Kummaline kogeda, kuidas vanad asjad ringiga (või  mingeid keerukamaid trajektoore pidi) su juurde tagasi jõuavad. Olen aastaid tegelnud - muude tegemiste ja olemiste hulgas - T.S.Elioti luuletustega, neid 1990ndatel tõlkinud ja hiljem aeg-ajalt tõlkeid viimistlenud ja levitada püüdnud. Seejuures üks neist, pealkirjaga "Gerontion", on teiste kõrval üsna unustusse jäänud. Just olin mõelnud ka selle jälle ette võtta, kui tuli kiri Lätimaalt: ühe läti autori romaanis, mille peategelase prototüübiks on omakorda üks lausa titaanlik  läti kirjanik ja maailmakirjanduse,  sh Joyce´i "Ulyssese" tõlkija (jätan meelega nimed nimetamata, et jätta eesti lugejaile avastamisrõõmu, kui selle romaani eestikeelne tõlge meieni jõuab)  tsiteeritakse märgiliselt  ka "Gerontioni". See andis mulle konkreetse tõuke oma tõlge üle vaadata ja seejuures senisest veelgi tugevamalt  tajuda, kui ilmekalt ja omamoodi monumentaalselt just Eliot ja Joyce on tabanud ja kinnistanud läinud sajandi lääne heitlikku enesepeegeldust ja eriti just religioossuse käekäiku toonases mõtte- ja hingeilmas. Nüüd, kus meil XX sajandiga hakkab olema juba paras distants ja samas oleme jõudnud uute tõmbluste keeristesse, on põhjust süvenevaks tagasivaateks. Muide kirjutas Eliot selle luuletuse täpselt sada aastat tagasi - siis, kui siinmail oli käsil meie oma riigi lootusrikas asutamine.

T.S.Eliot

GERONTION

             Sul pole noorust ega vanadust:

             nii nagu pärast sööki uinund mees

             näed mõlemast vaid und.

             [Shakespeare, "Mõõt mõõdu vastu", tlk. Georg Meri]

Siin ma olen, üks vana mees kuival kuul,

poiss loeb raamatut ette, ootan vihma.

Pole olnud ma tuliseil väravail

ega võidelnud sooja vihma käes

ega põlvini soolasoos, mõõk püsti peos,

ise kärbestest puretud, võidelnud.

Pehkinud on mu maja,

juudist peremees kükitab aknal,

Antwerpeni veinipoe sigitis,

Brüsselis nüpeldatud, Londonis lapitud, nülitud.

Kits köhib öösiti pea kohal põllul;

kaljud, sammal, kukehari, rauarisu, roe.

Naisterahvas teeb süüa, keedab teed,

õhtuti aevastades tõrkuvat torusuud torgib.

Mina, vana mees,

tönts pea keset tuuli.

Tunnistähtesid pannakse imeks. “Me tahame tunnistähte!”

Mingi sõna sees Sõna, suutmata lausuda sõnagi,

mähitud pimedusse. Aasta nooruspäevil

tuli tiiger Kristus

raisus maikuus, kuslapuud, kastanid, juudapuu õites,

et saada sosistamiste saatel sööduks,

laialijagatuks, jooduks – mister Silverost,

kes, hellakäeline oma Limoges’is,

kogu öö kõrvaltoas ringi käis;

Hakagawast, Tizianile andunust;

madame de Tornquistist, kes pimedas ruumis

küünlaid nihutab; Fräulein von Kulpist,

kes saaliuksel pöördub, käsi lingil. Tühjad surnukad

koovad tuult. Minul viirastusi ei ole,

vanal mehel läbipuhuvas majas

tuulise mäemuhu all.

Kõike seda teades – mis andestust saab olla? Mõtle:

ajalool palju on riuklikke radu, kavalaid koridore,

salasuubumisi, auahnuse sosinail tüssab ta meid,

edevusega juhib. Mõtle:

ta annab vaid siis, kui me tähelepanu on mujal,

ja antu on antud nii nõtkesti meeli hullutades,

et pärast on nälg veel pöörasem. Annab liiga hilja

selle, mida ei usuta enam, või kui, siis vaid mälus,

kümneti kaalutud kirega. Annab liiga vara

nõrgusse kätesse selle, milleta mõeldakse toime tulla,

kuni keeldumus sünnitab hirmu. Mõtle:

ei hirm ega julgus päästa meid. Nurjatuid ilgusi

sigitab meie sangarlus. Voorusi sunnivad peale

meile meie endi häbitud kuriteod.

