Olles vähehaaval tegelnud Apollinaire'i luulega, panen selle nüüd kahetsusega mõneks kuuks kõrvale, et hoida järjekindlust Joyce'i "Ulyssese" tõlkimisel. Sel puhul koondan siia senivalminud Apollinaire'i tõlked koos saatesõnadega. Osa neist on ilmunud "Loomingus", "Vöönd" "Akadeemias". Tõlked on tehtud koostöös Triinu Tammega.
Võin öelda, et iseäralik lummus, mis kord ammu tabas mind esimesel väga põgusal kohtumisel selle luulega, on nüüdseks vaid süvenenud.
UKS
See jube naeratus
hotelliukse näos
Oh ema ma ei tea mis tal
mu jaoks on täos
Olla töötaja kes ainsana
on jäetud kõigest ilma
Kurb sügavik neelab pi-mu
paariskalasilmad
Veel eile laskus värskeid
ingleid pardaile Marseille’s
Kuulen hääbumas ja
hääbumas üht laulu kauguseis
Mina alandlik ja
väärtusetu üksi vastu ööd
Laps
said mult kõik mis oli nüüd tee tööd
ANNIE
Texase
rannikuteel
Kui
Mobile´ist Galvestoni minna
Näeb
nii suurt roosiaeda et sinna
Mahub
villa mis omakorda
On
kui hiiglaslik roos
Üks
naine sageli käib
Ses
aias ja ikka nii üksik näib
Ja
kui juhtun sealt mööduma pärnaalleel
Siis
vaatame teineteist
Et ta
tunnistab mennoniitlust
Pole
pungi ta põõsail ega nööpe ta rüül
Minu
kuue eest puudub neid kah omal süül
Niisiis
järgime ühtsama riitust
MARIZIBILL
Kölni Hochstrassel õhtuti
Ta kõndis edasi-tagasi
Ja oma kenadust müütas
Või kahtlaseis trahtereis
konutas
Kui trotuaar ära tüütas
Õlekott selja all
torkimas
Oma kupeldajat ta
teenindas
Juuti küüslaukset
punapäist roosat
Kes napsand ta kaasa
bordellist Šanghais
Läbisõidul kui tuli
Formoosalt
Ma tunnen nii mõndagi
inimest
Ära rippumas oma
saatusest
Nagu lehed tuules nad
näivad
Silme lõkked poolkustund
ja südamed
Kinni-lahti kui uksed
käivad
1909
Selle daami kleit
Oli otomanvioletne
Ja tema kullaga tikitud
tuunika
Moodustus kahest paanist
mis
Ühendatud ta õlal
Silmad tantsimas nagu
inglid
Ta naeris ta naeris
Tema nägu oli Prantsusmaa
värvides
Sinised silmad valged
hambad väga punased huuled
Tema nägu oli Prantsusmaa
värvides
Kaarjas dekoltee
Ja soeng rekamjeelik
Käsivarred ilusad paljad
Kas kesköised kellalöögid
jäävadki ära
See otomanvioletses
kleidis
Ja kullaga tikitud
tuunikas daam
Kel kaarjas dekoltee
Kõnnitas ringi
Oma lokke ja peapaela
kuldset
Ja oma väikseid
pannaldega kingi
Ta oli nii ilus
Et sul polnuks julgust
temasse armuda
Ma armastasin julmi naisi
röögatuist linnajagudest
Kus päevast päeva sündis
uusi olevusi
Vereks raud ja ajuks
tuleleek
Ma armastasin armastasin
terast masinarahvast
Luksus ja ilu pole muud
kui vaid vaht selle pinnal
See naine oli nii ilus
Et ta ajas mulle hirmu
peale
SÜGISKROOKUSED
Sügiskrookustesse
karjamaal mürk kogunend
Lehmad mäletsedes
Pikkamisi hukutavad end
Need õied toonilt
sireljad kui sõõrid ümber silme
Aasale suvelõpuks andnud
sama ahvatleva ilme
Kui sinu silmade violetlik
varjund
Mis minu elu ruttamatult
mürgitama harjund
Hulk lapsi käratsedes
mängides suupilli
Tormab koolist ürbid üll
ja korjab lilli
Mis nende emade ja nende
tütardegi moodi
Ja toonilt kui su
silmalaud mis hooti
Pekslevad lilledena tuules
mis on hull
Karjane vaikselt laulab
minekul
Ja lehmad aeglased kes
sügiseselt ammuvad
Siit hukutavalt õitsvailt
maadelt ära sammuvad
RÄNDAJA
