Vanades failides tuhlates sattusin jälle kord nendele lauludele. Need pärinevad Leningradi (Petrogradi, Peterburi) dramaturgi Vladimir Arro (eesti päritoluga muide) nostalgilisest näidendist "Viis romanssi vanas majas" (1981), mille peategelane püüab päästa romantilise poeedi mälestust korteris, kus poeet kord põgusalt elanud ja noorena elust lahkunud ja mida "reaalse sotsialismi" ajal parajasti hoolimatult ümber ehitatakse.

Näidendisse, nagu selle pealkirigi ütleb, kuulub viis ilusat romanssi, mis oleks nagu kirjutatud tolle poeedi sõnadele. Tegelikult on nad hästiõnnestunud pastišid nii sõnade (Galina Bukalova) kui meloodiate (Matvei Kostolevski) poolest. Tõlkisin need Rakvere teatri tellimusel, kus näidend 1985. aastal lavastati.

Olen kunagi mõnda neist oma luuleõhtutel retsiteerinud, Tõnu Naissoo suuremeelse klaverisaatega. Ja õige tihti laulis mõnda neist Jaak Johanson, küll omaette numbritena, küll jupiti oma improvisatsioonide sisse põimides.

Kasutamishuvi korral palun küsida nõusolekut pauleerik.rummo@gmail.com

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Laulutekstid Vladimir Arro näidendile „Viis romanssi vanas majas“.

Algupärand: Galina Bukalova

Eestikeelne versioon: Paul-Eerik Rummo, 1985

1

Võimas Peetrilinn, au sull´ ja kiitus,

kes sa sündind graniidist ja veest.

Kõik mu saatus – see sinuga liitus

juba pikkade aastate eest.

Noolprospektidel kuldsed fassaadid,

kuldne meelitus silmis ja suil.

Pehme leivalõhn koidikust saadik,

joomakohtade öösine uim.

Au ja kiitus sull´, malmine laotus,

äärelinnade ääretu õud.

Linn, su võit on su lastele kaotus,

nendelt röövit su hiilgus ja jõud.

Au ja kiitus sull´, lippude uhkus,

hingetühjuse karastet raud.

Pesku sind minu tunnete puhtus,

toitku sind minu südameau.

2

Tänav külm, õhtu sünge,

kangi all juba öö.

Kaitsmas inglid me hinge!

Kaitsmas inglid me hinge!

Aga ütle, mis ringe,

sõber, teeb küll su tee?

Rentslid, müür, post, mis längus –

mida otsid sa siit?

Ei siin õilsusehõngu,

ei siin au hõbelõngu,

plangu vastas vaid vangub

pehkind halgudest riit.

Läbi öö, läbi aja

hoovist, mis nagu kaev,

saadab sind vaid su kaja –

mitte nutt ega naer.

:,: Vaprust, vaprust on vaja,

vaprust, vaprust on vaja,

kui jääb vastusest vaeseks

sinu rõõm ja su raev. :,:

3

Näe, jälle udu laskub alla

justkui neil kõigil päevadel.

Ma ütlen: õnn su kõrval olla.

Sa vastad: oota… mis on kell?

Sa ütled – õnn mu kõrval olla.

Ma vastan: oot! mis on see kell?

Sa tead, ma hetkegi ei tõrguks

ja terve tee su seltsis käiks.

Kuid oma sisseharjund põrgut

su ellu tuua ma ei täi.

Vist minu süü, et langeb alla

see udu, tüütult hall ja külm.

Ma ütlen: õnn su kõrval olla.

Sa vastad: tead sa, vaevalt küll.

Sa ütled – õnn mu kõrval olla.

Ma vastan: tead sa, vaevalt küll.

4

Gitarrikeeli kokku kõlas,

kui olnuks pulm – kui meie pulm.

Kas oli tõesti arm ses kõlas –

kas tõesti see – või ainult ulm?...

Kuid nüüd ma seda endist viisi

ei enam püüa leidagi.

On möödas kirg – ja endistviisi

ma enam meelt ei heidagi.

Ent miks sa siiski kurdad, süda,

kõik pikad päevad, pikad ööd?

:,: Miks minu kiuste hoiad seda,

mis ammu läinud oma teed?... :,:

/näidendis laulavad teised tegelased “Ent miks sa siiski kardad, süda“, peategelane parandab „…kurdad“ /

5

Meeles pea poeeti, piiga,

rahu kui sult tuisk on viind,

ning su mõtted talle liiga

ärgu tehku ealeski.

Omal käel kesk elupäeva

paadi veele tõukas ta.

Leidis põrgu ta või taeva

või ehk tühja surnud maa?...

Kord su elu videvikku

tule väikese ta tõi.

Ammu jäänd see minevikku,

aga kustuda ei või.

Seda tuld kord endas kandsid –

nõrka leeki keset lund.

:,: Põgus viiv, mis talle andsid,

On su puhtaim tähetund. :,:

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------