Neid pisarad rabisevad vihaviljade puult.

Tiiger uude aastasse hüppab. Õgib meid. Mõtle viimaks:

järelduseni pole me jõudnud, samas kui mina

siin üürimajas kõngestun. Mõtle viimaks:

see mu etteaste polnud tagamõtteta

ega ässitanud mind takka

kohtlased kuradid.

Ses asjas tahan ma mängida ausat mängu.

Mind, kes olin su südame lähedal, viidi sealt eemale,

ilu kadus hirmusse, hirm juurdlemisse.

Olen kaotanud oma kire: miks hoidnuksin seda,

kui kõigest, mida hoitakse, saab valskus?

Olen kaotanud nägemis-, haistmis-, kuulmis-, maitsmis-, kompamismeele:

mil moel aitaksid need mind sulle lähemale?

Need ja veel tuhat väikest kaalutlust

järjest venitavad oma kirmetanud

deliiriumi mõnu, ning et vaim on jääs,

kirbete kastmetega ärritavad

kuulmekilesid ja üha rohkendavad

peeglite kõrbe kirjusust. Kas ämblik

seiskaks oma talitused, kärsaklane

kas lakkaks? De Bailhache, Fresca, missis Cammel pöörlemas

vabiseva Suure Vankri rännuringi taga

kui üks aatomite puru. Kajakas vastu tuult Belle Isle’i

tuulistes kitsustes või rühkimas Horni poole.

Valged suled lumes, Lahe käskival kutsel,

ja üks vana mees passaatide ajada

unise nurga poole.

Selle maja asukad,

ühe kuiva aju mõtted kuival ajal.

Tõlge: Paul-Eerik Rummo

(tõlke redaktsioon: 23/04/19)

Veel mõned Rūmī laulud.
Roopilli-loost on käibel pikemaid ja lühemaid versioone, siinne on katkend, mis põhilisest peaks
 siiski piisavalt aimu andma.
Võiks kuulata ka:
https://www.youtube.com/watch?v=SKXmm8-uuT0

Kuula, kui kaeblikult kostab roopill,

lahkukistusest vestab roopill:

„Sestsaadik, kui mind lõigati roost,

nutavad mehed ja naised mu loost.

Eraldusvalu mind halama ajab,

igatsuspiin mu viisides kajab.

Kes oma juurtest eemale ekselnud,

naasmist see püüdleb, end verele pekselnud.

Kes oma olemustuumast kaugel,

sel kogu elu on pisarad laugel.

Nii kurdan minagi; kõik, kellel kõrvad,

kuulavad mind, olgu rõõmsad või kurvad.

Kuid mitte keegi, küll tundes mu välimust,

pole veel leidnud mu sisemist saladust.

Ehkki mu häälgi seda ei peida,

silmad ja kõrvad ei saa teda leida.

Keha küll hinge seob, hing seob keha,

siiski ei silmad hinge saa näha.“

Roopill laulab, ta hääl pole tuul –

tuleleek on see, mis tantsib ta suul.

Kadugu ilmast, kel võõras see leegitsus,

veinis ja viisides pulbitsev armastus!

Sõbraga ühte meid avitab roopill,

loore me südameilt hävitab roopill.

Mürk on ta hääles, mis äratab rahutust,

samas ka vastumürk jagamas lohutust.

Kostab ta loos hullund ränduri kannatus,

Medžnuni meeletu, märatsev armastus.

Meeletus leevendab mõistlike meelt,

kuulaja lohutab kaebleja keelt.

Valu teeb öödeks me päevased teed,

põlemispiinades hõõguvad need.

/ - - - /

Ei toores põlenu olekut taipa,

sõnad ja truu usklikkuski ei aita!

Armastushulluses kes rebind katki

kõik oma rüüd, pääsend pahedest lahti.

Kirevood uhuvad meilt au ja häbi,

tõbedest aitavad üle ja läbi.

Kirg, sa me Platon, kirg, me Galenos,

hindamatu on iga su teenus.