Fernand Fleuret’le
Tehke lahti see uks mida
ma nuttes taon
Elu on muutlik nagu
Euripose väin
Sa vaatasid kuidas
pilvelahmakas laskub
Suurt orbunud aurikut
saates tulevikkude palavike
Ja kõikide patu- ja muude
kahetsuste poole
Kas mäletad
Ähmased kaarduvad kalad
pealveelilled
Öö oli meri
Ja temasse laiusid jõed
Ma mäletan mäletan ikka
ja jälle
Ühel
õhtul ma astusin sisse kuhugi nukrasse kõrtsi
Luxembourg’i
külje all
Saali
kaugemas otsas paistis tiibu sirutav Kristus
Kellelgi
oli seal tuhkur
Kellelgi
siil
Mõni
kaarte mängides istus
Ja
sina enam ei mäletanud mind
Kas
mäletad raudteejaamade pikka orbudekodu
Linnu
mida me läbisime ja mis päev läbi pöörlesid
Ja
öösel öökisid välja oma päevade päikest
Oo
madrused oo naised tumemeelsed ja teie mu kaaslased
Pidage
seda meeles
Kaks
madrust kes iial ei jätnud teineteist maha
Kaks
madrust kes iial ei vahetand ainsatki sõna
Noorem
neist kukkus surres külili maha
Oo
te mu kaaslased kallid
Elektersignaalid
jaamades naiste laulmine vihke köites
Sildade
ratsavägi ööd alkohoolsed näost hallid
Iga
linn mida nägin elas otsekui peast hull
Kas mäletad neid aguleid
ja maastike kaeblikke karjasid
Küpressid heitsid
kuupaistesse oma varje
Hääbuv suveöö kandis
mu kõrvusse lõputu müha
Laialt tumedalt jõelt ja
üha ja üha
Rahutu linnu ärritunud
karje
Ent
samas kui surijad suudmealadele
Suunasid
kõik oma kõik oma pilgud kõigi laugude alt
Tühjad
rohtunud kaldad seisid vagusalt
Ja
mägi teispool oli väga hele
Ja siis mäeseinale äkki
käratult heitsid
Varje ähmased hiiglased
terve vägi
Kord profiilis kord näost
näkku neid nägin
Ehkki nad piikide varjude
taha end peitsid
Habemeis
varjukujud selgel püstloodsel foonil
Kord
kohutav-suured kord vajudes päris alla
Aeglaselt
edasi liikudes päästsid valla
Pisarad
ja nutsid nutsid inimtoonil
Tunned sa kedagi ära neil
vanadel fotodel
Mäletad mesilast kes kord
tulle kukkus
Suve lõpul see oli kas
mäletad
Kaks madrust kes iial ei
jätnud teineteist maha
Vanemal oli kaelas rauast
kett
Noorem põimis oma heledad
juuksed patsi
Tehke lahti see uks mida
ma nuttes taon
Elu
on muutlik nagu Euripose väin
RONGKÄIK
Hr. Léon Bailby´le
Rahulik lind kes sa
tagurpidi lendad lind
Kes sa pesitsed õhus
Piiril kus maapind
kiirgama hakkab
Langeta oma teine laug maa
pimestab sind
Kui tõstad pea
Ja nii ka mina siinsamas
tuhm ja sünk
Laternaid järsku varjutav
udurünk
Käsi mis korraga tõuseb
silme ette
Võlvlagi teie ja kõikide
valguste vahel
Ja ma eemaldun heites
endale valgust ümbritsetuna
Varjudest ja armsate
tähesilmade sülemeist
Rahulik
lind kes sa tagurpidi lendad lind
Kes
sa pesitsed õhus
Piiril
kus minu mälu juba kiirgama lööb
Langeta
oma teine laug aga mitte
Päikese
pärast mitte ka maa pärast vaid
Selle
pikliku järjest põletavama tule pärast
Ükspäev
ainus ja kõikehaarav valgus saab tema särast
Ükspäev
Ükspäev ma ootasin
ennast
Ütlesin endale Guillaume
aeg sul tulla
Et õpiksin lõpuks tundma
kes ma olen
Mina see teistetundja
Ma tunnen neid viie ja
veel mõne teise meelega
Piisab kui näen nende
jalgu et tuhandete kaupa
Meisterdada neid juurde
nende paanilisi
Jalgu nende ühtainsat
juuksekarva
Või nende keelt kui mul
tuleb pähe mängida arsti
Või nende lapsi kui tuleb
