ei oskaks täpsemalt kirjeldada kõiki ajendeid, mis viisid režissööri ja stsenaristi – kitšindusest kaugel seisvad mehed mõlemad – just  niisuguse materjalivalikuni; eks see ideede teke ole üldse nagu kala jälg vees. Minult niisiis telliti laulusõnad, mis, nagu aru sain, pidid andma filmi üpris lihtsale, aga igati stiilsele seikluslikule põhikoele ning humoorikale toonile teatud võõrituse. Viite, et tegelikult on asi ikka tõsisem.

Võtsin tellimuse vastu, sest see käis teema poolest päris hästi kokku huviga, mis mul just parasjagu oli: huviga vabaduse ja vältimatuse ning vabaduse ja angažeerituse kõikvõimalike aspektide vastu.

Filmis kehastab vabadust ahistavaid jõude katoliku kirik, konkreetselt kloostri abtiss ja teda inspekteeriv ja nõustav kõrgem vaimulik, kes (pseudo)reliikviaga manipuleerides ja muid tavapäraseid sigadusi tehes tegutsevad oma positsioonide säilitamise nimel.   Filmi lõpuks osutub, et (mässajate kätte jõudnud)  laekasse kätketud reliikviaks pole tegelikult muud kui mingi poolroiskunud veisekont, mis leiab lõpu hulkuva koera hambus.

Nõukogude sund-ateismi taustal läks niisugune süžee ja selle (mahendatult) dekameronlik esitus muidugi probleemitult läbi, samas kui kõik said aru, keda/mida kiriku all tegelikult mõeldakse. (Nagu üks  kolleege on kokku võtnud, tähendas meie tollases skisofreenilises kultuurikoodis Ameerika Nõukogude Liitu, kapitalism kommunismi ja loosung “jänkid, kasige koju” või “jänkid, käed eemale Vietnamist, Koreast vms.” teadagi mida.)

Sestap ei tekitanud stsenaariumi näiv blasfeemilisus eriti süümepiinu minuski, kes ma üldiselt  a)eriti ei armasta üks-üheseid allegooriaid ja liiga hõlmavaid üldistusi, b)suhtun religioossusse vähemasti  respektiga ega c)taha osa võtta maaslamaja – milleks  kirikud ja usklikud tollal olid – löömisest. Samas bolševikke mõnitada – palun väga! Tänapäeval aga,  kui jälgin oma kodumaal diskussiooni kiriku võimalikust osast moodsas ühiskonnas ja kasvõi usuõpetuse vajalikkusest või välistamisest, tunnen üsna kibedat kripeldust, kui lumpenlikumad anonüümkommentaatorid  interneti arvamusportaalides kasutavad usuvastaste argumentidena repliike meie filmist.

See võikski olla üheks näiteks kommunikatsioonihäirest sõnumi saatja ja vastuvõtja vahel. Häirest, mille võimendajaks antud juhul on koode muutnud ajaline distants.

Teine näide puudutab otseselt vabadust – nii  filmi kui selle laulude põhiteemat. Omast arust tahtsin olla n.-ö. filosoofiline ja vaadelda ainet oma võimete piires igakülgselt, sine ira et studio.

Ühel pool oli kujutelm absoluutsest, metafüüsilisest vabadusest, mis mul tollal oli parajasti käsil dzen-buddhistlikus variandis. Värsid “Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, kes pole midagi kuulnud heast ega kurjast”, millega üks lauludest algab, on praktiliselt muutmata tõlge ühest  dzeni lääne inimesele vahendavast Deitaro Suzuki  traktaadist. Teisel pool oli mõte absoluutse vabaduse kohaldamatusest  ühiskonnas, kus see vältimatult viib türannia ja/või kaoseni. Kolmandaks huvitas mind vägivalla kasutamise eetiline õigustatus ja ka pragmaatiline otstarbekus vabaduse, eriti isiku- või grupi- (nt. klassi, sekti, rahvuse vms. kollektiivse isiku) vabaduse kättevõitmiseks ja kaitseks.

Eeltsiteeritud laulus on read “Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada, vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada...” Püüdsin sellega fikseerida korraga kahte tähelepanekut: nii seda, et loomult vägivaldne türannia ei või taluda kellegi teise vabadust ning tahab selle murda, kui ka seda, et vabaduses endas peitub kalduvus vägivallale, ta on valmis laskma end meelitada toetuma vägivalla laiale ja tugevale õlale. Sellele sekundeerib laul avareaga “Igamees on oma saatuse sepp”, mis lähtub 1905. aasta mässuliikumiste ajal sündinud populaarsest laulust “Mõisad põlevad, saksad surevad” ja arendab selle absurdini, viidates vabadusjanus peituvale enesehävitusihale.
Kuid sattusin oma selliste analüütiliste atitüüdidega  valele ajahetkele. Režiimi suhteline lõtvus (nn. Hruštšovi sula) oli kestnud juba nii kaua, et ka kõige ettevaatlikumad söandasid juba poolvaljusti mõelda ja isegi rääkida vabadusest, joovastudes ise oma julgusest ja udustest lootustest. Samas oli käes selle mänguliberaalsuse lõpp: kirjutasin oma laule, ragisev raadio kõrva ääres lahti, sõna otseses mõttes samadel  1968. a. augustipäevadel, kui nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse sõitsid; film tuli ekraanidele järgmisel aastal.