Tantsima raputad rahnud ja mäed,

taevani tõstavad põrmu su käed.

/ - - - - /

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kust leida abi, oh muslimid, sest ma ei tunne end,

                                          pole ma kristlane, juut, mazdaist ega teiegi vend.

                                          Ei ole maast, ei taevast, ei meredelt ega mailt,

hommiku- ega õhtumaalt alguse saanud mu lend.

                                          Pole kuninga aujärje kuld, pole ei tolm ega põrm,

                                          ei tuli, vesi, ei õhkki mu loomiseks segunend.

                                         Hindu ma pole, ei hiinlane, ei bulgaar, ei saksiin,

                                         ei Horasanis, Iraagis hõimud mul pesitsend.

   Siit-ilma, sealt-ilma, põrguid, ingleid ei tunne, ei tea,

                                         Eedenist, Aadamast, Eevast pole ma siginend.

                                         Kohata on minu koht ja märgita on minu märk,

                                         ma pole ei ihu, ei hing, sest oma Armsama hinges

                                                                                 osana sellest olen alati elutsend.

Taas ilmus mu võrratu Kuu — ei taevaski tunne teda,

                                        tuli, mille ta kaasa tõi — ükski vesi ei kustuta seda.

                 Vaata mu ihuhoonet ja hinge: nad rüüpasid armastuspeekrist —

    teine neist varises põrmu ja teine on joobnud, oh häda!

Nüüd, kui veinimüüjast on saanud mu südamesõber,

     veiniks mu veri on muutunud, praeks on küpsenud süda.

Kui Tema pilt mu südame täitis, siis kuulsin hüüdu:

                                        kästud on veini kiita, peekritki ülistada!

                                        Maja, millesse langeb armastuspäikese kiir,

                                        laguneb alusmüürini otsekui läbini mäda.

                                       Vaevalt mu süda silmas armastust, mis nagu meri,

                                       kui ta sukeldus, hüüdes: otsi nüüd veel minu rada!

                                       Oo Šamsuddin, Tabrizi uhkus, sa oled kui päike,

                                       südameid tormab su kannul kui pilvi tuhat ja sada!

Taimena sündisin, kui mineraalina surin,

siis surin taimena, loomana ilmale tulin.

Inimesena viimati tulin, loomana läinud –

mida siis kardaksin? Surm pole iial mind vähemaks teinud.

Ükskord ent suren ka nüüdsena, inimesena,

sündimaks inglitiibsena, inglite ülevusena.

Siis aga tuleb mul tõusta nendestki kõrgemale,

sest kõik asjad kaovad, jääb ainult Tema pale.

Oma ingellikkuse toon siis ohvriks, et olla

lõpuks see, mida võimatu isegi kujutella.

Olen siis olematus, sest olematuse orelihõik

kutsub mind, öeldes: tõesti, Ta juurde me tuleme tagasi kõik.

Millalgi 1970ndate alguses värsistasin mõned tõlked suure sufi müstiku Rūmī luuletustest, illustreerimaks oma sõbra Peet Lepiku kirjutisi sufismist ja selle ilminguist. Sõna-sõnalised algtõlked tegi auväärne asjatundja Haljand Udam, kel endal polnud paraku aega anda neile poeetilist vormi – ja nõnda siis avaneski mulle võimalus esmakordselt põgusalt piiluda uimastavasse ja ülendavasse Pärsia roosiaeda ning püüda midagi selle õhkkonnast maakeelde üle kanda.

Äsja aktualiseerus see ootamatult uuesti, seoses Peet Lepiku mõtteloo-raamatu „Universaalid ja islam“ ettevalmistamisega, mis nüüd ka ilmunud on. Vaatasin nood värsistused uue pilguga üle, kohendasin ja täpsustasin jõudumööda. Panen nüüd mõned neist siia üles (omakorda veel kord kohendatult, võrreldes nimetatud raamatus tooduiga).

Tõlked on autoriõigusega kaitstud. 

Igal hetkel loon uue iidoli, olen kujudevalmistaja,

aga sinu palge ees, paistab, pole ühtegi nendest vaja!

Sada kuju ma voolin, pannes igasse nendest oma hinge,

kuid sinu tõelist kuju nähes tulle heidan ma kogu saja.