pähe mängida prohvetit
Reederite suuri laevu mu
ametivendade sulgi
Pimedate münte tummade
käsi
Või siis sõnavara ja
mitte käekirja järgi
Kirju neilt kes üle
kahekümne
Piisab kui tunnen nende
kirikute lõhna
Jõgede lõhna nende
linnades
Avalike parkide lillede
lõhna
Oo Cornelius Agrippa ühe
väikese koera lõhnast
Olnuks mulle küll et
täpselt kirjeldada
Su kaaslinlasi Kölnis
nende hommikumaa tarku ja ursuliinide
Parvi mis panid sind
eksima naissoost mõeldes
Armumiseks või
õelutsemiseks piisab mulle kui näkitsen
Lehekest kasvavast
loorberipõõsast ja kui ma puudutan riideid
Mõistan kohe kas
talutakse külma või ei
Oo inimesed keda ma tunnen
Mulle piisab kui kuulen
nende sammude kõla
Et lõplikult ära tunda
kuhu nad on teel
Sellest kõigest on mulle
küll et uskuda oma õigust
Teisi inimesi surnuist
äratada
Ükspäev ma ootasin
ennast
Ütlesin endale Guillaume
aeg sul tulla
Ja lüürilisel sammul
astusid ette
Need keda armastan ja
kelle hulgas mind polnud
Vetikaist kaetud hiiglased
läbisid nende
Allveelinnu mille tornid
olid ainsateks saarteks
Ja see meri oma
sügavikkude säraga
Voogas vereks mu soontesse
ja pani südame lööma
Siis tuli maitsi tuhandeid
valgeid hõime
Igamehel käes roos
Ja keele mille nad tee
peal välja mõtlesid
Ma õppisin nende suust
selgeks ja räägin seda ka nüüd
Rongkäik möödus ma
otsisin seal oma keha
Ja kõik kes ilmusid ja
kes ei olnud ma ise
Tõid tükk-tükk-haaval
kaasa mind
Mind ehitati aegamööda
kui torni
Rahvaid kuhjus üksteise
otsa kuni sain ilmsiks mina
Kõigist kehadest kõigist
inimasjadest kokku
Oo möödunud ajad ja
lahkunud ja jumalad kellelt ma kuju sain
Nii nagu teie nõnda ka
mina elan möödudes vaid
Ja tuleviku tühjuselt
pöörates pilgu ära
Näen iseeneses paisumas
kogu möödunu sära
Surnud on üksnes see mida
veel olemas pole
Oo sädelev minevik homne
su kõrval on hall ja kole
Ilme ja vormita samas kui
sinu terviklikkust
Tajun ma kätkemas
püüdlusi pinget ja mõjurikkust
Guillaume
Apollinaire (Wilhelm
Albert Włodzimierz Apolinary (de) Kostrowitzky, 1880 – 1918;
nimel on ka teistsuguseid kirjapilte) pole, Taara tänatud, eesti
luulehuvilisele päris võõras. Tema luuletusi on tõlkinud Ain
Kaalep,
Ilmar Laaban, Hasso Krull,
neid on ilmunud väliskirjanduse lugemikes, „Manas“, „Loomingus“,
„Vikerkaares“ ja „Ninnikus“ ning Kaalepi ja Laabani tõlgete
kogumikes. Siinkirjutajal koos Triinu
Tammega
on olnud rõõm vahendada üks Apollinaire´i (ja üldse eelmise
sajandi alguse ulja modernismi) markantsemaid poeese, „Vöönd“
(„Zone“),
täpipealt sada aastat pärast selle algupärandi esmailmumist (vt.
„Akadeemia“ nr.1, 2012).
Et
G.A. pole mitte ainult kütkestav luuletaja niihästi uute aegade
kohta üllatavalt lihtsa lüüriku kui ka lennuka visionäärina,
vaid ka erakordselt hea vaistu, terase tähelepanu ja suure
sisseelamisvõimega kultuuripublitsist, sellest saab eesti lugeja
aimu tema tõsilugude e. anekdootide sarjadest Andres Raudsepa
tõlkes „Akadeemias“ aastail 2011–2016 (jällegi pilguna saja
aasta taha). Neid lugedes me ei taju ainult kirjutamisaegset vahetut
värskust, vaid näeme ka, kui läbi- ja ettenägelikud on autori
spontaansed selgitused ja hinnangud alles sündivaile ilmingutele,
millele ta entusiastlikult kaasa elas.