Niisuguses õhkkonnas polnud imestada, et mu laule võeti vastu üsna üheselt vabaduse apoloogiana, mitte selle mõiste analüüsina. Esimese hooga imestasin siiski. Taas olin osutunud kangelaseks, vabaduslaulikuks. Rõõmustasin siiralt, kuuldes varsti  külapoetaguste joodikute  paroodiat oma vaba lapse laulule: üle kõige on maailmal vaja üks õllekast, üks õllekast. Vähemalt sel moel oli vaba laps jälle põgenema pääsenud, nagu laulu refrään teda üles kutsubki – seekord siis pakku liiga üleva suhtumise eest.

Kunstide angažeeritusest räägiti noil aegadel Läänes palju ja eks midagi neist juttudest jõudnud ka raudse eesriide taha. Pole ka praegu alust  seda teemat ammendunuks lugeda, ühel või teisel kujul tuleb ta ikka ja jälle tagasi. Kas kunstid  on – ja  kas nad peavad olema – vajalikud,   ja kui jah, siis kas sellena ja sellega, mis nad ise on, või andes oma vahendid – ja  enda kui vahendi – millegi  endavälise teenistusse?

Reliikvia-laulude hulgas on üks, mis räägib enesemüümisest. Filmi peategelane, eksistentsialistliku värvinguga seiklev priiuserüütel, on parajasti resigneerunud, olles ajutiselt kaotanud armastatu, vabalt valitud kaasvõitlejad ja motivatsiooni. Ta istub trahteris ja vahib tuimalt samamoodi tülpinud lõbunaist. Laul räägib kõikihõlmava armastuse unelmast, mis realiseerituna tähendab prostitutsiooni, ja totaalse vabaduse unelmast, mis realiseerituna tähendab vahelduvat palgasõdurlust. Enesemüümine kõlab muidugi koledasti, aga kui seda nimetada ühiskondlikuks tööjaotuseks ja produktide ekvivalentseks vahetuseks, siis pole ju tegemist millegi muuga kui tsivilisatsiooni elementaarse alusega. Veidrad on vaid need olukorrad, kus sult ostetakse midagi  muud kui see, mida sa müüd. Mina oma-arust müüsin analüüsi ja osutusi võimalikele apooriatele, aga mult osteti apoloogiat. Sõna osutus võimsaks, aga kavatsetust teisel moel.

Nagu eespool väitsin, oli kommunikatsioonihäire, üksteisest möödarääkimise, koodide kokkusobivuse nihke põhjustajaks poliitiliselt väärastunud keskkond. See tingis, et allasurutuile olid ja saidki vaid olla aktuaalseks just võitlus ja ajutisest kaotusest ülesaamine, mitte mingid peenemad eritlused.

Siiski oli sel korral tegemist hea, isegi väga hea mõistmisäpardusega:  kui publik sai tuge oma  positiivsetele, õilsatele ja julgetele impulssidele, olnuks autoristki –tema hämmeldusele vaatamata – väga veider mitte uhke ja õnnelik olla. Alati, nagu teame, ei lähe kaugeltki nii hästi, ning koodide poolikud või ekslikud mõistmised, tahtmatud või tahtlikud väärtõlgendused võivad kaasa aidata hoopis katastroofide tekkele.

Sõna võimust saame rääkida vaid koos mõistmise võime ja mõistmise võimalusega. Sellel protsessil on kolm osalist - lisaks autoreile ja publikule ka üldine keskkond. Viimase mõju võib vahel olla häirivalt suur ja aimamatult salakaval.

Mis aga, lõpetuseks, veel kord vabadusse puutub, siis kas see vajabki mingit apoloogiat?  Vabaduse ülimuslikkus, väärkasutuse ohtudele vaatamata, on kõigile selge niigi.

Kui seda selgust millalgi või kuskil ei ole, on tegemist vabaduse puudumisest veel  suurema  õnnetusega.
Õnnetusega, mille põhjustajaks ja süüdlaseks ehk ongi just vabaduse liiga pikk puudumine. Nii pikk, et sellega jõutakse ära harjuda ja vabadus unustada. Kaitskem end selle eest!
       
Juuli, 2000

No comments:

Post a Comment