Nüüd, kus lähinaabruses käib kange debatt Königsbergi lennujaama nime üle, ei suuda hoiduda kiusatusest taas siia üles riputada üks oma luuletus - poeetilises vormis mälestused 1960ndatest, kui sealkandis Vene Impeeriumi kaitsmist harjutasin.

MÄLESTUS KALININGRADIST

Kasarm, kahekordsed koikud,

raudsed.

Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea

viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?

Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun?

On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha

tend kantakse, kanti, saadakse kandma

iga päev

tema rohtunud sängi

trammikellade kõlinal?

Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,

nii et mööduvad möödujad

saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.

Nõnda elab ta möödumatult,

möödapääsmatult. Minugi südames sünni?

Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.

Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich.

Täi. Mandavoshka.