Keset
üldist tüdimust mahakäinud vanast maailmast ja kobrutavat
tulevikuõhinat nii meelelaadilises, poliitilises, ühiskondlikus,
tehnoloogilises kui esteetilises plaanis on Apollinaire otsekui kogu
oma ajajärgu käärivuse kehastus. Märgilisena mõjub ta surmgi:
kõigepealt ränk peatrauma ilmasõja rindel (vabatahtlikuna;
isiklike motiivide hulgas tahtmine ilmutada patriotismi ja viimaks
ometi saavutada Prantsuse kodakondsus, mida segase võõrpäritolu ja
puhuti skandaalseks peetud käitumise tõttu talle seni polnud
rutatud möönma), seejärel agooniline lõpp ühena nn. hispaania
gripi pandeemia kümnetest miljonitest ohvritest. Akna taga
meeleavaldajad karjumas „À bas Guillaume!“, mida ta palavikus
pidas enda kohta käivaks. Päriselt karjuti maha Saksa keiser
Wilhelmit, kes oli just troonist loobunud.
Nüüd
mõned kommentaarid siinsele väiksele pisteproovile 1913. aastal
ilmunud kogumikust „Alkoholid“ („Alcools“).
See
oli varakult alustanud, nüüd juba 33-aastase poeedi raamatudebüüt
(kui mitte arvestada väikest bibliofiilset „Bestiaariumi e.
Orfeuse saatjaskonda“, 1911), ülihoolikalt valitud ja üles
ehitatud kompositsioon viieteistkümne aasta intiimsustest ja
hiiglaslikest visioonidest.
„Uks“:
pi-mu
paariskalasilmad – hiina
lugudest laenatud kujutlus külgepidi kokkukasvanud kaladest, kellel
on kahepeale üks silmapaar; „Vööndis“ esinevad samasugused
pihii-linnud, kel ühine tiivapaar
laskus
värskeid ingleid pardale – väidetavalt
on jutt laevatekile hiivatavast kalasaagist
„Annie“:
üks luuletaja armastatuid, kes lahkus Ameerikasse. Autor etendab
tema uuest elukohast mööda jalutavat vaatlejat; „päris-elus“
Apollinaire liikus küll palju ringi Euroopas, Ameerikasse aga ei
jõudnud.
„Marizibill“:
nimi on autori väitel Kölni-pärane hääldus
Marie-Sybille´ist, kes oli kas legendaarne tänavatüdruk juba XIX
sajandi algusest või siis mittelegendaarne XX sajandi alguse
Kölnist, kus verinoor Apollinaire liikus oma Saksamaa-perioodil ja
vaimliselt ka hiljem.
„1909“
:
rekamjeelik –
neoklassitsistliku
ilu- ja moeideaali kehastaja Juliette
Récamier´
(1777 – 1849) järgi
„Rändaja“:
Euripose väin
– ülikitsas
väin Euboia saare ja Kreeka mandri vahel Egeuse meres, tuntud oma
erakordselt tugeva vooluga, mille suund neli korda ööpäevas
diametraalselt muutub; suurepärane metafoor maailma ja inimes(t)e
saatuse heitlikkusele, mis on üks Apollinaire´i loomingu pidevaid
taustamotiive.
„Rongkäik“
:
Reederite
suuri laevu – mõnes
väljaandes ja neist lähtunud tõlkeis on armateurs
(reederid) asemel amateurs
(amatöörid). Võibolla autori teadlik, mõne toimetaja poolt
olematuks parandatud sõnamäng – või siis hoopis juhuslik
trükiviga (aga kummal juhul?)
Cornelius
Agrippa
– Heinrich
Cornelius Agrippa von Nettesheim (1486
– 1535),
saksa
homo universalis
ja okultne kirjamees, üks Apollinaire´i huviobjekte ja ehk ka
eeskujusid püüdluses universaalsuse poole.
ursuliinid
-
vastureformatsiooni käigus asutatud naisordu, mille nimipühak Püha
Ursula
oli koos oma kaaslastega leidnud märtrisurma hunnide käe läbi
Kölnis aastal 383. Siinses kirjakohas näib olevat tegemist
lahkarvamustega naiste olemusest ja rollist usuelus ja ajaloos. –
Katoliiklikult kasvatatud Apollinaire´i saatis kõigis ta
seiklustes äratuntavalt ehe seotus meelsusega, mis uskuja silmis
püsib igiuue, kindla ja inspireerivana läbi ajalike tõmbluste,
kiirete tekete, kuhtumiste ja ärakustumiste: „usk üksi on uueks
jäänud usk üksi on ikka klaar / ja lihtne kui lennuväljal angaar“
(„Vöönd“).