Oled sa purjus veinikallaja, oled sa vaenlane pahatahtlik,

et sa kõike, mis ma vaid püstitan, ruttad lõhkuma kogu aja?

Minu hing on sinusse valatud, meie hõngudki segunenud —

näha, kus üks, kus teine, ei suudaks kõige peenemgi eristaja.

Iga verepiisk minu soonis sinu põrmule ütleb nõnda:

armastus on meid üheks teinud, lembus me vahelt kaotanud raja.

Veest ja savist majas mu süda ilma sinuta kurbust tunneb:

tule, tule mu majja, armas, või hülgan minagi oma maja!

Hingedest, mis puhtad kui taevatähed,

taevatähtedelegi valgust läheb.

Väliselt küll tähed valitsevad meid,

päriselt määrame meie nende teid.

Olgugi sa pealtnäha ainult mikrokosmos,

olemuselt ometi oled just makrokosmos.

Väliselt on küll nii, et puuoksad vilju kannavad,

päriselt aga just viljad okstele elu annavad.

Kui poleks soovi ja lootust, et saabuvad viljadekuud,

kas siis ükski aednik istutaks ühtki puud?

Nõnda siis vili on see, mis kannab viljapuu ilmale,

kuigi vastupidi paistab see meie silmale.

Äravalitu ütles seepärast: “Aadam ja prohvetid

tulid pärast mind ja mu lippude alla astusid."

Jah, just seepärast ütles too mees, kelle kodu on valguses:

“Meie oleme lõpus, meie oleme alguses.”

Esiisade isa ma olen, olgugi silmale

paistan olevat tulnud Aadamast ilmale.

Minu pärast kummardas Aadamat inglite vägi,

minu pärast ta tõusis ja seitsmendat taevast nägi.

Aadama isa ma olin, paistkugi teisiti väljast,

ja niisama on seegi, et viljapuu sünnib viljast.

Ennekõike on mõte ja alles hiljem see teostub,

eriti selline mõte, mis igavikuga seostub.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kiidetud olgu hetk, mil rõdul istusime — mina ja sina,

      üks hing, kuigi kaks oli nägu, keha ja nime — mina ja sina.

      Lehtede vilu ja lindude laul meid üleni kastsid kui eluveega

kohe, kui sinna rohtaeda sisse astusime — mina ja sina.

  Ainult meile särasid tähed, kui me nende rõõmsasse ringi

sisenesime hiilgava Kuuna otsekui ime — mina ja sina.

                              Siis aga sinutus, minutus rõõmus, vabana kõigest, mis lahus meid hoidnud,

         sinutult, minutult sinutuks, minutuks sulasime — mina ja sina.

      Hakkasid magusat himustama taevaste papagoidegi kurgud,

                     kuuldes, kui rõõmsalt me mõlemad naerda rõkkasime — mina ja sina.

        Imelik vaid, et teine meist oli Iraagis ja teine meist Horasanis

    selsamal hetkel, mil selliselt ühes viibisime — mina ja sina.

Kas me ei ole otsekui jäljed: teine taevarõõmude vallas,

   igaveses valguses, teine põrmus, mis pime — mina ja sina.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuninga trooni ette teadja saab iga hetkega —

vagamees terve kuu näeb vaeva ööpäevase retkega.

Ehkki ka tema võib päevaga mõndagi korda saata,

pole ta päev eal seda, mis viiskümmend tuhat aastat.

Ent teadja päevade mahul pole ei otsa, ei äärt —

viiskümmend tuhat maist aastat on iga ta elupäev väärt.

Armastuses ja kires ilmutab ennast tõde,

kartus ja hirm aga Jumala juurde iial ei kuulu, oh sõber.

Armul on viissada tiiba, igaüks välgust ja tuulest,

igaüks allmaailmani ulatub taevase trooni juurest.

Armunu nende abiga tuule ja välguna lendab,

samas kui kartlik vagamees jalgsi rühib ja rändab.

Armunuist taha jäävad need, keda kartus kohutab –

armupiin on see ratsu, kes otse taevasse kihutab.

Siis vaid, kui kirg ja armastus sind oma tiibega puutub,

maailma tavade ahel sinu jaoks tühiseks muutub.