Nädal tagasi olin selle tõlke levitamisega pisut liig kärsitu - tegelikult tahtis see viimistlemist. Tandemikaaslane Triinu Tamm näitas kätte nõrgad ja kahtlased kohad. Postitan nüüd uue versiooni, mis vast jääb mõneks ajaks lõplikuks.

Guillaume Apollinaire

Sõjaime

Kui ilusad on need raketid mis valgustavad ööd

Nad tõusevad oma tippu ja kummarduvad vaatama alla

Nad on daamid tantsimas pilkudega silmadele kätele südametele

Tundsin ära su naeratuse ja su särtsakuse

See on ka kõigi mu Berenikede igapäevane apoteoos kelle juus on saanud komeetideks

Need ülekullatud tantsijannad kuuluvad kõigisse aegadesse ja rassidesse

Nad äkksünnitavad lapsi kellel on aega vaid surra

Kui ilusad kõik need raketid küll on

Veel palju ilusam aga oleks kui neid oleks veelgi rohkem

Kui neid oleks miljoneid kandmas täit ja suhtelist tähendust nagu tähed raamatus

Ometi on see niisama ilus nagu surijatest tärkaks elu ise

Veelgi ilusam aga oleks siis kui neid oleks veelgi rohkem

Kuid ometi vaatan neid nagu ilu mis pakub ennast ja kohe kaob

Mul on tunne et tunnistan suurt pidusööki mis valgustatud al giorno

Pidusööki mida maapind pakub iseendale

Ta on näljas ja avab pikki kalbeid suid

Näljas on see maa ja peab siin oma kannibaalset Belsassari-pidu

Kes oleks võinud aimata seesugust antropofaagsust

Ja et inimihu röstimiseks on vaja nii palju tuld

Seepärast on õhul kergelt empüreumaatlik maik mis tõtt-öelda pole ebameeldiv

Pidusöök oleks aga veel ilusam kui taevaski sööks koos maaga

Kuid see neelab ainult hingi

Mis on niisama hea kui üldse mitte toituda

Ja on rahul et saab mitmevärviliste tuledega žongleerida

Mina aga ja kogu mu kompanii on piki pikki kaevikukulglaid voolanud sellesinase sõja magususse

Mõned leegikarjed annavad märku minu pidevast kohalolust

Olen kaevanud sängi milles voolan hargnedes tuhandeks väikseks jõeks mis voolavad kõikjale

Ma olen siin rindel kaevikus ja ometi kõikjal või õigemini teel kõikjale

Just minust saab alguse kogu see tulev aastatesadastik

Mille teostumiseks läheb rohkem aega kui Ikarose lendamise lool

Ma pärandan tulevikule loo Guillaume Apollinaire'ist

Kes oli sõjas ja oskas olla korraga kõikjal

Rindetagustes õnnelikkudes linnades

Ja kogu ülejäänud universumis

Nendes kes surevad okastraatides trampides

Naistes kahurites hobustes

Seniidis nadiiris 4-s põhiilmakaares

Ja sellesinase relvis vigiilia ainulaadses innus

Ja kahtlemata oleks see kõik palju ilusam

Kui võiksin eeldada et kõik need asjad milles ma kõikjal olen

Võiksid omaltpoolt hõlvata mindki

Aga ses mõttes pole midagi ära tehtud

Sest mu olles sel tunnil küll kõikjal on see ikkagi ainult mina kes on minus endas