VÖÖND
Vanast maailmast tüdimus kallal on sul
Karjatüdruk Eiffeli torn sillad määgivad hommikul
Villand sul elamast kesk kreeka-rooma antiikset rägu
Siin on automobiilidelgi ajast ja arust nägu
Usk üksi on uueks jäänud usk üksi on ikka klaar
Ja lihtne kui lennuväljal angaar
Vaid sina oo kristlus
eristud aegunud asjade reast
Paavst Pius X te olete
moodsaim eurooplaste seast
Kuid sina keda piidlevad
aknad häbi ei lase sul
Minna kirikuuksest sisse
et pihtida sel hommikul
Loed katalooge reklaame
afišše mis lauldes kannavad hoolt
Hommikuse poeesia eest
proosa see tuleb lehtede poolt
Paarikümne santiimiga
hulk õnnetusi ja kuritegusid
Sadu kõiksugu pealkirju
ja suurmeeste nägusid
Täna
koidikul nägin üht ilusat tänavat
Uut
puhast päikese enda fanfaarina säravat
Direktorid töölised kaunid masinakirjutajannad
Neli korda päevas nädal otsa siit mööda käivad
Kolm korda hommikul üürgab sireen nii et kõrv hell
Lõunati klähvib vihane kell
Siltide kirjad saavad müürilehtedelt lisa
Ja kuulutustega koos teevad papagoikisa
Selle tehaste-tänava võlus mul on olla nii lahe
See on Pariisis Aumont Thieville’i ja Avenue des
Ternes’i vahel
Näe
tänav on noor sa oled laps ja näed teda palgest palgesse
Su
ema riietab sind vaid sinisesse ja valgesse
Oled
vaga ja ei sinu ei su südamesõbra René Dalize´i meelest
Saa
paremat olla kiriku toreduste keelest
Kell
on üheksa õhtul gaasitaht sinetab hiilite magalast välja
Kooli
kabelis palvetate hommikuni välja
Samas
kui lakkamatus ametüstsügavuses
Kristuse
auhiilgus pöörleb oma kiirgavas imelisuses
See
on kaunis liilia meie ühises hooles
Leekjuustega
tõrvik mis ei kustu tuules
Leinava
ema poeg kaame ja kuldne
Igikahar
puu lehtedeks palved
Au ja
igavik kui võllas kahesambaline
Täht
kuueharuline
Jumal
kes reedel sureb pühapäeval taas ellu ärkab
Kristus
kellel pilootidest lennukam õhkutõus
Ta
nimel on kõrguse maailmarekord mis ikka jõus
Pupill silmateravik
Kristus
Aastasadade kahekümnes
pupill hästi terane
Linnuks muutub see sajand
ja tõuseb kui Jeesus taevasse
Kuradeil oma taarnais
valvsana kerkib koon
Nad ütlevad see on
Juudamaa nõia Siimoni epigoon
Nad karjuvad kui ta lendab
siis on ta üks põgenev suli
Kuid näe juba suliseid
ingleid ta ümber hõljuma tuli
Kauni õhuakrobaadiga
liituvad Ikaros Eenok Eelias
Esi-lennumasinat uudistab
ka Tyana Apollonius
Hooti teevad nad ruumi
neile kes kandmas püha euharistiat
Järjest ülenevaile
preestreile hoidvaile pea kohal hostiat
Siis lennuk laskub võtmata
tiibade kokkupanemist vaevaks
Ja miljoneist pääsukestest
silmapilk täitub taevas
Välgutiivul on kohal
rongad pistrikud kakud ja muud
Aafrikast saabuvad iibised
flamingod marabuud
Hiiglaslik Rokh keda
luulest ja muinaslugudest tead
Liugleb hoides küüniste
vahel Aadama kolpa esimest pead
Silmapiirilt kotkas valju
karjega pilvisse heitub
Ning ka Ameerika
koolibrikesele ruumi leidub
Hiinast on tulnud sihvakad
nõtked pihiid
Kes lendavad paaris sest
neil on üksainus tiib
Siin on ka tuvi see vaim
mis patust vaba
Saatjateks paabulind särav
ja kannelsaba
Fööniks tuleriit
iseenese sündi kes sooritab
Üheks hetkeks kõik oma
hõõguva tuhaga looritab
Sireenid oma ohtlikest
väinadest loobunult
Saabuvad kõik kolm koos
iseenese laulust joobunult
Ja nad kõik rongad
fööniks pihiid kotkas oma elaaniga
Vennastuvad me võrratu
aeroplaaniga
Nüüd üksi Pariisis käid keset rahvahulga müha
Omnibusside karjad sind ammudes seiravad üha
