Millalgi 1970ndate alguses värsistasin mõned tõlked suure sufi müstiku Rūmī luuletustest, illustreerimaks oma sõbra Peet Lepiku kirjutisi sufismist ja selle ilminguist. Sõna-sõnalised algtõlked tegi auväärne asjatundja Haljand Udam, kel endal polnud paraku aega anda neile poeetilist vormi – ja nõnda siis avaneski mulle võimalus esmakordselt põgusalt piiluda uimastavasse ja ülendavasse Pärsia roosiaeda ning püüda midagi selle õhkkonnast maakeelde üle kanda.

Äsja aktualiseerus see ootamatult uuesti, seoses Peet Lepiku mõtteloo-raamatu „Universaalid ja islam“ ettevalmistamisega, mis nüüd ka ilmunud on. Vaatasin nood värsistused uue pilguga üle, kohendasin ja täpsustasin jõudumööda. Panen nüüd mõned neist siia üles (omakorda veel kord kohendatult, võrreldes nimetatud raamatus tooduiga).

Tõlked on autoriõigusega kaitstud. 

Igal hetkel loon uue iidoli, olen kujudevalmistaja,

aga sinu palge ees, paistab, pole ühtegi nendest vaja!

Sada kuju ma voolin, pannes igasse nendest oma hinge,

kuid sinu tõelist kuju nähes tulle heidan ma kogu saja.

Oled sa purjus veinikallaja, oled sa vaenlane pahatahtlik,

et sa kõike, mis ma vaid püstitan, ruttad lõhkuma kogu aja?

Minu hing on sinusse valatud, meie hõngudki segunenud —

näha, kus üks, kus teine, ei suudaks kõige peenemgi eristaja.

Iga verepiisk minu soonis sinu põrmule ütleb nõnda:

armastus on meid üheks teinud, lembus me vahelt kaotanud raja.

Veest ja savist majas mu süda ilma sinuta kurbust tunneb:

tule, tule mu majja, armas, või hülgan minagi oma maja!

Hingedest, mis puhtad kui taevatähed,

taevatähtedelegi valgust läheb.

Väliselt küll tähed valitsevad meid,

päriselt määrame meie nende teid.

Olgugi sa pealtnäha ainult mikrokosmos,

olemuselt ometi oled just makrokosmos.

Väliselt on küll nii, et puuoksad vilju kannavad,

päriselt aga just viljad okstele elu annavad.

Kui poleks soovi ja lootust, et saabuvad viljadekuud,

kas siis ükski aednik istutaks ühtki puud?

Nõnda siis vili on see, mis kannab viljapuu ilmale,

kuigi vastupidi paistab see meie silmale.

Äravalitu ütles seepärast: “Aadam ja prohvetid

tulid pärast mind ja mu lippude alla astusid."

Jah, just seepärast ütles too mees, kelle kodu on valguses:

“Meie oleme lõpus, meie oleme alguses.”

Esiisade isa ma olen, olgugi silmale

paistan olevat tulnud Aadamast ilmale.

Minu pärast kummardas Aadamat inglite vägi,

minu pärast ta tõusis ja seitsmendat taevast nägi.

Aadama isa ma olin, paistkugi teisiti väljast,

ja niisama on seegi, et viljapuu sünnib viljast.

Ennekõike on mõte ja alles hiljem see teostub,

eriti selline mõte, mis igavikuga seostub.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kiidetud olgu hetk, mil rõdul istusime — mina ja sina,

      üks hing, kuigi kaks oli nägu, keha ja nime — mina ja sina.

      Lehtede vilu ja lindude laul meid üleni kastsid kui eluveega

kohe, kui sinna rohtaeda sisse astusime — mina ja sina.

  Ainult meile särasid tähed, kui me nende rõõmsasse ringi

sisenesime hiilgava Kuuna otsekui ime — mina ja sina.

                              Siis aga sinutus, minutus rõõmus, vabana kõigest, mis lahus meid hoidnud,

         sinutult, minutult sinutuks, minutuks sulasime — mina ja sina.

      Hakkasid magusat himustama taevaste papagoidegi kurgud,

                     kuuldes, kui rõõmsalt me mõlemad naerda rõkkasime — mina ja sina.

        Imelik vaid, et teine meist oli Iraagis ja teine meist Horasanis

    selsamal hetkel, mil selliselt ühes viibisime — mina ja sina.

Kas me ei ole otsekui jäljed: teine taevarõõmude vallas,

   igaveses valguses, teine põrmus, mis pime — mina ja sina.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuninga trooni ette teadja saab iga hetkega —

vagamees terve kuu näeb vaeva ööpäevase retkega.

Ehkki ka tema võib päevaga mõndagi korda saata,

pole ta päev eal seda, mis viiskümmend tuhat aastat.

Ent teadja päevade mahul pole ei otsa, ei äärt —

viiskümmend tuhat maist aastat on iga ta elupäev väärt.

Armastuses ja kires ilmutab ennast tõde,

kartus ja hirm aga Jumala juurde iial ei kuulu, oh sõber.

Armul on viissada tiiba, igaüks välgust ja tuulest,

igaüks allmaailmani ulatub taevase trooni juurest.

Armunu nende abiga tuule ja välguna lendab,

samas kui kartlik vagamees jalgsi rühib ja rändab.

Armunuist taha jäävad need, keda kartus kohutab –

armupiin on see ratsu, kes otse taevasse kihutab.

Siis vaid, kui kirg ja armastus sind oma tiibega puutub,

maailma tavade ahel sinu jaoks tühiseks muutub.