Kultuurkapitali taassünd

 Kultuurkapitali 90. aastapäeva puhul panen siia üles memuaari selle uuest elluäratamisest Eesti omariikluse taastamisel. Jutt on kirjutatud 2004. aastal Kultuurkapitali tollase juhtkonna ja Sirbi-lehe soovil ning siin pisut kohendatud.

 Märkmeid Kultuurkapitali taastekkest

Kultuurkapitali taastekitamine  oli üks osa Eesti riikluse ja õigussüsteemi taastekitamisest. Kuna tegemist oli de iure katkematult kestnud riigiga, valitses silmapaistvalt tugev tahe taastada ka faktiliselt võimalikult ehedal kujul okupatsioonide-eelse Eesti riikluse atribuudid, mille hulgas Kultuurkapital oli (ja on praegugi) üks eriomasemaid. Samas tuli arvestada aja uute nõuete, võimaluste ja väljakutsetega (seda enam, et viimastel sõjaeelse iseseisvuse aastatel ei toiminud Kultuurkapital just kõige demokraatlikuma seaduse järgi).

Kogu see ülimalt huvitav teema, riigi restitutsioon pärast pikaajalist okupatsiooni ja uue õigussüsteemi rajamine, alles ootab põhjalikku akadeemilist läbitöötamist. Siinkohal lihtsalt mõned lühimärkmed Kultuurkapitali näitel, nähtuna tegeva kultuuripoliitiku pilguga.

Esimene okupatsioonijärgne Riigikogu võttis Kultuurkapitali seaduse vastu 1. VI 1994. Eeltöö oli olnud päris pikk ja põhjalik ning oma viimastes, juba forsseeritud faasides hõlmanud  paljusid inimesi nii riigi üldist õigussüsteemi kui rahanduspoliitikat kujundavatest institutsioonidest. Nagu öeldud, on Kultuurkapital kui kultuuri riikliku toetamise lisamehhanism midagi küllalt tavatut. Tuli tagada tema mahtuvus seadusandluse ja eelarvekujunduse üldisse pilti ning kindlalt garanteerida tema toimimise erisused.

Tänu põhjalikule eeltööle kulges eelnõu menetlemine riigikogus suhteliselt sujuvalt ja valutult. Seadus võeti vastu teisel lugemisel pärast lühiajalist katkestust, mis osutus vajalikuks mõne formaalse asjaolu täpsustamiseks. Samas tuleb öelda, et toonases vältimatus seadusandlikus maratonis ei olnud kultuurihuvi just see kõige kuumem riigikogu tulipunkt: seadus võeti vastu 35 häälega, niisiis omajagu alla poole riigikogu liikmete osavõtul. Vastuhääli ega erapooletuid polnud.

Kui mainin pikka eeltööd, siis tegelikult oli see alanud juba enne iseseisvuse taastamist. Kultuurkapitali taastamise vajadusest räägiti hooti päris intensiivselt Eesti Kongressi kuluaarides. Tegutses töörühm, kes tutvus põhjalikult vastavate okupatsioonieelsete seaduste ja praktikaga. Pandi kokku eelnõusid, mis üritasid sobitada sõjaeelseid hoiakuid ja sätteid tegelike hetkevõimaluste ja veel kehtivate, kuid üksikküsimustes kaootilist paindlikkust ilmutavate ENSV mehhanismidega. Ma ei arva kaugeltki, et see tegevus olnuks kasutu – märkmisväärne on juba  üksnes see faktki, et riigi taastamise eelfaasides hoiti kultuuriloome teemat pidevalt fookuses. Samas olin ma seisukohal, et õige aeg on veel ees: lagunev nõukogude pseudoriiklus ja järjest kiiremini kollapsile lähenev rublamajandus poleks iial midagi nii fundamentaalset välja vedanud. Ülemnõukogu viimases koosseisus tehti samal ajal panus Rahvuskultuuri Fondi (RF)ellukutsumisele. Selle kaugemale tulevikule eriti ei mõeldud, aga  sel etapil võimaldas see operatiivselt kasutada kiiresti väärtust kaotavat raha kultuuriliselt vältimatutel eesmärkidel.

1992. aasta sügisel ametisse astunud kultuuri- ja haridusministrina suunasin Kultuurkapitali uue tuleku ettevalmistamise eeskätt sellele, et tagatud oleks nii tema kapitaliseeritus, võimalikult laia ringi kultuuritegelaste osavõtt otsuste langetamisest kui optimaalne side riigiga.