Armastusest su kõris on äng mis rängalt pitsitab seal
Nagu armastada sind keegi ei võiks enam eal
Kui elaksid vanal ajal sa kloostrisse läheksid samas
Teil on ju häbi kui tabate end vahel palvetamas
Sa pilkad end ja su naer särtsub kui põrgutuli
Naeru sädemeist kullahelk su elupõhjale tuli
See on pimedas muuseumis pilt ja tolmukorra alt
Sa mõnikord vaatamas käid seda ligidalt
Käid
ringi Pariisis naised on verest määrdunud
Kuis
küll ununeks see millest alguse sai ilu väärdumus
Leekide
hõõgest Jumalaema mind vaatas Chartres’is
Teie
Püha Südame veri mind ujutas üle Montmartre’il
Olen
haige õndsate sõnade voost neis pühis paigus
Armastus
mille käes piinlen on häbiväärne haigus
Kuid
sind vallanud pilt unetuses ja ängis sul aitab ellu jääda
Ta
on alati sinu juures see pilt mis läheb mööda
Nüüd oled sattunud Vahemere randa
Kus sidrunipuudel on õnn läbi aasta õisi kanda
Sul ja sõpradel paadisõidud on heaks tooniks
Neist üks on Nice’ist kaks La Turbie’st ja üks
Mentonist
Sügaval silmame õudseid polüüpe retk üle neist
sujub
Veetaimede vahel kalu Lunastaja võrdkujusid ujub
Oled maakõrtsi aias kusagil Praha kandis
Läbini õnnelik laual su ees üks roos on vaasis
Oma jutte sa peaksid kirjutama aga
Sa vaatad põrnikat kes roosi südames magab
Ehmud
kui oma näojooni näed Svaty´ Vi´ti ahhaatides tärkavat
Olid
surmani kurb sel päeval kui leidsid end seda märkavat
Su
silmad kui Laatsarusel ei kannata päist päeva
Juudikvartali
kellal käivad osutid vastupäeva
Ja
sina liigud aeglaselt oma elus tagasi
Kui
ronid Hradčanysse või kuulad õhtuti
Tšehhide
viise lauldamas trahtereis
Nüüd
oled keset arbuusivirnu Marseille’is
Nüüd ühes Koblenzi hotellis Gigant nimeks tal
Nüüd istud Roomas jaapani
astelpihlaka all
Nüüd Amsterdamis koos piigaga keda ekslikult ilusaks
pead
Ühe Leideni tudengiga ta abielluma peab
Seal on ladinakeelsed üüritoad Cubicula locanda
Kolm päeva ma veetsin seal ja seejärel tuli Gouda
Sa
oled Pariisis vihma lahistab
Kohtu-uurija
su kui roimari vahistab
Su
reisid on toonud sulle valu ja õnne
Näha
valet ja vananemist sa ei osanud enne
Nagu
kahe- nii kolmegikümneselt sind armastus piinlema paiskas
Ma
elasin nagu hull kes aega pillab raiskab
Oma
käsi ei taha sa näha enam kohe vallandub nutt kauapeitunud
Sinu
pärast mu armas kõige pärast millest eales sa oled heitunud
Need
vaesed emigrandid toovad sul pisarad silma
Täis
kindlat usku nad loevad palveid lastele antakse rinda
Nende
lõhna on täis Saint-Lazare’i vaksali saal
Nad
järgivad oma tähte kui targad Hommikumaalt
Nad
loodavad Argentiinas teenida raha
Ja
rikkaina naasta maale mis praegu jäänd seljataha
Punast
vatitekki üks pere tarib kaasa nagu me kõik oma südant alati
Ebatõeline
on see tekk ja me unistused niisamuti
Ka
siia neid läbirändajaid jääb nad seavad end sisse
Rosiers’
või Écouffes’i tänava urgastesse
Olen
näinud neid õhtuti uste ees värsket õhku võtmas
Nagu
malenupud nad paigalt liikuma suurt ei tõtta
Juudid
enamjaolt kelle naised pead parukates
Surmkaameina
istuvad poekeste sügavustes
Seisad tsinkleti ääres su ümber on räpane baar
Lüüasaanute seas jood kohvi mis maksab sou või paar
Oled suures lokaalis on öö
Need naised siin pole halvad eks mured neil südant söö
Oma kallimale eks inetuimgi neist valusaid haavu löö
Ta on kordniku tütar Jersey’st ma pole märganud
varem
Et nahk ta kätel on lõhenenud ja kare
Kohutavalt kahju on mul tema kõhu armidest
Nüüd alandan ühe armetuga kel kole naer oma suud
