Immanuel...

Viimasel ajal on facebookis palju pilte  Ida-Preisimaast ja sellest, mis temast Kaliningradi oblastina saanud. Et kunagi nooruses, eelmise aastatuhande viimase sajandi kuuekümnendail, juhtusin minagi toda kanti punakaartlasena okupeerima, kopeerin siia oma paar-kolmkümmend aastat hiljem värsivormi valatud mälestuse nondest filosoofiaküllastest aegadest.

 

MÄLESTUS KALININGRADIST

Kasarm, kahekordsed koikud,

raudsed.

Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea

viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?

Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun?

On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha

tend kantakse, kanti, saadakse kandma

iga päev

              tema rohtunud sängi

                                                trammikellade kõlinal?

Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,

nii et mööduvad möödujad

saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.

Nõnda elab ta möödumatult,

möödapääsmatult. Minugi südames sünni?

Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.

Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich.

Täi. Mandavoshka.