Otsustasime luua Kultuurkapitali avalik-õigusliku organisatsioonina (AÕO), mis oli tollal õige uus ja harjumatu asi. Veel tänagi pole AÕO-de (nt. ülikoolid, haigekassa, rahvusringhääling) suhted riigiga ja avalikkuse huvidega päris paika loksunud; ka see oleks üks päris hea akadeemilis-rakenduslike uuringute teema. Määratlesime Kultuurkapitali võimaluse omada ja kasutada kinnisvara, sätestasime piirid finantstehinguile. End praktikas tõestanud sõjaeelse tava eeskujul määrasime laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiisid, millele riigikogu menetluses lisandusid loteriitulud.

Vaidlustes kõikus küllalt laias amplituudis arusaam tolerantsist, mille piires Kultuurkapitalil lasta arendada oma majandustegevust (mõistagi põhikapitali kasvatamise eesmärgil). Need arutelud käisid rööbiti samaaegselt loodava eraõiguslike fondide seaduse ettevalmistamisega ning kohati mõjutasid teineteist. Peale jäi siiski arusaam, et kuna Kultuurkapital opereerib valdavalt riigi rahaga ega ole ei vormilt ega sisult eraõiguslik, ei saa talle möönda erilist riskivabadust. Seevastu suurendati Riigikogus aktsiisidest Kultuurkapitalile suunatavat osa, mis vastas ka minu soovile.

Kõne all oli eelmainitud Rahvuskultuuri Fondi (mis tollal olulises osas toimis riiklike rahasüstide toel) hõlmamine Kultuurkapitalisse, et vältida riiklike ja poolriiklike kultuurirahastute mitmekordset dubleeritust ja killustatust. Riigikogu tahtel jäi RF siiski eraldi toimivaks, kuid muudeti täielikult eraõiguslikuks, riigi toetust mitte saavaks fondiks, millena ta edukalt toimib tänini. Seni RFile mööndud riigieelarvelised eraldised suunati nüüdsest Kultuurkapitalile. Kokkuvõttes kujunes päris korralik tulemus: seaduse jõustudes ja Kultuurkapitali tööle hakates akumuleerus piisav põhikapital küllalt kiiresti ning esimesi väljamakseid intressidest sai hakata tegema varem, kui algselt lootsime.

Nii eeltööde ajal kui parlamendis oli vaidlust riigi esindatuse üle Kultuurkapitali juhtimises. Tüüpiliselt kardeti kahte asja: boheemlaste oskamatust rahaga ümber käia (mis tinginuks tugeva riikliku kontrolli) ja, teiselt poolt, poliitilist survet vabadele kunstidele (mis tinginuks riigi täieliku distantseerumise). Lisaks, nagu tavaliselt, opereeris opositsioon väitega, et ohtlik pole mitte lihtsalt poliitiline kontroll, vaid just nimelt võimukoalitsiooni oma. Kompromissiks (ja arvan tänini, et päris konstruktiivseks) sai, et nõukogu juhib ikkagi kultuuriminister kui parima ülevaate omaja kultuuri rahastamise üldpildist, ülejäänud osas koosneb nõukogu aga kultuuritegelaste nimetatud sihtkapitalide esindajaist. Enesestmõistetavaks pidasime rahandusministeeriumi esindaja kuulumist nõukogusse, samuti seda, et ei „suurde“ nõukokku ega sihtkapitalide omadesse rohkem riigiametnikke ei kuulu.

Riigikogus tehti korrektiive sihtkapitalide nimekirjas. Algselt oli kavas moodustada ka ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, mõlemad väga suurte vaidluste tulemusel. Riigikogu jättis need kõrvale. Algselt vabahariduse sihtkapitaliks nimetatu sai nimeks rahvakultuuri sihtkapital – vana  hea vabahariduse mõiste oli üldsusele juba liiga võõraks jäänud. Kõrvale lükati ettepanek liigendada Kultuurkapital lisaks kultuurivaldkondadele ka maakondade kaupa. Praktika ongi näidanud, et õilis soov pidada kultuuri toetamisel silmas ka regionaalseid aspekte pole seepärast teostamata jäänud.

Vahepealsete aastate jooksul on seadust mõneti muudetud ja täpsustatud, põhialuseid siiski samaks jättes.  Loodan, et Kultuurkapitali  80. aastapäeva lsaab lugeda põhjalikku ülevaadet Kultuurkapitali tervest pikast ajaloost. Võin kinnitada, et lisaks meile endile tuntaks selle vastu huvi ka mitmes teises riigis ja rahvusvahelises organisatsioonis. Pole ju ei loota ega karta, et kunstide ja riikliku poliitika dialoogi teema kunagi päevakorrast kaoks.