Oled üksi hommik tuleb
Piimaplekkide kolin käib tänavail
Sulni metissina öö sinust eemaldub pea
Salalik Ferdine või hoolitsev Lea
Jood viina kõrvetavat kui elu nagu ei teakski et
Oma elu sa jood niisama kui eluvett
Auteuil’ poole kõnnid jala koju minna on hea
Magama puuslike seas kel koduks Okeaania või Guinea
Kristused needki on teised küll kujult ja loomult
sootuks
Alamad Kristused kehastamas hämarat lootust
Hüvasti Hüvasti
Päike läbilõigatud kael
Selle suurepärase poeesi esimesed eestikeelsed katked, kokku umbes
kolmandik täismahust, ilmusid 1962. aastal Jaan Krossi
tõlkes Tartu Ülikooli õppematerjalide sarjas (XIX-XX sajandi
väliskirjanikke. 3. vihik, Valik luulet / Tartu Riiklik Ülikool,
Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateeder;
koostanud Villem Alttoa, L. Kaljuvee). Siinkirjutajale andsid
need ilmutusliku äratundmise, et elav luule (rõhuga mõlemal sõnal)
on võimalik ka XX sajandil ja ehk siis edaspidigi. See tunne ja
need otsemaid pähejäänud värsid on mind nüüdseks pool sajandit
saatnud, nagu ka kavatsus vanema kolleegi poolelijäänud kiirtöö
lõpule viia. Paras hetk selleks võikski olla just nüüd, kui
algupärandi esmailmumisest saab enamvähem täpselt sada aastat täis
ja uue aastasaja ja -tuhande algusest on möödas just niisama palju
aega, kui algupärandi valmimisel oli kestnud XX sajand.
Tegemist on ühega kahest poeemist, millega Guillaume Apollinaire
(1880 – 1918) raamistas oma esimese suurema luuletuskogu
„Alkoholid“ (Alcools. Poèmes 1898 – 1913; 1913) –
„Vöönd“ (Zone) juhatab selle sisse ja mõneti
traditsioonilisema ülesehituse ja tooniga „Vandemjäär“
(Vendémiaire) tõmbab otsad kokku. Hilisemad
modernismiuurijad on rõhutanud Apollinaire’ile otsekui ainuomast
püüdlust niihästi tabada pöördumatult muutuvate aegade
fragmentaarsust kõige selle erutava värskuse ja häiriva
labiilsusega kui ka allutada see ikkagi mingile läbivale
esteetilisele ja tundetoonilisele printsiibile. Sarnase hoiaku
tunneme küll ära ka samaaegses itaalia-, inglise-, saksa- ja
venekeelses kultuuriruumis, pealegi tunnistas Apollinaire ise oma
noorema kaaslase Blaise Cendrars’i poeemi „Lihavõtted New
Yorkis“ (Les Pâques à New York) suunaandvat tõuget
vahetu kaasajaga kokkukõlava luulekeele tekitamiseks – kuid
võib-olla tõesti kukkus see just Apollinaire’il kõige
loomulikumalt välja.
„Alkoholidest“ on teada, et see kui tervik ei valminud hõlpsasti
– mis pole ka ime, arvestades pikka ajavahemikku , millest ta
algosad pärinevad ja mis oli ühekorraga nii kiirete ühiskondlike
ja meelelaadiliste muutuste kui ka Apollinaire’i kui luuletaja
mitmesuunaliste eneseotsingute aeg. Raamatu võimalike
pealkirjavariantide hulgas on olnud näiteks „Tuul Reinilt“ (Le
Vent du Rhin, pärandina varasemast kõrvalejäänud käsikirjast
aastaist 1901-02, mil autor Saksamaal koduõpetajana leiba teenides
elas läbi pingelise armusuhte inglannast töökaaslasega),
„Vabariiklik aasta“ ( L’Anné républicaine,
peegeldusena vahepealsest katsest struktureerida kogumik kunagise
revolutsioonikalendri analoogial, millest lõppvarianti selgesti
kandus vaid „Vandemjäär“) ja „Eau de vie“ .
Viimasest pole lõpliku noodivõtmeni enam pikk samm. Raamatut hoiab
koos intensiivse tundeelu retooriline lürism („Jood viina
kõrvetavat kui elu nagu ei teakski et / Oma elu sa jood niisama kui
eluvett“) ja arusaam luuletamisest kui rohkeid erisuguseid
elemente kokkusulatavast alkeemiast.
„Vööndi“ ühe vahevariandi pealkirjaks oli „Karje“ (Cri),
kajastamaks autori just poeemi valmimisaega langevat dramaatilist
lahkuminekut oma elu suurimast armastusest. Tõepoolest pöördubki
ka poeemi lõpptekst korduvalt tagasi hüljatuse motiivi juurde.
Siiski on selle temaatika ja pildistik palju mitmekülgsem ning
laiahaardelisem ja põhitoon pigem reibas. Fin
du siècle’i salonglik
maailmalõpurutiin, algusest peale vastumeelne, on lõplikult maha
raputatud. Fraseeringu aleksandriinipõhisus ei takista lähedust
argikõnele, riime on väga puhtaist väga kaudseini või sootuks
puuduvateni, varjamatult isiklik autorihoiak võtab grammatiliselt
kord esimese, kord ainsuse või ka mitmuse teise isiku kuju. Tore on
ühtekokku see poeetiline hoog, millega luuletus dokumenteerib vana
ja uue maailma ning iginoore religiooni läbipõimitust
fundamentaalsete muutuste õhkkonnas, kus segunevad ikka veel kostev
Révolution française’i
järelkaja, lõbus vaimustus tehnoloogiahüppest ja eurooplase
maailmapildi avardumisest, armastusejanu ja uudishimulik eelaimus
lähenevatest hiiglaslikest vapustustest, mille täpsemat iseloomu
ja järelmeid ei osata veel kujutledagi.
Mõned märkmed käesoleva tõlke kohta. Olen selle värsistanud
Triinu Tamme toortõlke, tema pakutud taustateadmiste ja
ühiste arutluste abiga, ilma milleta jäänuks see lugu veel pooleks
sajandiks olemata. Tõlgenduste kaalumiseks, veel enam aga lihtsalt
uudishimust olen uurinud mitmeid kättepuutunud inglise-, vene- ja
soomekeelseid versioone, millest ehk lahedaim on ei kellegi muu kui
Samuel Becketti oma. Unustamatu Jaan Krossi pärijate loal,
mille eest olen väga tänulik, olen tõlkesse integreerinud tema
tõlgitud katked, neid siiski kohati vähem, kohati rohkem ümber
tehes või mõnel puhul ka päris uuesti tõlkides, kui see tundus
vajalik suurema originaaliläheduse või lõppteksti stiililise
pidevuse heaks. Loodan, et Jaan ei pahandaks. Huviline leiab tema
tõlke algkuju eelviidatud raamatust.
Pealkirjast. Kaalusin ka varianti „Tsoon“, seda enam et mõne
viite järgi pidanud autor silmas selliselt (la Zone)
nimetatud proletaarlas- või lihtsalt vaestekvartaleid Pariisis, mis
tõepoolest on poeemi mitme episoodi näitelavaks. Siiski oleks see
liialt kitsendanud teose geograafilist, emotsionaalset ja
ideoloogilist haaret. Ka on praegusse eesti keelemällu liialt
juurdunud tsooni nõukogudeaegne tähendus vangilaagrite
suletud alana. Niisiis jäin juba Jaan Krossi valitud vööndi
juurde, millele ligilähedasi leiab ka muukeelseis tõlkeis ja mis
ehk poeemi ülesehituse vaimus sugereerib kujutlust ajas ja ruumis
küll laialipaisatud fragmentidest, mida aga seob ühtseks
virtuaalseks vööndiks autori passioon ja mälu.
Ja lõpetuseks: igas
luuletõlkes on kohti, kus tõlkija on n.-ö. riimi pärast midagi
omalt poolt juurde pannud. Käesolevas on suurimaks omavoliks see
„vihma lahistab“, millist meteoroloogilist nüanssi algteksti
väga kuivalt sõnastatud kohtu-uurija-episoodis pole (« Tu
es à Paris chez le juge d’instruction / Comme un criminel on te
met en état d’arrestation »). Kaalusin
versiooni, et enne vahistamist « uurija ahistab »,
aga ahistamise
tüütu ja kahemõtteline üleekspluateeritus praeguses eesti
keelepruugis sundis seda kõrvale jätma. Jääb loota, et septembris
1911, mil ebamäärase kodanikustaatusega Apollinaire tõepoolest
sattus fabritseeritud kunstivarguse-kahtlustuse tõttu nädalaks
uurimise ja vahi alla, Pariisis ehk juhtuski sadama.
